Balti programmi stardijoonele sättis ennast tänavu 16 filmi, nende seas 10 mängufilmi (mille seas gastroleeris üks Soome oma), viis dokki ja üks multikas. Varematel aastatel on programmi valitud ka ilmselgeid ebaõnnestumisi, mille puhul on väga huvitav, kuidas on keegi jaksanud sellisele projektile raha nuiata ja millest tuleb see visadus, millega mõni kineast jaksab oma kolossaalse käki poole püüelda. Sedapuhku selliseid üliambitsioonikaid äpardumisi ei olnud ja minu ainuisikulisel žüriil oli nii edetabeli alumise kui ka ülemise otsa kokkuseadmisega päris suuri raskusi. Žürii sai siiski oma tööga hakkama, kogunes täies koosseisus, vaatas kõik aspirandid üle ja andis oma karmi ja õiglase, kuid ainuvõimaliku hinnangu. Žürii seadis filmide hindamisel endale sellised kriteeriumid, et kõigepealt tuleb vaadata, kas film on huvitav või igav, kas on üldse kinematograafiliselt pädev, tehniliselt tasemel, kas dialoog on väärtdramaturgiline ja kas lavastaja on esikohale seadnud sisulise loojutustamise või enda geniaalsuse eksponeerimise. Filmi sisu ja tähenduse vaatlemisega tegeles žürii samuti, aga võttis arvesse, et meil on ikkagi filmifestival ja mitte semiootika seminar. Küll aga oli žürii rehkendustes olulisel kohal ka moment, et toimus justnimelt Balti filmide võistlus ja et midagi rahvuslikku ja selle maailmanurga tunnetusest võiks nendel filmidel sees olla. Üldiselt oli Balti programm leidnud hea tasakaalu tõsiste ja lõbusamate, ajalooliste ja tänapäevaste, dokumentaalide ja mängufilmide vahel. Kui millestki kõvasti puudu jäi, siis oli see uus Manfred Vainokivi film. Esmakordselt täheldas žürii ka ühe riigi kolmikvõitu. Aga siin see siis on, filmide pingerida, alustades altpoolt.
16. „Melnais samts” („Must samet”, Läti, lavastaja ja käsikiri Liene Linde)
Ka žüriile endale üllatuseks potsatab kõige alumisele kohale see Läti üldiselt sümpaatne, aga sihitu komöödiaelementidega film mittemillestki. Marta on noor ja kena naisterahvas, kes tahab saada filmilavastajaks, aga paraku töötab praegu võtteplatsil ainult mingi tähtsusetu asjapulgana ja kohvikriidepoes müüjana. Tal on üsna lahe korter, peika ja kass, palju ambitsioone, aga vähe raha ja nähtavasti ka annet. Tema harrastuseks on palju alkoholi, seksi ja kanepit ja tihti ühel ja samal ajal. Küllap selle filmi autor Liene Linde teadis hästi, mida ta teha tahtis, aga paraku jäävad stsenarist Linde võimed lavastaja Linde võimetele alla ja see on just selline film, kus osa vaatajaid poole pealt vaikselt saalist välja hiilib. Me näeme moodsat poolharitlast eneseteostuse poole püüdlemas, aga samas mitte jälle nii väga. Visuaalselt jääb film samuti natuke tuimaks, võttekohad on ainult paar korterit ja trahterit Riias. Üldiselt see film kannatab süžeepuuduse käes ja lausa tahab, et selle oleks teinud Woody Allen. „Must samet” on muidu kokteil — 50 grammi Riia palsamit ja 150 grammi šampust.
15. „Elu ja armastus” (Eesti, lavastaja Helen Takkin, käsikiri Helen Takkin ja Martin Algus)
Põhjus, miks see film nii madala koha saab, et ole üldse žürii lapsepõlvetraumas, kui telekast tuli jälle „Rudolf ja Irma”. Tammsaare kuulsa romaani ekraniseerimine on raske harjutus, mille juures tuleb teha mitu poliitilist otsust. Kõige raskem seisneb selles, et kui romaanist võtta välja Tammsaare dialoogid ja filosofeerimine armastuse teemal, jääb alles india film. Ehk siis, et pealispindselt on see romaan üsna tavaline melodraama ja noh, ütleme ausalt, et natuke nagu Tammsaare „Rattle and Hum” pärast „Tõde ja õigust”. Omas ajas võis see romaan mõjuda ju uudselt, ehmatavalt ja väljakutsuvalt, selles on rohkesti armastust, kodanluse dekadentsi ja asju, millest toona palju ehk ei kirjutatud. Tänapäeval toimib selle pealispindne tegevustik aga üsna argiliselt. Seega on paratamatu, et filmis tõuseb tähtsale kohale 30-ndate olustiku loomine, sest see võiks olla võti, millega rabada, tuua ekraanile toonane — ja paljuski kadunud — Tallinn. Selles suunas aga ei ole mindud ja vaevalt saab selles süüdistada lavastajat. Ühtegi autot või, jumal hoia, trammi me filmis kahjuks ei näe, ainult sekundiks rongi, mis vist on digitaalne ja kuhugi võsa vahele ära eksinud. Üks auto teeb küll akna taga tuut-tuut, aga päris autot me filmis ei näe, tramm koliseb ainult taamal ja žüriil on sellest kahju. Tervikuna saab lavastajatööd selle filmi juures kiita, arvestades et see on debüüt, ja just nimelt tehnilist lavastajatööd — massistseenid trükikojas ja Irma sünnipäeva algus on hästi lavastatud ja üldiselt on sündmustik selge ja arusaadav, on näha, mida on tahetud filmida, ei ole ülerõhutamisi ja montaažikeel on veenev ja rahulik. On mõned küsitavad momendid kaameraga, see siblib natuke liiga palju ja kipub tegelaste ümber keerlema, ja siis stseen, kui Rudolf hommikul koju tuleb. Miks peab kaamera talle järgnema, mitte võtma teda elutoast? Nii et tehnilise teostusega võib üldjoontes rahule jääda ja žürii on isegi valmis uskuma, et aastal 1934 sõi jõukam rahvas Tallinnas tomateid.
Kunstilise sisu poolest tuleb öelda, et mind jättis Rudolfi ja Irma romanss täiesti ükskõikseks, sest selles ei olnud suurt midagi, mis ületaks uudisekünnise, kui Rudolfi mõrvamine lõpus välja arvata. Nii nagu see lugu oli kirjutatud ja näidatud, ei olnud selles kuigi palju erakordset. Ja seda oli ka karta, et nii juhtub, kui Tammsaare filosoofia välja võtta. Vabadussõjalaste kõrvalliin, mis on filmi sisse toodud, ei anna absoluutselt midagi juurde, aga noh, ega ei võta sealt ka midagi ära. Vabadussõjalasi — ja nad ise ei nimetanud ennast kunagi vapsideks — on filmis aga kujutatud valesti. Neid on näidatud kui anarho-kommuniste („Nad tahavad kommunistide moodi varad ümber jagada”, „Rudolfi-härra on just see täissöönud siga, kelle vastu me koondume”), aga tegelikult rääkisid klassivõitlusest ainult vabadussõjalaste vastased, igatsorti sotsiaaldemokraadid ja muud punased. Vabadussõjalased seisid etableerunud politikaanide ja vasakpoolsete vastu. Üsna kohatu on ka loosung „Laidoner Kadriorust välja!”, sest Laidoner ei olnud sel hetkel ei Kadriorus ega muul ametipostil, Laidoner elas siis Õllepruuli tänaval. Kohatu on ka anekdoot, mida Laidoneri kohta räägitakse. Selle tekst on võetud mingist tänapäeva kogumikust ja peegeldab ilmselt hilisemat aega, sest ei saanud toona käia Laidoner riigivisiidil ja vaevalt ka külapoiss Eedi sellist sõna teadis nagu „riigivisiit”. Riigivisiidil käib ainult riigipea. Dialoogide teksti üle tuleb muidu tõsiselt kurjustada. Kohati, kui lööb sisse Tammsaare enda tekst, on see nagu värske õhk, aga neid kohti on vähe. Liiga palju on ajastule või karakterile mittesobivaid väljendeid („vahet pole”, „sina oled probleem” näiteks). Aga päris skandaalsed on fraasid: „Minul on maal elamise läbi rahva perspektiiv. Kui te tahate, ma võin teid selles osas valgustada”, „ei suuda teile mõtlemast lakata” ja „teada-tuntud põhimõtete rikkuja”. Ja siis on filmil veel täiesti ebavajalik, aga selle eest totter epiloog aastast 1945, vastrenoveeritud kaasaegse maja ees. Epiloogis on vähe infot, aga palju tühjust ja jaburdust, ja seda liiga palju, et pikemalt siinkohal harutama hakata. Või mida peaks peale hakkama väitega, et Tammsaare romaani „Elu ja armastus” kirjutas selle peategelane Irma ise, rahulikult aias istudes, kui Eestis möllavad hävituspataljonid ja vägistavad vene sõdurid? Näitlejatöödest väärib tunnustust Ursel Tilk Eedi osas, ja mitte selle pärast, et ta nii Nicolas Cage’i moodi oli, vaid et ta võttis nõrgapoolsest rollikirjutamisest maksimumi ja lõi karakteri. Mait Malmstenile on palju sisukamaid rolle kirjutatud ja naistegelased olid kõik väga harilikud.
14. „Kikilipsuga mässaja” (Eesti, lavastaja ja käsikiri Jaan Tootsen)
See on mitme aasta jooksul filmitud lõiked ühe tuntud härrassotsi ajast presidendiametis, mis jääb kuhugi ajastudokumendi ja poliitiku promofilmi vahele. See dokumentaal ei saa olla rohkemat, kui ta on, sest filmida sai ainult siis, kui lubati, seega tegelikku poliitikategemist ja Eesti ühiskondlist elu tabanud kriiside refleksioone me siin ei näe. Siin on siiski mõned olulised hetked ajaloo jäädvustamise seisukohalt, üks intervjuu USAs ja esinemine Šveitsis, aga muidu üks üsna tavaline olme ja nii-öelda jõudehetked, ei midagi väga üllatavat ega põrutavat.
13. „Anna LOL” (Läti, lavastaja Ivars Tontegode, käsikiri Marta Sofija Trence)
Kõige kiiduväärsem selle filmi juures on see, et see on mängufilm, mis mõjub nagu dokumentaal, mis tähendab, et kõik näib väga realistlik ja mitme stseeni juures me üldse ei taju, et need on lavastatud. Sisu poolest on see kõige ehtsam — ja heas mõttes — sotsiaalporno ja ainuke asi, mida sellele filmile saab ette heita, on see, et ta võtab liiga kaua kohalt, enne kui selgem narratiiv hakkab välja joonistuma. Vaatajal tasub seega olla kannatlik ja ära taluda ka tund ja kolmveerand väga halba (mitte)muusikat. Me näeme 18-aastast Annat, kes on justkui sattunud woke-ajastu lõksu ja on muutunud pidetuks. Koolis õpetatakse, et elu Läti NSVs oli kole ja paha, sest pederastia oli kriminaalkuritegu. Kõik, mis oli enne, oli vale ja halb. Ülemäärases annuses internetti ja instagramme suunavad ta moodsate eneseteostuste juurde, kus ei ole olemas sellist asja nagu patt. Samal ajal tabavad teda vanemate lahutus ja girlfriend’i enesetapp. Anna on teismelise angst’i kõige puhtakujulisem kehastus, ilma et tal oleks mingit sihti või põhjust mässamiseks. Ta hulgub mööda narkourkaid ja gei-orgiaid, varastab ja valetab, laseb endaga teha ükskõik mida, sest tal on kõigest ükskõik. Võib ju küsida, et miks siis vaataja peaks temast hoolima. Ja vastus on, et ei, ega vist peagi. Me peame hoolima aga oma ühiskonnast, mis on noored nii haavatavaks teinud.
„Anna LOL”, 2024. Režissöör Ivars Tontegode.
12. „Ma sündisin garaažis” (Eesti, lavastaja ja käsikiri Arko Okk)
See dokumentaal on tunnijagu koosviibimist arhitekt Emiliga, kes on planeerinud Tallinna kanti rohkesti ilusaid karbikujulisi majasid, mis žüriile väga meeldisid. Me käime neid majasid vaatamas ja astume tihti ka mõnesse sisse, kuuleme Emili kommentaare ja mis võib olla meeldivam kui võõraste inimeste elamises ringi nuuskimine. Vahepeale me kuuleme Emili mõtteid peamiselt arhitektuurist ja linnaplaneerimisest, ja need on enamjaolt samuti üpris huvitavad või ütleme nii, et huvitavamad kui tunniajased monoloogid näiteks autodest, ehitamisest või moodsast maalikunstist. Mis eristab seda filmi ühest tavalisest telesaatest, on muidugi iseküsimus. Miskitsorti kultuurikihistuse jäädvustajana on see film ehk siiski oluline. Helilooja Xavier Capellas saab eripreemia kõige parema filmimuusika eest, mis võib-olla sobib veel paremini mõnda järjekordsesse „Suspiria” uusversiooni.
11. „Gabrielius iš neprarasto Rojaus” („Paradise Not Lost”, eesti keeles kui „Kaotamata paradiis”, Leedu, lavastaja ja käsikiri Linas Mikuta).
Olemuslikult on see dokumentaal religiooniaineline mõtisklus, mille keskmes on vanemate püüded päästa raskekujulist autismi põdeva poja hing. Gabrielius on selle poisi nimi, ta ei suuda ise enda eest hoolitseda, intellektuaalselt jääb ta eluks ajaks vist väikelapse tasemele ja ei suuda maailmast aru saada. Aga kuidas juhatada teda Jumala juurde? Me näeme, kuidas tema vanemad lahku lähevad, kuid mõlema jaoks jääb Gabrieliuse saatus kõige tähtsamaks. Vanemad on juba keskeas ja teavad ju hästi, et igavesti neid Gabrieliuse kõrval ei ole. Gabrielius jääb elama ema Jūratėga, kes katsetab küll mingite budistide ja ortodoksi usuga, kuid lõpuks valib siiski katoliikluse ja üritab kuidagi nende tseremooniate tähendust Gabrieliusele mõistetavaks teha, sest ega maapealses elus ei ole Gabrieliuse jaoks ju midagi. See ei ole kindlasti kõige kergem film vaadata, aga samas väga siiras ja dokumentalistika oma kõige paremal kujul, kus lavastaja ei hakka midagi juurde punnitama, vaid näitab asju nii, nagu nad on.
10. „Emalõvi” (Eesti, lavastaja ja käsikiri Liina Triškina-Vanhatalo)
Kõigepealt, see pealkiri on ebasobiv. Sellise nimega filmi peategelane peaks olema Uma Thurman või keegi, kes õpetab merejalaväelastele ellujäämiskursust. Selle filmi kangelanna Helena aga ei ole selline naine. Teiseks, seda filmi saadab ka juba Eesti Filmi Andmebaasi jäädvustatud tutvustus, et Helena on „emotsionaalselt hüljanud” oma tütre ja sellest intriig nagu filmis käivitub. Tegelikult ei näe me filmis kuidagi, milles see peaks väljenduma. Ja kolmandaks — ka see on üks film, kus lavastaja kinematograafilised võimed ületavad tugevalt stsenaarseid võimeid. Ehk siis, see film on hästi lavastatud ja veel paremini kokku lõigatud, aga üsna keskpäraselt kirjutatud, ehkki keskne idee on filmitegemist väärt. Koolitüdruk Stefi, kiirabiarst Helena tütar, kes langeb ühe kriminaalse noortekamba mõjuvõimu, on mitmes mõttes lätlaste Anna paariline — jälle teismelise angst ja jälle internet ja jälle suures annuses puhast lollust. Ei ole mõtet eitada, et sellised internetiseerunud gängid on olemas ja et lollus areneb maailmas progresseeruvas tempos just tänu sotsiaalmeediale. Kui me Tontegode filmis Annast nägime vähemalt, kuidas ühiskond ise justkui suunab noori segadusse, siis siin me peame uskuma filmi saatvat ultimatiivset väidet, et selles on süüdi ema, kes oma tütre „emotsionaalselt hülgas”. Paraku on Stefi ise täiesti puruloll ja käitub aina lollakamalt. Milles on ema süü, me täpselt aru ei saa. Žürii siiski tunnustab seda, et film osundab sotsiaalmeediale kui fenomenile, mis noori aina suurematele lollustele ergutab. Mida see film veel ütleb, või mis on õieti selle raison d’être, on see, et ülimas depressiooniolukorras võib inimese aju pakkuda talle kaitsemehhanismi, mille tõttu ta hakkab ettekujutatud sündmusi reaalsena tajuma. Umbes pool filmi me ka oleme sellises mentaalses virtuaalreaalsuses, mida vaatajale pakutakse pärisreaalsusena. Eks selliseid filme ole tehtud rohkesti ja midagi siin iseenesest ette heita ei saa. Küsimus on lihtsalt selles, kas petab ära või ei peta. Paljunäinud žürii kõhkles ja kahtles siiski pidevalt, nii et päris ära vist siiski ei petnud.
Mistõttu see film siiski programmi paremiku hulka ei mahu, on dialoog. Ridamisi kuuleme me siin kulunud käibeväljendeid ja kõnekäände — „ümber sõrme keerama”, „kohta kätte näitama”, „niiditõmbaja”, „silma peal hoidma”, „riburadapidi”, „kaotas pinna jalge alt” — ja siis lihtsalt halbu sõnastusi, nagu „üritasin meele järele olla”, „redutab”, „haiglas külastasime”, „põnnama lööd”, „elu suurim õnnestumine”, „palju mahlasemalt”, ja siis selline rabav otsustus nagu „mida vittu sa lubad endale”, kus lause esimene ja teine pool tuleksid justkui täiesti erinevate karakterite suust. Et jah, inimesed kasutavad sellised väljendeid küll, aga küsimus on ju selles, kas filmikirjanik samuti tingimata peab, kui tal on tundide viisi aega välja mõelda huvitavamaid fraase. Stsenaarsed küsitavused on veel need kaks koduinvasiooni episoodi, tegelaste käitumine ja tekst nendes. Pildi- ja montaažikeel on aga tõesti tunduvalt tugevam kui tekst, oli näiteks võtteid, kus kaamera seisis 6–7 sekundit paigal, vähe oli lähivõtteid ja see kõik on kiiduväärne.
9. „Beigas” („Lõpp”, Läti, lavastaja ja käsikiri Maris Maskalāns)
See dokumentaal vaatleb mitut inimest, kes oma töös või harrastustes puutuvad väga iseäralisel kombel kokku surmaga ja sellega, mis on pärast. Üks kiilaspäine noormees Kristians, kes usub, et tema vanaema oli nõid, kogub loomade luid ja konte, toimetab nendega rituaale ja esineb mingis sürrealistlikku muusikat viljelevas performance-bändis, mis teeb umbes sellist muusikat, nagu on black metal ilma metal’ita. Zooloog Ilmars uurib korjuseid ja kõdunemist, filmib aegvõtetega ihu lagunemist. Malakoloog ehk limuskiteadlane Edgars — kes on umbes nagu melanhooliku karikatuur hullust teadlasest — uurib, kogub ja säilitab kõikvõimalikke vingerdisi ja parema laoruumi puudumisel ka oma köögis. Ja harrastusastronoomid Anna ja Arnis, kes peavad lambafarmi ja observatooriumi, mis näeb natuke välja nagu Leiutajatekülas, vaatlevad kaugeid tähti ja mõtisklevad tumeda energia ja universumi lõpu üle. Filmis on põrutavad aegvõtted lagunevatest raibetest ja ülilahedad stseenid, kuidas hunt ja rebane korjuseid järavad. Pärast maiustamist satub rebane küll surnud kujul Edgarsi korterisse, kes teda õhinal prepareerima ja vakladele õhtusöögiks andma hakkab. Mis teha, selline on elu kiik. Mateeria hävib ja sellest sünnib uus. Raipesöömises ei ole midagi kummastavat, ütleb Ilmars, inimene teeb seda kogu aeg. Aga tegelikult on nendel kõikidel tegelastel midagi tarka ja huvitavat öelda ja lavastaja Marisel jagub kannatust, et neid hoolikalt kuulata ja vaadata, kuidas nad toimetavad.
8. „Gardutė” (Eesti keeles kui „Hea kõhutäis”, Leedu, lavastaja Eglė Vertelytė, käsikiri, Eglė Vertelytė ja Irena Kunevičiūtė)
Filmi parem tõlge oleks ehk „Nämma!” või midagi niisugust. See on film naistelt ja naistele, mistõttu kõik meeskarakterid mõjuvad natuke naiselikult, olemuslikult on siin midagi sotsiaalse satiiri ja romantilise komöödia vahepealset. Kaks noort naisterahvast Ona ja Saulė töötavad sööklas kokkadena ja üritavad seal tavalist menüüd veidi kokakunstiga rikastada. Kui käivitub uus kokanduse tele-show, siis panevad nad oma nimed kirja, aga nad valetavad oma töö ja hariduse kohta. Eks seal telesaates juhtu igasugu naljakaid asju ja Onal, kes on üksikema ja muidu kuidagi õiget kavaleri ei leia, tekib väike suhe ühe žüriiliikmega. Onast saab isegi üürikeseks ajaks seltskonnaajakirjanduse staar, aga lõpuks selgub, et kõik see telesaade oli pettus, kõik oli kinni makstud ja võitja oli ette teada. Ütleme nii, et see film on selline kergekene — lõbusasti vaadatav ja igavaks ei lähe, kuigi lõpupoole on mõned segased kohad, aga vähemasti söögitegemist on rohkesti. Lugu on olemas, aga paraku, jah, üsna kergekaaluline. Kumbki tegelane ei ole eriti surve all ja ei juhtu nendega midagi hullu, kui nad poole filmi ajal telesaatest ära tuleksid. Muidugi pilab ja mõnitab see film täiega igasuguseid ogaraid kokandussaateid, mida aina eetrisse paisatakse ja nüüd kahjuks ka Eestis. Minu žürii arvab, et rohkem pikantsust ja klassikalisi situatsioonikomöödia stiilivõtteid oleks sellele loole kasuks tulnud.
7. „Pietinia Kronikas” (Eesti keeles kui „Lõunamaa kroonikad”, Leedu, lavastaja Ignas Miškinis, käsikiri Eglė Vertelytė)
Õiendame esmalt ära filmi eestikeelsesse tutvustusse tehtud tõlkevea. PÖFFi kataloog ütleb, et filmi autor on Rimantas Kmita. See on valetõlge, Rimantas Kmita on autobiograafilise romaani autor, millel film põhineb. Tõlkija ei olnud ilmselt teadlik, et ingliskeelne sõna author tähendab esmajoones kirjanikku. Film vaatleb Rimantase ehk Rimase abituriendiaastat Šiauliai linnas aastal 1992, kus poisslapsed tegelevad ennastsalgavalt kehakultuuri ja võitluskunstidega ja toimub ohjeldamatu rahvakapitalism, kõik üritavad kuidagi raha teenida ja midagi ärida. Film on tähelepanuväärne esmalt sellepärast, et korvpallurid on siin parajad sitakotid ja õiged mehed on ragbimängijad. Et su street credit oleks Šiauliai linnas kõrge, on vaja lisaks õigele soengule, šefile tagile ja litiklotsile omada moekat prutat ja just selles suunas Rimas filmi algul tegutsema asub. Ehkki Rimase esimesed seksuaalüritused lõppevad ebaõnnestumisega — vanemad tulevad valel hetkel koju —, juhtub temaga edasi katsetades üks rumal lugu, nimelt ta armub ära. Monika aga kuulub teise sotsiaalsesse kihistusse, ta elab eramajas, tema vanemad on arstid ja ta armastab raamatuid lugeda. Rimasel on ragbimängija visadus ja pealehakkamine, nii et ta läheb raamatukokku ja laenutab raamatu „Jonathan Livingston Merikajakas”. Iga algus on raske ja lugemine ka, aga parata ei ole midagi, et Monikaga seksida, tuleb varsti ka Dostojevski ette võtta. Lugemine paneb Rimast kuidagi rohkem elu enda ümber mõtestama ja vaatlema ja järgmine samm allakäiguspiraalil on see, et ta hakkab oma mõtteid üles tähendama. Selle armastusloo taustal on siis Põhja-Leedu provintsilinna elu metsikutel üheksakümnendatel, noorte ööelu, joomad ja löömad, palju üsna kehva muusikat ja muuseas kõlab ka kõikide aegade kõige rõlgem, russofiilsem ja ilasem rokkballaad „Wind of Change”.
Üheksakümnendate olustik on väga hästi loodud, autod, riided ja soengud, tossud ja kassettmakid kõik on õiged, kollased Ikarused ilmuvad kroonikakaadrites, millele filmi peategelased on osavalt ja peaaegu et ärapetvalt sisse lõigatud. Film sai PÖFFi ametliku žürii Balti võistlusprogrammi peaauhinna. Žürii otsuse taga võib olla ka fakt, et filmile tehti PÖFFil üsna kõvasti promo. Midagi ette heita sellele ei ole, leedukeelset (või oli see põhjaleedu dialekt) voiceover’i tekstilist kvaliteeti on minu žüriil raske hinnata. Selline coming of age-lugu ja üsna traagiline ju ka, kui andekast ragbimängijast saab armastuse pärast kirjanik.
„Lõunamaa kroonikad”, 2024. Režissöör Ignas Miškinis.
6. „Ei koskaan yksin” („Sa pole üksi”, „Never Alone”, Soome, lavastaja Klaus Härö, käsikiri Klaus Härö ja Jimmy Karlsson)
Soome Oscar bait, mis on tehtud Eesti kaastootmisel, aga jääb siiski Soome filmiks. Oscari-taotlustega on tootjad muidugi hiljaks jäänud, tänapäeval on rohkem šansse filmil, milles näiteks Soomes elav araablane smugeldab palestiinlasi Soomesse ja heitleb bürokraatia, sallimatuse ja igasugu muu tagurlusega. Film põhinevat ajaloolistel sündmustel, Soome kodakondsusega juudisoost ärimees Abraham Stiller aitab Soomes 1940 varjupaiga leida Euroopast sinna pagenud juutidel. Soome valitsus tahab nad Saksamaale saata, aga Stiller vormistab neile tööload. Pahad, keda esindab Soome kaitsepolitsei pealik, sellega ei lepi ja küüditab osa neist kuhugi Lapimaale kraave kaevama, et need siiski vaikselt sakslastele üle anda. Samal ajal koostab politsei ka nimekirja Soome kodanikest juutidest, keda ootaks sama saatus, ehkki Soome põhiseadus sellist asja ei luba. Usinad ametnikud tahavad aga Saksamaale meeldida ja aina askeldavad, sealjuures pannakse ka Stiller vahepeal vangimajja. Siiski suudab Stiller leida valitsusringkondadest ausaid inimesi, kelle abiga tal õnnestub enamik, aga mitte kõik põgenikest päästa ja ka Soome kodanikke koonduslaagritesse ei viida. Stiller ise aga põeb elu lõpuni ja loeb ennast süüdlaseks, kuni üks usin ajakirjanik käib ära Iisraelis ja toimetab temani aastal 1972 märgi, et teda ei pea keegi milleski süüdi.
See film on üdini läbi immutatud narratiivsete ja kinematograafiliste klišeedega, nii et kohati on lausa naljakas, ehkki ei tohiks. Pahad on väga pahad, õelad ja kohe kurja näoga, ennastsalgavalt ja kompromissitult. Põhipaha tunneme me juba enne ära, kui ta suu lahti teeb, saksa ohvitser, kes revolvriga vehib, on täielik hüsteerik. Rasket füüsilist tööd tegevate tegelaste näod on poriseks plätserdatud. Nii paljud stseenid tuletavad meelde, et seda kõike oleme me ajastu- ja biograafiafilmides juba näinud, mikrokonfliktide lahendused ja vastandumiste ülesehitused, tegelaste fraasid ja käitumine on otsekui kokku kogutud varasematelt Oscari-võitjatelt. Dialoog kusjuures ei ole aga üldse halb. Kaamera ripub liiga sageli tegelaste näos kinni ja lavastatud on nii, et igal võimalikul juhul emotsioon tegelastest välja väänata ja vaatajale ette lajatada, seda võiks nimetada tarbetuks rõhutamiseks. Me saame hetke dramaatilisusest aru ka ilma, et muusika, montaaž ja kaamera seda üle võimendama peaks. Kõige rohkem häirib loo kulgemist just montaaž, ehk siis see, kuidas film on kokku lõigatud. See on miski moodne stiil, mis on juba mitmeid filme ära rikkunud, et iga asi tuuakse sekundiks väga suures plaanis välja — ukselink, telefonitoru, tuhatoos. Täiesti tarbetu ja tüütu. Nii et võib öelda, et see film on ülelavastatud, liiga suunatud ja juhendatud, igaks juhuks üle võimendatud, täpselt nagu ühele Oscari-püüdjale kombeks on.
Ajastu loomisel on rahanappust natuke tunda, kuigi autosid jagub ja isegi üks rong kihutab Lapimaa lagendikel, karta on küll, et taas digitaalne. Linnavõtted on kõik ühes lokatsioonis filmitud ja tänavatel on rahvast nagu hõredalt. Ülimalt nunnu on aga see, et Tel Avivi haiglat aastal 1972 on filmitud Viimsis, endises Kirovi kalurikolhoosi keskusehoones.
Lugu iseenesest on võimas ja võiks öelda, et tänasel päeval isegi väga julge ja dissidentlik. Ma oleks eelistanud, et rohkem seletatakse lahti poliitilisi taustu ja oleks lausa nõudnud, et igat tundehetke niimoodi ette ei nämmutata. Nii et puudu jääb sellel filmil tõelisest lavastaja enda häälest ja isikupärasest lahendusest, kogu kinematograafia on derivatiivne ja klišeelik ja sellisena on see asi rohkem toode kui film. Lisaks auväärsele kuuendale kohale pälvib film ka kõige parema Soome filmi eriauhinna Balti programmis.
„Sa pole üksi”, 2024. Režissöör Klaus Härö.
5. „Minu kallimad” (Eesti, lavastaja Eva Kübar)
Eesti kõige tugevam film Balti programmis, millele oli raske kinosaalis kohta saada, sest linna peal levisid ebaterved kuuldused, et „mingi Eesti uus seksifilm”. Aga ei olnud seksifilm, oli hoopis film seksist ja selle mõjuvõimust inimese üle. Siin minnakse kolme paari suhtesse väga sisse, väga lähedale ja muidugi on hämmastav, kuidas selline intiimne film üldse sündida sai. Hämmastav, aga mitte oluline tegelikult, sest tähtis on ainult tulemus. Üsna mitme aasta jooksul filmitakse siin nende inimeste elu, kes praktiseerivad sellist asja, mida mõned nimetavad polüamoorseks suhteks, polügamismiks või mitmiksuhteks, aga rahvakeeles leidub sellistele tegelastele ka palju lühemaid ja lihtsamaid nimetusi. Ja ega vist ei üllata kedagi, et nii-öelda vabaarmastuse otsijad — kuigi filmis on mõni tegelane selles osas sundseisus ja mõni, kes päriselt armastab, ka üsna ahastamapanevas olukorras — harrastavad kõiksugu paganlikke rituaale, tantraid, joogasid, tšakraid, mantraid ja muud new age’i kultusi. Ma ütleksin, et see on olemuslikult kristlik film.
„Minu kallimad”, 2024. Režissöör Eva Kübar.
4. „Seses” („Kuiv uppumine”, „Drowning Dry”, Leedu, lavastaja, käsikiri ja operaator Laurynas Bareiša)
See on nüüd esimene film meie programmis, mille kohta žürii söandab öelda, et tõeline meistriteos ja võib-olla lavastustehniliselt üldse kõige parem film Balti programmis. Žürii vaatas seda kohe kaks korda ja ikka suure huviga. Selline ainulaadne kvaliteet on saavutatud sellega, et filmi väljamõtleja, lavastaja ja operaator on sama inimene, ja võti, miks see film nii hea on, seisneb just filmimises. Kaamera ei sibli ringi, vaid seisab paigal ja kui vaja, siis mitu minutit järjest! Tehke järele! Selline meetod lubab näitlejatel rahulikult mängida, vaatajal vaadata ja näha kõike, mis on oluline, ja ühtlasi tähendab seda, et kõik, mis on kaamera vaatevälja paigutatud, mängib filmis kaasa ja jutustab oma lugu. Kinematograafia poole pealt on „Seses” justkui filmi „Ei koskaan yksin” antitees, mis näitab veenvalt, milles on filmitegemise tegelik võlujõud. Andke näitlejale dialoog ja roll ja laske tal oma tööd teha ja hoidke närvilised operaatorid ja monteerijad võtteplatsilt eemal! Kui lihtne. Sündmustiku ümberjutustamine on antud loo puhul üsna tarbetu, seda filmi peab ise nägema ja mõelda võib selle üle pärast kohe päris pikalt. Võtmesõna on siin mittelineaarne jutustamine, aeg on kohati pahupidi pööratud, me näeme enne seda, mis juhtus pärast, ja siis näeme pärast seda, mis võis äkki enne juhtuda teistmoodi. Ja kui vaataja päris selgusele isegi ei jõua, et mismoodi kõik täpselt oli, siis igav ei hakka tal kunagi. Ühtlasi auhindab žürii näitlejaid Gelmine Glemzaitet ja Agne Kaktaitet kõige parema tantsustseeni eriauhinnaga. Ja kas peab ütlema, et neil lastakse kenasti tantsida nii, et vahepeal keegi kaamerat ei näpi ega kääre klõbista. Igatahes täiesti suurepärane film.
3. „Mūžības skartie” („Igaviku puudutus”, Läti, lavastaja ja käsikiri Marcis Lācis)
Teadupoolest on vampiiridega film parem kui ilma vampiirideta, välja arvatud muidugi, kui see ei ole „The Hunger”. Aga lätlased on meist jälle ette jõudnud ja teinud ühe ehtsa vampiirifilmi ja selles on tõesti päris õiged vampiirid, kes imevad verd ja elavad igavesti ja kardavad päikesevalgust. Igast asendist üsna jabur mitteõudne õudusfilm, mis kehtestab oma reeglid ja pakub põneva ja naljaka loo. Kuskil Läti maakolkas elab haagissuvilas keegi tüüp hüüdnimega Paksu, kes sööb pärmi. Miks ta sööb pärmi? Sest miskid teadlased on ühes surematuseteemalises podcast’is väitnud, et nad on avastanud meetodi, kuidas pärm annab igavese elu. Ja igavesest elust unistavad tavaliselt need, kes ei oska endaga vihmasel pühapäeva pärastlõunal midagi tarka ette võtta. Paksu lähedal küünis on juhtumisi ühe vampiiride pesakonna baas ja nende boss on kindlaks teinud, et just Paksu on järgmine Väljavalitu, kellest peab saama vampiir, sest ta on täiesti ja lõpuni mõttetu mees, absoluutselt kasutu inimene. Paksu vampiiridest veel mõistagi midagi ei tea. Siis tuleb Paksu juurde kuller, kes toob talle kastitäie pärmi, juhtub seda ka ise maitsma ja saab rabanduse. Kohe aga ilmuvad ka vampiirid Egons ja Carlos, et kutsuda Paksu küüni nii-öelda tööintervjuule. Nad näevad teadvusetut kullerit ja hakkavad temaga maiustama ja pakuvad ka Paksule. Hommikuks on Paksust saanud miski arenemisjärgus vampiir, ta topib kulleri laiba prügikasti ja just siis satub tema juurde kena naabrinaine, kes oma koera taga otsib, kellest samuti mõne aja pärast veri välja imetakse. Paksu aga saab seejärel teada oma missioonist, ainult et enne igavest elu peab ta kellegi elava ohvriks tooma. Igatmoodi lahe film, mis teeb kõik ära, mis on ette võetud, ja sellel ei ole puudusi ega vigasid.
„Igaviku puudutus”, 2024. Režissöör Marcis Lācis.
2. „Straume” („Flow”, „Vooluga kaasa”, Läti, lavastaja Gints Zilbalodis, käsikiri Gints Zilbalodis ja Matiss Kaža)
Jah. Uskumatu, aga tõsi, ka loomamultikaid teevad lätlased meist paremini ja žürii oli väga hämmingus, kui avastas, et Balti programmi võib-olla kõige parem film oli Läti kiisumultikas. „Flow” peaks olema võimas elamus ka neile, kes muidu multikaid ei vaata või arvavad, et Jaapani märulid ja Disney mustad merineitsid on selle žanri igaveseks ära rikkunud. Lisaks kõigele muule — ja seda on palju — on selles filmis ka kompetentne ulmelugu sees, mida vaataja peab ise lahti kodeerima. On veeuputusjärgne maailm ja inimesi enam ei ole, võimalik, et nad on planeedilt lahkunud või ära viidud. Loomad on aga alles ja üks suurte kollaste silmadega kiisu peab ennast pealetungivate vetevoogude eest päästma. Hädavaevu jõuab ta hüpata paati, milles juba oleskleb üks unine kapibaara, ja kuhu vool paadi viib, sinna nad lähevad kaasa, kuni üks nendega liitunud, parvest maha jäetud kurg seda tüürima õpib. Veel mahub sinna paati sõbralik, aga kasutu koerakari ja üks leemur, nad seiklevad kusagil Kagu-Aasias vist ja jõuavad lõpuks Tiibeti kanti. Selle filmi kõige tugevam omadus on, et selles puudub antropomorfism. Loomad käituvad nagu loomad, loomade liigutusi ja miimikat on hoolega tundma õpitud ja edasi antud, loomad ei tantsi ja ei laula ja ei tee lolli nalja. Lõpupoole mõnes küll avaldub ootamatu arukus, aga me võime mõelda, et siin on mängus maavälised jõud, millele samuti vihjeid on. Nii stsenaariumi kui teostuse poolest on see täiuslik chef-d’oeuvre, mis toimib ja töötab igas pisiasjas. Kapibaara ja tšao-tšao saavad Balti programmi kõige paremate kõrvalosatäitjate auhinna.
1. „Zeme, kas dzied” („Maa, mis laulab”, Läti, lavastaja Maris Martinsons, käsikiri Maris Martinsons ja Dainis Īvāns)
Läti hat-trick’i lõpetab ja grand prix’ pälvib üle kahe tunni kestev eepos sellest, kuidas lätlased endale laulupeo, hümni ja lipu said, ja tegelikult ka oma ajaloo. Mainigem siin tagasihoidlikult, et Eestis on oma ärkamisajafilm veel tegemata, nagu ka metsavennafilm ja vampiirifilm ja mis kõik veel. Aastal 1873 otsustasid Riia Läti Seltsi eestvedajad korraldada eestlaste ja baltisakslaste eeskujul suure laulupeo ja peamiselt küll selleks, et seltsi tegevuse jätkamiseks raha koguda, kuid üritus kasvas palju suuremaks ja lõpuks sündis sellest Läti vabariik. Tsaarivõimud üritasid lätlaste koondumist ja rahvustunde õhutamist igati takistada. Toona oli osa Lätist liidetud Pihkva ja Vitebski kubermangu alla ja lätlaste — õigupoolest see ühisnimetus võeti alles siis kasutusele — läbikäimine ei olnud lubatud. Filmis on kaks peamist tegevusliini: Riias toimetavad Läti Seltsi juhid ja üritavad politseibossi üle mängida ja kusagil maakohas me jälgime esimese ühiskoori kokkuseadmist ja seda juhendab viiulit mängiv eestlane Jurģis, keda kehastab (dubleeritud häälega) Priit Pius. See film on igas mõttes eepiline ja suudab luua tugeva emotsionaalse fooni, kusjuures siin ei sunnita vaatajat tundma mingisuguste ülevõimendatud vahenditega, vaid kõik sünnib loost endast ja laulmisest. Ehk kümmekond hobust on filmis kokku ja palju voorimehi, on kitsi, lehmi, kasse ja koeri, talutööd ja rahvapidustused ja väga hästi komponeeritud, pitoresksed kaadrid, mis panevad uskuma, et me tõesti oleme tagasi
19. sajandis, ühe riigi ja rahva sünni juures. Film on hästi tempereeritud, kuna sellise loo juures nagu oleks ju ületegemise oht, aga ei, see jääb ikkagi innustavaks kunstiloominguks, mitte ei saa tooteks.
„Maa, mis laulab”, 2024. Režissöör Maris Martinsons.
Kaadrid filmidest
