Eero Epner, „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”. Lavastaja: Jaak Prints. Kunstnik: Kristel Zimmer. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv. Organist ja muusikaline kujundaja: Karl Birnbaum. Laulusõnade autor: Aare Pilv. Valguskujundaja: Priidu Adlas. Videokujundaja: Mikk-Mait Kivi. Osades: Juhan Ulfsak, Sergo Vares, Liisa Saaremäel, Gert Raudsep, Karl Birnbaum, Edgar Vunš, Kristina Preimann, Herman Pihlak ja Markus Andreas Auling. Von Krahli teatri esietendus 20. XI 2024 Noblessneri Nobeli saalis.
Von Krahli teatri lavastus „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” maandus eesti teatri mänguväljakule, konteksti, kus on ees juba umbes viieteistkümne aasta jooksul mängitud mängud ja lebavad tuttavad mänguklotsid. Lavastust „Kindlates kätes” vaadates kangastub silme ees, olenevalt vaataja sünniaastast, kaleidoskoop järgmistest lavastustest: „NO75 Ühtne Eesti suurkogu” (2010), „NO72 Rise and Fall of Estonia” (2011), „NO64,5 Reformierakonna juhatuse koosolek” (2012), „NO53,5 Ministri viimased päevad” (2013), „NO46 Savisaar” (2015), „NO45 Kodumaa karjed” (2015), „Anonüümne igatsus. Traagiline gospel Eestist” (2019). Neid tuttavaid mänguklotse ühendab Eero Epner, kes on kõigi nimetatud teoste (üks) autor. Nimetagem teda vaimuka (päeva)poliitilise satiiri suurmeistriks.1 Lavastust vaadates kerkib otsesemaid ja kaudsemaid seoseid üles terve parv, kas vajalikke või mitte, aga paratamatuid.
Lavastuse algimpulss tuli Delfi Meedialt, kes tähistab sellega oma 25. sünnipäeva. Päris ebatavaline see pole, sest Delfi on ennegi teatrit produtseerinud. Von Krahli teater on kinnitanud, et suurema majandusliku toeta poleks nad saanud sellist suurejoonelist lavastust luua, ning rõhutanud ka, et meediamaja sisuliselt midagi ette ei kirjutanud. Lavastust vaadates meenus Delfi eelmine juubel — viie aasta tagune ühekordne aktsioon „Anonüümne igatsus. Traagiline gospel Eestist”. Selles sättis Eero Epner ühtsesse tekstimassiivi kahekümne aasta jooksul Delfi portaalides avaldatud internetikommentaarid, lavastas Eva Koldits. Alexela kontserdimaja suurel laval rullus lahti identiteedist, ajaloost ja poliitikast kõnelev suurejooneline sümfoonia, kus Anu Lamp ja Sergo Vares ning noorte segakoor Vox Populi kandsid ette valikut viimase paarikümne aasta anonüümsetest kommentaaridest koos Erki Pärnoja ja Marti Tärni muusikaga. Eeroepnerlikus emotsionaal-ratsionaalses põimingus (mille kompositsioonitehnika meenutas omakorda lavastust „Kodumaa karjed”) kõlas anonüümne kommentaarium kogu oma ilus ja valus.2
Eelnevalt mainitud mänguklotsid, seosteparve tekitanud lavastused, on küll kõik samast suguvõsast, aga kaugemad kaimud. „Kindlates kätes” lähisugulane on aga pea kümme aastat vanem vend „Savisaar”. Mõlema teksti autorid on Eero Epner ja Aare Pilv („Savisaares” ka Tarmo Jüristo), mõlemad kõnelevad ühe partei ja parteilaste tõusudest ja langustest, mõlemad põimivad esmapilgul kokkusobimatuid žanre ja teatriliike. Mõlemas on tegelaseks koor, näitlejatest on aga ühine vaid Gert Raudsep. Kui „Savisaares” pani Epneri-Pilve tandem kokku antiiktragöödia, muusikali ja eepilise teatri3, siis „Kindlates kätes” põimib kiriklikku missat, poliitilist satiiri, eepilist teatrit ja veel umbes kümmekonda teatriliiki.
Missast tsirkuseni
„Kindlates kätes” žanrimääratlus on lavastuse pealkirjast lähtudes missa. Missa kui kindla struktuuri, talituste ja lauludega, armulauaga jumalateenistuse eesmärgiks on inimese kohtumine Jumalaga (lavastuse kontekstis Reformierakonna juhtidega). Missavorm raamistab lavastust: Noblessneris asuv Nobeli saal on seatud meenutama kirikut, etenduse jooksul esinevad preestrid-näitlejad eestpalvetega ja poistekoor lauludega.
„Kindlates kätes” on muidugi ka satiir, mis sõnaraamatu järgi tähendab isiku või ühiskonna pahede ja puuduste taunivat või paljastavat väljanaermist. Jah, lavastuse loojate hoiak on selge — üsna reljeefselt taunitakse ja naerdakse välja näiteks Michali kilekotiskandaal või ka üldine võimuiha.
Näidendist endast lähtuvalt jutustatakse vaatajatele jõulumüsteeriumi — piibliainelist näidendit. Tõsi, laval kätkis näemegi Jeesuslapsukest, me jälgime Lunastaja (ehk partei ja selle juhi) eluteed ja iga uus parteijuht mängitakse välja kui uuestisündinud Jeesus.
Kaja Kallas — Kristina Preimann.
Lavastusele „Kindlates kätes” on saanud osaks enneolematult rikas ja mitmekesine retseptsioon. Ilmunud on kokku üheksa arvustust; koos taskuhäälingus „Teatrivaht” kõnelejatega on lavastusest rohkem või vähem põhjalikult arvanud suisa tosin teatrikriitikut. See on Eestis ühe lavastuse kohta erakordne hulk. Vaatlen järgnevalt neid teatrižanre või -liike, mida kriitikud lavastuses ära tundsid — neid oli kokku viisteist!
Lisaks eespool mainituile leiti lavastuses farsi, jandi ja komejandi elemente, ehk siis labasevõitu, lihtsakoelist nalja. Mainitakse ka jämekoomilise groteski, estraadi, kostüümi- ja melodraama elemente. Lavastus sisaldas nii psühholoogilist, dokumentaalset kui ka eepilist teatrit, nii massideklamatsiooni, muinasjutuvestmist, stand-up’i kui ka kabareed. „Kindlates kätes” põhineb dokumentaalsetel allikatel: ajaleheartiklitel, dokumentidel, ajaloolistel faktidel, plakatitel ja reklaamtekstidel, intervjuudel Reformierakonna liikmete, opositsionääride ja ajakirjanikega, kuid autorid Epner ja Pilv on dokumentaalsuse fiktsionaliseerinud — eesmärgiks polnud luua täisdokumentaalset lavastust, vaid lasta kogutud materjal läbi erinevate, eespool mainitud kunstiliste filtrite. (Vaadates kerkis küll küsimus, kas näiteks Rain Rosimannuse intervjuu — Sergo Varese kristallselges ja teravas esituses — ajakirjanik Astrid Kandlega sarnanevale Liisa Saaremäelile oli vähemalt osaliselt autentne.)
Autorid on vabalt mänginud eri žanrite nagu värviliste mänguklotsidega. Lavastuse kunstiliste filtrite mitmekesisusse panustavad tsirkuse ja nukuteatri stseenid, samuti intertekstuaalsed viited Shakespeare’i tragöödiatele. Nukuteatri võttestik töötab värskelt ja vaimukalt. Silvergate’i juhtum (Silver Meikari paljastused Reformierakonna rahastamise kohta 2012. aastal) on ehk kõigile vaatajaile pähe kulunud, see on autori Eero Epneri enda pooltki varem kunstiliselt läbi hekseldatud, aga ilma selleta ei saa ju jutustada Reformierakonna lugu. Seega, kuidas lahendada see äraleierdatud, aga oluline lugu? Tõsta ta teise registrisse, teise tinglikkusastmesse! Ja tänu suurenenud tinglikkusele suureneb ka selle juhtumi üldistusvõime. On mõjuv, kuidas Siim Kallas (Gert Raudsep) laskub kogu lava katvatest treppidest justkui Brüsselist alla, et üle anda kingitus oma tütrele Kaja Kallasele (Kristina Preimann). Kingitus on Barbie’de ja Kenidega nukumaja, justkui oma riik! Nukumaja on koopia laval asuvast Reformierakonna kontorist. Kaja hakkab mängima nuku-Meikari ja -Michaliga. Elusuuruses Michal (Juhan Ulfsak) surub Selveri kilekotti vastu rindu, lihtsalt istub ja puurib silmadega läbi terve kiriku ehk publikuala. Ulfsaki intensiivne energia täidab kogu saali.
Lisaks nukumängule mängitakse laval isegi tsirkuse elemendiga. Andrus Ansip (Liisa Saaremäel) lendab riigi mõttelist lenkstangi hoides Tartust Tallinna riiki juhtima: Saaremäel tõuseb köiega õhku ja lendleb publiku kohal.
Kõneka kihistuse moodustavad ka intertekstuaalsed viited tragöödiatele. Shakespeare’i-viidetega tungivadki tõsisemad noodid suisa üdini. Reformierakonna võimuahned juhid on kui kuningad Shakespeare’i tragöödiatest, eriti jõuliselt just Michal Ulfsaki kehastuses. Isegi õudne hakkab.
Kui mõnel vaatajal pani selline virvarr pea ringi käima („Sageli on mitu eri registrit kokku pakitud ühte stseeni või isegi repliiki,” osutab Kaur Riismaa4), ei põhjustanud žanrite-teatriliikide-võtete vahel liikumine minu jaoks mingit lahustumist, tervik püsis lavastaja Jaak Printsi kindlates kätes. Mitmekesiste, osati vastandlike, nii meelelahutuslike kui dokumentaalsete võtete vahel ümberlülitumine on terviku vaatest kõige ehtsam brechtiliku eepilise teatri võte.
Poliitiline teater
Olen varem välja töötanud neli kriteeriumi, mille põhjal vaadelda ühe lavastuse poliitilisust.5 Analüüsin seda järgnevalt lavastuse „Kindlates kätes” põhjal. Need kriteeriumid ehk uurimisaspektid võivad lavastuses esineda korraga, mõni neist võib puududa, aga need võivad ka üksteisele vastanduda. Need neli uurimisaspekti on temaatiline, funktsionaalne, ideoloogiline ja esteetiline.
„Kindlates kätes” saab esimese, temaatilise kriteeriumi puhul mõistagi selge linnukese kirja. Lavastusel on tegelikult ju originaalne teemavalik — ühe partei sünd ja elukäik, tähistamaks Eesti olulisima võimupartei 30. eksisteerimisaastat. Lavastuse tutvustusest saame teada, et Reformierakond on võitnud viis viimast parlamendivalimist, nende seast on olnud peaminister üle 15 aasta. Viimase 30 aasta jooksul on nad olnud valitsustes 22 aastat. Nad on kujundanud seda, millest ja kuidas eestlased mõtlevad, ja see sisuline fookus tuleb lavastust vaadates ka väga selgelt esile. Lavastuse teema on poliitiline ka just seetõttu, et suunab mõtlema valitsuspartei mõju üle Eesti inimestele. Jah, näidendi autorid lähevad nii kaugele, et väidavad, nagu oleks Reformierakond lisaks majandusliku elu suunamisele jõudnud ka eestlaste pähe, suunama meie mõtteilma. Ma jään ses osas ettevaatlikuks — kuigi kunstis ongi ju liialdused lubatud.
Kui „Teatrivahi” taskuhäälingus leidis Valle-Sten Maiste, et lavastusel puudub teema ja et seal ei tõstatunud probleem, et Reformierakonna poliitika toodab struktuurset ebavõrdsust6, siis minule tundub lavastuse teemafookus selge: kuidas me oleme siiani jõudnud ehk Eesti identiteediloome minevik, olevik ja tulevik. Ebavõrdsuse temaatika tõuseb esile monoloogiliste vaheosade ja eestpalvete kaudu, millele osutab ka Jaak Allik („hakkab kumisema hetke kõige teravam probleem — suurema osa valijate üha kasvav võõrandumine riigist ehk rahulolematus, kuidas meid praegu valitsetakse”7).
Mõeldes lavastuse funktsionaalsele aspektile, võime küsida, mis on konkreetselt selle lavastuse eesmärk. Suureliselt väljendudes: kas see poliitilise teemaga lavastus peab ka esile kutsuma muutusi ühiskonnas? Kas tegijad tahavad Reformierakonna langust? Kas selline poliitiline teater peab olema õpetusteater, mis ütleb publikule, mida ta ühe või teise probleemi lahendamiseks peab tegema? Siin saamegi mängu tuua Bertolt Brechti, kes minu jaoks oli lavastuse kõige selgem viitepunkt. Teame, et Brechti eepiline teater oli eelkõige valgustuslik-seletav. Tema eesmärk oli jagada teavet mingi probleemi või elunähtuse kohta ja panna inimesed mõtlema. Brechti teater oli ise end aitama asunud inimese teater.8 Minu meelest peegeldabki just selline hoiak lavastuse „Kindlates kätes” ideoloogiat.
Siinse uurimisaspekti alla käib ka küsimus, kas poliitiline teater väljendab või peaks alati väljendama selget ideoloogilist positsiooni. Poliitiline teater on domineerivate ideoloogiate vastane. Selle positsiooni radikaalsuse või jõulisuse määr võib olla erinev, st ka näiliselt justkui neutraalne positsioon tähendab loojapoolset valikut. Lavastuse „Kindlates kätes” toon on selgelt irooniline ja sellest tulenevalt ka domineeriva, st Reformierakonna ideoloogia vastane. Lavastus näitab kõverpeeglit, aga jätab ambivalentseks, ütlemata, kuidas peaks mõtlema või olema.
Funktsionaalse aspekti alla käib ka eritlus, milliselt positsioonilt kõnelevad vaatajaga lavastuse loojad: kes ja mille nimel kõneleb. „Kindlates kätes” on loojate kõrvaltvaatav pilk ilmne. Prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i käsitlustest lähtuvalt võib öelda, et tänapäevase poliitilise teatri eesmärk on astuda vastu ühiskonna üldisele konformismile ja laiemale konsensusele ja tekitada dissensust ehk erimeelt. Minu silmis „Kindlates kätes” seda näitabki, et mitte kogu ühiskond pole olnud konsensuslikult Reformierakonna juhtimise all. Eesmärk on panna vaatajad mõtlema ehk tekitadagi erimeelt.
Kristen Michal — Juhan Ulfsak.
Siim Vahuri fotod
Esteetiline aspekt. Varasemale uurimusele tuginedes olen väitnud, et poliitilisuse (dissensuse, erimeele) avaldumise teeb võimalikuks just postdramaatiline esteetika. Sellises teatris antakse vaatajale suurem võim kui dramaatilises teatris — vaataja peab ise otsuseid langetama. Demokraatia idee väljendub aga postdramaatilises teatris seeläbi, et erinevad märgisüsteemid on seal võrdsel positsioonil — näitekirjaniku kirjutatud ja lavalt kõneldav tekst ei domineeri teiste lavaliste aspektide üle. „Kindlates kätes” esteetika ei ole postdramaatiline. Domineerib narratiiv (Reformierakonna sünd ja elukäik), mida ei väära „lihtsate eestlaste” vahemonoloogid ega poistekoori laul. Erinevad märgisüsteemid ei ole seal võrdsel positsioonil: esiplaanil on Epneri-Pilve kirjutatud vaimuka sisu ja vormiga tekst suurepäraste näitlejate esituses, teised väljendusvahendid on loo ehk narratiivi teenistuses. Küll aga on eespool osutatud žanrite-teatriliikide külluslik segamine omane just eepilisele teatrile.
Seega, „Kindlates kätes” rakendab eepilise teatri esteetikat, mida Hans-Thies Lehmann mõistis vormina, mis kuulub veel dramaatilise teatri paradigmasse. Lehmanni järgi võidi „draama sisse ja külge (—) pookida koor, jutustaja, vahemängud, teater teatris, proloog ja epiloog, kõnelemine kõrvale ja dramaatilise universumi tuhat subtiilset avangut, lõpuks ka brechtilik eepiliste mänguviiside repertuaar, ilma et sellega oleks lõhutud dramaatilise teatri spetsiifilist kogemust. Põhimõtteliselt ei ole mingit vahet, kas ja mil määral esinesid lüürilised kõneviisid dramaatilises tekstuuris või kui palju leidis kasutust eepiline dramaturgia — draama suutis kõike seda hõlmata, kaotamata midagi oma dramaatilisest iseloomust.”9 „Kindlates kätes” on vaatamata näiliselt afektiivsetele missa võtetele siiski ratsionaalne, keskendudes „brechtilikule distantsile näitamise ja näidatava, kujutatava ja kujutamisprotsessi, tähistatava ja tähistaja vahel”10.
Brechtilikku esteetikat võimendab ka üldine stiilivõte vastandite, kõrge ja madala ühendamise kaudu. Vaimukat maiste ja argiste detailidega teksti esitab näiteks preester-jutustaja Sergo Vares tõstetult, mõõdetult, kõrges kiriklikus stiilis. Tema kõnestiil on ülev, ülepaisutatud, teadlikult võõritav. Vastandava võttena töötab ka Reformierakonna valimisloosungite esitamine ladina keeles, samuti koori lauldud „Me oleme Ansipi lapsed”, kus töötab sõnade ja muusika täielik dissonants.
Esineb ka eepilisele teatrile omast intertekstuaalsust. Ikka ja jälle viidatakse Paul-Eerik Rummo luuleridadele („Põgene, vaba laps!”) ja Shakespeare’i tragöödiatele (näiteks „me tusameele talv” „Kuningas Richard Kolmandast”, viited „Hamletile” jm). Eriti reljeefselt mõjuv on Juhan Ulfsak Michali patukahetsusstseenis (näidenditekstis on kirjas: „Andestage mulle mu jõle mõrv”; etenduses ütleb ta videojäädvustuse kaudu: „Andestage mulle mu rõve roim”). Michal riietub valgesse kampsunisse kui hullusärki. Ulfsak näitlejana kasutab siin mitmeid registreid: kuulutab tõstetud, kirikliku kõneviisiga patukahetsust, tehes seda võõritava irooniaga.11
Lavastust „Kindlates kätes” analüüsides võib jaatavalt vastata kõigile eeltoodud kriteeriumidele. Selgus, et ka eepilise teatri võttestik provotseerib mittenõustumist ehk dissensust, mis Rancière’i järgi näitab poliitilise kunsti efektiivsust. See mõte on igati lavastuse vaimus — teatritegijad ei taotle kaugeltki mingit nõustumist, tajutava jaotuskorra kinnitamist. Võib arutleda, kas mu järeldust mõjutab see, et ma pole olnud Reformierakonna valija. Kas erakonna püsivalija arusaam oleks teistsugune? Ei tea, selleks tuleks teha publiku-uuringuid. See mittenõustumine aga ei tähenda, et ma oleksin tundnud ennast ühiskonnast välja tõugatuna nagu vahest need inimesed, kellele autorid on eestpalvete ja monoloogidega sõna andnud. „Kindlates kätes” asetab vaataja silme ette viimase kolmekümne aasta Eesti elu (mille mina tänu oma sünniaastale olen tervenisti kaasa teinud). Lavastuse autorid teevad seda eespool mainitud mitmekesiste kunstiliste võtete ja tugeva kõverpeegli filtri abil. Kokkuvõtteks võtan appi klassiku Heiner Mülleri, kelle sõnutsi ei seisne teatri poliitiline funktsioon mitte tegelikkuse ülesehitamises, vaid selle küsimuse alla seadmises.12 See tähendab, et poliitilise teatri funktsioon pole vastata reaalsetele probleemidele, vaid neid probleeme esile tõsta, neile osutada ja muuta inimesed seeläbi teadlikumaks. „Kindlates kätes” seda kindlakäeliselt ka teeb.
Viited:
1 „Kindlates kätes” eest on Epner koos Aare Pilvega nomineeritud ka algupärase dramaturgia auhinnale.
2 Vt Madli Pesti 2020. Külluseaasta. Eesti sõnateater 2019. — Teatrielu 2019. Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur.
3 Vt Madli Pesti 2020. Theatre NO99’s Savisaar: an Estonian Political Musical for the Twenty-First Century. World Political Theatre and Performance. — Brill, lk 164–180.
4 Kaur Riismaa 2024. Jumalate sünd ja hukk. „Missa Reformierakonnast” on teater, mida on väga vaja. — Eesti Päevaleht, 20. XI.
5 Vt Madli Pesti 2016. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus.
6 Teatrivaht 2024. — Teater. Muusika. Kino, detsember. — https://www.temuki.ee/archives/11147
7 Jaak Allik 2024. Reformierakonna ajalugu (lühendatult). — Sirp, 6. XII.
8 Bertolt Brecht 1972. Vaseost. Tõlkinud Evald Kampus, Ain Kaalep. Tallinn: Eesti Raamat, lk 211.
9 Hans-Thies Lehmann 2024. Postdramaatiline teater. Tõlkinud Tiina-Erika Friedenthal. Tallinn: Eesti Teatriliit, EMTA lavakunstikool, lk 35.
10 Samas, lk 48.
11 Juhan Ulfsak, samuti Gert Raudsep on nomineeritud Eesti Teatri Auhindade meeskõrvalosatäitja aastapreemiale. Kunstnikupreemiale on nomineeritud Kristel Zimmer.
12 Heiner Müller 1986. Am Anfang war… Intervjuu Rick Takvorianile. Gesammelte Irrtümer. Interviews und Gespräche. Frankfurt am Main: Verlag der Autoren, lk 47.
