Olga Tokarczuk, „Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Tõlkija: Hendrik Lindepuu. Dramatiseerija: Mehis Pihla. Lavastaja: Hendrik Toompere. Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Videokunstnik: Peeter Laurits. Valguskujundajad: Hendrik Toompere ja Priidu Adlas. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Osades: Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Markus Luik, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Raimo Pass, Tõnu Kark, Christopher Rajaveer, Martin Veinmann, Jüri Antsmaa. Esietendus 13. IV 2024 Eesti Draamateatri suures saalis.
Lavastaja Hendrik Toomperet näib viimasel ajal tõmbavat pisut ebatraditsiooniliste trillerite-krimilugude poole: esmalt Reginald Rose’i „12 vihast meest” (Eesti Draamateater, 2023) ja kohe selle järel Olga Tokarczuki samanimelisele romaanile tuginev „Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Kui Tokarczuki romaan 2020. aastal eesti keeles ilmus, pakkus see meedias märkimisväärselt rohkem kõneainet kui mis tahes teine (krimi)põnevik. Tähelepanuväärne oli juba see, et ökotrilleriks nimetatud romaani autor on 2018. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Janina
Kui sa elad üksi metsas, on iga koputus pahaendeline.
Väidetavalt on hea krimilugu see, kus kuritegu leiab aset esimestel lehekülgedel, sest siis on lugejal, mida uurida. Ka lavaloos leiab vaatajate esimene kohtumine hirmunud ja unise Janinaga (Kersti Heinloo) aset hetkel, kui tema naabrimees Isevärk (Ivo Uukkivi) toob teate teise naabri, Suurjala surmast. Romaani lugemata võiks eeldada, et laval rullub lahti järjekordne krimipusle, kus detektiiviks on Miss Marple’ist inspireeritud ekstsentriline endine kooliõpetaja, kuid nii see ei ole. Kersti Heinloo mängitud Janina on rahutu ja ärev hing, kelle kujutlusvõimet ja eemaldumist reaalsusest toidavad nii pidev pöördumine astroloogia poole kui ka üha süvenev mure looduse ja metsloomade pärast. Ootamatu leid loodusega hooletult ümber käinud jahi- ja metsamehest Suurjala surnukeha juurest käivitab pöördumatu sündmusteahela, kus peamisteks kahtlusalusteks on kättemaksu teele asunud metsloomad. Või kas ikka on?
Kersti Heinlood on kogu lava täis, ta veab etendust, vahetades käigu pealt emotsioone, liikudes stseenist stseeni, astudes siis vahepeal justkui korraks kõrvale, et kommenteerida minajutustajana inimesi või olukordi. Heinloo Janinal tuleb tegemist teha mitmete värvikate ja eripalgeliste tegelastega, keda naine püüab oma seisukohtades veenda, kuid kes ennekõike toovad süngesse loosse koomilisi elemente.
Janina ja Isevärk
Isevärk on väga napisõnaline. Mulle tundub, et kui meestel teatud eas testosteroonitase langeb, siis langeb ka nende sotsiaalne intelligentsus ja mõtete väljendamise oskus, pöördvõrdeliselt tõuseb aga huvi Teise maailmasõja vastu.
Isevärk mõjub Janina kõrval nagu ustav Sancho Panza, seda enam et Janinas on oma tõdede kuulutamisel paras annus don Quijotet. Ei mingit krimidele omast uurijate tandemit, ei Holmesi ja Watsonit ega Poirot’d ja Hastingsit. Uukkivi mängitud Isevärk on heasüdamlik Lontu oma Leedi kõrval, ta on Janina heaolu ja tähelepanu nimel valmis olema isegi nimetu, sest naist häirivad ees- ja perekonnanimed ning ta on nende asemele võtnud esmapilgust tulnud määratlused. Nii kõnnibki naabrimees koos Janinaga ühe ohvri juurest teise juurde ning seejuures segab lapseliku naiivsuse ja paraja annuse vembukusega oma uurijast poega, samamoodi nimetut kui isa — Musta Mantlit (Jüri Tiidus).
Janina ja Isevärgi omavahelist suhtemustrit peegeldab ilmekalt stseen seeneliste seltsi Puravik kostüümiballilt, kus nad kehastuvad vastavalt Hundiks ja Punamütsikeseks. Heinloo Hunt on salakaval, näidates juba rohkem välja Janina tumedamaid külgi, seevastu Isevärk Punamütsikese kostüümis mõjub samal ajal nii koomiliselt kui ka pilgatu ja allasurutuna, kuid see on tema viis end Janina kaaslasena määratleda, olgu siis nii piinlik kui tahes.
Isevärk — Ivo Uukkivi ja Janina — Kersti Heinloo.
Janina ja Arst
Kes aitab teid, kui teil on teie Vaevused?
Tokarczuki romaanis on kaks eraldi tegelast: raviks traditsioonilisi meetodeid kasutav doktor Ali, kes vahetab „mõne sõna teise, samakõlalise, aga hoopis teise tähendusega sõna vastu”, ja Hambaarst, kelle „peamiseks tegevuseks oli valutavate hammaste väljatõmbamine”. Ka dramatiseeringus on need kaks erinevat tegelast, kuid paraku laval sulavad nad üheks. Nii moodustubki romaanis tähelepanu tõmmanud rändava eluviisiga melanhoolsest nomaad-arstist ning kehva silmanägemisega, hammaste väljatõmbamist ja puurimist alkoholiga tuimestavast Hambaarstist kokku üks kummaline tegelane, kes näib olevat pidevalt eksinud või siis piirituseaurude all. Christopher Rajaveeri mängitud Arst/Hambaarst meenutab vahepeal tahtmatult ühte teist Alid, nimelt Dajan Ahmeti mängitud samanimelist tegelast lavakooli XIII lennu diplomietendusest „Oklahoma” (Richard Rodgersi muusikal, 1987), ainult küll selle vahega, et aeg ja naps on teinud Ali kallal oma töö ja ta on pagendatud vaesunult kuhugi Poola äärealadel asuvasse külla. Nii jääbki kogu lavastuse kontekstis Arst/Hambaarst kõige arusaamatumaks tegelaseks, seda enam et ta balansseerib läbivalt justkui võõrkehana maitsetuse ja maitsekuse piiril oleval õhkõrnal jääl. Samas teistpidi mõeldes on Rajaveeri tegelane üks nendest, kes saalis naerupahvakuid esile kutsub, olgu see siis tingitud äratundmisrõõmust või vaatajale kergelt sülle kukkunud situatsioonikoomikast.
Janina ja Boros
Kas sa kujutad ette — Borosel on kotis putukate feromoone. Kui seda kuskile tilgutada, siis jooksevad kõik isased putukad isegi kilomeetrite tagant kohale.
Kuid mitte kõiki ei kutsu Janina hüüdnimega. Kui tema argiellu astub sisse entomoloog Boros (Tiit Sukk), kelle huviobjektiks on suur-punalamesklane, hävimisohus mardikas, muutub naine silmanähtavalt nooremaks ja sirgemaks. Kühmus ja truu Isevärgi kõrval mõjub Boros Janinale otsekui värske metsatuul. Kogu lavastuse üks koomilisemaid ja vaimukamaid stseene on see, kui Janina ja Boros koos õhtut veedavad ning selle käigus mingit kahtlast suitsu tõmbavad. Ühel hetkel liitub nendega Isevärk, esialgu küll pooleldi, külg ees, kuid samas põu omandiõigusest pungil. Kogu lustakas, laulune ja suitsune külakuhja stseen kergitas tahtmatult ja täiesti meelevaldselt mälusoppidest üles juba naljaklassikaks muutunud Ott Sepa ja Märt Avandi sketši „Mr Sofa & Õieke — Suitsu ei tee” („Pean saama Eurovisioonile, muidu suren”, ETV, 2010).
Kui muidu paneb Janina inimestele hüüdnimesid, siis Borosele annab ta vastupidise võimaluse. Mehe pakutud Püha Jummala Viha lõbustab Janinat, kes väidab oma pärisnime vihkavat, kuid Borosel pole aimugi, kui lähedale tõele ta naises pulbitseva viha osas kogemata jõuab. Vaatamise ajal paralleelselt krimimõistatust lahendavale teatripubliku osale on niimoodi kätte antud üks magus vihje.
Janina ja jahimehed
Jahimehed. Kogu minu maja ümbritsevad nende jahipukid — kõrged monstrumid, nagu koonduslaagrite vahipostid.
Janina peamiseks, kollektiivseks antagonistiks on jahimeeste seltsi liikmeskond, kelle väärtushinnangud ja maailmavaade on kõike muud kui loodust säästvad. Jahimeeste kogukond on muljet avaldav: Politseiülem (Martin Veinmann), Soolik (Tõnu Kark), Esimees (Tiit Sukk) ja Suurjalg (Jüri Antsmaa). Kui Suurjalg on oma elu jätnud aplalt metskitseliha süües, siis ülejäänud kohaliku jahiseltsi liikmeid hakkab juba keegi teine teise ilma saatma. Pisut groteskses võtmes kujutatud jahimeestest möirakarudel pole just palju sõnalist osa kanda, kuid sümbolite edasiandjatena mõjuvad nad kõnekalt. Valdavalt on nad oma rohelise-lapilistes univormides välisel vaatlusel eristamatud. Kuid ega jahiselts ole ainus värvikas seltsing sealsel ääremaal ning meeskondliku ühisosa leiavad nad isegi rahumeelse seeneliste seltsiga, esimeeski on mõlemal sama. Nii nagu jahimehed on ka seeneseltsi liikmed väliselt sarnased. Puraviku kostüümiballil on seltsingute ühisosa proovinud end ilmselt kostümeerida bakhantidest kuusekesteks, kuid välja on see kukkunud pigem nagu metsameeste Ku Klux Klan. Selline hea ja kurjana tajutavate sümbolite ootamatu segunemine annab vaatajale mõtteainet erinevatest inimgruppidest, kes on oma elu ja töö metsa ning sealsete elanikega sidunud. Kas „kuuseke” ikka on see, kellena ta esmapilgul paistab?
Maskuliinses metsameeste seltskonnas on ootamatult ka üks naine, Esimehe abikaasa (Laine Mägi), kes on koondportree allasurutud käsualusest naisest, kelle elu peaks liikuma mehe hüvanguks kolmnurgas Kinder, Küche, Kirche. Lisakoormaks on talle veel mehe koju tassitud verine jahisaak ja hirm, et tema mees võib tundmatu mõrvari ohvrite reas olla järgmine. Romaanis see ka nii on (lk 173–178), kuid Mägi mängitud Esimehe naine on pisut teistsugune natuur. Ta on ülepaisutatult enesekindel oma ühiskondlikku positsiooni esile tõstes ja seejärel samavõrd ülepingutatud oma väsimust tekitavat eluviisi kirjeldades. Sarnaselt kõigi teiste kõrvaltegelastega on ka tema groteski kalduv, seda just oma äärmuslike emotsioonide ja liigse dramaatilisuse tõttu. Kuid sellega suunab ta fookuse vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatajatelt eemale, olgu need siis inimesed või metsaolendid. Igasugune jälgede segamine ja seeläbi järgmisele võimalikule kahtlusalusele osutamine on muidugi krimiloo oluline koostisosa, kuid antud lavastuses vaatajat seeläbi valedele järeldustele ei juhi.
Janina ja Sihka-Sahka
Mulle meeldib, et kirikus saab inimestega koos olla, aga rääkima ei pea.
Lavastuse üks kahepalgelisemaid tegelasi on kirikuõpetaja Sihka-Sahka (Raimo Pass), kellel on raske mõista Janina leina ja muret oma kaduma läinud koerte pärast, kuid samas on ta varmalt valmis õnnistama jahimeeste kaplanina nende tegevusi, söödamajade ehitamisest kuni jahimajani, kus diskuteeritakse jahipidamise kultuuri ja eetika üle. Sihka-Sahka tegelaskuju paneb tahtmatult tõmbama paralleele päevapoliitikaga, kus kuuleb liigagi sageli pikkades mustades kuubedes meestest, kes õnnistavad erinevaid tapatalguid. Teine, ja lavastuse kontekstis olulisem aspekt, millele Tokarczuk ka oma romaanis tähelepanu juhib, on jahimeeste n-ö heategevus, metsloomade eest hoolitsemine, nendele söödamajade ja sööturite rajamine. Tsiteerides Janina tegelaskuju: „See on sama, mis kutsuda keegi lõunale, et ta pärast mõrvata.”
Raimo Passi kanda on lavastuses veel ka Kirjanikuhärra, Janina suvenaabri roll, kes tüüpilise linnainimesena esimese asjana plastmassist aiatoolid õue sikutab ja looduslikud taimed aianduskeskuste omade vastu vahetab. Janina sõbralik suhtumine Kirjanikku valmistab Isevärgile parasjagu peavalu. Isevärgi meelsus ja omandiinstinkt tuleb välja, kui ta häälekalt kolkides Kirjaniku kanalisatsiooni remondib. Muuseas väärib äramärkimist, et romaanis on Janina naabrist suvitaja hoopiski kirjanikuproua Tuhakarva. Samas Passile sõna kuulutajate kaksikroll sobib ja lavastuse üldisesse kontseptsiooni sobitub hädisevõitu Kirjanikuhärra, kes Isevärgi meelerahu rikub, oluliselt paremini, kui seda võiks teha Kirjanikuproua.
Janina ja politsei
Ma arvasin, et minu kui kodaniku kohus on politseid teavitada, kui üks inimene teeb kurja.
Omamoodi vastuoluline suhe on Janinal ka politseiga — nimelt puudub osapoolte vahel igasugune oskus teineteist kuulata. Janina mure oma koerte ja loodushoiu pärast politseid ei huvita, ega ka mitte tema veendumus, et jahiseltsi liikmete mõrvad on loomade kättemaks inimestele, kes loodust ei austa. Luu Suurjala suus ja kitsejäljed teiste surnukehade ümbruses on tema meelest piisav tõendusmaterjal, mis peaks politseid veenma kättemaksu versioonis. Veinmanni Politseiülem on oma olemuselt sama tahumatu kui ülejäänud jahiseltsi liikmed, mees, kellele on tema ühiskondlik positsioon inimõigus. Kaoses korda loov, Tiiduse kehastatud Must Mantel seevastu võib küll välja näha nagu suur ja karm politseiuurija, kuid mure üksi elava isa Isevärgi pärast, kes poja tööst küll kuigi palju ei arva, annab talle hoopis inimlikuma näo. Tema suhtumine isa ja Janina ilmumisse kuriteopaikadesse on kõike muud kui positiivne, mida ilmestab riidleva tooniga öeldu: „Kas sa ei ole filme näinud? Igaüks teab, et enne politsei tulekut ei tohi surnukeha puutuda!” ja mis annab ühtlasi
aimu, et isa-poja rollid on järk-järgult vahetumas.
Janina ja noored
Ka kõige suuremal optimistil on vaja näha, et me ei ela kõigist maailmadest kõige hullemas.
Kuid Janina ei ole sõpradeta üksik hunt, tema ellu toovad vaheldust endised õpilased Rõõmusõnum (Amanda Hermiine Künnapas) ja Dyzio (Markus Luik). Kui esimene peab taaskasutuspoodi, siis teine pistab IT-töö kõrvalt rinda inglise poeedi William Blake’i (1757–1827) luuleridade tõlkimisega. Nii toobki Blake’i tuntuim värss, katkend poeemist „Auguries of Innocence”2, endaga kaasa rusuva meeleolu ning kuigi romaanis viidatakse, et seda ei saa tõlkida, kaotamata rütmi, riimi ja lapselikku lakoonilisust, siis lavastuses kõlavatest ridadest kahe esimesega Dyzio seda isegi katsetab. Kuid nagu krimilugudele kohane, on tsiteeritava autori tekstis peidus kas mingi vihje või kummardus (krimi-)kirjanduse eeskujudele. Nii Tokarczuki romaani pealkiri „Aja oma atra läbi koolnute kontide”3 kui ka peatükkide alguses olevad tsitaadid on kummardus Blake’i loomingule. Kuid mitte ainult, nimelt on ka Agatha Christie krimiromaan „Endless Night” („Lõputu öö”) saanud oma pealkirja just neistsamadest Blake’i luuleridadest4 ja annab seeläbi tähelepanelikule lugejale/vaatajale täiendava vihje, kes võib olla jahimeeste mõrvade taga.
Janina ja esiemad
Vana ja läbiproovitud võte košmaaride vastu — tuleb neist valju häälega kempsupoti kohal rääkida ja siis vesi peale tõmmata.
Aeg-ajalt kummitavad Janinat tema kadunud ema ja vanaema (videopildis Ülle Kaljuste ja Ester Pajusoo) ning mida rohkem lugu areneb, seda hirmunumaks Janina oma nägemuste suhtes muutub. Oli väga liigutav taas näha Ester Pajusood laval, hoolimata sellest, et need olid vaid hetked videopildis. Kuigi vanaema ja ema tegelaskujud ilmuvad lavastuses vaid paaris stseenis ja helitult, on neil oluline roll Janina tegelaskuju arenguteel. Janina dialoogid kummitustega annavad aimu tema sisemaailmas toimuvast.
Kuid mitte ainult vaimolendid ei mõjuta Janinat, vaid ka metsaolendid. Nõtked ja uudishimulikud metskitsed (Amanda Hermiine Künnapas ja Laine Mägi) jälgivad tähelepanelikult metsas toimuvat ja köidavad omakorda vaataja pilku. Lavastuse üks meeldejäävaim osa on kunstniku (Jaanus Laagriküll), videokunstniku (Peeter Laurits) ja valguskujundajate (Hendrik Toompere ja Priidu Adlas) koostöös sündinud köitev visuaal, mida täiendab helikujundaja (Lauri Kaldoja) loodud helimaastik. Lavastust esimest korda vaadates eksisin videopildi ja heli lummusesse korduvalt ära, unustades jälgida, mis laval toimub. Kahjuks saab seesama lummav lavagraafika tähelepanelikule krimimõistatust lahendavale vaatajale saatuslikuks, sest esimene selge vihje ja selle perioodiline kordumine jääb kohe silma ja annab krimimõistatuse lahenduse ootamatult kergesti kätte.
Janina — Kersti Heinloo.
Gabriela Urmi fotod
Janina ja tähetarkus
Ammu oleks aeg astroloogiat politseikoolis õpetada, siis poleks vaja kõike nii kaua ja ilma tulemusteta uurida.
Kogu Janina maailm on üles ehitatud tähetarkuse uurimisele; oma varasemas elus on ta olnud sillainsener ja seejärel õpetaja. Nii nagu inseneeria toetub ka astroloogia numbritele ja nii otsibki Janina nüüd astroloogiast vastuseid oma küsimustele ja leiab sealtkaudu ka sobivaid põhjendusi, mida ta kõigile, sh politseile jagada soovib. Krimiromaanide üks eesmärke on juhtida tähelepanu ühiskonnas valitsevatele ohtudele; seda teeb ka Tokarczuk, suunates lugejat muu hulgas mõtlema, et igasugune liialdus ei ole mõistlik ja võib viia karmide tagajärgedeni. Dramatiseeringus tõusevad fookusesse needsamad tähelepanekud, pannes vaatajat mõtlema ebakõladele meie loodushoius, aga ka inimeste liigsele kiindumusele astroloogiasse või muudesse ebateadustesse.
Janina ja tüdrukud
Aga mul ei olegi kedagi teist. Nad olid minu pere. Minu lapsed. Minu tüdrukud.
Oma tüdrukuteks kutsub Janina koeri, kes ühel päeval koju ei tulnud. Igatsus oma lemmikloomade järele sunnib Janinat neid kõikjalt otsima, kuid vastus on olnud kogu aeg oluliselt lähemal, kui ta on osanud arvata. Kui lastetu ja sugulasteta Janina näeb koertes oma lapsi, siis ümbritsevatele ei ole see mõistetav, vaid pigem hukkamõistu vääriv. Kuid see, mis Janina tüdrukutega juhtus, selgub juba teatrisaalis, ühe osana sellest väga eripalgelisest krimimõistatusest.
Viited:
1 Siin ja edaspidi tsitaadid romaanist (Olga Tokarczuk, „Aja oma atra läbi koolnute kontide”, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020) ja tekstiraamatust (Olga Tokarczuk, „Aja oma atra läbi koolnute kontide”, Eesti Draamateater, 2023).
2 Olga Tokarczuk. „Aja oma atra läbi koolnute kontide”, Eesti Draamateater, 2023, tekstiraamat, lk 11.
Every Night and every Morn
Some to Misery are born.
Every Morn and every Night
Some are Born to Sweet Delight,
Some are born to Endless Night.
Kogu poeem on leitav aadressilt: https: //www.poetryfoundation.org/poems/ 43650/auguries-of-innocence)
3 The Marriage of Heaven and Hell by William Blake. — https://www.gutenberg.org/ebooks/45315
4 The home of Agatha Christie. — https://www.agathachristie.com/en/stories/endless-night
