Vello Jürna nimeline ooperilauljate konkurss 27. XI 24 — 1. XII 25 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis ning Väike-Maarja seltsimajas. Esimeses voorus osales 14 lauljat, teise pääses üheksa, finaalis kuulsime neist kuut. Žürii: Aile Asszonyi (esimees), Jorma Silvasti ja Levente Török. Pianistid Siim Selis ja Katrin Lehismets. Auhinnad: I preemia 2000 € (auhind anti välja ERKFi Elfrida ja Erich Rämmeldi mälestusfondi stipendiumina); II preemia 1500 €; III preemia 1000 €. Eripreemiad: Rahvusooper Estonia preemia, Teater Vanemuise preemia, „Promfesti” preemia, Vello Jürna perekonna preemia, publikupreemia.
Esmalt suur tänu korraldusmeeskonnale eesotsas Aule Urbi ja Marju Metsmaniga! Minu hinnangul on viimased kolm konkurssi olnud väga professionaalsed, alustades kodulehe ja kavabuklettide kujundusest (Arno Jürjens) ja reklaamist sotsiaalmeedias (Kadri Kõrvek ja Merit Kraav) ning lõpetades videograafi (Rene Keldo) ja fotograafidega (Rasmus Kull ja Raigo Pajula). Selle aasta konkursi moderaator oli Mart Mikk, kelle laialdased teadmised ooperi alal avaldusid isegi lühikestes vahetekstides. On väga oluline, milline õhkkond lauljatele luuakse, ja see tundus olevat igati soosiv. Saades suurepäraselt aru, et Väike-Maarja asub Tallinnast kaugel, on mul siiski kahju, et finaali ei tulnud kuulama rohkem inimesi. Väga hea meel on selle üle, et kohal oli „Promfesti” kunstiline juht, dirigent Erki Pehk, kes andis isiklikult üle „Promfesti” eripreemia. Näha oli kohalikke huvilisi, lauljate perekondi, korraldajaid ja ka tuntumaid lauluhuvilisi, kuid kohtasin seal vaid üht EMTA tudengit ja ei kohanud mitte ühtegi EMTA õppejõudu. Kui lauljad ei ole konkursiks veel küpsed, siis teistele kaasa elama tulla võiksid nad ju ikkagi, ideaalis koos oma laulupedagoogiga! Facebooki-lehel hõigati välja ka tasuta buss, mis konkursile ja Tallinna tagasi sõidutas — seega olid tingimused loodud.
Konkursid panevad mind alati endalt küsima, milline on hea interpreet. Ikka ja jälle kerkib esile küsimus tehnilise võimekuse ja eneseväljenduse, s.o käsitöö- ja kunstioskuse tasakaalust. Minul isiklikult on ühtviisi raske kuulata nii lauljaid, kelle tehnika on tipptasemel, kuid kelle interpretatsioon mind ei puuduta, kui ka neid, kellel tundub olevat palju ideid ja emotsioone, kuid puuduvad vahendid nende väljendamiseks. Kuidas arendada mõlemat poolt samaaegselt, nii et hiljem ei peaks lauljale nii väärtuslikku aega ümberõppimisele kulutama?
Kui mul paluti kirjutada Jürna konkursist, teadsin kohe, et tahan rõhku panna lauljate innustamisele. Tunnen, et seda oleks mul noore lauljana palju rohkem vaja olnud. Olen õppinud neljas koolis (G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, EMTA, Milano Giuseppe Verdi nimeline Konservatoorium, Sibeliuse Akadeemia) ja seitsme laulupedagoogi juures. Olen käinud umbes kahekümnel meistrikursusel ja saatnud kümneid e-kirju erinevate agentuuride ja ooperimajade ettelaulmistele. Ette laulma olen pääsenud kuuel korral, vaid ühelt neist tuli mulle pakkumine. Olen registreerinud end seitsmeteistkümnele konkursile, millest osalema pääsesin kaheksale ja auhinnalise koha võitsin kolmel. Kui arvasin, et olen kujunenud küpseks lauljaks, öeldi mulle rahvusvahelisel Wilhelm Stenhammari konkursil, et kui laulmist sel viisil jätkan, ei ole mul poole aasta pärast enam häält. Üsna tavapäraseks said olukorrad, kus lukustasin end WCsse ja helistasin nuttes koju, sest tundus, et olen valinud vale eriala. Ma ei tea, kust tuli mul enesekindlus edasi rühkida, aga tagasi vaadates tõden, et minus oli see miski kogu aeg olemas, kõigil lihtsalt ei olnud oskust seda näha ja sellest tingituna ei osatud mind alati suunata. Järjepideva tööga olen lõpuks jõudmas sinna, kuhu olen pürginud. Oma käänulisest teekonnast tingituna on mul mingisugune missioonitunne, et mitte öelda trots, noortele lauljatele nõu anda. Millega peaksid nad oma õpinguteel arvestama? Vastus peitub Jürna konkursis endas. Konkursi 14 lauljast on ainult Eestis õppinud üheksa. Finaali pääsesid kõik, kes on omandanud lauluhariduse välismaal (kui välja arvata teises voorus välja langenud metsosopran Vanda Kozub, kes alustas õpinguid Ukrainas, ja pärast esimest vooru välja langenud Viktorija Agnese Vancane, kes õppis aasta Thbilisis; mõlemad jätkavad Eestis): Rael Rent ja Dragoş Andrei Ionel Walesi Kuninglikus Muusika- ja Teatrikolledžis (mõlemal magistrikraad), Rael lisaks Šoti Kuninglikus Konservatooriumis (bakalaureus); Annaliis Viidebaum Haagi Kuninglikus Konservatooriumis (bakalaureus); Eleriin Müüripeal Sibeliuse Akadeemias (bakalaureus omandatud, magister pooleli) ja Amsterdami Konservatooriumis (Erasmuse vahetusprogramm). Vaid finalistid Marta Ojasoo ja Laura-Retti Laos on jäänud kodumaale ning omandavad mõlemad magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Peab ütlema, et kui eneseväljenduse järgi ei oleks ma osanud aimata, kes on õppinud meil ja kes mujal, siis laulutehnikas kuulsin erinevust küll. Välismaal õppinutel tundus olevat stabiilsem tehnika. See lubab neil ennast vabamalt väljendada, sest kuidas anda edasi emotsiooni, kui selleks puuduvad vahendid? Seega panen noortele südamele: palun lahkuge kas või mõneks aastaks meie pisikesest armsast Eestist! Loomulikult on oluline, kuhu ja kelle juurde minna, guugeldage, kuulake erinevate õppejõudude õpilasi, kirjutage ja küsige. Meil on ju sotsiaalmeedia! Või paluge luba tunde kuulata ja sõitke kohale. Erinevatest fondidest saab selleks raha taotleda, aitan hea meelega! Kõlab irooniliselt, et mina leidsin oma praeguse õpetaja Eestist, kuid ka tema on siia äsja naasnud, olles eelnevalt õppinud ja õpetanud mitmes välisriigis.
Vello Jürna nimelise ooperilauljate konkursi finalistid. Vasakult 4. konkursi võitja Rael Rent.
Raigo Pajula foto
Nii noorte lauljate kui professionaalide seas on neid, kelle interpretatsioonis on kaalukauss tehniliste oskuste poole kaldu, ja ka neid, kellele on olulisim emotsionaalsus. Minu arvates olid Jürna konkursil need kaks kõige paremini tasakaalus 1. preemia ja peaaegu kõikide eripreemiate (publiku lemmik, Vello Jürna perekonna, teater Vanemuise ja „Promfesti” eripreemiad) omanikul Rael Rentil (metsosopran). Temas on olemas kõik need omadused, mis on minu hinnangul edukaks karjääriks vajalikud: emotsionaalsus, lavaline sarm, intelligentsus, sisukus, hääle ilu ja võimsus, tehniline võimekus. Jätsin tehnilise võimekuse loetelus viimaseks, sest kahtlemata vajab see veel arendamist, kuid millisel noorel (või vanemal) lauljal ei vajaks! Rael veenis mind juba esimesest voorust alates absoluutselt iga aaria ja lauluga. Loomulikult oli ka temal silmapaistvamaid ja mitte nii eredaid esitusi: näiteks kuigi finaalkavas olev Rosina kavatiin oli esitatud viimasele omase kavaluse ja sarmiga, tundsin ma, et vokaaltehnika väiksemast emotsioonile ohverdamisest oleks interpretatsioon kõvasti võitnud. Seda eriti koloratuurides, mis olid kohati lauldud ilma toeta ja kippusid vahel veidi barokseks. Samas oli sellele järgnev Charlotte’i kirjade aaria ooperist „Werther” väga küps ja liigutav. Ma ei olnud publikus ainus, kes pisaraid pühkis. Just Charlotte’i aariat kuulates mõtlesin ma, kuidas lauljaks õppimine võib vahel muusika nautimist segada. Ikka ja jälle kipun analüüsima, kas laulmist toetatakse kehaga, kas õhuvool on pidev, kas kukal ja selg on „lahti” hingatud, kas tooni „kaetakse” piisavalt jne. Õnneks tõrjus Rael need mõtted kiiresti eemale, sest tema emotsionaalne esitus naelutas toolile ja sundis kuulama. Ta suutis saali tuua sügava kurbuse erinevad ilmingud, nagu äng, kaotusvalu ja enesesüüdistus. Braavo, Rael!
Minu teine lemmik oli kolmanda preemia võitja Eleriin Müüripeal. Laulja ise määratleb end noore dramaatilise sopranina. Kui Rael Renti emotsionaalsus oli publikule kergesti mõistetav, siis Eleriini puhul pidin veidi sügavamale kaevuma. Tema näol tundub olevat tegemist muusikuga selle sõna parimas tähenduses (ehk ka sellepärast, et lisaks laulmisele on ta omandanud kõrghariduse koori dirigeerimises). Eleriini esitused olid väga hästi läbi mõeldud ja terviklikud, mis tegi temast minu jaoks konkursi küpseima laulja. Tema huvitav metalne tämber (lisaks ka repertuaarivalik ja musitseerimisviis) tekitasid minus tunde, et ta on pigem nišilaulja, keegi, kes ei saa ehk publiku lemmikuks nii hõlpsasti kui mõni Verdi hitt-aariat laulev lüürilis-dramaatiline tenor, kuid kellel on oma veendunud kuulajaskond. Näiteks nagu Maria Callas, keda „klassikaliselt kauni tämbri” austajad sugugi alati ei kummardanud. Meenub ka sopran Mirjam Mesaku intervjuu1, milles ta rääkis, et tema metalset tämbrit ei peetud Inglismaal kõlaideaaliks, kuid lõpuks kindlustas just see eripära talle koha Baieri Riigiooperi ooperistuudios. Konkursside puhul kerkib tihti esile küsimus, kas laulja peaks valima kavva ka mõne hittaaria. Mind võlus asjaolu, et Eleriin ei pannud repertuaari valides rõhku välisele bravuurile, vaid jäi iseendaks, sügavaks ja mitmekihiliseks muusikuks. Hittaariatest loobumine õigustas end: see üks, mida ta esimeses voorus esitas, Santuzza „Voi lo sapete o mamma” Mascagni ooperist „Talupoja au”, ei olnud sugugi nii veenev kui tema teised aariad. Finaalis kuuldud Cassandra retsitatiiv ja aaria „Les Grecs sont disparu” Berliozi ooperist „Les Troyens” („Troojalased”) ja Wagneri „Du bist der Lenz” ooperist „Die Walküre” („Valküür”) on ülesehituslikult väljakutset pakkuvad, kuid Eleriin sai mõtte edasi andmise ja fraasipinge hoidmisega suurepäraselt hakkama. Minu lemmikuks osutusid aga hoopis tema esitatud laulud (autoreiks Hugo Wolf, Juhan Aavik ja Ture Rangström), mis näitasid teda veenva lied’i-lauljana. Seda sel määral, et kohati kuulsin ka aariates lied’ilikku fraseerimist. Kui midagi soovitada, siis ehk seda, et ta püüaks oma piire katsetada ja emotsionaalselt rohkem endast väljuda.
Teise preemia võitja, sopran Annaliis Viidebaum võlus oma noorusliku sarmiga. Olen kavabukletti märkinud „star quality olemas”. Tundub, et konkursi pesamuna on kõndinud väga õiget rada, kui ta 23-aastaselt nii stabiilse tehnilise baasi on omandanud. Tema kava koosnes vastukaaluks Eleriinile just hittaariatest ja need sobisid talle imeliselt. Annaliisi sillerdav sopranihääl hõljus üle saali ja tema siiras olek sulatas nii mõnegi südame. Nii noort lauljat on keeruline arvustada, sest paljud aspektid alles kujunevad. Edastan siis pigem väikese soovituse vanemalt (ja antud teemas mitmeid kordi põrunud) kolleegilt: ära mõtle, kuidas emotsioon laval välja paistab, vaid katsu see enda (või enda kehastatava karakteri) seest üles leida, küll see siis ka publikuni jõuab. Annaliis nimelt tundus mitmes aarias kehastuvat nooreks süütu olekuga tüdrukuks. Kohati see töötas, kuid kuna tema hele tämber ja noorus loovad juba ise vajaliku mulje, ei ole seda näitlemisega enam vaja utreerida. Mulle tundub, et sellise rollilahenduse tulemusel kippus ka tema keskregister veidi liiga heledaks, kui mitte öelda lapselikuks. Kindlasti ei pea ma silmas vokaali ülekatmist või liigselt dramaatiliselt laulmist, kuid arvan, et omaenda häälele truuks jäädes võiks noor laulja veelgi vahendeid ja värve avastada. Enim tundsin värvidest puudust finaalis esitatud Blanche’i aarias „I want magic!” („Ma tahan maagiat!”) André Previni ooperist „A Streetcar Named Desire” („Tramm nimega Iha”). Kuigi see oli esitatud võluvalt, jäi täieliku maagia jaoks puudu küpsust vajavast sisemisest rahust, mis ei lase liiga kiiresti noodilt noodile tõtata, vaid nõuab lauljalt oma hääle kõla usaldamist ja selles lauglemist. Annaliisi finaalkavast oli mu lemmikuks Mendelssohni „Hexenlied” („Nõialaul”) op. 8, mis lasi tema lüürilisel ja liikuval häälel kõige paremini särada.
Kui Rael Rent pälvis lisaks esikohale enamiku eripreemiatest, siis Rahvusooper Estonia preemia omistati Dragoş Andrei Ionelile. Bassbariton Dragoş kuulub nende lauljate hulka, kelle puhul imetletakse kindlasti klassikaliselt kaunist ja loomulikku hääletämbrit. Minu jaoks eristus ta paljudest teistest professionaalse hääletekitamise poolest. Kuigi nii EMTA kui Väike-Maarja seltsimaja saal on väikesed, sai siiski aimu, et ta hääl võiks täita ka suurema ruumi. Samuti kõlas see ühtlaselt kõikides registrites, kui mõned kõrged noodid välja arvata. Asi, mida ma igatsesin, oli sisu ja emotsiooni edasiandmine, mida takistas tihti vajaliku legato puudumine. Kuigi ka tehniliselt on legato laulukunsti üks aluseid, sain kuulates aru, et selle valdamine aitab edasi anda paljusid emotsioone. Mõtlesin, mis on see miski, mis selle strihhi muusikaliselt nii oluliseks teeb, ja leidsin, et ilma legato’ta ei ole fraasiloogika paigas. Fraasid justkui surevad liiga vara välja ja neis ei ole vajalikku pinget. See omakorda mõjub nii, nagu poleks lauljas seda suurt põlemist, mida me publikuna nii väga igatseme. Ma olen kindel, et Dragoşil on see olemas, kuid see lihtsalt ei jõudnud alati saali. Tema repertuaarist oli minu lemmik finaalis esitatud Franki aaria „Let Things Be Like They Always Was” Kurt Weilli ooperist „Street Scene” („Tänavastseen”). See aaria ei vaja belcantolikku vokaalliini vedamist, vaid nõuab teatraalsust ja teksti kiiret edastamist. Siin nägin temas seda kõike, mida varem igatsesin: sisu edasiandmist, emotsionaalsust ja soovi end kehtestada.
Suurt põlemist ja tahet nägin esimesest voorust alates sopran Marta Ojasoos. Seda mitte niivõrd võiduhimu näol kui soovist end väljendada ja publikut liigutada. Ütleksin, et see on suurepärane, kui mitte ainuõige lähtepunkt. Enim tundus talle sobivat helge ja kelmikas repertuaar, kus ta sai oma sisemisel päikesel paista lasta. Tema tugevus on loo jutustamine ja narratiivi loomine. Tundsin, et Marta oli oma aariad ja laulud väga hästi läbi mõelnud. Et see sisukus rohkem ka häälde jõuaks, oleks vaja saavutada suurem tehniline vabadus. Vahel tundsin, et tema hääle kogu potentsiaal ei avaldunud täiel määral, sest see on veel keha sees „kinni”. Soovin Martale sel keerulisel, aga põneval eneseavastuse teel palju edu!
Sopran Laura-Retti Laose hääles kuulsin mingit veristliku ooperi kvaliteeti ja huvitavat metalsust. Seda öeldes pean siiski tunnistama, et minu jaoks oli tema tugevaim aaria teises voorus esitatud Händeli „Piangerò la sorte mia”. Sellele on ka loogiline seletus: Laura-Rettile anti luba Cleopatra rolli õppimiseks Teater Vanemuises 2023. aastal esietendunud Händeli ooperis „Julius Caesar”. On paratamatu, et olles laulnud rolli tervikuna, tajub laulja paremini karakteri olemust. Minuni jõudsid nii Cleopatra lootusetus ja kurbus kui tema sitkus. Laura-Rettil on oskus end laval kehtestada, kuid vahel pidurdab teda lavanärv. On tavaline, et lavanärvi tõttu kannatab meie nõrgim külg, Laura-Retti puhul olid selleks kõrged noodid. Finaalis lauldud „Com’è bello!” Donizetti ooperist „Lucrezia Borgia” ja „Come in quest’ora bruna” Verdi ooperist „Simon Boccanegra” puhul kaotasid need vibrato ega olnud intonatsiooniliselt täpsed. Mulle tundub, et see on hingamistehnika valdkonna teema, miski, mille puudulikkust tajusin paljudel lauljatel. Tema viimase vooru tugevaimaks pean Straussi laulu „Zueignung” („Pühendus”) op. 10. Selle esitusel kadus tal lavanärv ja ma tajusin tema siirast tänulikkust ja rõõmu muusika tegemisest.
Mainin veel kahte lauljat, keda me finaalis ei kuulnud, kuid kes mind üllatasid. Sopran Mirell Jakobson veenis oma (vokaalse) sarmi ja emotsionaalsusega. Võib-olla ei olnud Brahmsi „Die Mainacht” („Maiöö”) op. 43 tema hääleomadusi silmas pidades parim valik, kuid kogu ülejäänud repertuaar oli väga veenev, eriti just aariad. Bass Stanislav Šeljahhovski võlus oma häälekasutuse ja kauni tämbriga. Finaalikohast lahutas teda minu hinnangul see, et ta ei olnud piisavalt veenev ja solistlik. Olen väga tänulik, et meie rahvusmeeskooris selline bass laulab!
Kõik lauljad, kes konkursil osalesid, peaksid enda üle uhkust tundma, sest sellist sammu ei võeta ette kergekäeliselt. Registreerides peab kõikide voorude kava küps olema, aga noorel lauljal ei pruugi veel sellist repertuaari ollagi. Loodan ja usun, et nad said lisaks kogemusele kaasa konstruktiivset ja edasiviivat kriitikat. Hoian kõigile pöialt ja samas tuletan meelde, et lauljakarjäär on liiga lühike selleks, et teha mitmeid valesid otsuseid. Lõpetan žürii esimehe Aile Asszonyi mõttega: „Noorena kipume olema arad tegema julgeid, tihti ebamugavaid valikuid. „Õppeedukuse” ainus mõõt on laulja isiklik progress, sest „adra seadmise” aeg on lühike. Seepärast peab olema valvas, enesekriitiline ja samas ka ennast austav.”
Viide:
1 Mirjam Mesak 2022. Intervjuus: Mirjam Mesak: Vahel ma näpistan ennast laval, kui saali vaatan ja mõtlen, kas see on ikka päriselt. (Vestelnud Ruth Alaküla). — Muusika, 28. III.
