Mart Saar. Maailmapilguga rabalaulik: Kogutud soololaulud III, [CD], Kadri-Ann Sumera, 2024. Ester Mägi. Complete Songs for Female Voice. Toccata Classics 2024.
Mul on suur rõõm selle üle, et meie uue põlvkonna lauljad on leidnud innustust Mart Saare (1982–1963) ja tema õpilase Ester Mägi (1922–2021) värviküllasest soololaululoomingust. Kadri-Ann Sumera (klaver), Arete Kerge (sopran) ja Iris Oja (metsosopran) on salvestanud kolmanda albumi Mart Saare soololauludega (Mart Saar. Maailmapilguga rabalaulik: Kogutud soololaulud III) ning Maarja Purga (metsosopran), Sten Lassmanni (klaver), Mari-Liis Vindi (flööt), Kirill Ogorodnikovi (kitarr) ja Valle-Rasmus Rootsi (tšello) koostöös on jõudnud heliplaadile Ester Mägi kogutud soololaulud (Complete Songs for Female Voice).
Imetlusväärne on Kadri-Ann Sumera järjekindlus, millega ta salvestab selle Mart Saare loomingu erakordselt olulise ja mahuka žanri teoseid, mille kuulajaskond ei ole tänapäeval just kuigi arvukas, s. o soololaule. Ja mis kõige olulisem: pianist on pannud värvikalt ja jõuliselt kõlama selle, mis on Mart Saare loomingus vast peamine — klaveripartiis sisalduva teoste iva. Saare soololaulude klaveripartiides avaldub peaaegu kõikide nn kunstlaulude (nii nimetati soololaule helilooja eluajal) olemus, vundament, millele lauljal tuleb üles ehitada oma partii kujundamine.
Saare kogutud soololaulude III albumil pakub pianist koosluses kahe lauljaga kuulajale omanäolise ja värvirohke elamuse. Sellel võib leida laias skaalas emotsioone; ajavahemik 1900. aastate algusest kuni aastani 1962 annab huvitava pildi autori helikeele muutustest ja ka tema elufilosoofiast.
Olen varem kirjutanud selle heliplaadiantoloogia I ja II albumist [vt Tiiu Levald. Mart Saare laulud uues kuues. Teater. Muusika. Kino 2020, nr 7–8. — Toim.]. Mart Saare kogutud soololaulude III albumile on salvestatud 29 laulu. Käesolevas artiklis keskendun peamiselt helilooja nendele lauludele, mis on jäänud seni peaaegu tundmatuks, ja lauljate erinevale lähenemisele Saare helikeelele vokaalses mõttes.
Mulle on alati olnud huvitav süüvida Mart Saare luuletekstide valikusse. Mõnel juhul on tegemist ka tema enda loodud tekstidega, nt käesoleval salvestisel 1921. aastal loodud laulus „Pärast kõuet” ja aastail 1915/1962 valminud laulus „Üks ainus kord”, milles helilooja on muutnud Anna Haava värsse. Tähenduslik on see, et juba 1900. aastate algul on Saart köitnud väärt luule: Karl Eduard Sööt, Juhan Liiv, Ernst Enno, Villem Grünthal-Ridala, Marie Heiberg. Sageli on helilooja valik langenud ka sellisele vähem tuntud luulele, mis on oma olemuselt vastanud tema emotsioonidele. Esmaettekandes kõlavad sellel heliplaadil soololaulud „Mälestus” (K. E. Söödi sõnadele), „Lehekuul” (E. Enno sõnadele), „Merel” (rahvalik), „Lained, kuhu te tõttate” (J. Liivi sõnadele), „Tundmatu soololaul” (J. Liivi „Talveöö” sõnadele); duetid „Kuuvalgel” (J. Tamme sõnadele), „Laps ja tuul” (E. Enno sõnadele) ja „Õhtupalve” (Luise Henseli sõnadele).
Heliplaadil on kasutatud ajastule omast žanri nimetust „kunstlaulud”, mis peaks olema lauljale suunavaks ka häälekäsituse puhul. Folkloori sugemetega laul tekitab lauljas kiusatust tunda ennast n-ö rahvalaulikuna ja soovi kasutada häält naturaalselt, koolitusest vabana, nii nagu „nokk loodud”, vastavalt sellele, milline emotsioon esitatavat kannab.
Kadri-Ann Sumera on kujundanud Saare helidesse kätketut äärmise suveräänsusega. Arete Kerge ja Iris Oja on kaks väga erineva häälekäsitusega interpeeti. On teada, et Mart Saar pidas oma loomingu viimastel aegadel väga lugu omapärase tämbriga lauljast Ellen Laidrest, kelle interpretatsioon ja klassikalise koolitusega hääle kõla kujundamine vastasid ilmselt helilooja kõlamaitsele ja kellele mitmed tema soololaulud on loodud. Tahaksin uskuda, et kui Mart Saarel õnnestuks kuulata käesolevat salvestust, oleks ta ääretult rõõmus. Kõigile kolmele plaadile on enamiku lauludest salvestanud laulja Iris Oja, kelle kaaslaseks antoloogia I plaadil oli bariton Taavi Tampuu, II plaadil bariton Atlan Karp ja III plaadil sopran Arete Kerge.
Arete Kerge lummav hääl kõlab igas registris soojalt, sametise sügavusega, milles on vajadusel ka kirgast sära. Kõik tema esitatu on kaasakiskuv, näiteks seni tundmatu laul „Mälestus” ning duetid „Sügis” ja „Ilmud kui unistus”. Eriti südamesse minevalt kõlab „Õhtupalve”. Kõlalisele tervikule lisab oluliselt toonust hääl duetis „Kuuvalgel”. Kõiges tema lauldus ilmneb põhjalik süüvimine luuleridadesse.
Iris Oja on meie ajas vokalistide seas kahtlemata unikaalne. Teda erinevates kooslustes kuulanuna tundub mulle, et tema fantaasial ja häälekasutusel justkui polekski piire. Ta hääl on suure ulatusega ja varjundirikas, mis annab heliloojatele võimaluse kasutada seda varaaita väga mitmekülgselt. Ent kõnealusel salvestusel oleksin soovinud kuulda kultiveeritumat häälekasutust. Toon mõned näited. Duettides „Sügis” ja „Kuuvalgus” tekib kõrvu ja meeli paitav kooslus Arete Kerge kirka ning samas lopsaka häälega. Neis lauludes kõlavad Iris Oja alumise, looduse poolt antud lopsaka registri helid duetis Kergega põhjapanevalt ja nende häälte kokkusulamine loob võrratu elamuse. Ent laulus „Üksi” (P. Jakobsoni sõnadele) ja duetis „Laps ja tuul” (Ernst Enno sõnadele) oleks ta võinud ehk oma rikkalikku metsosoprani häälde säästvamalt suhtuda. Igal juhul suur tänu Kadri-Ann Sumerale, kes on kogu selle väärtusliku ettevõtmise käivitanud ja andnud meie anderikastele lauljatele nii hea võimaluse eneseteostuseks.
Kuulanud Ester Mägi laululoomingu salvestust CDl „Ester Mägi. Complete Songs for Female Voice”, valdas mind rõõm suurepärasest ettekandest ja tekkis soov jagada sellega seoses ka mõtteid minevikuradadelt.
Olin heliloojaga aastaid suhelnud ja seda mitmel tasandil. Esiteks oli ta tulnud mulle appi vormiõpetuses, aspirantuuri tarbeks kirja pandus, teiseks oli ta minu õpetaja ja kauaaegse ansamblikaaslase, pianist Vilma Mallese ema õde, kellega neil oli väike vanusevahe ja kellega teda sidus tihe sõprus, ühine mõttemaailm. Seetõttu oli ka minul õnn olla kursis tema paljude vokaaltööde käekäiguga. Nimelt on mul andmed, et Ester Mägi „Viie romansi” (1963, sõnade autoriteks Linda Ruud, Marie Under, Helvi Jürisson ja Kersti Merilaas) esmaettekanne oli mõeldud metsosopran Urve Tautsile, „Laulud Betti Alveri luulega” metsosopran Leili Tammelile, „Kaks laulu Ernst Enno sõnadele” valmisid käesoleva artikli autori palvel Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuri lõpetavale Maila Ploomannile esitamiseks, „Kaks laulu” (Viivi Luige sõnadele) sopran Kaia Urbile, „Huiked” ja „Maarja sõnajalg” metsosopran Annika Tõnurile ning tsükli „Põllul laulmine” esmasesitajaks olin mina ise. Selle laulutsükli esmaettekanne toimus Moskvas, kuhu läkitati tol ajal meie heliloojate loomingu näiteid. Minu ansamblipartneriks oli tookord pianist Peep Lassmann.
Hilisemas ERRi salvestuses on see tsükkel säilinud koosluse Camerata Tallinn esituses, kus mu ansamblikaaslasteks olid Jaan Õun (flööt), Mati Kärmas (viiul) ja Heiki Mätlik (kitarr). Kusjuures tsükli seade häälele kammeransambliga valmis autori ja ansambli koostöös.
Eelnevat silmas pidades olid mulle eriliseks avastuseks Maarja Purga ja tema ansamblikaaslaste poolt esmakordselt salvestatud laulud. Põnev on võrrelda helilooja varasemat loomingut — „Lehed langesid” (1946), „Lumehelbeke” (1948, mõlemad Juhan Liivi sõnadele) või „Kiigelaul” (1948) ja „Leidsid sõnad kalli viisi” (1955, mõlemad Manivald Kesamaa sõnadele) — tema hilisema loominguga. Silmas pidades Ester Mägi küllaltki sissepoole pööratud loomust, mõjuvad uskumatult lustlikuna laulud „Valge pall” (1961, Kaarel Korseni sõnadele) ja rahvaluule krutskitega „Vanatühja petmine” (1984). Ootamatult kirglikud on samal aastal loodud „Kolm setu muinasjutulaulu” (sõnad seto rahvaluulest). Siin on autor toonud äärmise värvikusega kuulajani selle rahvakillu halastamatult julma folkloori. Kirglike kõlavärvide poolest paistavad silma ka juba 1981. aastal loodud tsükli „Laulud Betti Alveri luulega” vapustavad lood. Suur värviküllus ja kontrastide loomise julgus folkloori käsitlemisel laulus „Huiked” ja „Põllul laulmine” pakuvad meie lauljatele ammendamatut inspiratsiooni.
Metsosopran Maarja Purga on laulja, kes on juba paljudel Euroopa lavadel ja kontserdipaikades loonud endast kuvandi kui igas mõttes võimekast interpreedist. Selle tagatiseks on muidugi looduse poolt kingitud, lummavalt intensiivne, suure diapasooniga metsosoprani hääl, mida ta kasutab ülimalt oskuslikult ka soprani registrisse minnes, kaotamata sealjuures selle hea kooliga põhja. Taas ei väsi ma rõhutamast seda minu jaoks üliolulist omadust, oskust säilitada oma hääle tämber kõigis registrites. Maailm on tänapäeval pungil hea koolitusega lauljahäältest, kuid tämber on see, mis on igale lauljale ainuomane.
Ma ei hakka siinjuures lahti rääkima Maarja Purga kui interpreedi leitud lahendusi kõigile plaadil kõlavatele lugudele, kuid tõstan esile suurepärast muusikute kooslust. Sten Lassmann on pianist, kes kogu oma laia tegevusvälja juures (Heino Elleri kogu klaveriloomingu salvestamine) on nüüd süüvinud Ester Mägi soololaulude klaveripartiidesse ja näidanud üles suurt lugupidamist ja leidlikkust värvide otsimisel helilooja loomingu eri ajastutest. Lauljaga ühel lainel olla pole alati kerge, kuid siinsel salvestusel on see saavutatud. Valle-Rasmus Roots on loonud oma tšellotämbriga meditatiivse koosluse häälega, mis on ülioluline, kui pidada silmas Viivi Luige sama meeleoluga luulet. Mari-Liis Vind flöödil ja Kirill Ogorodnikov kitarril on osanud laulus „Huiked” leida just samasuguse meeleolu, nagu seda väljendab Maarja Purga lummavalt looduslähedane häälekõla.
Lõpetuseks pean tunnistama, et ma ei oleks iialgi arvanud, et keegi leiab tsüklile „Põllul laulmine”, mis on mulle mu lauljateekonnal nii oluline olnud, sedavõrd loomuliku, loodushäältest inspireeritud värvika lahenduse. Tänan!
