(Algus TMK nr 12, 2024)
Priit Pärn, Miljard Kilk ja Olga Pärn. Miljard Kilk oli Priit Pärna filmide juures värvikunstnik 1981–1998. Olga Pärna selfie aastast 2017.
Räägime veidi ka animatsiooni õppimisest ja õpetamisest. [Prantsusmaal Valence’i linnas on animatsioonikool La Poudrière. Olga oli seal üliõpilane ja Priit tuli sinna samal perioodil külalisõppejõuks.] Olga, räägi veidi sellest koolist ja iseloomusta ka Priitu õppejõuna.
Olga: Priit on super. Ma õppisin La Poudrière’is kaheaastasel animarežissööride koolitusel (2003–2005), läksin sinna pärast ülikooli. Varem olin juba töötanud Belarusfilmis animaatorina ja teinud liivaanimatsiooni, oskusi oli mul palju.
Priit: Olga vanemad on animafilmitegijad. Olga õppis graafikat, aga läks Belarusfilmi nende filmide peale animaatoriks.
Olga: La Poudrière’i võetakse õppima neid, kellel on juba varasem animatsiooni tegemise kogemus. Meie kursus tahtis väga Priitu külalisõppejõuks ja ta kutsutigi. Ja pärast teist aastat, kui meil oli oma kooli koosolek koos õppejõududega ja kooli poolt tuli küsimus, mis oli õppimise aja kõige parem kogemus, ütlesid kõik, et töö Priit Pärnaga. Pärast Priidu korraldatud töötuba tuli minu juurde näiteks üks noorema kursuse õpilane ja palus, et ma teeksin temaga läbi ülesanded, mida Priit tegi meie kursusega. Ja mul oli selle kohta terve mägi konspekte.
Priit paneb tudengitel mõtte tööle. Kõik arutavad ja ühe inimese ideed panevad käima teise omad. Ühesõnaga, sa töötad koos teistega, pluss see, et Priit ise kommenteerib ja pakub variante. See on tõesti põnev ja samas võtab ka korralikult läbi. Päeva lõpuks on kõik väga väsinud.
Kuidas sa, Priit, ise ennast õppejõuna kirjeldaksid?
Priit: Turu Kunstiakadeemias töötasin kolmteist aastat. Ja siis esimesele kursusele tegin ajupesu, tsüklina kord kuus — niimoodi, et viis päeva järjest, kuus kuni seitse tundi päevas ma hoidsin neid kogu aeg mõtlemise seisundis. Palju sõltub sellest, kuidas sa ülesande annad. Kui ütled õpilastele, et ülesanne on selline ja teil on tund aega aega, siis esimese viie minutiga mõtlevad nad mingi jura valmis ja ülejäänud aja istuvad niisama. Aga mina ei andnud neile ajalimiiti, või kui ka andsin, siis kolme minuti pärast hakkasin küsima: millest sa mõtled, mis sul seal juba on? Ülesannet lahendades on esimesed paar minutit mõttetööd alati väga intensiivne.
Või siis sellised natuke alatud võtted, et annad kõigile sama ülesande, nad alustavad sellega individuaalselt ja siis mõne minuti pärast ütled, et oi, unustasin ära, see on tegelikult paaristöö. Aga selleks ajaks on kummalgi juba midagi mõeldud ja nad peavad hakkama omavahel kombineerima.
Kuidas teile tundub, kas animatsioon nõuab eraldi annet, samamoodi nagu näiteks muusika?
Priit: Kui sa küsid animaatori kohta, siis vastan, et see on anne, mis ühel on, teisel mitte. Animaator on konkreetne amet; animaator paneb objektid liikuma, olgu need siis nukud või joonistatud objektid.
Olga: Me tunneme kahte sellist Jumalast antud andega animaatorit. Olga Stalev, kes on nukuanimaator, ja Airi Allas, kes on joonisfilmi animaator. Küsi ükskõik milliselt animategijalt, kõik ütlevad sama.
Priit: Kui rääkida animarežissöörist, kes peab olude sunnil võib-olla ise kõik tööd ära tegema, siis tema töös on väga palju erinevaid komponente. Sisseastumiseksamitel ma üritasin leida neid, kellel on paindlik mõtlemine. See on üks eeldus.
Olga: Oluline on olla avatud. Vaim peaks suutma uute tingimustega kohaneda, olema võimeline asju muutma — ja see käib läbi mängulise olukorra.
Priit: Õppides saavad oluliseks ka mitmed muud aspektid, näiteks analüüsivõime. Ja mõnda asja sa ei saagi sisseastumisel kindlaks teha. Näiteks mõni inimene lihtsalt ei suuda üle poole tunni paigal istuda.
Olga: Mul on olnud õnn ja au olla Priidu kõrval õpetamas EKAs. Nii olen ma näinud paljude inimeste režissööriks saamise lugu. Igal inimesel on omalaadne anne ja omad probleemid. Režissööriamet on äärmiselt keeruline. Seal on oma osa psühholoogial ja siis on teatud üldised, karakterisse puutuvad asjad. Väga tihti on inimesel kõik eeldused olemas, ta on andekas, aga ta ei saa olla režissöör, sest tal puudub enesekindlus. Ja näiteks see, mida ütles Priit: kui inimene ei suuda istuda pikka aega laua taga, siis ei saa ta seda tööd teha, sest tal pole kannatust.
Kui palju te suhtlete oma endiste õpilastega?
Olga: Tihti satume kokku näiteks Euroopa festivalidel või töötubades, need on kõik väga head kohtumised.
Priit: On õpilasi, kellega ei saagi head kontakti, aga õppejõuna peab suhtlema muidugi kõigiga võrdselt. Ja on õpilasi, kellega see kontakt on väga lähedane. Ja osast saavad tulevikus sinu sõbrad — neid on väga vähe.
Kuhu suundub animatsioon Eestis, Euroopas ja maailmas?
Olga: Kui sellest rääkima hakkame, siis lõpetame kell kümme õhtul.
Priit: Olukord maailmas on pikem jutt. Kui väga lühidalt öelda, siis animatsioonile on tekkinud väga palju pidurdavaid faktoreid. Nimetagem selliseid nähtusi nagu poliitkorrektsus, #MeToo, tabuteemad, mis võivad ükskõik kust üles kerkida. Selle tulemusena on praktiliselt kadunud hea huumor. Ma arvan, et meie filmis „Luna Rossa” on kogu aeg huumori tasand olemas. On ka võimalus võtta kogu seda lugu nagu suurt nalja.
See, et nali kaob, on hirmus. See on ju märk sellest, mis toimub maailmas laiemalt.
Olga: Jaa, see on katastroof. Aga asjade areng läheb juba ka hoopis teisele tasandile. Inimesed maksavad raha Netflixile ja Apple TVle, mitmele hüperplatvormile, aga kui jälgida, mida need teevad, mis tase see on… Kui ma nägin Aardmani [hinnatud Suurbritannia animatsioonistuudio — Toim.] filme, mis on tehtud koostöös Netflixiga, olin šokis. Vaatad nagu nõukogudeaegset animatsiooni, standardid on sellised, et sobiks kõigile, moslemitele ja kristlastele…
Üks trend on näiteks niisugune. Kõigepealt läks Euroopa, aga ka laiemalt maailma animatsioonis moodi kujutada inimeste asemel loomi. Aardman näiteks kasutas seda väga palju ja loomulikult Disney. Miks? Sest siis ei saa kommenteerida seda, kuidas filmis on kujutatud meest või naist või mustanahalist jne. Ühesõnaga, sa näitad looma ja ütled: see on loom ja kui ta meenutab sulle näiteks New Yorgi mustanahalist, siis on see juba sinu probleem, tegelikult see on hoopis pull või jänes. Inimese kujutamine taandus seoses ideoloogilise problemaatikaga. Nüüd on aga mindud veelgi kaugemale, sest kui loomal on riided ja tema juurde kuulub mingi kultuuriline, meile tuttav atribuutika, siis see ikkagi räägib kuidagi ka sotsiaalselt. Nüüd on nii, et loom ongi ainult loom.
Priit: Selles mõttes, et tal on karvad seljas ja ta käitub nagu loomale omane.
Olga: Ta võib isegi käituda nagu inimene, aga ta on üksnes „suhteliselt inimene”. Näiteks kui tegelane on kassipoeg, siis sa ei saa aru, kas see kassipoeg on poiss või tüdruk.
Ekvivalentsusside on täielikult hägustatud?
Olga: Just. Ja siis see sobib kõigile. Kui sa paneksid kassipoja asemele väikese lapse, siis see ei sobiks, sest siis ta on kohe kas valge, must või asiaat, rikas või vaene… Ühesõnaga, animatsioon lähebki sinna, et sobiks kõigile.
Ja huumor kaob ära.
Olga: Huumor on, aga jääb kõige primitiivsemale tasemele. Ja siis vaatad, et see, millel varem oli oma stiil, läheb nüüd… Ühesõnaga, kõik on nagu hamburger — kõige odavam, kõige lihtsam, kõige primitiivsem hamburger.
Selle hamburgeri nimi on „globaliseerumise standardid”.
Olga: Kilplased globaliseeruvad, kahtlemata. Siin on vastus ka selles mõttes, et sellises maailmas filmikunstiga ellu jääda on väga raske.
Kui filmitoode — ütlengi siin „toode”, mitte „teos” — on suunatud kõigile, siis see tähendab ka teatud mõtlemisviisi. Aga suunatus globaalsele ei tähenda suunatust universaalsele. Universaalne tasand on hoopis teine ja see kaob siis hoopiski ära.
Olga: Nõus.
Kunst annab ju võimaluse ka universaalse äratundmiseks?
Priit: Ma ei tea, kas see on universaalne.
Ikkagi, sa tunned dialoogis ära midagi, mille teine inimene on teosesse pannud. Või vähemalt suudad sellega suhestuda.
Priit: Ma ütleksin nii, et kui võtame suvalise arvu, näiteks tuhat inimest, ja nende hulgas on, ütleme, kolm inimest, kellele minu või Olga ja minu koos tehtud filmid meeldivad, siis on see mõistetav. Aga kui see arv hakkab suurenema, siis peab juba väga pingsalt vaatama, mida ma teen. Kui meeldib tuhandest juba viiekümnele…
Seda juttu ma hästi ei usu, sest sa oled juhtumisi maailmakuulus. Sinu varasemad ja ka teie ühised filmid meeldivad rohkem kui kolmele inimesele. Mitmel puhul on tänu neile avastatud ka Eesti — et mis maa see on, kust sellised filmid tulevad. Te käite üle maailma tudengeid õpetamas. Ja siis sa räägid, et „kolmele inimesele tuhandest”…
Priit: Ma ütlesin, et need mõlemad arvud on suvalised. Ma arvan, et kui me niimoodi maakera inimkonna ära jagame, siis võib-olla meeldivad meie filmid tuhandest 0,05-le.
Ma saan aru. Aga saab hinnata ka teistpidi. Fellini ei meeldi kõigile, aga ometi ta meeldib paljudele.
Priit: Sa saad valesti aru.
Olga: Priit ütles sulle valemi. Et kui see, mis sa teed, meeldib väga paljudele, tähendab, et midagi on filmiga viltu.
Alati ei ole nii. Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk” meeldib väga paljudele.
Olga: Oled sa kindel, et praeguses maailmas see väga paljudele meeldib?
No praeguses maailmas ongi ju nii, et teost hinnatakse avalikkuse ees eelkõige ideoloogilisest standardist lähtuvalt. Ja kui ka Orwell on juba kellegi arvates kahjulik, noh, siis me ei saagi ju enam rääkida… Švejk ka teadis, et rääkida ei maksa — nii palju siis Švejkist. Aga tulles tagasi eelneva juurde, see ei ole ju mingi reegel või määrav omadus, et kui on hea kunst, siis see kõnetab väheseid. Kas küsimus on siis selles, et orienteerutakse standardiseeritud ja sellisena ka eeldatud massimaitsele?
Olga: Just.
Priit: Näiteks festivalil publikuauhinnad. Kui ma loen, et publikuauhind läks samale filmile, millele andis peaauhinna žürii, siis mida ma mõtlen sellest žüriist? Mitte midagi head ei mõtle.
Olga: Kui vaadata viimaste aastate tendentse, siis Euroopa tasandil, kus on ju ka palju koostööfilme, paistab selgelt, et need suured platvormid imbuvad müstilisel moel ka festivalidele. Ja kui näed, et auhinnatud filmi, mis iseenesest pole suurem asi, finantseerib Netflix, või kõige suurem prantsuse firma Canal+, või Eurimage, siis saad aru, miks see film on valitud nii Cannes’i kui Annecysse ja miks seda kätel kantakse. Seal on suured rahad taga.
Ja ühtlasi toimub festivalidel niisugune keemiline protsess, et režissöörid, kes tavaliselt teevad, ütleme niimoodi, et kunsti, ärkavad äkki kõik üles lootuses, et neid märgatakse ja võetakse ehk ka sellesse „teise maailma”, kus on suured rahad. Ja siis üritatakse teha midagi, mis on „just nagu rohkem”.
Et selline on asjade käik, ei hämmasta. Hämmastab, et see toimib nii lihtlabaselt.
Olga: Jah, toimib. Inimesed tahavad läbi lüüa ja siin mängib kuulsus isegi rohkem kui raha.
Aga kuhu on siis jäänud kunstnikud, kes suruvad hambad risti ja ütlevad ei — nagu nõukogude ajal?
Olga: Neid on, aga väga vähe.
Kas siis piitsale on kergem vastu astuda kui präänikule?
Olga: Jaa.
Priit: Nõukogude ajal oli asi väga lihtne — sa teadsid, kes on su vaenlane. Kui ma Goskinod alt tõmbasin, siis mulle vargsi aplodeeriti. Aga kui ma nüüd oma produtsenti petan, teen hoopis teise filmi, siis mind visatakse sellest mängust välja.
Jõudsime jutuga festivalide juurde. Te mõlemad olete olnud paljudes žüriides. Kas te näete aja jooksul toimunud muutusi ka žüriide töös?
Priit: Üks asi, mis on muutunud, on see, et žüriid on nüüd tihti kolmeliikmelised, isegi väga jõukatel festivalidel. Varem oli peaaegu reegel, et žürii oli viieliikmeline. Kolmeliikmelise žüriiga on erakordselt lihtne manipuleerida.
Kas keegi tahab žürii vaateid suunata?
Priit: Millest festival elab? Ilma rahata seda teha ei saa. Raha tuleb nii siit kui sealt. On riiklikud rahad, sponsorrahad, telekanali rahad jne. Ja näiteks sponsoritel võivad olla omad ootused: et saalid oleksid täis, häälestatus nende suhtes positiivne jne. Ja ütleme nüüd, et peaauhinna saab film, mis selgelt kritiseerib trende, millele praegu tuleks aplodeerida. Sponsorid võivad selle peale nina kirtsutada, nende mainele ei mõjuks see hästi.
Eelkõige ongi asi trendides, ka ideoloogilistes. Kui on kolmeliikmeline žürii, siis võib, kuigi ei pruugi, kehtida järgmine valem. Üks žürii liige on selline, kelle vaated on ette teada ja n-ö õiged. Teine on algaja, mingilt teiselt maalt, või ei saa ta aru keelest — ühesõnaga keegi, kes on nagu pooleldi minestanud, et on sellisesse seltskonda pandud. Ja ta teab, kes on seal kõige tähtsam. Ja siis kolmas, kes hakkab mingit oma jura ajama. Siis lõpuks hääletatakse ja tulemus on 2:1.
Olga: Kõige parem on viieliikmeline žürii. Ja kui need viis on režissöörid, siis on see perfektne.
Priit: Sa ütled, et viis režissööri. Suund on aga see, et žüriis ei ole tingimata filmitegijad. On produtsendid, levitajad, ostjad. Need, kes on osa sellest maailmast, kus on täpselt teada, mis on trendikas.
Liigun siit teemadega edasi, õigemini tagasi. Üldistest arengutest tuli põgusalt juttu, aga milline on animatsiooni käekäik Eestis?
Olga: See on samuti mahukas teema. Toon esmalt sellise näite. Euroopas on igal pool olemas animatsiooni innovatsiooni fondid, mis rahastavad projekte, mis püüavad kasutada uusi tehnoloogiaid. Need fondid on mõeldud kasutamiseks ainult oma maa siseselt.
Meie „Luna Rossa” on innovaatiline. Baltikumis, ja isegi Soomes ega Rootsis pole motion capture-tehnoloogiat varem kasutatud. Sellist oskusteavet siin polnud, nüüd, meie projekti tõttu, on. Eestis aga ei ole sellist animatsiooni innovatsiooni fondi. Meil on huvi animatsiooni innovatsiooni vastu suurusjärgus null.
„Luna Rossa”, 2024. Režissöörid Priit ja Olga Pärn. Kaader filmist
Meie võimalused on kesised. Ilmselt öeldakse, et kõigil filmitegijatel on raha niigi puudu ja et kuidas saaks siis veel sellist fondi luua.
Olga: Kui vaja, leitakse väga suuri summasid näiteks vajalikuks peetud promoks. Ja suures pildis on küllalt raha ka innovatsiooni jaoks, suunatud ettevõtluse arendamiseks. Küsimus on arusaamas, kuhu see raha paigutada. Põhjus, miks ma seda räägin, on ka konkreetne. Näiteks meie film vajas sellist toetust väga, kuna meie algset eelarvet kärbiti. Kokkuvõttes saime me eratoetuse abil viimaks hakkama, aga ainult sellepärast, et üks meie filmi režissöör on Priit Pärn.
Priit: Varem olid tugevad animatsioonimaad hästi teada: näiteks Kanada, Eesti, Suurbritannia, Prantsusmaa. Ja mingid maad olid animatsiooni mõttes täiesti olematud. Nüüd on aga võimalus, et seni täiesti olematult animamaalt võib tulla üllatav asi. Näiteks meie regioonis oli Läti varem kõrvaline, Leedu täiesti olematu. Nüüd on Läti kaugele ette jõudnud.
Olga: Leedukad teevad väga kvaliteetseid filme.
Priit: Portugalis tehakse massiliselt filme.
Olga: Itaalias areneb animatsioon jõudsalt… Eesti on praeguseks neist maas, sörgib nende sabas.
Priit: Ma arvan, et animatsiooni tegemiseks on vaja entusiasmi. Kui satub kokku suurem hulk entusiaste, võib tekkida plahvatus. Nii, nagu oli Eestis.
Räägi veidi lähemalt, kuidas meil see plahvatus Eestis toimus.
Priit: Rein Raamat rajas 1971. aastal Tallinnfilmi juurde joonisfilmistuudio. Meil oli sel ajal millegipärast päris palju karikatuurientusiaste ja see stuudio tõmbas neid ligi. Karikatuur on teatav mõtlemise viis.
Keegi meie karikaturistidest polnud animatsiooni õppinud. Paar inimest oli õppinud kunsti, teised tulid mingitelt teistelt aladelt. Nad lihtsalt tahtsid animafilme teha. Sealt see liikumine tuli ja kujunes välja nii, et hakati rääkima eesti koolkonnast. Võib-olla kuskilt eemalt vaadates mentaalselt tundus, et see on nüüd eesti värk. Aga tegelikult ajasid kõik oma asja. Kõik olid stilistiliselt väga erinevad — pane näiteks kõrvuti Mati Kütt ja Kalju Kivi!
Nukufilmis, mis asutati juba 1957, olid Pars ja Tuganov, kes uhasid aastas mitu filmi teha. Noored pääsesid seal harva löögile, vahel kellelgi lasti nagu auhinnaks midagi teha. Ja siis äkitselt — ma arvan, et see oli sama lainega seotud — läks terve punt noori Nukufilmi.
Olga: Jaa, Volmer ja Unt olid ju ka karikaturistid.
Priit: Nüüd hakkavad kõik need tegijad vaikselt vanaks saama.
Ja tänased noored?
Olga: Priidu generatsioonis oli punt entusiaste, n-ö mässajad, kes kõik tahtsid teha animatsiooni, et leida sealt midagi vinget. Tänaseid noori on kahjuks mürgitanud see, et tunnustus on tulnud liiga vara. Ja nüüd üritatakse teha midagi eelkõige selleks, et olla nähtav.
TMKs oli aastal 1985 rubriigis „Vastab” Jaan Ruusi intervjuu Priiduga. Seal prognoosis Priit, et animatsiooni tulevik on kindlasti seotud arvutitega. (Siis oli veel juttu multifilmidest ja raalidest.) Nüüd, nelikümmend aastat hiljem oleme olukorras, kus suur osa animatsioonist valmib 3Ds ja üha kiiremini tuleb peale ka tehisintellekt. Kuidas te tehisintellektile vaatate, kas see võib teha lõpu filmikunstile ja ka animatsioonile sellisel kujul, nagu me seda seni tunneme?
Priit: Ma arvan, et animatsioon võib kaduda ka ilma tehisintellekti abita. Õigemini, ta ei kao, aga sulandub. Lühianimal on oma keel, see on kõige lähemal võib-olla luulele, poeesiale. Aeg ja koht on lühianimas teistsugused mõisted kui täispikas filmis või romaanis. Mingil kujul lühianima kindlasti säilib. Aga teiselt poolt sulandub animatsioon filmitegemisse üha rohkem nii, et me suuda enam eristada, kas see, mida me näeme, on animatsioon.
Olga: Ma ütleksin, et me kasutame hea meelega tehisintellekti tehniliste tööde jaoks. See on väga kasulik, aga pole veel arenenud sedavõrd, et meile piisavalt tuge pakkuda. Nüüd aga teise külje pealt. Hiinas juba tehti tehisintellekti abil terve animasari — sellel pole ühtegi kunstnikku, stsenaarium pole inimese kirjutatud.
See on ju kohutav.
Olga: Loomulikult.
Priit: Ei no seda oli ikka kole vaadata.
Olga: Sa oota vaid! Seal istuvad tehnilised töötajad, kes on programmeerinud täpselt selle, mida autoritaarsele süsteemile vaja on. Ja see on ka perfektselt kontrollitud.
Need on sellised asjad, mida me ei tahaks uskuda, aga need ikkagi toimuvad. Ütleksin, et metafoor jõuab tegelikkusesse ja palju hullemal kujul, kui ta kõlas. Mitte nii, et masin kontrollib inimest — nõnda öeldes on siiski tajutav ka opositsiooniline hoiak —, vaid et masin on see, mis töötab nagu elamise praktika.
Olga: Küll sa näed, järgmine „Karupoeg Puhh” tehakse kusagil Ameerikas samuti tehisintellekti abil. On väga huvitav vaadata, kuidas Hiinas see asi läheb. Ja ka Ameerikas. Kunstnik on ju see, kes väljendab poeetilist. Ühesõnaga, kunstnik ongi unitaarses maailmas see „kurja juur”, kes näitab teistsuguseid maailmu. On võimalik, et festivalid hakkavad tehisintellekti abil teostama mingite märksõnade järgi eelselektsiooni. Ja kui mõne filmi juures on märge, et see on ühel või teisel põhjusel ideoloogiliselt küsitav, jääb see kohe kõrvale. Priit juba ka nimetas neid märksõnu.
Suurtele festivalidele pakutakse tuhandeid filme. Oht, et tehisintellekti abil tehakse nende hulgas esimene massiivne eraldav valik, on tulevikus reaalne.
Räägime veel. Näiteks auhindadest, eraldi ka Oscaritest. Olga ja Priit Oscaritest lugu ei pea. Ütlen, et näiteks EKA tudengifilmide puhul on nad ise rõhutanud, kui palju on nende tudengid auhindu saanud: kokku üle saja neljakümne. Kui auhinnad loevad, miks siis mitte Oscar? Pealegi toovad suured auhinnad valdkonnale ka tähelepanu ja koos sellega majanduslikku tuge.
Aja jooksul on suured filmiauhinnad devalveerunud. 21. sajand ei ole selles osas 20. sajandiga võrreldav. Kui mõelda näiteks 60-ndate Oscaritele või Euroopas Cannes’ile ja kõrvutada seda praeguse ajaga, on pilt selge. Aga kui te oleksite ise Ameerikas Oscari-kandidaatide seas, siis te ju poleks selle vastu.
Olga: Kusjuures Priidu „Eine murul” (1987) sai Nika [Oscari analoog Venemaal — Toim.] ja ta talle pakuti Oscarile kandideerimist. Priit loobus sellest.
Priit: Jah, see oli nõukaaja piiri peal. Ma ütlesin ei.
Miks?
Priit: Tead, kui ma hakkan Oscareid saama, siis on jälle midagi väga viltu. Sa vaata, mis filmid seal neid saavad.
Juba umbes tund aega tagasi oli pererahval plaanis koolist tulnud lapsele süüa teha: äkki teeks korraks pausi? Ma ütlesin siis, et „oot, räägime veel selle asja kiiresti ära”, ja arvestasin endamisi umbes kümne minutiga. Läks veidi kauem. Aga viimaks sõlmime vestluses otsad siiski kokku. Astun korraks ka Pärnade kodusesse stuudiotuppa. See on suur ruum. On arvutid ja on väga palju pabereid. See on tore. Ja paberitel on väga palju joonistusi.
Vestelnud DONALD TOMBERG
Filmis „Eine murul” (1987) on Anna üks kesksetest tegelastest.
Ülal Anna tegelaskuju eskiis.
All „Eine Murul”; Anna ostunimekirjaga oma korteri lukus ukse taga.
Kaader filmist
