Algus TMK 2024, nr 12
CDd Fauré: Complete Music for Solo Piano. Lucas Debargue17
2024. aastal ilmus plaadifirmalt Sony Classical plaadialbumi kogumik (4 CDd) Gabriel Fauré klaveriloominguga „Fauré: Complete Music for Solo Piano. Lucas Debargue”.18 Teoste kronoloogilisele järjestusele toetuv plaadiantoloogia on huvitav Fauré loomingu erinevate külgede avastamise mõttes ja sisaldab suurt hulka üldsusele seni tundmatuid teoseid. Salvestis võimaldab jälgida Fauré stiili arengut läbi tema kolme loominguperioodi, mis ei ole siiski väga täpselt piiritletavad.19
Fauré klaveriloomingu esimene periood kestis kuni aastani 1890. Selles on tunda Schuberti, Schumanni, Beethoveni, Liszti ja Chopini mõjutusi. Sellesse kuuluvad „Sõnadeta laulud” op. 17 (1863), nokturnid (op. 33, op. 36, op. 37), barkaroolid (op. 26, op. 41, op. 42, op. 44), ekspromptid (op. 25, op. 31, op. 34) ja valsskapriisid (op. 30, op. 38), Ballaad op. 19 jms.
Fauré klaveriloomingu teine periood algas Nokturniga op. 63 nr 6, Des-duur (1894) ja kestis umbes 20. sajandi alguseni. See nokturn andis juba tunnistust helilooja suurest meisterlikkusest. Teist perioodi märgistavad peenekoelisemad, aga ka julgemad harmooniad, näiteks teostes „Kaheksa lühipala” op. 84 (1869–1902) või „Teema ja variatsioonid” op. 73 (1895). Täiesti uue taseme saavutas Fauré eelmainitud Nokturnis op. 63 nr 6, Des-duur, Nokturnis op. 74 nr 7, cis-moll (1898) ja Barkaroolis op. 66 nr 5, fis-moll (1894).
Fauré klaveriloomingu kolmas periood annab tunnistust helilooja süvenevast kurtusest, mis mõjutas tema viimaseid eluaastaid ja muutis tema loomingu tonaalsust: selles on rohkem lihtsust, ebamaisust ja spirituaalsust. Selle näiteks on muu hulgas helilooja viimased nokturnid ja barkaroolid ning „Üheksa prelüüdi” op. 103 (1909–1910).
CD-antoloogia „Fauré: Complete Music for Solo Piano. Lucas Debargue”.
Sony Classical 2024.
Pianist Lucas Debargue on tuntud oma ootamatu esituslaadi ja äärmiselt intellektuaalse, isegi filosoofilise lähenemise poolest.20 Pianistile mõjus väga inspireerivalt Jankélévitchi teoste lugemine, milles on tunda Fauré muusikalise väljendusviisi sügavat mõistmist. Helilooja tabamatust olemusest rääkides viitab Debargue Jankélévitchi teosele „Fauré et l’inexprimable”, öeldes, et mitte keegi ei ole paremini tajunud tema muusika mõistatuslikku iseloomu. See muusika nõuab interpreedilt tõsist süvenemist. Debargue tunnistab, et Fauré muusika ei kõnetanud teda kaua aega, kuid aastal 2020 avastas ta helilooja viimasesse loominguperioodi kuuluvad 9 prelüüdi op. 103, mis mõjusid talle äratusena. Ootamatult võlus teda ka helilooja mitmekesine väljenduslaad, minimalistlikkus ja meisterlik vorm. Fauré teoste ülesehitust uurides leidis ta, et selles on kõik väga viimistletud ja õhkõrn: harmooniate kulgemine, kontrapunkt, polüfoonia. Mida paremini seda mõista, seda vabamalt saab end tunda interpreteerimisel, ütleb pianist, lisades, et on avastanud Fauré muusika järk-järgult ja hakanud seda järjest rohkem imetlema. Salvestatud plaadiantoloogia sisaldab teoseid, mille Fauré on kirjutanud 18. kuni 75. eluaastani, ja järgib helilooja stiili arengut samm-sammult.
Oma varajastes teostes avaldas Fauré austust oma eelkäijatele, kuid jõudis päris ruttu ka individuaalse stiilini. Tema esimestes barkaroolides võib kuulda Liszti ja Schumanni mõju, kuid samas on neis juba ka midagi väga isikupärast: värve, harmooniat, meloodiaid. Seda talle ainuomast arendas ta aja jooksul edasi. Tema teoseid kuulates ei ole kõik kohe hoomatav, meieni kandub vaid kaunis meloodia koos elegantse saateosaga. Kuid partituuri lähemalt vaadates võib Debargue’i sõnul näha kontrapunktis väga peenekoelist struktuuri. Pariisi Niedermeyeri koolis erines kompositsiooniõpetus veidi konservatooriumi akadeemilisest õppest. „Vaimuliku muusika laadis [mida seal õpetati] kõlavad värvid pisut erinevalt, olemata ainult diatoonilise helirea minooris või mažooris. Fauré looming esindab selle õpetuse kaunimat külge, sest algusest peale on seal olemas see modaalne laad,” selgitab Debargue.21
Fauré elu lõpul omandab tema muusika metafüüsilise, peaaegu filosoofilise mõõtme. Debargue nimetab helilooja viimaseid barkaroole „kire ja kannatuste” muusikaks, mis olevat mõõtmatult kaugel tema noore ea teostest. Modernsuse puhangutega oma viimastes teostes on Fauré jõudnud tonaalse väljendusviisi piirile: neis on dissonantse, mis siiski ei kriibi, ja mingit mallarmélikku sümbolismi, väljendamaks eksistentsi spirituaalset ja salapärast tähendust. Erinevust Fauré loomingu esimeste ja viimaste teoste vahel illustreerib hästi võrdlus tema esimese perioodi kolme nokturni op. 33 ja viimase, 1921. aastal loodud klaveriteose Nokturn op. 119, nr 13 vahel.
Debargue’i interpretatsioon toob esile Fauré muusika karakteri muutused, kontrastid, impressionistlikud värvingud, sisekaemused ja sära ning veenab samas, et helilooja kõigil loomeperioodel on märgata talle iseloomulikke jooni: harmoonia viimistletus või ambivalentsus, meloodilisus, lakoonilisus, lihtsus. See aga raskendab tema loomeperioodide täpset piiritlemist.
Fauré loomingu esitamiseks valis Debargue originaalse muusikainstrumendi, Stephen Paulello 2015. aastal valmistatud 102 klahviga klaveri. Kuigi Fauré looming on loodud traditsioonilisele 88 klahviga pillile, on pianist leidnud Paulello lisakeeltega klaveril mängides haruldase, sametiselt varieeruva kõlavärvingu ja rohkem sügavust. Selle kõlaline väljendusrikkus ja selgus ei ole võrreldav ühegi teise pilliga — see avaldub kõige paremini just keskmises registris. Fauré stiili arenedes koondub tema peamine muusikaline sõnum üha rohkem keskmisse registrisse. Paulello klaveri summutatud ja nõiduslik sfumato-kõla on ideaalne, et Fauré muusika üldine laulvus saaks parimal viisil esile tulla, ütleb Debargue.22
Lucas Debargue.
Reklaamfoto
Fauré loomingu kujunemine
Niedermeyeri koolis ei olnud alati lihtne keskenduda, kuna klaverid olid koos ühes õpperuumis. Kuid just see seik andiski Fauréle terveks eluks erakordse keskendumisvõime. Ta suutis luua muusikat reisil, trammis, tänaval, õppetunnis või söömise ajal. Pianist, pedagoog ja muusikateadlane Nadia Boulanger on kirjutanud, et oli Fauré juurde lõunasöögile kutsutuna tunnistajaks sellele, kuidas vaikiv Fauré kadus sõnagi lausumata mõneks ajaks ära, et siis välja ilmudes kohmetult öelda: „Vabandage mind, ma panin kirja lõunasöögi ajal komponeeritu.”23 Loomiskirg piinas teda lakkamatult, valmiv teos keerles kogu aeg peas. „Kui ma tõusen töölaua tagant, ei tähenda see, et ma oleksin töötamise lõpetanud,” kirjutas ta 1904. aastal Šveitsis. Erinevalt Debussyst, kes vajas tööks rafineeritud sisustust lillede, vaipade ja jaapani portselaniga, oli Fauré tööruum väga lihtne.24
Ametikohustused ja seltskondlik elu Pariisis hõivasid enamiku tema ajast kuni 75. eluaastani. Seetõttu tegi ta nii mõnestki oma teosest algul vaid visandi, et seda hiljem edasi arendada. Alates 1903. aastast intensiivistasid reisid Šveitsi ja Itaaliasse tema loomingutegevust. Ta hindas sealseid avaraid maastikke, kuid eelkõige vaikust, mis soodustas sisehääle selget kuulmist. Komponeerimisel kasutas ta klaverit vaid mõne üksiku kombinatsiooni kontrollimiseks, töötades peamiselt oma vaimus. Tänu sellele kulus teose lõplikule kirjapanekule vähe aega. Tema võime luua muusikat ilma klaveri abita oli talle abiks, kui tal tekkisid kuulmishäired. Paraku oli ta lõpuks sunnitud täielikult loobuma muusika kuulamise naudingust.
Tuli ette, et oma uusi muusikalisi ideid märkis Fauré üles sigaretikarbile, tikutopsile või isegi varruka äärele, kuid enamasti oli tal taskus noodipaber. Tema märkmetes esinevad fragmendid näitavad, et 1887. aastal oli ta vaim haaratud kuue teosega, millest mitmed valmisid aastaid hiljem.25 Tema teosed võivad jätta petlikult spontaanse mulje, aga tegelikult viimistles ta neid täiuslikkuseni ja oleks tahtnud seda viimistlemist jätkata ka pärast nende valmimist — vormilise ülesehituse tasakaal oli talle ülitähtis. Tema loomingus oli tähtsal kohal pidev uuendamissoov, millega võisid kaasneda stiilimuutused. Selline esteetiline nõudlikkus torkas eriti silma ajajärgul, mil suur hulk heliloojaid rahuldus tuntud ja heaks kiidetud esteetika raamides toimuvaga.
„Suure helilooja” võib Nectoux’ sõnul tunda ära kahe komponendi koostoimest, mis iseloomustas ka Fauréd: oskusest olla ühtaegu oma ideedest inspireeritud kunstnik ja osav käsitööline. Ideed pulbitsesid tema peas lakkamatult, kuid keerukas oli leida neile õiget järjestust. Ta jälgis valvsalt, et ideed kulgeksid harmooniliselt ja kui nende järgnevuses tekkis tühik, oli tal enda sõnul talumatult raske täita seda täitmise enese pärast.
Fauré on kirjutanud suvel 1904,26 et ajal kui ta mõtles kõigele muule, hakkas tema peas kuju võtma rütmiline teema, mis hoolimata muudest tegevustest arenes edasi, end otsekui ise välja töötades. Ta oli üllatunud aju sellisest kahesest toimimisest. Tuli ka ette, et ta tõusis öösel üles, et panna kirja mõni muusikaline arendus, mis teda oma survega ärkvel hoidis.
Faurél oli oma loomingu osas ka suuri kahtlusi, sageli ta alahindas seda: „Ma arvasin ikka, et lõpule viidud teos jääb alla sellele, mida ma teha tahtsin. Ma ei uskunud, et minu kirjutatul on mingit väärtust.” Mõnd uut teost oma muusikutest sõpradele näidates olevat ta tundnud tõelist ängistust. Helilooja Charles Koechlinile on Fauré näiteks kirjutanud: „Teie olete üks neist vähestest loomeinimestest, kelle arvamusel on minu jaoks tõeline kaal.” Ta soovis, et tema Kvartetti keelpillidele e-moll op. 121 (1923–1924) ei mängitaks enne, kui ta on oma kõige ustavamatelt sõpradelt ja nõuandjatelt hinnangu saanud. (Kvarteti Andante osa kohta on J. M. Nectoux kirjutanud, et selle imeline ebamaine muusika näib lõppemise asemel jätkuvat nähtamatuses.)27 1907. aastal on ta kirjutanud, et kahtlus saadab teda kogu aeg, ka öösel ärgates, ja et ta peab oma loodut keskpäraseks. Tal oli hirm, et tema kaasaegsed peavad teda marginaalseks heliloojaks. On muidugi tõsi, et sageli Fauré teoseid ei mõistetud. Tema tagasihoidlikkus ei lasknud tal aga oma kurbust otse väljendada, ta jäi alati vaoshoituks. Tema süngematel hetkedel loodu sarnaneb Baudelaire’i ja Verlaine’i raskemeelsusest pakatavate värssidega. Paistab siiski, et looming oli talle trööstiks, kui mõelda tema barkaroolide või „Reekviemi” hällitavatele rütmidele.
Prantsuse mélodie’d
Poeetilises tekstis olevaid tundeid esile tõstev prantsuse mélodie’-žanr on laul, enamasti klaveri saatel, mis nõuab erilist vokaalstiili ja head diktsiooni ning mis ei ole ole mõeldud suurele publikule. Juba aastail 1865–1870 innustus Fauré luuletekstide ühendamisest muusikaga. Vastupidiselt rahvalähedasele või süngevõitu saksa lied’ile järgis prantsuse mélodie romantismiajastul romansilaadset, Pariisi muusikasalongidele loodud lauluvormi, nii nagu seda viljelesid Charles Gounod, Camille Saint-Saëns, Georges Bizet ja Jules Massenet, kelle jälgedes astus ka Fauré. Tema paljude mélodie’de pealkirjad viitavad unustamatutele teostele: „Après un rêve” („Pärast unenägu”), „Au bord de l’eau” („Vee piiril”), „Les Mélodies de Venise” („Veneetsia meloodiad”), „Poème d’un jour” („Ühe päeva luuletus”), „Automne” („Sügis”), „Cinq Berceaux” („Viis hälli”), „Le Secret” („Saladus”), „Clair de lune”(„Kuuvalgus”), „Prison” („Vangla”) jpt. Mélodie-tsüklid, nagu Paul Verlaine’ist inspireeritud üheksa mélodie’ga „La Bonne Chanson” („Hea laul”) op. 61 (1892–1894) ja neljast mélodie’st koosnev „L’Horizon chimérique” („Viirastuslik horisont”) op. 118 (1921) Jean de La Ville de Mirmont’i tekstile jäävad oma romantilise tunnetusega selle žanri parimateks näideteks. Kõigis neis on klaver hääle saateks kord tundlike arpedžode, kord muutuvate akordide järgnevuses, mis suubuvad lõpuks rahunevasse kooskõlasse.
2022. aastal salvestas tenor Cyrille Dubois plaadifirma Aparté märgi all albumi Fauré kogutud mélodie-tsüklitega. Tema lähenemine sellele on nii mõneski mõttes kaasaegne. Enam kui saja mélodie’ autorina on Fauré selle žanri arengu ja õitsele puhkemise võtmeisikuks oma lüürilisuse ja peenekoelise harmoonia tõttu. Dubois tunnistab, et nooremas eas oli tal Fauré muusikat keeruline lahti mõtestada, kuid vanemaks saades on ta helilooja väljendusviisi nautinud ja peab teda suurimaks loojaks prantsuse mélodie’-žanris. Ei ole vaja karta sellesse maailma sisenemist, lisab albumit kaasahaaravalt tutvustav Dubois. Laulu „Après un rêve” meloodia on justkui muusikaline paitus; mélodie-žanr läheneb vägagi Jacques Breli ja Georges Brassensi loomingule, selgitab Dubois. Laul „Tristesse” („Kurbus”) mõjub sama intensiivsena kui Breli laulud. Tekst on väga oluline. On laule, mida juba tuntakse, kuid album tutvustab ka seni vähe tuntud teoseid, lähenedes sellele repertuaarile vabamas, loomulikus vormis. Fauré oli väga nõudlik poeetide valikul: Paul Verlaine, Victor Hugo, Charles Baudelaire, Romain Bussine, Charles Van Lerberghe. Need Fauré teosed kõlavad tänapäevaselt just meile mõistetavate tunnete kaudu. Sellesse maailma ei saa alati siseneda esimesel kuulamisel, sügav ja kompleksne muusika nõuab soovi seda mõista. Cyrille Dubois’ sõnul: „Fauré muusika teeb õnnelikuks niipea, kui tema väljenduskeel on me sisemaailmas oma koha leidnud.” Värvikat ja väga informatiivset albumitutvustust ingliskeelsete subtiitritega on soovitav kuulata.” 28, 29
„Reekviem”
Aastatel 1887–1901 komponeeris Fauré Pariisi Madeleine’i kiriku organistina „Reekviemi d-moll” op. 48, mille kohta sealne preester ütles: „Härra Fauré, meil ei ole vaja kõiki neid uuendusi, Madeleine’i kiriku repertuaar on piisavalt rikkalik, jääge selle juurde.”30 Fauré „Reekviemi” peetakse helilooja meistriteoseks ja 19. sajandi üheks ilusamaks „Reekviemiks”. Sellest teosest rääkides on Fauré öelnud, et sellisena tajub ta surma — nagu õnnelikku vabanemist, lootust meelerahule teispoolsuses. Teose partituur viitab sellele, et Fauré oli andekas orkestreerija. Kammerkoori Accentus rajaja ja dirigent Laurence Equilbey, kes on erinevate orkestrite ja koosseisudega selle teose esitust juba aastakümneid juhatanud, ütleb, et seda muusikat on tihti valesti mõistetud. Ta toob näitena selle VI osa Libera me, mille romantilised puhangud olevat väga kaugel surma hällilaulust, millega reekviemi ekslikult samastatakse. Equilbey rõhutab, et Fauré ei läinud oma teoste väljatöötamisel kunagi lihtsama vastupanu teed. Orkestrisüidi „Shylock” või Fauré orkestreeritud meloodiate kuulamine aitab tal unustada selle meelelahutusliku salongimuusiku maine, mida Fauréle ikka omistada püütakse, hoolimata sellest, et tema väljenduspalett on väga lai. „Reekviemi” lõpuosale In Paradisum osutades ütleb Equilbey, et sellega on Fauré leiutanud „kaaluta oleku” muusikas.31 Oreli saatel rullub lahti lihtne meloodia, mis on lähedane gregooriuse lauluga: kuulaja kandub mõne hetkega helilooja hüpnootilisse maailma.32
Gabriel Fauré ja Marcel Proust
1897. aastal kirjutas Marcel Proust Gabriel Fauréle: „Ma mitte üksnes ei imetle ega jumalda teie muusikat, vaid olin ja olen ikka veel sellesse armunud. Tunnen teie loomingut nii hästi, et võiksin sellest kirjutada 300 lehekülge.”33 Prousti nooruses kujundasid tema muusikalisi teadmisi ja maitset Fauré loomingu kuulamise kõrval ka pikad vestlused heliloojaga. Fauré looming oli Prousti jaoks tähis, millest lähtudes ta uuris prantsuse muusika arengut modernsuse suunas. Oma suurteose „Kadunud aega otsimas” neljandas osas „Soodom ja Gomorra” on kirjanik lähtunud ühe muusikapala kommenteerimisel Fauré Sonaadist klaverile ja viiulile nr 1 A-duur op. 13 (1875), mainides härra de Charlus’ suurepärast esitust. Proust toob mõne reaga esile põhjapaneva rolli, mida mängis nimetatud Fauré sonaat prantsuse kammermuusika arengus, seda osaliselt Schumannist inspireeritud teost peetakse helilooja esimeseks šedöövriks ja prantsuse kammermuusika uuenemise nurgakiviks. Selle esmaesitus toimus 1877. aastal. Prousti 1907. aastal hotellis Ritz korraldatud kontserdiprogramm, kus kesksel kohal oli Fauré muusika, moodustab suures osas nn helitausta Prousti romaani „Kadunud aega otsimas” sünnile.
Tõus rahvusvahelisele muusikaskeenele
1963. aastal asutati Gabriel Fauré õpilaste algatusel Gabriel Fauré sõprade ühing, mis tegutses kuni 1983. aastani. Ühingu eesmärgiks oli tutvustada tema muusikat kontsertide ja muude muusikasündmuste kaudu. 1980. aastatel oli Fauré looming tõusnud juba rahvusvahelise huvi keskmesse, tema teoseid kirjastati Jaapanis, Londonis, Bostonis ja Leipzigis, neid salvestasid Vladimir Horowitz, Jessey Norman, Seiji Ozawa jmt. Fauré muusika näis olevat leidnud oma õige koha läänemaailma muusikaloos.
Kuigi Fauré looming ei asetu ehk samale pulgale Johann Sebastian Bachi, Mozarti või Beethoveni omaga ja kuigi tema kaasaegsete Debussy ja Raveli looming mõjub radikaalsemalt uuenduslikuna, tundub Fauré looming originaalsem, oivalisem ja vapustavam kui Camille Saint-Saënsi või Vincent d’Indy muusika. Oma vaieldamatute õnnestumiste poolest ületab ta paljusid oma kaasaegseid.34
Camille Saint-Saëns on heitnud Fauréle ette tema vähest ambitsioonikust. Raskused ei takistanud Faurél siiski kannatlikult oma loominguteekonda jätkamast. Tema jõud peitus kindlameelsuses, vaatamata omaenda sisemistele kahtlustele ja teiste inimeste valedele hinnangutele, mittemõistmisele või ükskõiksusele. Märkimist väärib tema väsimatu võitlus oma deemonite vastu, millega kaasnes mõnikord ka tõelisi rõõmupuhanguid. Viiuldaja ja helilooja Eugène Ysaÿe on leidnud, et Fauré Klaverikvinteti nr 1 d-moll op. 89 (1903–1905) stiil on palju puhtam ja kõrgema tasemega kui tema kvartettide oma. Fauré oli selle üle väga rõõmus ega lasknud end häirida teadmisest, et see mõnele ehk ei meeldi. Ta sai aru, et tema looming ei saa olla kõigile mõistetav,35 ja adus ajapikku, et tema originaalsus on siiski tema väärtuse tõestuseks.
Helilooja Michel Legrand on pidanud Fauréd üheks läbi aegade suurimaks heliloojaks ja on väidetavalt temalt rikkalikult inspiratsiooni saanud. Legrand oli aga Nadia Boulanger’ õpilane,36 kes omakorda oli Gabriel Fauré õpilane.
Fauré populaarsemate teoste uusinterpretatsioone
Fauré teoste teisendatud uusesitusi leiab erinevates ettekannetes ja muusikažanrites.37 Väga hinnatud, hingepuudutava koloriidiga orkestriteose „Pavane” fis-moll op. 50 (1887) pühendas helilooja krahvinna Elisabeth Greffulhele, 19. sajandi lõpu Pariisi seltskonnaelu juhtfiguurile, ja see kujutab endast tõelist muusikalist portreed — krahvinna oli tuntud oma ilu ja elegantsi poolest. Teost on muusikaliselt töödelnud paljud, sealhulgas džässpianist Bill Evans.38
Mélodie’d „Le Secret” op. 23, nr 3 (1882) Armand Sylvestre’i sõnadele on väga kaunilt uues valguses interpreteerinud Marion Rampal (vokaal) ja Pierre-François Blanchard (klaver).39
Aastatel 1870–1877 loodud kolme mélodie’ hulka kuulub „Après un rêve” Romain Bussine’i sõnadele, milles armuunelm osutub lõpuks pettekujutelmaks. Džässmuusikas leiab esituse koosluselt Quatuor Treya .40
Meeliköitva Fauré mélodie’ „Au bord de l’eau” (1875) Sully Prudhomme’i sõnadele nüüdisesituse on teinud Ensemble BAUM [Simon Dalmais (klaver), Anne Gouverneur (viiul), Maëva Le Berre (tšello) koos Himiko Paganottiga (vokaal)].41
Libera me džässivariant on kuuldav Thomas Enhco ja Stephane Kerecki esituses.41
Fauré lummav kammermuusikateos „Sicilienne” op. 78 (1893) on inspireerinud paljude teiste hulgas John Williamsit Harry Potteri filmimuusika („Hedwig’s Theme”) loomisel.
Viited:
17 https://www.youtube.com/watch?v=C 6mUZBTg5PE
18 Lucas Debargue’i salvestatud Fauré teoste loetelu vt: https://www.sonyclassical.de/alben/releases-details/faure-complete-music-for-solo-piano
19 Patrick Delacourt 2024. Fauré: le grand Debarguement! — Classykéo. 10. VII 2024. — https://www.classykeo.com/2024/07/ 10/faure-le-grand-debarguement/
20 Thierry Hillériteau 2024. Pour les 100 ans de sa mort, Gabriel Fauré au delà du „Requiem”. — Le Figaro. 11. IV. —
https://www.lefigaro.fr/musique/pour-les-100-ans-de-sa-mort-gabriel-faure-au-dela-du-requiem-20240411
21 Jean-Baptiste Urbain 2024. Lucas Debargue joue Gabriel Fauré: C’est une musique de feu, de sang et de sueur. — Radio France. 26. III. — https://www.radiofrance.fr/francemusique/podcasts/l-invite-e-du-jour/le-pianiste-lucas-debargue-faure-c-est-une-musique-de-feu-de-sang-et-de-sueur-4385644
22 Lucas Debargue’i inglisekeelne tutvustus albumi kohta: Fauré: Complete Music for Solo Piano – Album. Vt: https://www.youtube.com/watch?v=47cmUy29BNg; Lucas Debargue — interview Fauré / I part: https://www.youtube.com/watch?v=K-EUvehCxZM
23 Jean-Michel Nectoux 2008, Op. cit., lk 617.
24 Samas, lk 618.
25 Samas, lk 621.
26 Samas, lk 630.
27 Samas, lk 632.
28 Cyrille Dubois sur l’intégrale des mélodies de Fauré (with English subtitles). — Aparté Music 2022. — https://www.youtube.com/watch?v=NyO0p9IRJ1I&list=PLUVp6QIFv05MMChpniDyXvyQ8ovIMA_ws
29 Laurent Vilarem 2024. Fauré visait vos classiques. — Maison de la Radio et de la Musique. 23. V. — https://www.maisondelaradioetdelamusique.fr/actualites/faure-visait-vos-classiques
30 Samas.
31 Samas.
32 Kaunis esitus Paavo Järvi juhatusel Pariisi Koori ja Orkestriga on kuulamiseks kättesaadaval Youtybe’is: https://www.youtube.com/watch?v=sUQcIWr4Jz8
33 Cécile Leblanc 2021. Proust, le concert retrouvé. Extrait du texte de présentation du CD „Proust, le concert retrouvé”. HMM 902508 — Collection Stradivari. — Philharmonie de Paris. 16. III 2021. — https://philharmoniedeparis.fr/fr/magazine/actus/proust-le-concert-retrouve;
https://fr.wikisource.org/wiki/Page:Proust_%C3%80_la_recherche_du_temps_perdu_%C3%A9dition_1919_tome_10.djvu/117
34 Jean-Michel Nectoux 2008. Op. cit, lk 608.
35 Samas, lk 635.
36 Jean-Baptiste Urbain 2017. Michel Legrand, „J’ai commencé à vivre le jour où je suis entré au Conservatoire” (1/5). — Radio France. 3. IV 2017. — https://www.radiofrance.fr/francemusique/podcasts/les-grands-entretiens/michel-legrand-j-ai-commence-a-vivre-le-jour-ou-je-suis-entre-au-conservatoire-1-5-7995725
37 Louise André, Colin Gruel 2024. Gabriel Fauré, l’éternel retour. — RadioFrance. 13.VII. — https://www.radiofrance.fr/franceculture/podcasts/la-serie-musicale/gabriel-faure-l-eternel-retour-3222667
38 Pavane. Bill Evans Trio. Bill Evans With Symphony Orchestra — 1966. The Verve Music Group, a Division of UMG Recordings, Inc. Released on: 1985-03-04. Recording Engineer, Studio Personnel: Rudy Van Gelder Arranger, Associated Performer, Recording Arranger, Work Arranger: Claus Ogerman Producer: Creed Taylor Associated Performer: Bill Evans Composer: Gabriel Fauré. — https://www.youtube.com/watch?v=91Ji_D0nQW4
39 Gabriel Fauré: Le Secret op. 23 n° 3 [Marion Rampal(vokaal), Pierre-François Blanchard (klaver), Marion Rampali ja Pierre-François Blanchard’i arranžeering.] Extrait du concert Générations France Musique, le Live, enregistré le 19. octobre 2019. — https://www.youtube.com/watch?v=dEiDywzFWUw
40 G. Fauré. Après un rêve (Arr. Peter Waters, Treya Quartet) | from „Fauré — Liebeslieder”(2/12). — https://www.youtube.com/watch?v=UPmIXsufTh0 [The Treya Quartet: Peter Waters (klaver), Paolo Fresu (trompet), Tony Overwater (kontrabass), Gilbert Paeffgen (trummid/percussion).]
41 BAUM — Au bord de l’eau (Live à Avignon 2018) ft. Himiko Paganotti. — https://www.youtube.com/watch?v=Oxg7RT4FZt4
42 Libera Me (Live). Thomas Enhco, Stéphane Kerecki. A Modern Songbook — 2023. Sony Music Entertainment France SAS Released on: 2023-03-31. Associated Performer: Thomas Enhco & Stéphane Kerecki Composer: Gabriel Fauré Mastering Engineer: Marwan Danoun Mixing Engineer: Michael Seminatore Recording Engineer: Andy Robbins. — https://www.youtube.com/watch?v=X3hVZPFp0f8
Allikad:
Jean-Michel Nectoux 2008. Gabriel Fauré, Les voix du clair-obscur. 2e édition revue. Paris: Fayard.
Xavier Darcos 2024. Mort de Gabriel Fauré 4. novembre 1924. Institut de France. — https://www.france-memoire.fr/dossiers/mort-de-gabriel-faure/
Nathalie Jungerman 2024. Entretien avec Jean-Michel Nectoux. — Florilettres, revue littéraire de la FLP. N° 251, été. — https://fondationlaposte.org/sites/default/files/medias/files/2024/07/florilettres251_1.pdf
Centre de musique romantique française Palazzetto Bru Zane Mediabase. Ressources numériques autour de la musique romantique française. Gabriel Fauré et ses élèves. — https://www.bruzanemediabase.com/exploration/expositions/gabriel-faure-eleves
