„Mootorsaed laulsid”. Režissöör, stsenarist, helilooja ja monteerija: Sander Maran. Operaatorid: Sander Maran ja Sven-Erik Mändmaa. Produtsendid: Kaur Maran, Sander Maran, Peeter Maran, Jan Anderson ja Karl Joosep Ilves. Kunstnik: Kadri Kuusler. Kostüümikunstnikud: Kadri Kuusler ja Anni Lindal. Osades: Tom — Karl Joosep Ilves, Maria — Laura Niils, Killer — Martin Ruus, Jaan — Janno Puusepp, Ema — Rita Rätsepp, Pepe — Ra Ragnar Novod, Kevin — Henryk Johan Novod, Vanem politseinik — Thomas Kolli, Noorem politseinik — Olavi Saar jt. Mängufilm, kestus 117 min. © Marani Bros. Esilinastus: 26. IV 2024 HÕFFil.
Kui Tobe Hooper filmis 1973. aastal kultushitiks saanud „The Texas Chain Saw Massacre’i”, oli õudusfilm juba soliidses vanuses, kuid vaevalt oskas too tundmatu filmitegija toona loota, et ta lükkab täisjõul hoo sisse uuemale hoovusele, mida hiljem slasher’iks hakatakse nimetama. Kinodesse jõudsid Texase mootorsae tapatalgud 1974, samal aastal kui üks teine film, mida samuti võib lugeda ühele teatavale alamžanrile hakatuse panijaks. Ma mõtlen siinkohal Melchior Brooksi filmi „Young Frankenstein” ja selle žanri nimi on õuduskomöödia. Ja kui nende kahe filmi jäetud radasid, kihistusi ja tunnetusväljasid edasi käia, jõuame me 2024. aastal Eestis linastunud filmini „Mootorsaed laulsid”, mille kohta võib tuua ja on toodud igasugu žanrimääratlusi, aga lihtsuse mõttes võib pidama jääda muusikalise slasher-komöödia juurde. Ma mõtlesin päris pikalt, kas lisada siia ka mõiste „paroodia”, kuid otsustasin sellest siiski loobuda, sest „Mootorsaed” vist rohkem tsiteerib kui parodeerib. „The Texas Chain Saw Massacre” oli veel üsna pehme film, milles inimese mutileerimist peaaegu ei näidata, itaalia giallo oli selles osas palju julgem ja ka hilisemad slasher’id on kõik muutunud aina julmemaks ja vererohkemaks. Algses Texase loos kulus võltsverd ehk mõnisada grammi, eesti versioonis pritsitakse seda kanistrite kaupa.
„Mootorsaagide” kohta on Eestis kirjutatud juba üsna palju ja selle saamisloost vahest isegi liiga palju. Kuna Eestis üldiselt heaks kiidetud filmiarvustus peab sisaldama pikemat heietust kõiksugustel muudel teemadel, mis on filmi endaga üsna kaudselt seotud, kui üldse on, siis ma ka selle ülaltoodud ajaloolise ekskursiga piirdun. Ütleme vaid seda, et „Mootorsaagide” tootmisest pajatav tekstimassiiv ja mälukirjutus on sama mahukas, kui ta on pealetükkiv, ja just nagu eeldab, et iga järgmine kirjutaja seda refereerima hakkab. Mina ei hakka ja üritan kirjutada ketserlikult ainult filmist endast.
Niisiis, see on ühe taidluskollektiivi poolt 2013. aastal filmitud film, mida on kümme aastat järeltoodetud ja ilmselt väga pikkade pausidega. Pikk tootmistsükkel on filmile ilmselgelt kasuks tulnud, ta on kvaliteeti kogunud, saanud juurde eri- ja veriefekte, muusika, laulud ja kinematograafilise taotluse, ja mis kõige tähtsam ja millele ma õiget eestikeelset vastet ei tea — grain effect’i. Kui seda filmi mitu korda vaadata, siis saab selgeks, et tegelikult neid hetki, mis on siin niisama ära antud, peaaegu ei ole ja igas võimalikus kaadris ja stseenis on tahetud teha midagi, mis teeb selle meeldejäävaks ja iseäraliseks. Sellist tööeesmärki — „ei midagi, mis on tavaline” — eesti kinos tavaliselt ei seata, pigem on stuudiotoodangu reegel see, et hästi tavaliselt ja võimalikult rohkem.
Sõna „mootorsaag” paneb meid sundkorras meenutama toda „tõestisündinud” lugu Texases aastal 1973 ja otsima selle filmi juuri just nimelt Tobe Hooperi kultusteosest, mis sünnitas terve frantsiisi ja lugematul hulgal järgijaid. Üsna kiiresti, paari esimese minutiga antakse meile mootorsaag ja see seitsmekümnendate grain effect, maast altpoolt tegelasi filmiv kaamera ja kõnedefektiga Leatherface, ehkki ilma inimnahast maskita ja sellise uudse eestikeelse sõimusõnaga nagu „vitupea”, mille tõlgendamine ja keelemaastikul täpsem positsioneerimine vajab ilmselt sõltumatut semiootilist analüüsi. Sama kiiresti antakse meile ka käsk mitte hakata sellest filmist otsima mingit tähendust või mõtet laiemas plaanis ja tehakse selgeks, et see kõik on pullitegemine, aga palju rohkem ja paremal tasemel, kui te ühest taidlusfilmist oskate oodata. See tekitab muidugi küsimuse, kas siin stsenaariumist ja selle kvaliteedist üldse maksab rääkida. Aga selgub, et maksab küll, sest üsna lihtne on näha, kuidas sellise pulafilmi stsenaarium oleks saanud olla kümme korda halvem.
Isegi kõige selle hüsteerilise naljategemise taustal säilitab stsenaarium teatava koherentsuse ja hoiab lugu ühtlaselt arenemas, ei unusta ära, mis ja kuidas on varem juhtunud, ja klapitab kõike, mis on olnud varem, reaalajas toimuvatesse sündmustesse. Osaliselt kasutatakse siin mittelineaarset jutustamisstiili, rohkeid tagasivaateid, üksteisega haakuvaid memuaare ja selles osas meenuvad näiteks mõned Tarantino ja Rodrigueze filmilood. Sedasorti kihilise stsenaariumi väljapidamine on tehniliselt üpris keeruline ja siin on sellega hakkama saadud. Muidugi on paljud süžeeliinid laenatud või kombineeritud õudusfilmide kultuurikihist ja millised täpselt ja kustkohast, võib jääda mõne filmitudengi kursusetööks. Üheks peategelaseks kujuneb meie Killeri ema, kelle karakter ja asetus loos on tuletatud küllap Verna Sawyeri ehk Leatherface’i ema pealt. Ja kui mõningaid tsitaate veel mainida, siis meie kangelaste metsa vahel kohatud Hõim toob meelde Monty Pythoni rüütlid, kes ütlevad „Ni!”, tehakse „Starwarsi” jedide mõttekontrollitrikke ja räägitakse huttide keelt ja nii edasi. Sellised popkultuuri referentsid on filmi rahvusvaheliselt küllap palju edutanud.
„Mootorsaed laulsid”, 2024. Režissöör: Sander Maran. Killer — Martin Ruus, Ema — Rita Rätsepp ja Pelle — Peeter Maran.
Mis loosse kui tervikusse puutub, siis ilmselt oleks siiski kasuks tulnud, kui see oleks olnud nii kümme-viisteist minutit lühem. Esimese tunni järel tempo nagu langeb ja teine pool, kus tegelikult üllatusmoment on juba kadunud ja lugu püsib peamiselt tegevuse ja madina peal, jääb veidi venima. Kogu see Hõimu sekvents metsa vahel on veidi küsitav, lugu takerdub seal, ehkki muusikaline osa on hea. Võib öelda, et Hõim toob ju sinna veidi vaheldust, aga eks kogu see jauramine tekitab ka küsimusi, et mis meil selle kõrvalepõike juures pidi nüüd naljakas olema ja kas see ikka oli vajalik.
Dialoog on tegelikult ju iga filmi puhul kõige tähtsam ja võimaldab määrata filmikirjaniku taseme. Klišeedest kubisev ja neid tahtlikult üleekspluateeriv film nagu „Mootorsaed” vajab üsna nutikalt häälestatud dialoogi, sest farssi on lihtne lolli lobaga rikkuda, punnitatud ja ebaõnnestunud naljategemine on hukutanud juba mitu komöödiafilmi. Enamasti upuvad eesti komöödiad ilma jälge jätmata just sellepärast, et ei looda karaktereid ja üritatakse nalja teha ainult sõna jõul, ja sellepärast, et naljad on liiga pehmed. Naljas peab mingi asi haiget saama. „Mootorsaagide” puhul seda muret nagu ei ole, sest kõik keelud ja piirid on maas ja tegijaid moraalinormid justkui ei kammitse. Loomulikult ei ole sõnalisus selle filmi esimene eesmärk, kuid kohati see õnnestub ja päris piinlikke hetki ei ole. Mõned sõnalised stseenid jäävad siiski natuke venima, näiteks Jaani ja Tomi vestlused, Pepe ja Kevini tekstid, ja ka rullnokkadele oleks võinud midagi natuke lahedamat kirjutada. Rullnokkade tekstis esinevad mõned inglise keeles suuremat kontekstuaalset tähendust omavad märksõnad (balls, chicken), mis eesti keeles hästi ei tööta, ja ka väljendi „kannatus otsa lõppema” asemel oleks võinud olla midagi naljakamat.
Pildikeelest ei ole vist selle filmi puhul mõtet pikalt rääkida. Jah, see on häirivalt kiire montaažiga ja ülitihedalt detailidega rikastatud, aga see kõik tuleneb žanrispetsiifilistest nõuetest. Normaalse pildikeelega sellist lugu jutustada on vist võimatu. Filmi teises pooles, umbes seal, kus saagidega vehitakse, pahad beebiga pikali lüüakse ja Maria päästetakse, jääb see kiire montaažitulevärk väheke hõredamaks ja kaamera keskendub rohkem loo jutustamisele.
„Mootorsaed laulsid”. Maria — Laura Niils ja Tom — Karl Joosep Ilves.
Üldiselt on ohtlik asi panna pärisnäitlejad kokku taidlejatega, sest see toob enamasti taidlejate nõrkused reljeefselt esile. Rita Rätsepp domineerib siin tugevalt teiste näitlejatööde üle, ta loob karakteri, mille mina tõstaksin lugupidamisega eesti filmi kurikaelade tabelis esimeseks kahe printsessi, Kersti Heinloo Dora ja Ita Everi Nõiamoori ette. Rätsepa esmailmumise lavastamine ja üldse tema kasutamise efekt filmis mängivad esikohale muidugi tugevalt kaasa. Ta on juba mitu minutit tegevuses, kui meile lõpuks avatakse, kes on see Killeri ema ja kannibalipesa matriarh. Laura Niilsi anne ja ambitsioon tõuseb samuti teiste osatäitmiste kõrval esile ja eks see roll ole ka hästi kirjutatud — ropu suuga romantiline kaunitar. Kolmest meespeaosast — Karl Joosep Ilves, Martin Ruus ja Janno Puusepp — on võib-olla kõige meeldejäävam Killer ehk Ruus, kuigi ta oma häälega ei laula. Ilvese ja Puusepa duo dramaturgiliselt-visuaalselt võib-olla nii hästi ei tööta, aga vaevalt see ühtegi vaatajat väga häirib. Asi on selles, et nad on natuke liiga sarnased, kuigi jah, üks on kloun ja teine sentimentaalne esimene armastaja. Oma naljadega saavad mõlemad hakkama. Drastiline füüsiline erinevus oleks võib-olla siin siiski kasuks tulnud. Millest minul oli kahju, oli see, et juhmakad politseinikud nii kiiresti surma saavad. Thomas Kolli veteranvõmm ja Olavi Saare trigger-happy kollanokk on selle filmi kõige naljakamad tegelased ja kõige paremini õnnestunud paaristegelased, ja see, kuidas too noor võmm ennast maha laseb, on filmi kõige parem nali. Vendade Novodite kehastatud perefetišiga maniakid Kevin ja Pepe võivad olla paberi peal naljakad ja õudsed, filmis aga paraku ei ole. Võib ehk arvata, miks just nemad on nendesse osadesse valitud, paraku jääb siin näitlemine isegi taidluskollektiivi kohta nõrgaks ja see paistab päris palju välja. Enamik teistest harrastusnäitlejatest suudab teksti anda enam-vähem orgaaniliselt, Kevin ja Pepe aga justkui loevad seda maha ja nende miimika ei ole veenev.
„Mootorsaed laulsid”. Maria.
Targutustel, et kuhu see film eesti kinomaastikul paigutub, ei ole erilist mõtet, sest ta seisab tühjas ruumis. „Kiirtee põrgusse” oli esimene katse teha märul-õudust ja lõpuks oli seal madistamist rohkem, kui õudusfilmis vaja on. „Mootorsaagides” on ju ka kõike muud palju rohkem kui õudust, sealjuures ka head muusikat, aga õuduse perekonda ta lõpuks siiski arvatakse. Siinkohal tasub tsiteerida Indrek Hargla prohvetlikku arvustust filmile „Kiirtee põrgusse” aastast 2019: „Õuduse scene on kõige avatum ja kõige võimalusterikkam. Õudus on kahtlemata väike nišš suures kinomaailmas, aga sellel on rohke ja pühendunud publik ja seal on võimalik läbi lüüa ka tundmatute riikide filmidel, mis on tehtud peaaegu olematu rahaga, vaja on ainult head ideed, entusiasmi, annet ja visadust. Pea kõikides Euroopa väikeriikides on tehtud arvestatavaid õudusfilme ja õudus ongi tegelikult üks Eesti väga hea võimalus rahvusvahelises filminduses, sest see ei eelda suurt rahvusvahelist kaastootmist ega staarnäitlejaid.”
