„Kikilipsuga mässaja”. Režissöör ja stsenarist: Jaan Tootsen. Produtsendid: Eero Talvistu, Jaan Tootsen, Rain Tamm. Operaatorid: Kullar Viimne, Erik Norkroos, Joosep Matjus, Jaan Tootsen jt. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vaiko Eplik. Helirežissöör: Harmo Kallaste. Montaažirežissöör: Martin Männik. Dokumentaalfilm, kestus 110 min. ©Aadam ja pojad. Esilinastus: 15. IX 2024, kinodes alates 31. I 2025.
Dokumentaalfilmi „Kikilipsuga mässaja” mõistmiseks vajalik juhtlõng sõnastatakse filmi lõpurepliigis „Kuni vabaduse ja demokraatia vastu sõditakse, kuuleme temast [Toomas Hendrik Ilvesest] veel”. Selles lauses on ilmne viide mütoloogilisele kangelasele, kes naaseb taas kord oma rahva sekka. Mõneti laadis „küll siis Kalev jõuab koju, oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma”.
Tõsielu vormis esitatud pajatus avaneb kui mythopoeia, milles põimuvad omavahel mütoloogiline, kunstiline ja sotsiaalne kihistus. Selline terviklik müüt luuakse kunstlikult, selle kaudu kujundatakse ajalugu ja ehitatakse üles identiteete. Ja sel puhul oleks üleliigne tõmmata piirjoon peategelase tegelike isikuomaduste ja karakterile omistatavate tunnuste vahele, eraldada olemine ja uskumused, sest logos ja mythos täiendavad siin teineteist.
„Kikilipsuga mässaja”, 2024. Režissöör: Jaan Tootsen. Toomas Hendrik Ilves fotograafiga.
Esimene lugu — kangelas(t)e kujunemine
Müütide tegevus toimub kaugetel aegadel, mil maailm oli veel loomisjärgus. Filmi alguses esitatud dünaamiline montaaž Toomas Hendriku kujunemisest viib vaataja aega, mil maailm oli poliitiliselt lõhestunud. Külma sõja aeg tähistas pingelist poliitilist, majanduslikku ja ideoloogilist vastasseisu peamiselt Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu ning nende liitlasriikide vahel. Veelgi rohkem tähendusi loob kokkulangevuste sümboolika: 1953. aastal, kui sündis Toomas Hendrik, suri Jossif Vissarionovitš, mis tõi kaasa teatava leevenemise Nõukogude Liidu poliitikas, ja oma esimest ametiaega USA presidendina alustas Dwight D. Eisenhower, kelle eesmärk oli tugevdada külma sõja poliitikat, sealhulgas võidurelvastumist ja kommunismivastast tegevust.
Sarnaselt Kalevipoja karakteriga, kelles põimuvad nii eesti ja soome rahvapärimus kui antiikmütoloogia, kujuneb Toomas Hendrik mitme kultuuri koosmõjul. Tema sündimine Rootsis ja perekonna hilisem emigreerumine Ameerika Ühendriikidesse kujundab temast rändaja arhetüübi, kes sümboliseerib universaalset inimkogemust läbi igavese liikumise ja otsingu. Kõige tuntum sellise arhetüübi näide on kahtlemata Odysseus, kes kujutab ekslemist ja koju pöördumise teekonda füüsilises maailmas, või Buddha ja teised vaimsed otsijad, kelle siht on liikuda vaimse valgustatuse poole. Samas on Eesti ühiskonnas ajalooliste kogemuste, geopoliitilise asukoha ja rahvuskultuuri hoidmise vajaduse tõttu püsinud ettevaatus, hirm ja isegi viha teistsugususe ja sissetulija suhtes. Võõra demoniseerimisele vihjab filmis ka Toomas Hendrik, kui oma nõuniku soovitusele mitte kasutada kohtumisel Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga tiitlit Führer, vastab Ilves, et ta ei saa semantikast aru, kuna on loll välismaalane.
Klassikalised müüditegelased on jumalad ja kangelased, kelle tegude grandioossus ületab lihtsurelike inimeste võimeid. Bakalaureusekraad Columbia Ülikoolist ja magistrikraad Pennsylvania Ülikoolist annavad Toomas Hendriku karjäärile hoo, mis jätkub Eesti suursaadikuna, Eesti välisministrina ja Euroopa Parlamendi liikmena. Eesti Vabariigi presidendiks saamine 2006. aastal on saavutus, mis kroonib väheste valitute CVd.
Dokumentaalfilmi autor Tootsen alustab lugu in medias res-võttega, et haarata vaataja tähelepanu. Nii nagu Homeros alustab „Iliast” keset Trooja sõda, eeldades, et lugeja on juba teadlik eelnenud sündmustest, nii näeme esimeses kaadris jalad lauale visanud ja peatselt presidendiameti maha paneva peategelase tutvustust. Selles lühikeses stseenis tuleb esile Toomas Hendriku emotsionaalne otsekohesus ja teravus. Taolise konksu väljaviskamine aitab tekitada kohe huvi erakordse karakateri vastu ja saada sellega üle muidu liiga pikaks venivatest eellugudest ja seletustest.
Popurrii (kiitused vaimuka ja stiilse visuaali eest!) peategelase senisest elukäigust lõpetab Toomas Hendrik Ilvese ja Barack Obama kohtumine. Nende selja taga ilutseb lausa neli Old Gloryt ja kõnepultidel säravad kuldsed lõvivapid, kui USA president tunnustab Ilvest sideme hoidmise eest Ameerika ja Eesti vahel ja tänab sõpruse eest. Kadrioru presidendipalee ees tõmmatakse üles sinimustvalge lipp ja rullitakse lahti punane vaip. Etendus võiks alata. Ent mitte enne, kui filmi autor on end tutvustanud.
Jaan Tootsenil täitub sel aastal kakskümmend aastat filmitegemist. Selle aja jooksul on ta jutustanud mitmeid lugusid kodanikuaktivismist ja tegelaste isiklikest valikutest, konfliktidest, kompromissidest („Hea uus ilm”, 2006, „Uus maailm”, 2011, „Velosoofid”, 2013) ning valminud on mitmed portreefilmid („Vigala Sass — viimased lindid”, 2015, „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, 2018 ja „Fred Jüssi. Olemise ilu”, 2020). Tootseni kompromissitus aastaid ühte teemasse või isiksusse süvenemisel ning tema poeetiline, mõtlik ja humoorikas käekiri on leidnud tunnustust nii kultuuriinstitutsioonide preemiate kui vaatajate sooja vastuvõtu näol. Omamoodi imeks võib lugeda Fred Jüssist tehtud filmi erakordset publikumenu — oma umbes 60 000-ni küündiva vaatajaarvuga on see viimaste aegade üks kõige rohkem kinokülastajaid kogunud eesti tõsielufilme. Ent mitte kunagi varem pole Tootsen oma filmides iseennast kulissidetaguse tegelasena tutvustanud. Miks ta seda siis nüüd teeb? Või miks ta üldse on valinud pikaajalise vaatluse ja sellega kaasneva loomingulise rõõmu ja kannatuse allikaks Toomas Hendrik Ilvese isiku, kui tal on 25-aastase „Ööülikooli” toimetamiskogemuse käigus tehtud vaat et juba poolteist tiiru peale kogu Eesti vaimueliidile? Kas tõesti ainult selleks (nagu autor filmi alguses selgitab), et filmida nähtust, presidendiinstitutsiooni, mida tegelikult ei saa ega tohi filmida?
Teine lugu — kangelas(t)e olemus
Mütoloogiat vajatakse äärmuslikus olukorras: Ilvese juhtumi puhul on selleks vaba riigi sünd. Toomas Hendrik külastas eksiilis elades Eestit alates 1980. aastatest, samal ajal ajades „Eesti asja” raudse eesriide taga. Vabadusideaalide kõrghetke tähistab Ilves filmis, tehes endast selfie koos koorilauljatega 2014. aasta XXVI üldlaulupeol. Selle žestiga rõhutas president laulupeo traditsiooni ja kaasaegse tehnoloogia põimumist ja ühtlasi kirjutas ennast kaasaegsete vahenditega müüdikirja, sest eestlaste ühtekuuluvustunne, kujutlus paremast tulevikust ja iseseisvusest on koondunud alates 1869. aastast laulupeo traditsiooni ümber. Just 1860. aastatel hakkasid eestlased nõudma oma müüti. Küsiti: kes me oleme ja kust me tuleme? Ehk leidnuks vastuseid neile küsimustele ka omaenda mütoloogilisest varasalvest, kuid rahvus vajas just siis kõrgeid, euroopalikke müüte. Toomas Hendrik muidugi teab, et osa tema maailmakodanikuks olemisest on just see, mida siinmail hinnatakse ja mõnes teises olukorras jälle võõrastatakse. Need olukorrad paljastuvad siin ja seal filmi kestel.
Müüdid aitavad kujundada kultuurilist või isiklikku mainet. Presidendi töörutiini ja avalikku kuvandit aitavad hoida ja viimistleda kantselei töötajad, alates kantselei direktorist, nõunikest, protokolliosakonna ja kommunikatsiooniosakonna töötajatest kuni kokatädini. Ilvest abistatakse, koolitatakse, treenitakse, nõustatakse, juhendatakse, informeeritakse ja muidugi portreteeritakse.
Stseenid kunstnik Kaido Olega läbivad kogu filmi ja on ehk ühed ehedamad. Kui fotosessiooni ajal Toomas Hendrik küsib, kuhu ta vaatama peaks, siis Ole vastab teravmeelselt ja tabavalt: ikka enda sisse. Ja Ilves räägib kunstnikule endast kui inimesest. Lapsepõlvest ja koolikiusamisest. Neuroosist, mis tekkis, elades pagulasena New Jerseys. Ta kirjeldab, kuidas neuroos kasvatas temas huvi välispoliitika vastu. Ja küllap said sellest vaimsest painest alguse psühholoogiaõpingud. Kõik see on inimlikult mõistetav — ainult julge inimene võib lubada endale ehedat ja avatud olekut. Aga need on hetked. Lihtsaim viis enese eest põgeneda on tegelda maailma probleemidega: majanduse, poliitika, ajalooga, ühiskonnaolude muutmise ja reformidega. Selles rollis tuleb olla nähtav ja selleks on vaja eristuda. Küllap teadis tulevane president saadikuna Washingtonis töötades, et kõikide lipsustatud ja prillidega tüüpide seast välja paistmiseks tuleb leida enda ikooniline tunnus. Nii võttis ta käibele kikilipsu ehk Ilvese lipsu.
Mainekujunduse ja eristumise teema viib mõtted 2002. aastasse, mil käivitati riiklikult kampaania „Welcome to Estonia”. Selle eesmärk oli luua Eestile rahvusvaheline tunnusmärk, mis tutvustaks välismaailmale riiki kui atraktiivset turismi- ja ärisihtkohta. Turundusürituse üks promootoreid ja esindajaid oli Evelin Int-Lambot (hilisem presidendi abikaasa Evelin Ilves). Seda teemat otseselt filmis ei kajastata, kuid see elab taustal oma elu: näiteks episoodis, kus Ilves lendab Estonian Airiga Saksamaale visiidile ja lennukit ehib „Welcome to Estonia” logo.
Filmis tutvustatakse vaatajale Toomas Hendrik Ilvese mitmekihilist kuvandit. Washingtoni Eesti saatkonnas antud intervjuus rõhutab Ilves Eesti NATOsse kuulumise olulisust ja artikkel 5 rakendamise viise rahvusvaheliste konfliktide korral. Läbi kogu oma poliitilise karjääri on Ilves olnud häälekas Euroopa Liidu ja NATO toetaja, rõhutades rahvusvahelise koostöö olulisust väikeriikide julgeoleku tagamisel. Tema kindlad seisukohad Venemaa poliitika ja agressiooni suhtes on toonud talle nii toetust kui ka kriitikat.
Georgetowni Ülikoolis tutvustatakse Ilvest kui teejuhti küberturvalisuse ja tehnoloogia vallas. Tõsi, küberjulgeoleku eestkõnelejana on president kutsunud Euroopat üles tugevamate reeglite ja standardite kehtestamisele Euroopa Liidus ja laiemalt rahvusvahelistes organisatsioonides. Ametlike kohtumiste vahel tõuseb südamlikult esile tema kohtumine oma kunagise matemaatikaõpetaja proua Cummingsiga, kes noore Ilvese programmeerimise juurde tõi. President kinnitab, et Eesti praegune tehnoloogiline areng võlgneb tänu paljuski sellele tagasihoidlikule daamile. Kui nimetada ainult mõningaid Ilvese ametiajal kasutusele võetud digilahendusi ja -tehnoloogiaid, siis nendeks on X-tee, ID-kaardi ja e-residentsuse väljaarendamine ning Eesti digitaalse arengu mudelite tutvustamine rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas Maailma Majandusfoorumil, ÜROs ja Euroopa Parlamendis. President tutvustab Eestit kui digiriiki, luues müüti innovaatilisest ja tehnoloogiliselt arenenud väikeriigist. See müüt aitab kujundada Eesti rahvusvahelist mainet ja tõmbab ligi investeeringuid, turiste ja talente. Lause „Eesti on nagu digitaalne Sparta — väike, aga tõhus” iseloomustab Ilvese intrigeerivaid kalambuure. Vaevalt et Eesti sooviks olla Sparta-taoline äärmuslik näide militarismist ja kollektivismist, ent mainekujunduse mõttes töötab see meeldejääva tsitaadina.
Vahel võib tugevate kujunditega üle pingutada. Nii on juhtunud filmilõigus, milles president meenutab 1990. aastate algust, Eesti tollast armetut SKPd ja oma ideed hakata soodustama haridussüsteemi kaudu digitaalset arengut. Kokku monteeritud arhiivikaadrid sügavas majanduskriisis Eesti meelelahutusüritustest kõrvuti Ameerika nooraktivistide programmeerimisega mõjub veidra liialdusena. Ajahetkel, millest Ilves kõneleb, töötas ta Washingtonis saadikuna; oma ettepaneku varustada Eesti koolid arvutitega tegi ta alles 1995. aastal. Tiigrihüppena tuntuks saanud Eesti hariduse ja infotehnoloogia edendamise projekt käivitati 1996. aastal peaminister Tiit Vähi valitsuse ajal, aga see ei tekkinud päris tühjale kohale. Juba 1960. aastatel kujunes Tallinnast Nõukogude Liidu üks juhtivaid arvutiteaduse keskusi, ideed Eesti koolide infotehnoloogiaga varustamine kohta ringlesid õhus juba 1980. aastate keskel ja esimesed sammud IT-sektori arendamiseks tegi Mart Laari valitsus. Tiigrihüpet, mida peetakse üheks Eesti iseseisvusaja edulooks, oskas president hästi ajastada ja turundada.
Toomas Hendrikule on võõras eestlaslik tagasihoidlikkus ja vaoshoitus. Kunstnik Ole pihitoolis kõneleb ta Eesti muruniiduki fenomenist, mis tähendab, et kõik peavad olema ühel tasemel, eristumine ei kuulu kultuuriruumi. Filmis joonistub välja tema vastuoluline loomus: laialdased teadmised ja võime analüüsida keerukaid teemasid ei takista tal järgida pealiskaudseks peetavaid ameerikalikke kehaideaale või tegemast Tommy Cashiga ossikükki. Pragmaatilise mõtlemisega, konkreetsetele lahendustele keskendunud riigimehena võib ta nautida punkroki arengukulgu koos julgeolekunõuniku DJ Drummie’ga või poseerida koos poja Luukas Kristjaniga Kroonikale. Tema elitaarne suhtlusstiil sisaldab loomuldasa sarkasmi ja teravust ning otsekohene väljenduslaad võib kalduda koguni ebatsensuursusse, samas suudab Ilves endagi üle naerda. Filmi üks suuremaid üllatusmomente on Ole portreekavandi esitlus ja Toomas Hendriku siiras vaimustus, nähes lõuendil enda kujutisena fotorealistlikult maalitud prillitatud fallost.
„Kikilipsuga mässaja”. Toomas Hendrik Ilves Kerli Kõivuga.
Müüditegelased puutuvad sageli kokku lihtinimestega ja neist kohtumistest sünnivad humoristlikult moraalsed juhatused. Filmis ei suhestu president üheski situatsioonis tavaliste kodanikega, ta figureerib kaadris ikka koos tipp-poliitikute ja tuntud brändidega, nagu Kerli Kõiv, Tommy Cash, Trad.Attack!, või kohaliku koorekihiga. Korra eksib Ilves seiklema heinamaale ja sealt edasi avangardmuusika kontserdile, kuid selle asemel et maainimestega mõni sõna juttu puhuda, istub Ilves turvameeskonna valvsa pilgu all küüni lävepakul, näol loojuva päikese apokalüptiline helk. Kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, siis Tootsen on leidnud võimaluse, kuidas Muhamed saaks mäe juurde naasta. Pärast rohkem kui tundi aega valitsemise hiilguse nägemist ilmuvad Toomas Hendrik Ilvese ja Ieva Kupče laulatusele Halliste kirikusse kohalikud maainimesed Talu Linda ja Talu Peeter. Need kaks kogu mõjuvad sedavõrd võõrastavalt, nagu oleks tegemist halvaendeliste sõnumitoojatega Toonelast, kellest tuleb pulmade korraldustiimil iga hinna eest lahti saada või nad kiriku häbiposti paigutada. Üks silm naerab ja teine nutab — kogu see episood on puhas dokumentalistika kuld oma otsekoheses eheduses.
Jaan Tootsen järgib selleski filmis oma varasemat töömeetodit: olles otsustanud teha filmi Ilvesest, järgneb ta talle väsimatu töövarjuna kõikjale. Filmi alguses eksponeeritud kaadrid presidendist, kes ühtejärge katkestab autori katsed teda filmida, viitavad distantsi olemasolule ja raskele ligipääsetavusele, millest tuleneb karakteri ambivalentsus ja läbipaistmatus. Etteantud võtmes võib vaataja mõtiskleda, miks osa kaadreid, mida talle näidatakse, sai eluõiguse ja mis jäigi filmile kättesaamatuks. Selline reaalsuse libisemine tekitab valmisvastuseid ootavates või filmi teemat arvestades juba kindlaid seisukohti omavates vaatajates kahtlust ja ebakindlust.
Filmi autor liigub selle filmiga oma loomingus oluliselt lähemale dokumentaalfilmi paradoksaalsusele, milles reaalsuse ja konstruktsiooni traagelniidid on nähtavamal, ja annab sellele erilise võime mõjuda ühtaegu objektiivse (reaalsust peegeldava) ja subjektiivsena (emotsioone äratava, erinevaid vaatenurki esitavana). Sellega tuleb pinnale fiktsionaalsus, sest tõesüsteemide paljusus ja analoogilisus lubab vaatajatel siseneda maailmadesse, kus fiktsioon ei vastandu reaalsusele, vaid on üks selle saadusi.
Erinevate vaatepunktide paljusust aitab võimendada autoripositsioon, mis on ise nähtav. Paljudes müütides leidub tegelasi, keda võib pidada jutustajateks või vahendajateks. Nad annavad infot, juhatavad sündmusi või selgitavad loo tausta. Tootsen on filmis jutustajana kohal ja aitab põimida kokku loo lõime. Vahepeal kaob ta päris kauaks ajaks ekraanilt, ilmudes siis välja Kadrioru lossi aias tõdemusega suurenenud Vene ohust ja tuues pinnale selle päris pika tegemisajaga filmi päevakajalisuse. Juhtis ju president korduvalt oma ametiajal ja ka pärast seda tähelepanu Venemaa tegevusele. Samas kõneleb see film suuresti müüdiloome protsessist, mille käigus luuakse või kujundatakse lugusid ja sümboleid, mis annavad presidendile tähenduse ja mõju. Seega on see tervikuna siiski üsna ajatu ja universaalne film ja seda võib nautida väljaspool päevapoliitilist agendat.
Dokumentaalfilmi tegija jaoks on alati üks kesksemaid eetilisi küsimusi, kui lähedale ja intiimseks võib tegelase peegeldamise juures minna. Avaliku elu tegelase puhul on need piirid mõnevõrra pehmemad, nende elu vastu huvi tundmine ootuspärasem. Samas oskavad tuntud isikud oma soovitud kuvandit paremini kaitsta ja juhtida, neil on selleks vahendid ja võimalused. Toomas Hendrikust on suuremeelne, et ta lasi ennast filmida oma isikliku elu tundlikel hetkedel, sest just lahutuse ja pulmade eel- ja järellainetusest aimub peategelase natuuri nüansse. Neist kahest sündmusest kujunesid filmi kaks kõige tugevamat dramaturgilist pööret. Lahutuse tasakaalustatud käsitlus ongi ülikeerukas ja kahtlemata pole see filmi peateema, ent presidendipaari lahkumineku märgina esitletud Kroonika kaanepilt Evelin Ilvese suudlusskandaalist mõjub liiga mustvalgena. Abielust Evelin Ilvesega sündinud tütre Kadri Keiu vaikiv kohalolek muutub filmi jooksul märgiliseks, sest tema kurbtõsine olek võimaldab teda mõista kui vaatlejat ja isegi kui peavoolust väljas olevat kriitikut.
„Kikilipsuga mässaja”. Toomas Hendrik Ilves tütrega.
Jaan Tootsenil on autorina suurepärane vaatlusoskus, kannalikkus ja heatahtlikkus, mis oma koostoimes aitavad sündida mitmetel dramaturgiliselt tugevatel ja Eesti ühiskonna palet kirjeldavatel episoodidel. Ühel hetkel eksib presidendi tagatuppa lokkisjuukseline kaunitar Grete Maria, kes riigipeaga joviaalselt naljatleb, samal ajal kui kantseleiliikmed koos suursaadikuga ülesrivistatult ootavad. Geniaalselt üles ehitatud episood! Paraku jäävad võluva naise isik ja külastuse eesmärk saladuseks. Kulissidetaguseks mõistatuseks jääb ka Estonia ooperilaulja Janne Ševtšenko tegevus, kui ta Toomas Hendriku kui deux ex machina käevangus üle lava, läbi käimas oleva etenduse viib. Need õhulised vahepalad toovad kergust ja mängulisust ning vihjavad poissmehestaatuses presidendi väikestele rõõmudele, rääkides samas nii mõndagi naise rollist Eesti ühiskonnas (eriti kui panna tähele Estonia endise peadirektori šovinistlikku märkust oma alluva aadressil).
„Kikilipsuga mässaja” on eepose mõõtu müüt, sest selle kestus on kaks tavalise täispika dokumentaali pikkust. Sarnaselt müütidega kaldutakse filmis peateemast (presidendi portreefilmi loomisest) kõrvale ja ühel hetkel satub fookusse hoopis Ilvest teenivate/teenindavate kabinetiliikmete eraelu. Peateema ajutine unustamine pole mõistagi juhuslik või autori oskamatus, vaid teadlik valik ja sihipärane narratiivse struktuuri osa. Kõik need kõrvalekalded on osa loodava müüdi rikkalikust ja kihilisest struktuurist, need täiendavad põhiteemat, annavad konteksti, selgitavad moraali või rituaale ja aitavad luua terviklikuma mythopoeia. Võib öelda, et kõrvalekalded on sama olulised kui põhiteema.
Järellugu ehk milleni jõudis autor mythopoeia’t luues
Müütide loomine ja juhtide kujundamine on tihti viis, kuidas rahvad püüavad mõista oma ajaloo keerukust ja kanda see pärand tulevikku, sest müütides sisaldub soov leida midagi igavikulist ja püsivat. Julgen arvata, et Jaan Tootseni loodud mythopoeia võib olla seotud igaviku otsingutega ning sooviga peegeldada inimlikku püüdlust tähenduse leidmiseks ajas ja ruumis.
„Kikilipsuga mässaja”. Toomas Hendrik Ilves üksi.
