Produtsent Elina Litvinova on töötanud aastate jooksul nii Martti Helde kui Triin Ruumetiga, tema vähemuskaastootmisel valminud filmid on linastunud nii Toronto kui Veneetsia filmifestivalidel. Kohtume produtsendiga tema vanalinna kontoris. „Esimest korda kümne aasta jooksul on mul korralik kontor,” kommenteerib tipp-produtsent, kes tuli siia ligi kakskümmend aastat tagasi Lätist. Oma kreedot produtsendina kirjeldab ta nii: „Ma ei oska teha lihtsaid projekte, mõtlen alati, mis saab neist filmidest viie või kümne aasta pärast: suudavad nad meie praegust hetke mingil moel peegeldada.”
Elina Litvinova detsembris 2024.
Harri Rospu foto
Oled aastatega üles ehitanud oma firma Three Brothers. Mul on tunne, et Eestis minnakse sageli suuremate stuudiote juurde produtsendiks, sest palju keerulisem on ise midagi nullist üles ehitada. Kuidas sinu valikud on kujunenud?
Nüüd, tagasi vaadates tundub kõik kalkuleeritud, aga tegelikult on see olnud loomulik kulgemine. Igal Eesti filmitootmisfirmal on oma nägu. Lõpuks sai määravaks tõdemus, et kui ma ei proovi omapäi hakkama saada, võin seda kunagi kahetseda. Neid mõttekaaslasi, kellega koos erinevaid etappe läbida, on olnud õnneks palju. Olen tohutult õppinud, eriti tegevprodutsendina, töötades peaaegu kõikide Eesti produtsentidega. See on olnud hindamatu kool. See on küll juba pikk, kümme aastat kestnud teekond, aga iga praeguses suunas tehtud samm on olnud vajalik ja tähenduslik.
Mis sind produktsiooni juures paelus?
Pärast keskkooli lõpetamist mõtlesin, mida õppima minna. Mõned inimesed Läti Kultuuriakadeemiast helistasid ja uurisid, kas plaanin nende juurde tulla või hoopis rahvusvahelisi suhteid õppima minna. Samas teadsin, et Tallinnas saab audiovisuaalset meediat õppida. Ma ei teadnud tegelikult sellest suurt midagi, aga otsustasin siiski proovida. See oli 2007. aastal. Mäletan, et inimesed olid kaasa võtnud DVDd
oma lühifilmidega — kõigil olid portfooliod, mida ette näidata. Mina seevastu olin täiesti roheline Läti väikelinna tüdruk. Olin veendunud, et ei saa sisse, aga läks vastupidi. Sain „pisiku” ja see pole minust enam kunagi lahkunud.
Tundsid kohe, et just produktsioon on sinu ala?
Mulle on alati meeldinud aidata kellegi teise visiooni ellu viia. Kursakaaslased on tagasi vaadates öelnud, et organiseerimisoskus oli mul juba alguses olemas, aga ise ma seda nii ei mäleta. Mu esimene töö oli hoopis platsil võikusid teha. Sealt liikusin Allfilmi, kus tegin reklaame, ja olin valmis ka esikatel lilli jagama. Alguses oli mul ka keelebarjäär, mida püüdsin kompenseerida, aga huvi oli nii suur ja see viis mind edasi.
Oled mõelnud Lätti tagasi minna?
Olen Läti kolleegidega tihedas suhtluses ja uurin alati, kuidas kõikidel läheb. Eesti produtsendid teevad mu üle juba nalja, et kõik peale minu on Lätis filmimas käinud ja et millal mina lähen. (Naerab.) Varsti ma parandan selle vea! Lätlastel on tegelikult palju rohkem võttekohti ja mastaapi, ehk seal on palju eeliseid. Aga kui emale külla lähen, siis vaadatakse Eesti poole endiselt suure kadedusega — et küll me ka kunagi sinna jõuame… Mina pole sellest kunagi aru saanud. Mul tegelikult ei olnud alguses ka seda tunnet, et jään Eestisse. Olin kindel, et liigun siit veel omakorda kuhugi edasi, aga pärast NFTSi [National Film and Television School — Toim.] lõpetamist Inglismaal olin kindel oma valikus just Eestisse tagasi tulla.
Hiljuti oled teiste seas kinodesse toonud nii Triin Ruumeti „Tumeda paradiisi” kui ka Martti Helde keskkonnadokumentaali „Vara küps”. Need on küllaltki erinevad projektid. Ava nende telgitaguseid.
„Varaküps” sündis sisemisest soovist sõna võtta. Eesti on mulle nende aastatega nii armsaks saanud, aga probleemid, mida film käsitleb, on universaalsed, puudutades kogu maailma. Arutasime Marttiga [režissöör Martti Helde — Toim.] seda teemat sageli ja ka Mattiasel [stsenarist ja operaator Mattias Veermets — Toim.] oli mõte ammu peas küpsenud. See oli keeruline protsess, sest keegi ei julgenud alguses sel teemal kõneldagi, rääkimata sellest, et lubataks filmida. Raskustele vaatamata tundsime, et meil lasub vastutus kasutada sõnumi edastamiseks oma meediumi ja seda lugu jutustada. „Tume paradiis” jõudis minuni, kui olin Veiko Õunpuu ja Katrin Kissaga Lapimaal „Viimaste” võtetel ja Triin kirjutas ning küsis, kas saaksime kokku. Olime kunagi kursusekaaslased, aga ma ei tundnud teda üldse, sest Triin liikus juba varakult režii suunda. Otsustasin proovida, sest temas oli nii hea jõuline energia. Tal on julgust oma ideedega lagedale tulla ja nende eest seista. Sattusime koos töötama ka ajal, kui olime mõlemad oma eluga etapis, mis pani filmi teemaga samastuma.
Eestis ei toonud „Tume paradiis” kinno vist neid vaatajanumbreid, mida lootsite?
„Tume paradiis’” on julge film, mis võtab sõna mitmetel tabuteemadel. Triinu fenomen on, et iga tema teos on oma ajastu ja generatsiooni märk. Filmitootmise muudab keeruliseks filmide pikk valmimisaeg, mille jooksul jõuavad muutuda nii tööstus kui publiku ootused. „Tumeda paradiisi” valmimisaega jäid nii Covid kui Venemaa laiaulatuslik sissetung Ukrainasse. „Tume paradiis” on aga kogemuslikule vaatamisele suunatud film, mida vaataja on kiiresti muutuvas maailmas aina vähem ja vähem valmis vastu võtma, sest tarbitakse üha lihtsakoelisemaid lugusid. Osa inimesi see-eest tõesti mõistis ja tunnetas seda. Aga eks see olegi osa protsessist — iga filmiga õpid ja arened.
Samas, kas kodumaine film peab alati olema kassahitt? On see kunstilisemate filmide puhul Eesti-suuruses riigis üldse võimalik?
Eks igal filmil ole oma eesmärk. Näiteks „Skandinaavia vaikus” oli mikroeelarveline projekt, mille eesmärk polnud teenida, pigem oli see suunatud rahvusvahelisele festivalipublikule. Selliste filmide publik ongi omamoodi nišš, mis muutub ajas ka üha väiksemaks. Ka „Tume paradiis” tegi Eesti kohta tegelikult väga head numbrid. Probleem on pigem ootustes. „Päevad, mis ajasid segadusse” oli lõbus film üheksakümnendatest ja publiku ootus on, et režissöör teeks ikka sedasama asja edasi. Teise filmiga on tihti aga soov ja vajadus kõnetada publikut sügavamal tasandil. Eks kõik proovi jõuda kusagile kommertsliku ja autorifilmi vahele ja leida balanss, mida näiteks soomlased hästi tabavad, aga alati pole see võimalik. Mulle tundub, et Eesti süsteem peab samuti mõistma, et kõik filmid ei pea olema massidele suunatud. Autorifilmidel on oma koht ja väärtus, mis ei pruugi alati väljenduda kassas, vaid rahvusvahelises festivaliedus ja oma kohas meie ühises kultuuriruumis.
Sa oled olnud partner paljudel kaastootmistel. Hiljuti sai PÖFFil näha Alexandros Avranase kaasaegset pagulasdraamat „Apaatia”, mis esilinastus Veneetsia filmifestivalil Orizzonti võistlusprogrammis.
Selle filmi puhul olime siinsed kaastootjad nii mina kui Riina Sildos (Amrion). „Apaatia” on kuue riigi [Kreeka, Rootsi, Prantsusmaa, Eesti, Saksamaa, Soome — Toim.] koostööprojekt, mille rahastus on kombineeritud vähemuskaastootmise, cash rebate’i [tagasimaksefond — Toim.], eraraha ja kõige muu võimaliku abil. See on olnud üks keerulisemaid projekte, mida mul on olnud õnn teha. Filmitööstus on aastatega nii palju muutunud ja kui tuleb vanakooli režissöör, lööb see kogu kaardipaki sassi. Esimest korda rough cut’i nähes olin üllatunud, kuidas on võimalik jõuda nii puhta stiilitunnetuseni, arvestades meeleolu, mis valitses kaadri taga. Režissöör Alexandros Avranas on põnev tegelane; ta on küll kreeklane, aga Kreekas on keeruline leida tema filmidele laiemat levi. Ka „Apaatia” on valminud prantslaste käe all ja ta ise on kaua aega hoopis Saksamaal elanud. Mõnes mõttes on ta kindla koduriigita rahvusvaheline režissöör, kes jutustab universaalseid lugusid globaalsele publikule, nii et tema koduriigis vaadatakse tema loomingut pigem kui võõrkeelset filmi.
Nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel on koduriigita režissöörid kasvav trend. Kas märkad ka Eestis seda tendentsi?
Mulle tundub, et oleme veel selles faasis, kus jutustatakse palju ajaloolisi lugusid. Või siis on lood pigem isiklikku laadi või liiga lokaalsed. Selleks, et mingi muu riik võtaks filmi peatootjana nii-öelda oma hoole alla, on vaja globaalseid lugusid. Mulle tundub ka, et kuna Eestis on neid vahendeid täpselt nii palju, kui neid on — ja režissööre on tegelikult väga palju —, ei juhtu väga lihtsalt ka seda, et keegi väljastpoolt siia sisse saaks.
Üks sinu teine hiljutine koostööprojekt on Toronto filmifestivalil esilinastunud „Rootsi torpeedo”. Frida Kempffi film räägib pikamaaujujast Sally Bauerist, kes ujus esimese Skandinaavia naisena 1939. aastal üle La Manche’i väina. Film valmis Belgia, Rootsi, Eesti ja Soome koostöös. Muu hulgas filmisite Saaremaal. Ja filmisite ka Läänemerel. Kuidas see protsess välja nägi?
Näitleja alustas talisuplusega juba aasta või isegi kaks varem, nii et enne võtteid oli korralik treening all. Võtteperiood ise oli väga meeleolukas; kõik ootasid, et saaksid minna suve lõpus kaheks nädalaks Saaremaale, aga need olid kõige külmemad ja tormisemad ilmad, praamid ei sõitnud ja elekter läks ära. See oli korralik torpeedo, aga ma arvan, et filmile tegi see head. Tegime turvalisuse tagamiseks palju teste ja proove. Lisaks Saaremaale toimusid Viru Filmifondi toel võtted Ida-Virumaal Toila rannas ja lisaks ka Tallinnas.
Millal need kaastootmised siinse publikuni jõuavad?
„Apaatia” tuleb kinodesse jaanuari lõpus, „Rootsi torpeedo” peaks samuti aasta alguses tulema.
Kuidas iseloomustad oma käekirja produtsendina?
Ma ei ütleks, et see on teadlik valik, aga projektidel peab olema tugev sotsiaalne või isiklik sõnum, midagi, mis resoneerib. Ma ei oska teha lihtsaid projekte ja kiireid „suhkrulaksu” tootmisi, mis on nii vaatamise kui tootmise mõttes kergemad. Mõtlen alati, mis saab neist filmidest viie või kümne aasta pärast. Kas nad suudavad meie praegust hetke mingil moel peegeldada.
Pikk plaan on majanduslikult kahtlemata keerulisem?
Ma pole kunagi kõikidest võimalustest kinni haaranud lihtsalt selleks, et midagi oleks tootmises. Pigem on olnud kesksel kohal projektide tähendusrikkus. See on keeruline, sest vahel jäävad produktsioonide vahele suured augud, aga aastatega tekib mingi rütm. Õpid paremini planeerima ja arendama projekte nii, et filmid oleksid eri faasides. Ideaalis võiks olla nii, et igal aastal või üle aasta läheb midagi tootmisse, samal ajal on osa projekte arenduses ja midagi järeltootmises. Eestis on selliseid suure töötajaskonnaga tootjafirmasid, kes oskavad stabiilsust hoida ja suurepäraselt majanduslikult planeerida, aga mina olen pigem see, kellele meeldib oma filmides ninapidi sees olla. See on natuke teistsugune lähenemine, aga minu jaoks töötab. Kõik areneb järk-järgult ja oma rütmi leidmine võtabki aega.
On sul produtsendina teemasid, mida sa kajastada ei võtaks?
Esimene asi, mis pähe tuli, on komöödia! (Naerab.) Ma arvan, et ma ei oskaks sellesse produtsendina lihtsalt panustada. Aga üldiselt sõltub kõik vormist ja sellest, kuidas teemasid käsitletakse. Mul ei ole tabuteemasid, kõik oleneb režissööri visioonist.
Sa olid viimased kaks aastat ka Eesti filmiklastri juhatuses. Mis on Eesti filmitegijate peamised murekohad?
Meie filmitööstus on endiselt väga hooajaline. Aprillist oktoobrini on intensiivne, aga pool aastast vaikne, mistõttu järjepidevuse tagamine on keerukas. Loominguliste inimeste jaoks on endiselt väga suur väljakutse ka see, kuidas erinevate tööde vahel laveerida ja end majanduslikult ära elatada. Aga üldiselt, eriti vaadates seda, mis toimub mujal Euroopas, on Eestis ikkagi väga stabiilne. Filmitootmises ei tehtud ka eelarvekärpeid, nii et vähemalt on meil kindel baas, millega saame arvestada.
Millised projektid praegu käsil on?
Kõige suurem projekt on hetkel Martti Helde „Hõbevalge”. Martti tuli selle ideega minu juurde juba enne Covidit ja ütles: „Tead, sellest peab filmi tegema.” Loomulikult teadsin ma raamatu autorit, aga kui lugema hakkasin, mõtlesin, et sellest ei ole võimalik filmi teha. Praeguseks on seda aga viis aastat arendatud. See on olnud intensiivne koostöö erinevate konsultantidega, lisaks on algmaterjali konsultandina pardal Mart Meri, kes tunneb seda teemat läbi ja lõhki. See on suure vastutusega eriline projekt, nii et vahepeal lööb põlve värisema, aga usun, et see protsess tuleb väga ilus.
PÖFFil esilinastus Jaan Tootseni dokumentaalfilm president Toomas Hendrik Ilvesest. Usun, et „Hõbevalge” toob „presidendifilmidesse” hoopis teise vaatenurga.
Kindlasti. See on pigem ka tõlgendus, mitte otsene ekraniseering, sest „Hõbevalge” on nii fragmentaarselt kirjutatud. See on lugu inimlikust haprusest ja oma juurte otsingutest. Mulle tundub, et inimesed üle maailma on praegu nagu tuulelipud; nad otsivad oma ellu pidepunkte või mingit stabiilsust. Võib-olla märkan neid projekte ise lihtsalt varasemast rohkem, aga nii nooremad kui vanemad tegijad urgitsevad praegu folklooris ja mütoloogias.
Lisaks „Hõbevalgele” on teil tegemisel mitmeid dokke?
Maris Salumetsal on töös dokumentaal „Sõda naiste vastu”, rahvusvaheline projekt, mida ta alustas juba neli aastat tagasi. See on tugeva sotsiaalse sõnumiga film abordiõigusest ja inimõigustest üldisemalt, mis haakub praeguse poliitmaastikuga. Kui USA valimistulemused selgusid, siis mu elukaaslane ütles, et noh, vähemalt filmile on see hea. Selle projektiga on seotud ka ARTE. Lisaks teeme Levilaga koostööd „Sinikollase” juures, mis on Erik Tikani dokk vabatahtliku loost Ukraina sõjas. Maris Salumetsaga on lisaks töös dokk nõusolekuseadusest. See on veel väga varajases faasis, aga puudutab popkultuuri ja ööklubiskeenet — mitmes mõttes väga kaasaegne film.
Oled mitu korda viidanud, et projekti arendus võtab aastaid. Enamiku ajast on see vabatahtlik töö. Kuidas sa sellega emotsionaalselt toime tuled?
Produtsendil on see eelis, et enamasti on töös mitu asja korraga. Kui ühel projektil ei lähe väga hästi, siis võib-olla mõnel teisel läheb paremini, mis aitab puudujääki nii emotsionaalselt kui majanduslikult kompenseerida. Aga ma olen ka väga kannatlik inimene. Ma ei muutu kärsituks ega arva, et poole aastaga peavad asjad valmis olema. Näiteks „Hõbevalgega” on olnud nende aastate jookul väga aktiivseid perioode, eriti intensiivne on olnud viimane aasta, aga vahel on valitsenud täielik tupikseis, mil tuleb lasta materjalil puhata. Asjadel on oma loomulik kulg ja ma proovin sellega kaasa minna.
Vestelnud AURELIA AASA
