Seekord on mul teemaks Bizet’ ooperi „Carmen” lavastused hooajal 2024/25 (muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Pierre-Emmanuel Rousseau, valguskunstnik Gilles Gentner) ja 1962/63 (lavastaja Udo Väljaots, kunstnik Eldor Renter, dirigent Neeme Järvi) ning Verdi „Trubaduur” hooajal 1967/68 (lavastaja Paul Mägi, assistent Arne Mikk, kunstnik Eldor Renter) ja „Trubaduuri” 2021. aasta lavastuse etendus 8. XII 2024 (lavastaja Neeme Kuningas, kunstnik Anna Kontek, dirigent Kaspar Mänd).
„Trubaduur”
Miks haarasin oma arvustusse ka Verdi „Trubaduuri”? Sest neil kahel lavateosel on olnud märgiline tähendus eesti muusikateatri ajaloos ja seda mitmel põhjusel. Üheks põhjuseks oli meie erilise hääle ja karismaga tenori Hendrik Krummi 90. sünniaastapäev 21. detsembril 2024. Meie vanema põlvkonna ooperigurmaanide mällu on sööbinud Paul Mägi lavastus, milles Hendrik Krumm Manricona ja Urve Tauts Azucenana tõid kuulajateni Verdi kirgliku laulustiili. Manrico roll ja selle tipphetk Stretta jäid aastateks Hendrik Krummi „firmamärgiks”, mis saatis teda paljudes tolleaegsetes ooperimajades. Näiteks on teada fakt, et Krummi esituses kõlas ühel etendusel Moskva Suure Teatri laval Manrico Stretta lausa kolm korda, sest publik ei rahunenud enne, kui oli saanud taas nautida laulja energiast pakatavat ja kõrgregistris, harva esineva vabadusega kõlavat esitust. Toon siinkohal ühe olulise mõtte Hendrik Krummi õpetajalt professor Aleksander Arderilt. Vabas sõnastuses kõlab see nii: Hendriku edu pandiks on tema süda, mis asuks tal justkui peopesal, kuulajale avatuna.
Urve Tauts (Azucena) ja Hendrik Krumm (Manrico) Giuseppe Verdi ooperis „Trubaduur”. Estonia, 1967.
Foto: RO Estonia arhiiv
Olen näinud-kuulnud nii „Carmeni” kui „Trubaduuri” lavastusi kauges minevikus ja ka päris hiljuti Estonia laval. Paratamatult kerkivad mälus esile lauljate rollid, lavastajate kontseptsioonid, dirigentide temperamendist sõltuvad tempovalikud, kunstnike loodud dekoratsioonid ja kostüümid, aga ka see, mis sõltub meid ümbritseva ajastu vaimust. Püüan siin mitte võrrelda isiksusi, sest see, mida loodus kellelegi on kinkinud, tuleb igal kunstnikul endale ise selgeks teha. Edasine sõltub juba sellest, kuidas ta seda kasutada oskab.
Rõõmustav on meie lauljate uus põlvkond, keda ooperisõber on saanud kuulda juba mõnda aega mitmes Estonia ja Vanemuise lavastuses. Viimati nähtud-kuuldud „Trubaduuri” etendusest (8. XII 2024) jääb mulle kauaks meelde solistide erakordselt kõrge vokaalne tase. Suur rõõm oli kuulda Monika Evelin Liivi Azucenana. Tema juba varasemast tuntud mahukas hääl tõi kuulajani rikkalikes värvides kogu traagika, mida kätkeb endas selle mustlasnaise õudust tekitav saatus.
Külalissolistidest köitsid eriti Silja Aalto (Soome) Leonorana ja Ljubomir Puškarić (Horvaatia) krahv di Lunana — nende rollid tervikuna ja duett ooperi viimases vaatuses kõlasid kogu Verdi muusika täiuses. Dimitris Paksoglou Manrico rollis köitis omapärase ja hea kooliga häälega, milles oli olemas Verdi stiili tunnetus, küll aga oleksin soovinud kuulda rohkem hulljulge rüütli kirge, mis on selle karakteri puhul olulisim.
Neeme Kuninga aastal 2021, COVIDi perioodil valminud lavastus on misanstseenide poolest suhteliselt tagasihoidlik ja Anna Konteki kujundus lakooniline. Sellest sai omamoodi boonus: nii võis kuulaja segamatult nautida suurepärast laulmist. Kas aga dirigent Kaspar Mänd on oma temperamendilt just parim mees Verdit juhatama, on juba omaette teema.
„Carmen”
Erinevaid ajajärke silmas pidades tekib võrdlus juba seoses „Carmeni” solistide valikuga. „Carmeni” esietendusel 20. juunil 1963 laulsid Tallinna Konservatooriumi ooperiklassi lõpetajad Urve Tauts (Carmen) ja Hendrik Krumm (don José), teisi rolle esitasid toona veel üliõpilase staatuses Maarja Haamer (Micaëla) ja Illart Orav (Escamillo). Dirigendiks oli noor karismaatiline ja juba siis paljutõotav muusik Neeme Järvi. Tänu ETV kunagisele salvestusele on tänapäeva ooperisõbral võimalik veenduda, et ooperi lõpustseenis toimus kahe peategelase esituses midagi sõnulseletamatut: nii vokaal kui karakterid olid viimse piirini dramaatiliselt pingestatud.
Georges Bizet’ ooper „Carmen” Henri Meilhaci ja Ludovic Halévy libretole Prosper Mérimée samanimelise romaani järgi. Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Dirigendid: Henri Christofer Aavik ja Kaspar Mänd. Lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik: Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa). Valguskunstnik: Gilles Gentner (Prantsusmaa). Osades: Carmen — Marie Gautrot, Helen Lokuta või Aule Urb; don José — Mario Rojas või Thomas Birch; Micaëla — Perrine Madoeuf, Elena Brazhnyk või Kadri Kõrvek; Escamillo — Raiko Raalik või Gagik Vardanyan; Moralès — Tamar Nugis või René Soom; Zuniga — Priit Volmer või Rauno Elp; Mercédès — Janne Ševtšenko, Karis Trass või Merit Kraav; Frasquita — Kristel Pärtna, Kadri Nirgi või Maria Leppoja; Le Remendado — Mart Madiste või Heldur Harry Põlda; Le Dancaïre — Reigo Tamm või Mehis Tiits. Rahvusooperi Estonia koor, orkester ja poistekoor. Esietendus Rahvusooperis Estonia 27. IX 2024. Nähtud etendused 27. IX ja 20. XII 2024.
Georges Bizet’ ooper „Carmen”. RO Estonia 2024. Esiplaanil (vasakult): Micaëla — Perrine Madoeuf, don José — Mario Rojas, Mercédès — Janne Ševtšenko, Le Remendado — Mart Madiste, Carmen — Marie Gautrot ja Frasquita — Kadri Nirgi, tagaplaanil ooperikoor.
Käesolevas lavastuses 2024 laulsid esietendusel kõigis neis rollides külalislauljad: Carmenit Marie Gautrot, don Joséd Mario Rojas, Micaëlat Perrine Madoeuf, Escamillot Gagik Vardanyan. Alles 20. detsembril 2024 sai kuulda meie noorte lauljate koosseisu, kuhu kuulusid Aule Urb (Carmen), Raiko Raalik (Escamillo) ja Kadri Kõrvek (Micaëla); don Joséd laulis taas külaline Mario Rojas. Minul oli võimalus kuulata-vaadata nii külalistega esietendust kui ka 22. detsembri etendust meie noortega.
Aule Urb on juba mõnda aega köitnud tähelepanu mitte üksnes oma lopsaka ja mahuka metsosoprani häälega, vaid ka karakterite loojana, näiteks võrratult naljaka Muhvina lasteetenduses „Naksitrallid”, toimeka Ammena Bellini ooperis „Romeo ja Julia”, Suzukina Puccini „Madama Butterflys”. Lavastaja dikteeritud Suzuki rolli karakteriga sai ta üllatavalt hästi hakkama ja II vaatuse imelises „lillede duetis” Cho-Cho-Saniga kõlas tema hääl „vundamenti loovalt” ning heas sulandumises partneri häälega. Tema Carmeni vokaalne joonis mõjus partnerluses külalistenoriga veenvalt ja kõlavalt. Kahjuks on lavastaja loodud karakter Aule Urbile lauljana rängaks katsumuseks. Sellest veel edaspidi.
Carmen — Aule Urb ja don José — Mario Rojas.
Tegi rõõmu, et lõpuks ometi sai meie rahvusooperi laval kuulda ja näha minu kujutlustele vastavat Escamillot! Raiko Raaliku lauljateest meie praegusel vokaalmaastikul olen juba rohkesti muljeid jaganud. Escamillo kui härjavõitleja — hispaanlastele nii olulise, lausa kultusliku karakteri — vokaalpartii eeldab maskuliinset, lummavat isiksust, nii karismaatilist välimust kui ka kindlasti bassi värviga baritonihäält. Ja seda kõike me Raiko Raaliku puhul ka kuulsime-nägime. Paraku on temagi lavastuses uskumatult nigelatesse olukordadesse pandud.
Ka Kadri Kõrvek (Micaëla) on mu eelmistes artiklites pälvinud juba positiivset tähelepanu. Käesolevas lavastuses mõjub tema hääl igas registris heakõlaliselt ja tema rolli tundeskaala on värvikas. Millistesse misanstseenidesse lavastaja kontseptsioon on ta pannud, sellest samuti edaspidi. Kõigest hoolimata oskab ta oma lopsakat sopranit Estonia lavalt hästi saali läkitada. Kui saatus teda õigete rollidega soosib, kujuneb tal võib-olla tulevikus välja nii väärtuslik hääleliik, nagu seda on lüürilis-dramaatiline sopran. Aeg annab arutust.
Escamillo — Raiko Raalik, paremal Mercédès — Janne Ševtšenko.
Siim Vahuri fotod
Järgnevalt nende kahe „Carmeni”-lavastuse kontseptsioonide kardinaalsest erinevusest. Lavastaja Udo Väljaots oli omal ajal Vanemuise teatri esitantsija Ida Urbeli ballettides „Esmeralda”, „Scheherezade” ja „Romeo ja Julia” ning partneriks erakordse karismaga priimabaleriinile Velda Otsusele, kellest omakorda kujunes hiljem suurepärane draamanäitleja. Väljaotsast sai peagi kirglik ja sugestiivne lavastaja — juba oli ta toonud Vanemuises lavale Bizet’ „Carmeni”. Asjaolu, et Hendrik Krumm ja Urve Tauts olid juba oma esimestes lavarollides kordumatud nii häälelt kui temperamendilt, andis lavastajale võimaluse luua midagi tõeliselt sügavat ja sütitavat. Kindlasti oli koostöö noore Neeme Järviga omaette väärtus, sest tema võime muusikasse sisse minna ja sütitada ka koori ja orkestrit andis kogu ansamblile kordumatu võlu. Lisaks ei saa jätta nimetamata Eldor Renteri äärmiselt põhjalikele taustauuringutele baseeruvat lavapilti ja ajastutruid kostüüme.
Veel üks äärmiselt oluline osa tollest lavastusest olid tantsustseenid. Udo Väljaotsa tantsijavaist andis Artur Koidule ja Senta Otsale võimaluse luua tantsud, mis lisasid lavastusse värvi vastukaaluks Mérimée novellist tõuke saanud süngele libretole. See on Bizet’ särisev tantsude muusika, millest kumab vastu ergava päikesega Hispaania.
Käesoleva hooaja „Carmeni” lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa) on oma kontseptsiooni põhiiva ammutanud enda sõnul Mérimée teosest. Kõik Bizet’ tantsunumbrid on tema lavastuses jäetud kahjuks pildita, üksnes orkestri kanda. Toon siinjuures mõned tsitaadid Mérimée novellist: „Kahtlen väga, kas Carmen oli puhast tõugu… Carmeni ilu oli kummaline ja metsik; nägu, mis esimesel pilgul hämmastab, mida aga ei suuda unustada. Eriti tema silmad väljendasid iharust ja tõrksust ühtaegu. Mustlase silm on hundi silm, ütleb hispaania vanasõna ja see näitab head vaatlusvõimet.” Ja teisal: „Kuulsin kastanjette, tamburiini, naeru ja braavo-hüüdeid; vahetevahel tuli Carmeni pea nähtavale, kui ta oma tamburiiniga õhku hüppas.” Kel huvi, soovitan Youtube’i kanalilt vaadata Peter Brooki filmi „La tragédie de Carmen” (Prantsusmaa, 1983). Kuigi ka tema on toonitanud Hispaania mustlaste usku nõidumisse ja ennustamisse, jääb loo peamiseks mõtteks siiski Carmeni kirglik armastuse igatsus ja vankumatu vabadusiha.
Estonia käesoleva „Carmeni”-lavastuse esietenduse kolm külalissolisti — Carmeni, don José ja Micaëla rolle esitanud lauljad — kuuluvad kindlasti vokaalkunsti kõrgklassi. Paraku häirisid kohati nii lavapilt kui nii mõnegi misanstseeni lahendus. Lavastaja on täielikult eiranud meie rahvusooperi ahta lava akustilisi võimalusi, mistõttu ei pääsenud mitmed ooperi olulised stseenid mõjule. Näiteks stseen Lilas Pastias, kus Escamillo peab laulma oma kuulsa aaria tillukesel, lambikestest piiratud püünekesel lava tagaosas, või Carmeni „Kaardi aaria” — see, milles on ooperi määravaim, saatuse teema —, mis lauldakse hämaras lavasügavuses. Veel mõned häirivad detailid lavapildis: Micaëla, salakaubavedajate tõttu ohtusid täis mägedesse oma armsamat otsima tulnud lihtne baski tüdruk paneks endale vaevalt jalga kiiskavrohelised kontsaga kingad ja selga pidurüü, rääkimata võõras kotis sorimisest ja sealt püstoli leidmisest. See mõjus absurdselt ja kohatult. Don Joséle on lavastaja juba esimesest vaatusest peale andnud kõrilõikaja kuvandi — edaspidi otsib ta oma hingevaevadele lakkamatult abi pudelist. Kõik see tundus kahjuks Bizet’ kontseptsiooni eiramisena, sest Bizet’ loodud karakteri muusikas on kuulda hoopis kirglikult armastava noore mehe tragöödiat. Muusika on siiski üks, ja ka määravaim, ooperikunsti kolmest komponendist. Kui me seda ignoreerime, jätame oma meeled ilma millestki väga olulisest.
P. S. Mõned mõtted viimasest Vello Jürna noorte lauljate konkursist 27. XI—1. XII 2024.
Rõõmustas Aule Urbi uskumatu energia selle ürituse käivitamisel. Üritus oli igati õnnestunud ja seda kindlasti tänu heale kooslusele Väike-Maarja kogukonnaga. Taas kuulsime mitmeid uusi hääli, milles oli olemas ka paljutõotav muusikaline sisu. Konkursil osales lauljaid, keda loodame peagi kuulda ka meie lavadel. Võitjaks tulnud metsosopran Rael Rent on kahtlemata erandlik nähtus meie praegusel vokaalmaastikul. Tema hääle hurmav ja mahlakas tämber, tema siiras olek ja heamaitseline musitseerimine annab põhjust talle suuri lootusi panna. Peamine on muidugi õigete rollide pakkumine teatrites. Hoidkem pöialt!
