DŽÄSSIAASTA 2024 SÜGISHOOAJA TIPPSÜNDMUSI

„Sügisjazz” 2024

Möödunud aastat iseloomustavad mitmed olulised tähtpäevad: Lembit Saarsalu — 70, Villu Veski — 60, legendaarne USA džässkitarrist Pat Metheny — 70, elektrikitarr Fender Stratocaster — 70¹, kui vaid mõnda mainida.

„Pat Metheny — 70. Sooäär–Randalu–Trump–Tafenau”, 7. IX Kumu auditooriumis

Ka tänavust „Sügisjazzi” alustas kvartett koosseisus Jaak Sooäär (kitarr), Kristjan Randalu (klaver), Janno Trump (bass), Ramuel Tafenau (trummid) kummardusega Pat Methenyle tema 70. sünnipäeva² puhul. Muusikute soov oli tähistada selle legendaarse muusiku juubelit kontsertidega, kus esitatakse lugusid tema esimesest, n-ö ECMi perioodist, alates debüütplaadist „Bright Size Life” kuni 1980. aastate keskpaigani. Tänuväärt üritus, mis ka suurepäraselt õnnestus. „Sügisjazzil” kõlanud projekti eestvedaja Jaak Sooäär oli Pat Metheny ja Lyle Maysi (klaver) rikkalikust loomingust valinud oma lemmikpalad, mille esitamisel ei püütudki algversioone jäljendada, vaid lihtsalt jagati publikuga suurepärast muusikat ühise tunnetuse kaudu. Metheny on öelnud, et džäss on tema jaoks muutuste muusika ja et ta ise on otsijana lakkamatus muutumises. Huvitava ja meil harva esitatava kava õnnestumisse (see eeldab erilist tehnilist taset!) panustas eriti Kristjan Randalu, kelle ulatuslikud ja suure süvenemisega mängitud soolod pääsesid enim mõjule.

Kristjan Randalu.
Siiri Männi foto

Tavaliselt ma külmetushaigustega hädas pole, seekordne sügis aga sundis mind prantsuse tšellostaaride Vincent Courtois’ & Eric-Maria Couturier’ kontserdi vahele jätma. Kahju!

Balázs Bágyi New Quartet (Ungari), „Erik Satie jälgedes”, 28. IX Kumu auditooriumis

Balázs Bágyi New Quarteti kontserdiks „Erik Satie jälgedes”³ oli mu tervis juba korras ja võisin täiel määral keskenduda ungarlaste Erik Satie loomingule pühendatud kavale. Minimalismi eelkäijaks peetav Satie ei ole viimastel aastakümnetel olnud just eriti palju mängitud autor, kuid paaril viimasel aastal on taas märgata huvi tema loomingu vastu: Satie teost „Gymnopédie” nr 1 D-duur tsüklist „Trois Gymnopédies” (1898)⁴ on olnud võimalus kuulata nii selle originaalvariandis klaverile kui ka huvitavas seades neljale tšellole. Nüüd võis seda kuulda ka džässansamblilt. Olen seda ise korduvalt esitanud ja ka lindistanud, materjal oli mulle tuntud ja läbi tunnetatud. Mind huvitas, mida ungarlased sellest leiavad. Trummar ja helilooja Balázs Bágyi on Ungari džässilavadel hinnatud muusik, kes tuli „Sügisjazzile” oma koosseisuga Balázs Bágyi New Quartet. Tavaliselt esitab kooslus Bágyi loomingut. Balázs Bágyi New Quarteti muusika põhineb postbopi elementidel. Bágyi partnerid selles kollektiivis on Budapesti noorema põlvkonna silmapaistvad mängijad saksofonist Soso Lakatos, auhinnatud pianist Dezső Oláh ja silmapaistev bassist Péter Oláh. 2016. aastal võitis kvarteti album „Homage to Shakespeare”, kus osales ka vokalist Kriszta Pocsai, Gramophone’i auhinna, ansambli liidrile Balázs Bágyile omistati samal aastal aasta helilooja tiitel ja tema ansamblile publiku hääletusel ajakirja JazzMa.hu aasta bändi tiitel. Seekordne kontsert õigustas kõrgeid ootusi igati, kõik muusikud olid suurepärasel tasemel. Üle kõige köitsid pianisti ja bassisti ulatuslikud soolod. Uskumatult hästi sobisid soolodesse kohati, eriti saksofonisti mängus kuuldavad mustlasmuusika intonatsioonid. Väike sisuline vastuolu tekkis minu jaoks vast Satie muusika tõlgendamisel. Ungarlaste variandis, eriti pianisti tehniliselt tihedas faktuurikäsitluses, oli noote tunduvalt rohkem, kui minimaalse muusikalise materjaliga piirduval Satie’l tavaks. Originaalis on kõik kolm tantsu tähistatud tempodega I Lent et douloureux, II Lent et triste, III Lent et grave, mis viitavad rahulikule, aeglasele tempole, ent ungarlaste esitus lähenes pigem võidujooksule. Kuid džässis peetakse selliseid ümberhindamisi lubatavaks. Kui see nüanss maha arvata, oli esitus huvitav ja esmaklassiliselt teostatud. Kontserdi teine pool nii vastuoluline polnud: etüüd on ju vabalt tõlgendatav mõiste. Tõeliselt elamuslik kontsert!

Alonette, 29 IX Kumu auditooriumis

„Sügisjazzi” lõpetas Alonette — tegu on mitmekülgse laulja-laulukirjutaja Anett Tamme värske artistinimega. Reklaam lubab: „Alonette’ina astub ta kaasaegse jutuvestja rolli, lauldes nii pöörastest juhtumitest ja argisest ilust kui ka kõigest, mis inimhinge haavab ja lohutab. Tema looming ühendab 70-ndate pop- ja rokkmuusika mõjutused igatsusega tänapäevaste tõlgenduste järele. Nii püüdleb ta muusika sentimentaalse ilu, satiiriliste tekstide ja siira väljendusviisi vahelise tasakaalu poole.” Anett Tamme hääle ja lauludega on džässisõbrad tuttavad ansamblitest Alfa Collective ja TamTam Duo. Samuti teatakse teda koostööst prantsuse helilooja ja kitarristi David Chevallier’ga,⁵ kelle ansambliga tuuritati Eestis ja Prantsusmaal kavaga „Ophelia laulud”. Aastal 2022 noore džässitalendi auhinna pälvinud Anett Tamm on pidevalt avardanud oma muusikalist haaret. Nüüd siis Alonette’ina (laul, muusika ja sõnad), musitseerides koos suurepäraste eesti muusikute Erki Pärnoja (kitarr ja taustavokaal), Raun Juurika (klahvpillid), Marti Tärni (bass ja taustavokaal) ja Martin Pertmanniga (löökpillid), keda muusikasõbrad tunnevad erinevatest koosseisudest ja sooloprojektidest. Nagu Alonette mainib, on ta inspiratsiooni ammutanud ka oma lemmikutelt: inglise, prantsuse ja ka eesti laulukirjutajatelt. Samas tekkis mul küsimus: kas on siin ka džässiga midagi ühist? Rohkem mõjus see vast poprokiliku taustamuusikana, džässilikud olid vaid pianisti ja bassisti soolod.⁶ Kas põhjus oli Alonette’i põhimõttes, mille ta otsekui vabandades laval teatavaks tegi: „igaüks peab juhinduma oma isiklikust kompassist”? Aga mis juhtub siis, kui tekib mingi magnettorm või muu ekstreemne olukord? Või kui kompass on rikkis? Keegi meist pole kaitstud ootamatuste eest. Kõnealust kontserti kuulates tekkisid mul mõned mõtted, mida julgeksin Alonette’ile soovitada.

Esiteks: tal on oma kontsertidel ka läbiviija/juhi roll, mis eeldab vahetekstide põhjalikku läbi mõtlemist ja ette valmistamist. Improviseerida suudavad siin vaid väga kogenud näitlejad/konferansjeed. Teiseks: sama põhjalikult tuleks läbi mõelda ja harjutada lavaline liikumine. Seda on teinud kõik kuulsused. Nähtud variant kontserdilavale ei sobi. Kolmandaks: kas on mõttekas kasutada pilli, mis hääles ei seisa? Erki ei pidanud oma pilli kordagi häälestama. Ja neljandaks: laulude tõlgendus võiks olla sisutihedam, ainult viisist ja sõnadest on vähevõitu.

Lõpetuseks meenutaksin eesti vanasõna „Tühja õunapuud ei raputa keegi”. Ansambel oli igati tasemel, loodetavasti oli see üks vähetähtis komistus ja edaspidi ei vea kompass Alonette’i alt.

„Jõulujazz” 2024

Crosscurrents Trio, 25. XI Estonia kontserdisaalis. Dave Holland, Chris Potter, Eric Harland (USA–UK)

Lõppenud aasta „Jõulujazzi” oli avama saabunud Crosscurrents Trio, mille koosseisu on kuulunud Dave Holland, Chris Potter ja Zakir Hussain. Zakir Hussaini⁷ haigestumise tõttu asendati lööpillide mängija aga Eric Harlandiga, kes on samuti tuntud-tunnustatud muusik. Nende kava arvestades oleksin siiski eelistanud Zakir Hussaini, kuna india traditsioonides on löökpillidel/rütmidel eriline koht ja kindlasti andnuks see kavale teistsuguse tunnetusliku värvingu. Chris Potter oli kolmikust ainus, keda olime varem Eestis kuulnud: ta on varem esinenud „Jazz­kaarel” kahel korral: 2014. aastal Pat Metheny Unity Ensemble’iga Nokia kontserdimajas ja oma kvartetiga Vabal Laval aastal 2016.

Dave Hollandit, üht praegu maailmas enim tunnustatud kontrabassivirtuoosi, iseloomustab tabavalt Pee­du Kass: „Vaatamata elule USAs on Hollandi mängus endiselt midagi puhtinglaslikku: härrasmehelikkus, väljapeetus, sügav küpsus ja rahu. Dave Holland on väheseid muusikuid, kes on ühtpidi tugev traditsioonilises straight-ahead jazz’is, aga järgmine päev mängib mõnel ECMi plaadil. Ta oskab ameerika bluusilikku helikeelt maitsekalt euroopaliku stoilise ja minimalistliku lüürikaga siduda.” Just nii see oli: sügav küpsus ja rahu koos virtuoossusega, mis koos Chris Porteri samal tasemel saksofonikäsitlusega lõi erilise intelligentse džässi õhkkonna. Kohati suutis sellesse siseneda ka Eric Harland, kuid ilmselt vähese koosmängu tulemusel pidas ta vahepeal paremaks teiste ansamblisse mitte sekkuda. Just siin oligi see koht, kus jäi puudu Zakir Hussaini virtuoossest, india taustaga rütmikast. Aga kui see nüanss maha arvata, oli see igati tasemel kontsert, mis sest, et Estonia kontserdisaali akustika sellist kava ei soosi.

Dave Holland on salvestanud üle 200 plaadialbumi, neist üle 50 mainekale plaadifirmale ECM. Paljud kriitikud on rõhutanud Hollandi mängu meloodilisust ja detailipeenust ning nimetanud teda hõbenäpuks. Teda hinnatakse muusikuna, kes on eriti tundlik ja võrratu kammerdžässi alal, aga teda võib kuulda ka basskitarril funky’t mängimas või folkmuusikutega improviseerimas. Dave Hollandi ja Chris Potteri on „džässipiibli” DownBeat kriitikud valinud korduvalt aasta muusikuks ja tunnustusi on neil teisigi. Holland ja Potter on laia silmaringiga muusikud, nad on mänginud muusikat klassikast rokini, flamenkost džässi ja raga’deni.

Rita Ray „Old Love Will Rust” 5!, 29. XI Noblessneri sadamalinnaku Nobeli saalis

Reklaam ütleb: „Eesti soulmuusika kroonijuveeli Rita Ray ülieduka debüüt­albumi „Old Love Will Rust” esimene minijuubel! Tähistame väärikalt 2019. aastal ilmunud kauamängivat, mis tõi „Eesti muusikaauhindadel” neli nominatsiooni ning 2021. aasta „Jazzkaarel” noore džässitalendi auhinna, aga mis peamine, andis tugeva stardi suurepärase muusiku ja helilooja karjäärile nii Eestis kui välismaal.” Karismaatiline Rita Ray on üks väheseid, kelle hääl ei kõla võimsalt mitte ainult stuudios, vaid ka nn elavas esituses. Tänu oma tugevale muusikalisele vundamendile tunneb ta end koduselt nii orkestritele seadete tegemisel, muusika ja laulusõnade kirjutamisel kui ka kaasprodutseerimisel: tulemuseks on ehe ja isikupärane looming. Võimsa hääle ja maitseka tunnetuse kõrval aitab Rita Ray loodetavale tähelennule kaasa tugev tahe kehtestada ennast rahvusvahelise artistina: kontserdid täismajadele Stuttgardi „Jazzopenil” ja Hamburgi Reeperbahni festivalil ning mitu õnnestunud tuuri Saksamaal on vaid mõned tema viimase aja märkimisväärsetest saavutustest, mis on viinud Rita Ray muusika meie kodumaa piiridest väljapoole. Sünnipäevakontserdile vastavalt võis nautida lemmiklugusid debüütalbumilt ja imetleda seda, kuidas noore artisti looming on ajas küpsenud. Rita ise oma suurepärase hääle ja musikaalsusega kuulub kindlasti meie naissolistide esiritta, ansambel,⁸ kuhu kuulusid meie selle stiili tipud Mikk Kaasik klahvpillidel, Janno Trump bassil, Johannes Laas kitarril, Kristjan Mängel trummidel ja perkussionist Caspar Salo koos taustavokalistide Kaire Vilgatsi ja Dagmar Ojaga, olid igati tasemel. Eriti heas vormis näis olevat Mikk Kaasik, kes hiilgas väga hea saatepartii ning stiilsete ja vaimukalt säravate soolodega. Igati õnnestunud kontsert!

Veronica Swift (USA), 29. XI Noblessneri sadamalinnaku Nobeli saalis

„Alati enesekindel ja särav džässvokalist Veronica Swift astub „Jõulujazzi” lavale energilise ja süüdimatu kavaga. Kuulda saab Nine Inch Nailsi kaverit bepop’i võtmes, rõkkavat bluusi ja klassikalist rokki rohkete kitarrisoolodega, mida kroonib lauljatari kaugele kaikuv hääl,” ütleb reklaam. Laulja tausta vastu huvi tundes selgus, et USAst pärit ja lapsest saadik lavaga harjunud Swift saavutas laialdase tähelepanu 2019. aastal, kui ilmus tema album „Confessions”, mis jõudis Billboardi džässialbumite edetabelis viiendale kohale. Swifti ei peeta mitte ainult oma põlvkonna üheks säravaimaks, vaid ka mitmekülgseimaks lauljaks. Albumitega „Confessions” ja „This Bitter Earth” tõusis Swift 21. sajandi alguse džässilauljate tippu nüüdisdžässis. Tema kolmas album, lihtsa pealkirjaga „Veronica Swift”, tõestab, et ta on tegelikult rohkem kui lihtsalt džässlaulja. Siin võib leida vihjeid Euroopa klassikalisest muusikast kuni bossanoova, bluusi, industriaalroki, funky ja vodevillini välja. Nüüd jõudsid tema uued katsetused ka „Jõulujazzi” lavale. Nägemist väärt oli ka tema taustabänd — kõik tipptasemel muusikud, kuid hetkiti jäi neist (ajavahest tingituna?) veidi väsinud mulje. Kõik oli paigas, kuid loomingulisest energiast jäi vajaka.

Filmikontsert „Animal Image”. Verneri Pohjola & Mika Kallio „Animal Image” feat. Kirke Karja (Eesti–Soome), 30. XI Kumu auditooriumis

Perttu Saksa dokumentaalfilmile „Animal Image” loodud Verneri Pohjola improviseeritud muusikakompositsioonid otsivad sidet inimese ja looma/looduse vahel, ürgset suhet, mis ulatub kaugemale kirjakeele ja väljamõeldud narratiivide piiridest. Seda lummavat ambient’i-laadset muusikat esitasid „Jõulujazzil” Verneri Pohjala (trompet), Mika Kallio (trummid ja perkussioon) ning Kirke Karja (klaver).

„Kui ma nägin Perttu Saksa hingematvaid kaadreid, sain aru, et „Animal Image” on liiga inspireeriv projekt, et sellest loobuda. Keegi pole minu muusikat sellise visiooni ja sügavusega käsitlenud. Tunnen, et see film viib mu kompositsioonid järgmisele tasemele. Olen teose üle äärmiselt uhke ja loodan, et kuulajad tunnevad sama,” ütleb helilooja Pohjola. Verneri Pohjola, Mika Kallio ja Kirke Karja — kõik nad on ekstraklassi muusikud, kes lasid fantaasial lennata, leidmaks vasteid filmi kaunitele kaadritele. Leitud vasted olid väärikad, kuigi sageli ebatraditsioonilised. Väga elamuslik, ehtsalt põhjamaalik tulemus!

David Chevallier Trio & Anett Tamm, „Borders” (Eesti–Prantsusmaa), 30 XI Kumu auditooriumis

David Chevallier on prantsuse nüüdisdžässi silmapaistvamaid muusikuid. Chevallier’ trio koosseis alustas 2013. aastal džässistandardite interpreteerimisega, nende debüütalbum „Standards & Avatars” pälvis rohkelt kiitust värskete seadete eest. 2016. aastal andis trio välja oma teise albumi „Second Life”originaalmuusikaga. Et saavutada ainulaadset folkdžässi heli, vahetas David Chevallier siin elektrikitarri 6- ja 12-keeleliste akustiliste kitarride ja bandžo vastu. „Jõulujazzil” neid variante kuulata ei pakutud, see-eest aga oli neil omanäoline kava, millega esineti ka oma mammut-kontserdituuril⁹. Nende ehtprantslaslik kava¹⁰ pärines Davidi sulest ja tekstid (osa neist eestikeelsed!) olid bändi laulja Anett Tamme (Eesti) looming. Siin esitatud kava „Borders” vaatleb esitajate sõnul piiri kui mitmekihilist füüsilist ja tunnetuslikku kontseptsiooni erinevate vaatenurkade kaudu: pagendus, avastamine, ränne, kohtumine, eksperimenteerimine, hõõrdumine. Samas vaadeldakse piire ka kui inimese sisemaailma keelde ja käske: ühe jaoks võivad piirid olla ahistavad, teise jaoks hoopis turvatunnet pakkuvad. Niisiis üsna filosoofiline lähenemine teemale, mida muusika kaudu on küllaltki keeruline avada. Aga David Chevallier’ trio, kuhu kuulusid peale tema veel Sebastien Boisseau (kontrabass), Chris-tophe Lavergne (löökpillid) — mõlemad tegelesid ka mitmete heliefektide tekitamisega — ja Anett (vokaal), kes peale laulmise mängis mõnes loos ka saatekitarri, said sellega eeskujulikult hakkama. Kuna nende seekordne esinemine oli juba kaheksateistkümnes(!) sama kavaga kontsert, on bändil olnud piisavalt aega selle sissemängimiseks. Lood olid piisavalt sisutihedad ja tehniliselt keerukad, et pakkuda pinget ja mitte mõjuda kulununa. Kui midagi soovida, siis Aneti diktsioon võinuks olla selgem. Siinkohal tahaksin teha siira komplimendi kõigile muusikutele: te pakkusite toreda ja omanäolise elamuse!

Anett Tamm on laulja, improviseerija ja helilooja, kes esineb projektides, kus kõlavad mitmekesised helid ja ühinevad erinevad kunstilised ambitsioonid. Oma ansamblitega on ta saavutanud ka rahvusvahelise tuntuse. 2022. aasta kevadel pälvis Anett noore džässitalendi preemia.

krajenski.3 feat. Karmen Rõivassepp (Eesti–Saksamaa). UNESCO muusikalinnad Tallinn & Hannover, 3. XII Kumu auditooriumis

UNESCO muusikalinnade võrgustik ühendab muusikuid; möödunud „Jõulujazzil” andsid ühise kontserdi Lutz Krajenski trio (alias krajenski.3) ning Taani ja Eesti aasta džässhelilooja 2023 ja laulja Karmen Rõivassepp. Tänu sellele saime kuulda ansamblit, mis ilmselt muidu kunagi poleks tekkinud. Kontserdil sulas kokku Saksamaalt pärit mitmekülgse kõlapildiga pianisti/produtsendi ning eesti laulja ja helilooja eriilmeline muusikaline taust, luues kordumatu kõlapaleti.

Lutz Krajenski on Hannoverist pärit organist, pianist ja helilooja, kes on salvestanud rohkesti albumeid ja on aktiivselt tegev kümnes koosseisus. Ta on tuuritanud megastaari Tom Jonesiga, olnud muusikaline kujundaja Hamburgi Thalia Theateris ja juhatanud mitmeid bigbände. Meile on ta varasemast tuntud Eesti Autorite Ühingu 25. aastapäeva tähistamise puhul (2017) ilmunud plaadialbumite „Muinaslugu sinilinnust” ja „Estonian Evergreens: Revival” lugude arranžeerijana. Kohaliku muusikasõbra rõõmuks on Krajenski arranžeerinud eesti levimuusika hitte bigbändile, andes neile uue, tänapäevase kuue.

Eesti džässlauljat ja -heliloojat Karmen Rõivasseppa peetakse üheks suurimaks talendiks praeguses euroo­pa džässis. Džässiajakiri DownBeat on kirjeldanud Rõivasseppa kui „suurepärase selguse ja intonatsiooniga” vokalisti. Ta juhib omanimelist kvartetti, mis on välja andnud kaks albumit: „Dance of Sounds” (2018) ja „Breathe” (2021). Rõivassepa ja Århus Jazz Orchestra ühisalbum „Ambivalence” võitis 2023. aastal „Eesti muusikaauhindadel” aasta džässialbumi tiitli. Käesoleval aastal valiti Karmen Rõivassepp meie aasta džässmuusikuks. Sellele tiitlile vastas ka tema ja Lutz Krajenski kava, mida oli juba esitatud ka Hannoveri festivalil — see oli igati tasemel. Ansambel koosseisus Lutz Krajenski (klahvpillid), Heinz Lichius (trummid) ja Nico Bauckholt (kontrabass) suutis kujundada igale laulule sobiva ja stiilse lahenduse. Nii Karmeni kui Lutzi ulatuslikud improvisatsioonid olid nüüdisdžässile omaselt üsna keerulise ja süvenema sundiva ülesehitusega, kuid huvitavad. Jääb vaid üle tänada ESCO muusikalinnade võrgustikku, mis sellise lahenduse võimalikuks tegi. Üks selle festivali elamusi! 

Karmen Rõivassepp ja Lutz Krajenski trio.
Teet Raigu foto

Kammernaiskoor Sireen & trio Boriss–Trump–Tafenau. „Making Waves”, 1. XII Kumu auditooriumis

Esimese advendi õhtul sulandusid Kumu auditooriumis klassikaline naiskoori kõla ja džässtrio paeluvad harmooniad. Laval olid end sisse seadnud kammernaiskoor Sireen ning trio Artis Boriss, Janno Trump ja Ramuel Tafenau. Nagu populaarses laulusalmis öeldakse: „Ei saa me läbi Lätita”, ja nii ka seekord: nii naiskoori dirigent kui džässtrio pianist olid lätlased! Kavaga „Making Waves” otsiti puutepunkte kooriloomingu ja džässi vahel, kuulda sai nii uudisloomingut kui ka tuntud heliloojate lugusid. Omapäraseks tegi asja fakt, et neljast rahvusest (eesti, läti, soome, inglise) kümne autori neljateistkümnest laulust koosnev kava oli seatud süidilaadseks tervikuks. Au seadete tegijaile (mainitud olid nii Janno Trump, Ramuel Tafenau kui Artis Boriss), tervik oli tõesti mõjuv! Kui millegi kallal norida, siis oleksin naiskoori julgemalt kasutanud, näiteks Artis Borissi suurepäraste ülipikkade soolode taustaks (tema õpetaja Kristjan Randalu käekirja oli kohe tunda!). Aga eks see ole tuleviku teema, loodetavasti ei lõpe nende koostöö niipea. Võiks ehk koguni plaadistamisele mõelda?

Kammernaiskoor Sireen asutati 2011. aastal kaua aega koos laulnud sõpruskonna pinnalt. Alates 2022. aastast on nende dirigendiks Riiast pärit Laura Štoma. Kooris laulavad „harrastusmuusika profid” kogu oma kire, kogemuse ja sügava musikaalsusega. Uuendusmeelse kollektiivi prioriteet on muusika kvaliteet ja professionaalne kõla. Artis Boriss on Riiast pärit pianist ja muusikaprodutsent. Pärast Riia toomkiriku koorikooli džässiosakonna lõpetamist jätkas ta oma õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Kristjan Randalu käe all. Janno Trump, üks hinnatumaid noorema generatsiooni bassiste, on lõpetanud Tallinna G. Otsa nimelise Muusikakooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning täiendanud end ka Amsterdami Konservatooriumis. Teda on pärjatud nii noore džässitalendi kui ka aasta džässmuusiku tiitliga. Ramuel Tafenau on noorema põlvkonna üks säravamaid trummareid, kes on teinud koostööd pop- ja džässmuusikutega nii Eestist kui ka välismaalt. Tafenau on lõpetanud G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ning magistriõpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Tanel Rubeni ja Kristjan Randalu käe all.

Alfredo Rodriguez (Kuuba), 1. XII Kumu auditooriumis

„Põletaval kontserdil tulevad esitamisele artisti tuntuimad palad, sealhulgas Grammy auhindadele nomineeritud „Guantanamera”,” ütleb reklaam Kuuba pianisti ja helilooja Alfredo Rodrigueze kohta. Selline üleskutse pani fantaasia tööle ja ma siirdusin kontserdile teravdatud huviga. Kuid nagu sellistel puhkudel sageli, ei olnud ootustel-lootustel määratud täituda. Nagu tutvustusest loeme, oli juba Rodrigueze isa tuntud meelelahutaja, samale alale siirdus ka poeg. Kuigi Rodrigueze muusikahariduse kohta pole tutvustuses midagi kirjas, on selge, et see on päris korralik: pianisti klassikalist kooli (seda eriti kõla osas) oli kohe tunda. Muus osas on ta aga käinud oma isa jälgedes ja „Jõulujazzil” pakutud kavagi oli üles ehitatud sel põhimõttel: alguseks paar lühemat, kuid efektsemat lugu pianistliku taseme näitamiseks, siis publiku kaasa laulma meelitamine ja seejärel kergesisulised improvisatsioonid üldtuntud teemadel, nagu „Guantanamera”, „Kiss as, kiss as, kiss as”, vahele ka mõni lõik kuubalikku salsarütmi, mida iga kuubalane valdab… Ja oligi sisuliselt kõik. Aga võib-olla peakski jõulutemaatikasse suhtuma ameerikalikult kergemalt? Meelelahutajana ta oma koha ju täitis.

Kit Downes (UK), 4. XII Niguliste muuseum-kontserdisaalis

„Auhinnatud kaasaegne briti muusik ja helilooja Kit Downes paneb Niguliste kiriku laulma orelile kirjutatud sügavate kompositsioonidega, mis on ühtaegu rahustavad ja meditatiivsed, samas uudishimulikud ja mängulised.” Nii lootsin minagi. Ta on siiski BBC Jazz Awardsi võitja ja Mercury Prize’i nominent ning andnud soolo-orelikontserte muu hulgas Hamburgi Elb­philharmonies, Lausanne’i katedraalis, Brüsseli Flagey kontserdimajas, Londoni Royal Albert Hallis, Rochesteri džässifestivalil (USA), Darmstadti ja Stuttgardi orelifestivalidel ja BBC Prom­sil. Osa sellest paljulubavast reklaamist osutus tõeks, kuid kahjuks vaid osa. Kuulajail oli võimalus nautida Niguliste suure oreli sugereerivat kõla sakraalruumis, kus see kõigis oma nüanssides tõelist jõulumeeleolu tekitas. Oli justkui õige aeg oma mõtisklustesse süveneda ja möödunud aastale tagasi vaadata. Kuid reklaamis esile tõstetud „sügavatest kompositsioonidest” oli minu jaoks puudu: muusikaline algmaterjal jäi pisut väheütlevaks ja selle arendamist ei toimunud peaaegu üldse, kui mitte arvestada registrite vahetamist. Mina polnud ainus, kes lootis enamat — kontserdilt poole pealt lahkujaid oli rohkesti.

Hedvig Hanson, Marek Talts, Taavo Remmel: „Saabumine”, 5. XII Niguliste muuseum-kontserdisaalis

Hoopis teistsuguse, seekord tõelise elamuse pakkusid Hedvig Hanson, Marek Talts ja Taavo Remmel oma üdini jõuluteemalise kavaga „Saabumine”. See vahelduva aktiivsusega juba pikemat aega tegutsenud ansambel on saavutanud üksteise ideaalse tunnetamise ja nende kava oli suurepärane temaatiline tervik. Ansambli üksteisemõistmisele tuleb kindlasti kasuks nende ühine religioosne taust. Siin oli kasutatud põhiliselt meie oma autorite (Villu Veski, Mart Metsala, Hedvig Hanson) eestikeelseid laule, millest mitmed olid Anna Haava tekstidele. Suurepärase muusikalise käsitluse kõrval teeksin komplimendi ka Hedvigi oskusele kava asjakohaste vahetekstidega tervikuks muuta. See on kuldaväärt võime, mis meie lauljate enamikul kahjuks puudub. Suurepärane temaatiline elamus! 

Lady Blackbird (USA), 7. XII Noblessneri sadamalinnaku Nobeli saalis

„Kunstnik, keda on õnnistatud julge, kordumatu ja võimsa häälega, esitleb „Jõulujazzil” Nobeli saalis oma värsket ja kauaoodatud albumit „Slang Spiritual”. Billie Holiday, Gladys Knight, Tina Turner ja Chaka Khan on vaid mõned Los Angeleses baseeruva muusiku Marley Munroe mõjutajatest.” Selle info lahtimõtestamisel selgus, et aastal 2020 ilmus Munroe minimalistlik kaver Nina Simone’i laulust „Black­bird”, mis pälvis Ameerikas laialdast tähelepanu. Kontrabassile ja klaverile loodud seade ning Munroe igatsevalt võimas vokaal tõid Simone’i 1963. aasta laulu uude, tänapäevasesse valgusesse. Esimese hiti tuules võttiski Munroe enesele artistinime Lady Blackbird. Debüütalbum „Black Acid Soul” ilmus 2021. aastal, pälvides nii kriitikutelt kui ka publikult rohkelt kiitust. The Guardian kirjutab: „Lady Blackbird demonstreerib oma võimsat vokaali ja suurepäraseid laule, jättes kuulajasse sügava jälje.” Järgnesid väljamüüdud Euroopa turneed, samuti esinemine džässitähe Gregory Porteri tuuril ja kontsert kuninganna Elizabeth II plaatina-troonijuubelil. Tallinnas esitles Lady Blackbird kava, mis koosnes albumi „Black Acid Soul” ja tema värske kauamängiva „Slang Spirituals” parimatest paladest. Kontsert ise oli koostatud põhimõttel „igaühele midagi”, seda nii kava ülesehituselt kui ka esineja riietuselt — tema säravatele bikiinidele (detsembris!) oli peale heidetud avar, eest lahti hoidev valge läbipaistev hõlst: näha oli nii paljast ihu kui ka (kombekamate jaoks) piisavalt kaetust. Sellele lisandus ka efektne (pikkade sulgedega?) peakate, mis küll vahepeal lagunema kippus. Kava ise algas lootustandvalt paari üpris džässiliku looga, mis tasapisi andsid maad rokilikule käsitlusele, ka lugude ülesehitus muutus popilikult lihtsamaks ja järjest rohkem pääses mõjule show. Saatebänd koosseisus Kenneth Crouch (klahvpillid), Chris Seefried (kitarr), Jonny Flaugher (basskitarr ja kontrabass) ja Tamir Barzilay (trummid) oli igati heal tasemel. Heade soolodega paistsid silma nii Kenneth Crouch kui Jonny Flaugher. Show oli vägev ja publikut hullutav, kuid temaatilist sidet jõuludega küll kusagilt ei leidnud. 

Siim Aimla 50! Marianne Leibur, MUBA vokaalansambel & EDBB „21. sajandi bluus”, 8. XII Nobless­neri sadamalinnaku Nobeli saalis

Siim Aimla, üks eesti džässimaastikku viimastel aastatel enim raputanud muusikuid, tähistas 1. novembril oma 50 aasta juubelit, asudes seega tänavuste juubilaride ritta (nagu Villu Veski ja Raul Vaigla, kui nimetada tuntumaid). Tänavusel „Jõulujazzil” oli see pühendunud saksofonist-multiinstrumentalist, helilooja ja nõutud arranžeerija lubanud tuua meie ette oma verivärske teose „21. sajandi bluus”, mille ta on enda sõnul loonud oma unistuste bigbändile. Seega oli loomulik, et lavale tuli Estonian Dream Big Band. Musitseerimise ja muusika kirjutamise kõrval võtab Aimla elust suure osa MUBA rütmimuusika eriala arendamine, kooli bigbändi juhatamine ning saksofoni, ansambli ja arranžeerimise õpetamine. Vaatamata oma suurele džässi- ja funky-armastusele pole Aimla risti ette löönud ühegi žanri ees: teda on kuuldud ja nähtud ka räpis, popis ja isegi muusikalides. Erinevate žanrite vahel liikumist vajavat muusik enda kui looja ja instrumentalisti vabaduse ja värskuse alalhoidmiseks. Lisaks spetsiaalselt tänavuse „Jõulujazzi” jaoks loodud uudisteosele kõlasid kontserdil ka mitmed Siim Aimla loometöö paremikku kuuluvad muusikapalad. Loogiline on, et koos juubilari ja EDBBga astusid solistidena lavale Marianne Leibur, Rahel Talts, Meelis Vind, Raivo Tafenau, Aleksander Paal ja MUBA vokaalansambel. Laulutekstide autor ja koostaja oli luuletaja Jürgen Rooste. Kontserdil kehtis paraku tuntud printsiip: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama! Esimesed lood („Angry Bird” ja „Away”), mis olid mängitud kõik vägagi täpselt ja korrektselt, kuid teatava ettevaatlikkusega, ei pääsenud mõjule: puudu jäi sisemisest loomingulisest energiast. Ei aidanud isegi juubilari energiast pakatav soolo. EDBBle hakkas elu, s.o mängulust sisse tulema alles seoses Marianne Leiburi lavale astumisega. Asi edenes sammhaaval MUBA vokalistide saadetega — siin oli kuulda juba mitmeid tasemel soolosid bigbändi solistidelt (Raivo Tafenau, Meelis Vind). Ükski hea kontsert ei saa läbi ilma kontrastita, antud juhul oli selleks kontrabassi ja flöödi duett loos „Tühi väli” ja ballaad „Öö, kui sa saad”, kus „vestlesid” saksofon ja bassklarnet. Kontserdi lõpuks, alates tagamõttega pealkirjaga loost „Kolmas noorus”, kus kuulsime Allan Järve suurepärast flüügelhorni soolot, kõlas bigbänd juba oma nime vääriliselt. Kontsert lõppes räppar Kaarel Targo efektse lõpuräpiga, milles osales täiskoosseis: EDBB, MUBA vokalistid ja Marianne Leibur. Minu andmetel oli see esimene kord (meil Eestis kindlasti!), kui räpiti bigbändi saatel. Tulemus igatahes õigustas end ja publik tänas esinejaid tormilise aplausiga. Minul aga tekkis järjekordselt küsimus, kas džässmuusikud peaksid tõesti minema Toompeale plakatitega protestima, et leitaks raha ühe professionaalse bigbändi tegutsemiseks Eestis.

Oleg Pissarenko „Seisundimuusika”, 14. XII Kumu auditooriumis

Kumu auditooriumis toimunud Oleg Pissarenko kontserdile „Seisundimuusika” läksin teatava uudishimuga: Oleg on tuntud džässkitarristina, aga kuuldavasti on ta viimasel ajal teinud oma loomingus mõningase pöörde. Oma uuest filosoofiast mõjutatud kava lähtepunkte selgitas ta kontserdi algul pikemalt, viidates teadveloleku fenomenile, inimese sisemaailma piiritule mitmekihilisusele, nähtamatutel tasanditel avanevatele võimalustele, kuhu ta oma uuema loominguga sukeldub. Oma lugusid esitas ta vaheldumisi spetsiaalselt prepareeritud klaveril ja akustilisel kitarril. Kogu tavatult lühikest kava (koos alguse jutu ja lisapalaga umbes 45 minutit) iseloomustas lakooniliselt minimalistlik, nukravõitu alatoon; kõik üliaeglased minoorsed lood esitati ühes, peaaegu katkematus reas. See oli omapärane, kuulajaidki oma tegudesse süvenema kutsuv kava. Kuigi ta ise nimetab seda stiili minimalistlikuks džässiks ehk „muusikaks oma lihtsuses ja loomulikkuses” ning hüpnogoogiliseks minimalismiks/post-rokk-džässiks, siis post-rokk-džässi selles siiski polnud. Mõtte „muusika oma lihtsuses ja loomulikkuses” olemus seisnes selles, et kasutamist leidsid vaid kolmkõlad ja nende pöörded, mida mängiti üliaeglases tempos. Tulemus oli igatahes teatava hüpnootilise mõjuga, publik kuulas kogu kava hiirvaikselt.

Oleg Pissarenko on Narvast pärit muusik, helilooja ja džässiedendaja, kelle muusikalise tõe otsingud on viinud teda minimalistliku helikeeleni, mille väljundiks on kitarri- ja klaverimäng. Ta on saanud oma loometegevuse eest mitmeid tunnustusi, sh ERRi aasta muusiku tiitli ja Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ta on andnud välja 11 autorialbumit, neist viimased on „Soul’s Journey” (2021), „Jalutuskäik iseendaga” (2022) ja „Seisundimuusika” (2024). Tegutsedes vabakutselise muusikuna, viljeleb Pissarenko originaalloomingut.

„Zappa!” LudensensembleXL. Vaiko Eplik & Valter Soosalu, dirigent Kaspar Mänd, 15. XII Alexela kontserdimajas

„Ainult „Jõulujazzil”. Ainult ühel õhtul. Austusavaldus unikaalsele Frank Zappale! Dirigent Kaspar Mänd, solistid Vaiko Eplik ja Valter Soosalu ning 30-liikmeline all-star-orkester ja džässkoosseis muugivad lahti ühe 20. sajandi suurima muusikalise enigma,” kuulutab reklaam. Frank Zappa muusikat pole võimalik paari lausega iseloomustada, see on erinevate omaduste sulam: eksperimenteeriv, orkestraalne, energiline, virtuoosne, satiiriline. Meeldib või mitte, aga külmaks ei jäta see kedagi. Selline nähtus „lahti muukida” — seda oli palju lubatud, kuid tunnistan, et see õnnestus üllatavalt hästi: kogu ebatüüpiline, nn projektikoosseis LudensensembleXL nautis toimuvat täiega. See tekitas sünergia, mille tulemus oli uskumatult hea. „Jõulujazzi” kontserdil pandi võrdselt rõhku nii Zappa instrumentaalmuusikale kui lauludele. Frank Zappa ise olla öelnud: Anything, anytime, anyplace, for no reason at all. Tulemuseks olid erakordsed ideede keerdkäigud ja sotsiaalne kõverpeegel, millesarnast oma tabavas aususes ja otsekohesuses kohtab elus harva. Erilise tunnustuse pälvisid vokaalsolistid Vaiko Eplik ja Valter Soosalu. Publik hindas kontserti tormilise aplausiga ja nõudis välja lisapalu. See oli „Jõulujazzile” igati väärikas lõpp.

Zappa vaimustus juba varases eas selliste heliloojate loomingust nagu Edgard Varèse, Igor Stravinski ja Anton Webern ning komponeeris neist mõjutatud instrumentaalmuusikat, bändi loomine ja laulud tulid hiljem. Nii on Zappa üks väheseid loojaid, kes tekitab elevust nii roki, džässi kui ka klassikalise muusika austajates.

Lõpuks nimetan ära ka selle erakordse elamuse „autorid”: Kaspar Mänd (kunstiline juht ja dirigent), Vaiko Eplik ja Valter Soosalu (vokaalsolistid), Bianca Rantala ja Elina Martinson (taustavokaal). Orkester: Kaia Lukas ja Egert Leinsaar (viiulid), Sandra Klimaite ja Mairit Mitt (vioolad), Theodor Sink ja Siluan Hirvoja (tšellod), Peedu Kass (kontrabass), Madis Jürgens (mandoliin),  Jaan Jaanson, Jaak Sooäär, Marek Talts ja Vaiko Eplik (kitarrid, bandžo), Maria Luisk (flöödid), Heli Ernits (oboe, inglissarv, oboe d’amour), Alexandr  Avramenko (klarnet), Marten Altrov (bassklarnet), Patrick Mauer (fagott), Jürnas Rähni ja Mattias Vihmann (metsasarved), Neeme Ots ja Laur Keller (trompetid), Toomas Vana ja Johannes Kiik (tromboonid), Donatas Petreikis (saksofonid), Madis Vilgats (tuuba), Kirke Karja, Kärt Ruubel, Artis Boriss (klaver ja klahvpillid), Vambola Krigul, Heigo Rosin, Andrus Lillepea ja Madis Katkosilt (löökpillid), Kaisa Helena Žigurs (harf).

Kuigi siinne ülevaade lähtub vaid Tallinnas toimunud kontsertidest, tuleb „Jõulujazz” kindlasti paigutada õnnestumiste hulka: 17 kontserti, neist 14 Tallinnas, üks Viljandis, üks Pärnus ja üks Tartus. Temaatika oli väga avar: tõsisemast jõulutemaatikast rõõmsamate teemade kaudu filosoofiliste suundumusteni. Tänavu torkaski silma just erinevate filosoofiliste tõlgitsuste rohkus („Animal image”, „Borders”,  „Seisundimuusika” ja  „21. sajandi bluus”), aga ka erinevate eksperimentaalsete kavade ebatüüpiliselt suured koosseisud (naiskoor, LudensensembleXL, Siim Aimla ja 21. sajandi bluus). Oli ka kergemaid, lõbusama temaatikaga kontserte (Veronica Swift, Alfredo Rodrigues, Lady Blackbird). Õnnestumiste hulka tuleks lugeda kindlasti ESCO muusikalinnade võrgustiku kaudu meieni jõudnud Rõivassepa & Krajenski projekt. Jõulude ja džässiga üldiselt ei haakunud kuidagi vaid kaks kava: Kit Downes ja „Seisundi muusika”, aga vahelduseks sobisid needki. Soovin kõigile edasisi õnnestumisi!

„Zappa!”. Dirigent Kaspar Mänd ja LudensensembleXL 15. XII Alexela Kontserdimajas. Rene Jakobsoni foto

Viited ja kommentaarid:

¹ Leo Fenderi 1954. aastal leiutatud kitarr oli, on ja loodetavasti ka jääb „igavesti oma ajast ees olevaks”, nagu ütleb Fenderi reklaamlause.

² Pat Metheny on sündinud 12. augustil 1954.

³ Erik Alfred Leslie Satie (17. V 1866 —1. VII 1925) on prantsuse helilooja ja pianist, keda peetakse minimalismi üheks tähtsamaks eelkäijaks. Satie õppis lühikest aega Pariisi konservatooriumis kompositsiooni, esinedes samas pianistina Montmartre’i kohvikutes ja kabareedes. Satie sõprade seas olid Maurice Ravel ja Claude Debussy. Satie ümber koondus prantsuse heliloojate rühm Les Six. Neid erineva loomingulise hoiakuga heliloojaid ühendasid uudsusetaotlus, selge helikeel ja vastandumine slavismile ja postwagnerismile.

⁴ Satie „Kolm Gymnopédie’d”/„Trois Gymnopédies” [1898, ingl k ka „Three Nude Dances” („Kolm alasti tantsu”)]. Gymnopaedia’d olid Sparta maakonna festivalid Antiik-Kreekas, millega tõsteti esile sparta identiteeti ja mis said alguse arvatavasti Sparta võidu tähistamisega Thyreas 668. aastal e. Kr. Pidustustel olid kavas alasti (ülekantud tähenduses relvitute) Sparta meeste sõjatantsud koos koorilauluga. Satie võis leida selle termini Dominique Mondo muusikaleksikonist „Dictionnaire de Musique”, milles mõistet ‘gymnopédie’ defineeriti kui „alasti tantsu Sparta neidude laulu saatel”. Sama definitsiooni leiab ka Jean-Jacques Rousseau muusikaleksikonist „Dictionnaire de Musique”. — https://en.wikipedia.org/wiki/Gymnopédies#

⁵ Nagu selgus, saab nende ühisloomingut kuulata ka „Jõulujazzil”.                                                                                                                     

⁶ Kuigi ei ole kindlat reeglit, mis on džäss, hoiduksin liigitamast selle alla stiile, mis on selgelt mingi teise stiili tunnustega.

⁷ Et asi oli tõsine, näitab vähem kui kuu aja pärast, 16. XII saabunud teade Zakir Hussaini surmast.

⁸ Erinevalt reklaamis märgitust ei nimetaks ma seda kooslust orkestriks, kuna selles ei saa moodustada erinevaid gruppe. Seega on see ansambel.

⁹ Ansambli tuur koosneb 20+ kontserdist, millest osa on juba toimunud Prantsusmaal, Luxembourgis ja Soomes, 18. kontsert „Jõulujazzil” Tallinnas, ootamas veel kontserdid Põlvas ja Valgas.

¹⁰ Prantslastel on USA džässist erinev käsitlus, prantsuse džässi tunneb kohe eksimatult ära.