„Jõulujazzi” kontsert „Zappa!” Alexela Kontserdimajas 15. XII 2024. Esinevad LudensembleXL, Vaiko Eplik ja Valter Soosalu, dirigent Kaspar Mänd. Vestlesime sellest üritusest Kaspar Männiga enne kontserti.
Avo Raup (A. R.): Minusuguse üle seitsmekümnese jaoks, kes hakkas muusikat kuulama 1960. aastatel, olid suurimateks autoriteetideks John Lennon ja Frank Zappa. Ning seda mitte ainult muusikaliselt, vaid kindlasti ka ühiskondlikust aspektist. Teie olete praegu kolmekümne viie aastane. Mida teie jaoks Zappa tähendab? Kust te teda üldse teate?
Kaspar Mänd (K. M.): Olin kuulnud Zappa nime rohkem kui tema muusikat, täpsemalt seda, kes ta oli. Zappa on muusikaloos omaette nähtus. Tema loomingut ei saa mitte ühegi sõnaga ammendavalt iseloomustada. Me ei saa öelda, et ta stiil on selline või teistsugune… Ja see ongi minu meelest tema puhul põnev, et ta on niisugune enigma. Zappas on kõik korraga olemas, täiesti võrdselt, ja sellest lähtub ka minu huvi tema vastu. Kuulsin temast rohkem Valter Soosalult, kes kinkis mulle kunagi ühe vinüüli, aga enne seda olime juba põrgatanud siin üht-teist Zappa muusikast kuulata.
Mind paelus Zappa puhul just see, mida ta pigem elu lõpu poole tegi, ja tema kokkupuude n-ö akadeemilise nüüdismuusikaga. See, et ta Pierre Bouleziga läbi käis ja et Edgard Varèse oli nooruses üks tema iidoleid. See muusika, mis ta elu lõpul Ensemble Moderniga tegi, on kõik väga põnev, ning ka selle muusika taust, see, millest need lood räägivad. Tema teoste pealkirjad on täiesti jaburad, aga samas vaatad, et professionaalsed nüüdismuusika tippinterpreedid üritavad palehigis seda muusikat maha mängida. Ja see on jube kihvt. Mulle hakkaski lõpuks kõige rohkem meeldima see, et Zappa justkui mängib ja žongleerib vabalt kõigi võimalustega. Akadeemiline nüüdismuusika, vähemalt 1960.–1970. aastatel, kui Zappa aktiivsemalt tegutses, toetus siiski väga selgetele, konkreetsetele süsteemidele — olid teatud mudelid, vormid või mingid koolkonnad. Tema lasi nagu vabast püssist kõike, mis pähe tuli. Ta viis oma inspiratsiooni seosed kokku ja see ongi kummaline, kuidas ühes loos võib olla midagi boulezilikku või stravinskilikku kõrvuti šlaagriga. Need on sulamid, mis justkui ei saaks kokku käia. Ja kui küsida, mis see Zappa on, kas rokk? — Jaa! Nüüdismuusika? — Jaa! R’n’b? — Jaa! Ta on seda kõike ja veel palju muudki.
Üks Zappa eripärasid on kindlasti see, et tal ei ole liiga palju kvadraatsust, mis muidu on võrdlemisi levinud. Tavaline muusikaline periood [lühim muusikaline vormiosa —Toim.] on neli takti pluss neli takti või siis kaheksa takti pikk ja see kvadraatne põhi tiksub loos kogu aeg. Zappale meeldivad pigem liittaktid, millega kuulaja pannakse kogu aeg natukene nihkesse. Sama toimub ka taktimõõduga, mis tekitab korraks jõnksu. Talle meeldis väga nihkeid tekitada. Mõnikord on see muusikutele paras pusle. Ta paneb näiteks 25 noodi vastu 24 nooti: nii et enamik peab mängima taktis 24 nooti, aga üks mees 25 nooti. Inimaju ei ole harjunud selliseid täpselt välja kirjutatud nihestusi registreerima.
A. R.: Ma kujutan hästi ette, miks Zappa muusika võib meeldida. Ma ise ei ole nii sõnaosav, aga lugesin ühest arvustusest, et tema muusika on „intellektuaalselt stimuleeriv ja emotsionaalselt väljakutsuv”. Samal ajal ütles kunagi üks plaadifirma CBS tähtis tegelane Zappa kohta no commercial potential. Äri sellise muusikaga juba ei aja. Aga teie mängite suures Alexela Kontserdimaja saalis tuhandetele kuulajatele. Kust see julgus?
K. M.: Suur kiitus ikkagi „Jazzkaarele”, kes selle ette võttis. Aga Zappa puhul olen ma aja jooksul märganud, et kuigi teda ei ole väga afišeeritud ja tema muusikat palju ei mängita, ajavad paljud inimesed kõrvad kikki niipea, kui teda mainida — „salafänne” on tal väga palju. Tõsi, ega sellisel kujul Frank Zappa muusikaga kontserti ei ole Eestis varem tehtud: sellise suure instrumentaalkooslusega, kus laval on 30–40 mängijat, kes esitavad ka tema hilisemaid, orkestrile loodud instrumentaalteoseid 1980.–1990. aastatest.
A. R.: Zappa muusika on nii mitmekesine, et sellest võib peaaegu ükskõik missuguse programmi kokku panna. Mille järgi teie oma valiku tegite?
K. M.: Kui hakata Zappa loomingust ülevaadet tegema, siis tunnistan ausalt, et mina kindlasti ei ole kõiki tema albumeid kuulanud, ja neid on palju. Teha ühe kontserdiga läbilõige Zappa loomingust on lootusetu üritus. Sellest peaks tegema terve festivali või mingi pikema seeria. Minu lähtepunkt sõltus mu isiklikust maitsest: instrumentaalne muusika, mida ta kirjutas elu lõpul. See on sulam eri stiilidest, see on puhas instrumentaalmuusika, mida ta tegi koos Ensemble Moderniga. Segasime need palad tema tuntumate lugudega erinevatest perioodidest. Seega vokaaliga lood said ka kavasse, solistideks Vaiko Eplik ja Valter Soosalu. Mõlemad ütlesid ka oma arvamuse lugude valiku kohta ja nad mõlemad tunnevad Zappa muusikat väga hästi.
A. R: Mulle on jäänud mulje, et kõigist oma bändidest jäi Zappa enim rahule Ensemble Moderniga ja et tal oli väga hea meel, et ta veel enne oma surma nende kontserdiprogrammiga maha sai (Ensemble Moderni kontserdid Zappa loomingust toimusid 1992. aasta novembris, kui Zappa ise oli juba tõsiselt haige.) Ka Ensemble Modern võttis seda väga tõsiselt, käies enne Zappa juures Los Angeleses mitu nädalat harjutamas. Kadri-Ann Sumera käis 2006. aastal Ensemble Moderni juures praktikal ja rääkis, et ka siis, mitmeid aastaid hiljem tuli tihti jutuks Zappa kogemus kui midagi erakordset ansamblimängus.
K. M: No see oli ka eksklusiivne projekt. Esiteks on Ensemble Modern nüüdismuusika kollektiivide absoluutne lipulaev, teiseks on see ikka midagi erakordset, et selline tegelane nagu Frank Zappa kutsub ühe bändi Californiasse proove tegema. Ma arvan, et Ensemble Moderniga koostöö raamib tema elu.
Kindlasti tasub meeles pidada, mis oli Zappale väga oluline impulss. See on ka väga ebatavaline, et üks noor poiss, kes kasvas üles kusagil Californias, kuulis Edgard Varèse’i muusikat ja oli sellest nii mõjutatud, et otsustas heliloojaga ühendust võtta ja talle New Yorki helistada. Isegi kui mul tänapäeval oleks Californias mõni iidol, siis et ma võtaksin toru ja helistaksin… no ei ole mul küll sellist julgust või pealehakkamist. Zappal pidi olema ikka mingi säde, mis saatis teda elu lõpuni, kui ta Ensemble Modernile need lood kirja pani.
Muide, vahemärkusena: ma õppisin veidi aega Pariisi konservatooriumis ja mäletan, et esimesed lood, mis dirigeerimisklassis õppida anti, olidki Varèse’i „Ionisation” ja „Octandre”. Eestis olin ma Varèse’i nime kuulnud, aga lähemalt polnud näinud mitte ühtegi tema teost. Seal on see aga standardrepertuaar: tere tulemast Pariisi, siin me tegeleme selliste muusikateostega! See oli täiesti tundmatus kohas vette viskamine. See kõlamaailm ja kõik on lihtsalt hoopis teistsugune. Kontrast oli päris suur Eestiga võrreldes. Kuigi peab ütlema, et ka see baas, mille meie muusikaakadeemia annab, on tugev.
A. R.: Olgu, ütleme, et me tahame teha mingi kava Zappa orkestrimuusikast. Aga kust neid noote saada?
K. M.: See protsess hakkas idanema aasta tagasi, umbes siis, kui meil oli ka „Jõulujazzi” raames YXUS Ensemble’i ja New Wind Jazz Orchestraga kontsert, kus mängisime Erkki-Sven Tüüri ja Meelis Vindi uudisteoseid. Kuna see osutus väga toredaks koostööks nende kahe kollektiivi vahel ja heliloojad olid ka väga õnnelikud, siis käisime välja idee, et selliseid mitme kollektiivi kokkupanekuid võiks veel teha. Ja Zappa on niisugune mees, keda teatakse, aga kelle muusikat ei ole siin niimoodi esitatud. Anne Erm võttis sellest ideest kohe kinni.
Edasi hakkas see mõte tasapisi marineerima ja kevadel asusime uurima, mida see konkreetselt tähendab, kui me tahame Zappa teoseid esitada. Tuli võtta ühendust firmaga Munchkin Music, kes Zappa muusikat ja õigusi haldab. Vastused tulid üsna aeglaselt, aga lõpuks õnnestus keset suve natuke neid noote näha. Veel päriselt me endale neid küll ei saanud, saime näha, mis instrumendid seal täpsemalt on. Edasi tuli selgus, et hästi, me võime seda teha, ja nii saime noodid tellitud ja ka esitajad kokku. On tõesti ülihea meel, et need muusikud, kes on meil laval koos, on suurepärane seltskond. Nendega võib heas mõttes igasse lahingusse minna. Meil on nüüdismuusikale orienteeritud kollektiiv Ludensemble, mis on üsna noor, pole veel aastatki tegutsenud, kus mängivad tõesti suurepärased klassikalise taustaga muusikud. Ning džässimaailmast on meil tõeliselt vägev tiim. Lisaks ka solistid: Vaiko Eplik ja Valter Soosalu.
Prooviperiood? Esimesed kohtumised on novembris, varume selleks ikkagi mitmed nädalad. See kava ei ole kõige lihtsamate killast. Ärgu nüüd lugeja siinkohal ehmugu. Ma arvan, et inimesed, kes on Zappat kuulnud, teavad, milline muusika see on. Seal lihtsalt on väga palju ebatavalist, mis tuleb saada hästi tiksuma. Sellesse materjali ei saa mingilgi kombel lohakalt suhtuda või millestki üle lipsata, sest see lihtsalt tiksub nagu kellavärk, seal teisiti ei saa.
Mulle endale on see kontsert suureks kontrastiks ja vahelduseks, sest põhiliselt olen ma tööl Rahvusooperis Estonia, kus on repertuaaris ooperid, balletid — muusikaloo suurteosed. Zappa muusikaga kokku puutumine on sisenemine täiesti teise maailma ja vaimule väga värskendav. Muidu tundub, et fookus läheb liiga ühte kohta, vahel tuleb vaade avaramaks tõmmata ja midagi muud näha. See pakub avastamisrõõmu, misjärel saab jälle isuga teatrirepertuaari juurde naasta. Mulle tundub, et ansamblis mängivate muusikutega on täpselt samamoodi. Me oleme hiljuti mänginud Ligetit, Dallapiccolat ja Schönbergi. Zappa ei ole sellest üldse mitte kaugel, aga ta on lihtsalt nagu hoopis teistsugune peatükk või hoopis teine uks. See on väga põnev labürint, kogu see muusikaajalugu ja 20. sajandi teine pool, kui ei saa enam öelda konkreetselt, et see on see ja too on too. Neid sulameid on juba nii palju.
Sama lugu on tänapäeval džässi ja nüüdismuusika piiriga: ei olegi võimalik öelda, kus see on. Kirke Karja kirjutas klaverikontserdi, see on koos sümfooniaorkestriga, ja selle aasta alguses meie ansamblile üsna mahuka uue teose. Siin ei saa öelda, kas see on üks või teine. Sellised sulamid on tänapäevale iseloomulikud. Eks muusikateadlased või mõnekümne aasta pärast tagasivaatavalt öelda, mis oli mis.
A. R.: Üks asi, mis kindlasti ka kajastub Zappa loomingu stiilis, on see, et ta oli täielik iseõppija. Ta ei ole kunagi üheski muusikakoolis või -tunnis käinud. Ta on tunnistanud, et õppis muusikat kuulates ja raamatukogus käies.
K. M.: Eks iseõppinuid ole ajaloos teisigi olnud, aga tõenäoliselt on see Zappa puhul tinginud selle, et ta neid stiile nii vabalt ühendab. Tal ei teki selliseid akadeemilisi kaste või plokke, et kust läheb piir. Kahtlemata oli Zappa puhul tegu väga andeka ja julge inimesega, kes tegi endale selgeks kõik need n-ö käsitöötehnilised asjad, mis puudutavad muusika kirjutamist: kuidas orkestreerida, kuidas kirjutada instrumentidele nii, et need kokku kõlaksid — et need kõlaksid hästi või siis vajadusel ei kõlaks hästi. Seda peab ikkagi teadma. Ja teisest küljest, kõik need tema sõnavõtud, ka poliitika teemal… Selle kõige taga on inimene, kes on endale asjad väga selgeks mõelnud. Ta oli süsteemse mõtlemisega inimene.
Frank Zappa ja Pierre Boulez 23. V 1989 Schönbergi saalis Los Angeleses.
Rob Samleri foto
