Igaühel on esinemisärevusega oma lugu. Mõnel on konkreetne näide: „Sellest muusikakooli esinemisest kõik algas ja nüüd on olukord ainult hullemaks läinud.“ Mõnel on teatud inimesed, kes leevendavad või soodustavad esinemisärevust. Mõned üksikud ütlevad, et nad ei lähe kunagi enne esinemist närvi. Seegi on võimalik, kuigi pigem haruldane. Enamasti on igaüks mingil moel esinemisärevust kogenud, sest see on keha normaalne reaktsioon ohtlikule olukorrale. Esinemine oma ootamatuste ja teadmatusega kujutab endast ohtu.
Patston (2014) määratleb esinemisärevust muusika esitamise puhul püsiva ängistava hirmu ja/või esinemisoskuste halvenemisega avalikus olukorras, mis on isiku muusikalist võimekust, väljaõpet ja ettevalmistust arvestades põhjendamatu. Sageli kirjeldatakse, kuidas proovides ja läbimängus asjad õnnestuvad, aga just teiste ees avalikult esinedes läheb keeruliseks. Esinemisärevus ei teki tühja koha pealt, seda soodustavad negatiivsed mõttemustrid, sealhulgas katastrofeerimine („mul kukub kleit seljast“), perfektsionism („kui ma seda ideaalselt ei esita, pole mõtet lavale minnagi“) ja hirm näiteks mälulünkade või teiste kriitilise arvamuse ees.
Järgnevalt mõned mõtted esinemisärevusest, millest ehk ei ole nii sageli räägitud. Ma ei paku kõikehõlmavat ülevaadet ega üht kindlat lahendust. Artikkel keskendub muusikutele, aga see ei tähenda, et siit ei leiaks mõtteainet ka teiste esinemisvaldkondade entusiastid — tantsijad, näitlejad, etenduskunstnikud.
Esinemisärevus on kollektiivne mure
Hiljuti käsitles esinemisärevust Briti etenduskunstide meditsiiniekspertide ühing BAPAM (British Association For Performing Arts Medicine) ning pakkus välja organisatsiooniülese vaate, lähtudes tööheaolu ja töökeskkonna raamistikust. Esinemisärevus ei näita kellegi nõrkust, kehva iseloomu ega halba tööeetikat.
BAPAM soovitab vaadata organisatsiooni tasandeid laiemalt ja uurida, mida saab süsteemselt teha, kuidas saab tööd ümber kujundada ja kas millestki saab loobuda. Nii võib kriitiliselt küsida, kas alati on vaja tekitada kunstlikult pingelisi olukordi. On see teaduspõhine? On see igas vanuses asjakohane? Kuidas on võimalik kujundada toetavat keskkonda esinemisel, pakkuda toetavat taustajõudu, tekitada puhkehetki? Kas saab korraldada tööelu nii, et inimesed ei peaks mitme töökoha vahet pendeldama, mistõttu kannatavad nii jõulud pere seltsis, suvepuhkused kui ka suuremad pühad? Rõhutada tuleb unehügieeni olulisust ja just selle kogukondlikku toetamist: oma ansamblis, orkestris või koolikaaslastega on võimalik kokku leppida, millal on tervislikud kellaajad kirjade saatmiseks, et see toetaks unehügieeni ja oleks vaimse tervise mõttes jätkusuutlikum.
Loomulikult saab toetada iga muusikut ka individuaalsel tasandil, õpetades talle psühholoogilisi ja sotsiaalseid oskusi ja enesehoidu. Ometi võib tõhusam olla vaadata muudatusi laiemalt. See on meie kõigi ühine vastutus, et me ei kultiveeriks esinemisärevust, vaid toetaksime erinevatel tasanditel seda, et inimesed tunneksid end turvaliselt ja seeläbi väärtustatuna.
Traumateadlik perspektiiv
Käitumisteooriad selgitavad esinemisärevuse tekkimist seoses traumaatiliste kogemustega. Kui muusiku kujunemisaastatel on olnud olukordi, mis on tekitanud ebaterveid toimetulekuvõtteid, pole aidanud muutustega kohaneda, on olnud ebatõhusad ja vähetoetavad, on liigne ärevus kerge tekkima (Herman, Clark, 2023). Jagan ühe muusikatudengi kirjeldust (üldistatud kujul): „Mul on praeguse õpetajaga väga hea suhe, ta on toetav, oskab mulle tagasisidet anda. Ja siis enne kontserti istus ta samasse kohta, kus minu eelmine õpetaja, kes oli väärkohtlev ja traumeeriv. Ma ei suutnud esinemisele keskenduda, sest mulle meenus hoopis mu varasem valus kogemus.“
Niisiis on oluline rõhutada traumateadlikku lähenemist ka muusikavaldkonnas õpetamisel. Õpetaja ei tohiks õpilasi korduvalt traumaatilisse olukorda panna. Ei tohiks soodustada keerulistest kogemustest rääkimist, et keha seda olukorda uuesti läbi ei elaks, pigem tuleb kinnitada, et praegu on olukord turvaline ja et teatud hulk esinemisärevust on normaalne. Ikka ja jälle traumeerivasse olukorda sattudes muusik ei õpi. Veelgi enam, tal võib tekkida tõrge oma valdkonna vastu: ta ei käi enam kontsertidel, ei astu muusikaga seotud majadesse, ei suuna oma lapsi selle valdkonnaga tegelema. Seetõttu on traumateadlik lähenemine oluline kogu valdkonna arengule.
Positiivne hoiak, aga mitte roosad prillid
Psühholoogina olen tähele pannud, et esinemisärevust leevendab sageli oskus õppida märkama oma positiivseid külgi. Enamasti saavad negatiivsed asjaolud palju rohkem tähelepanu ja positiivseid ignoreeritakse. Ka muusika valdkonnas keskendutakse sageli just puudustele, mitte ei tooda välja tugevusi (Patston, Waters, 2015). See omakorda toob kaasa kõrgema stressitaseme ja sellega koos ebapraktilise esinemisärevuse.
Kas esinemisärevus saab olla kuidagi praktiline? Spordi- ja esinemispsühholoogid on pidanud lavahirmu kaua aega normaalseks reaktsiooniks inimesele olulises, aga ka ohtlikus olukorras. Nii nähakse esinemisärevust kui positiivset jõudu, mida võib tervitada ja enda kasuks pöörata. Mitmed artistid ja sportlased on tunnistanud, et ka see võib kohutada, kui tavapärast esinemisärevust enne esinemist pole.
Mida ette võtta?
„Iga pianisti esinemisärevus on sama ainulaadne nagu tema sõrmejälg,” kirjutab Sara Solovitch oma ärevusega toime tuleku teekonnast. See väide vastab tõele. Igaühel on oma teekond, omad esinemisvõimalused, toetavad või mittetoetavad lähedased. Igaüks räägib endale ka oma ainulaadset lugu esinemisärevusest. Esinejad märkavad nii ärevust toetavaid kui leevendavaid asjaolusid. Üks soovitus ongi keskenduda neile asjadele, mis aitavad esinemisärevusega paremini toime tulla. See võib olla telefonikõne sõbraga enne esinemist või toetav tunne, kui lähedased esireas vaimustunult kaasa elavad. Sellist tunnet saab esile manada ka olukorras, kui lähedasi esireas tegelikult ei ole.
Tõhus meetod võib olla redeliharjutus. See on psühholoogias levinud võte ärevuse puhul: olukorrad seatakse pingeritta vastavalt sellele, kui palju ärevust need tekitavad. Oletame, et pianistist muusikul on ees keeruline kontsert Eesti tunnustatud kontserdisaalis, kuhu tuleb lisaks kultuuriteadlikule publikule ka näiteks stipendiumikonkursi esindaja. See oleks olukord, mis tekitaks kõige rohkem ärevust. Millised oleksid kolm erineva ärevusastmega olukorda, mida enne esinemist läbi mängida? Kas kontserdi läbimängimine samas saalis, aga toetava ja väiksemaarvulise publikuga võiks olla vähem ärev olukord? Kas sellest leebem olukord võiks olla kava läbimängimine mõnes avalikus kohas, nt lennujaamas või kaubanduskeskuses, kus möödujad on ilmselt südamest tänulikud kauni muusika eest? Ja kas sellest veel vähem ärev olukord võiks olla ettemängimine oma juhendajale? Viimasest saabki siis alustada ja püstitada järjest keerulisemaks minevaid ülesandeid. Nii tekib kogemus, et isegi kui olukord on ärev, on kava siiski mängitav, ja selliste hetkede toel kasvab enesekindlus.
Lõpuks ei saa me mööda ka hingamisharjutustest. Sobiv hingamisharjutus, meditatsioon või juhendatud mõtteharjutus võib olla võimas võte ärevuse reguleerimiseks, nii et see oleks paras ja toetaks esinemist. Küll aga on hingamisharjutuste puhul oluline meeles pidada, et nende ühekordsest läbitegemisest ei piisa. Hea hingamistehnika võiks olla tööriist iga muusiku pagasis, mis sobival hetkel välja võtta. Mõistlik on hingamisharjutusi teha iga päev, nii heal kui halval päeval. Uuringud on kinnitanud, et selleks ei pea palju aega panustama, ka kolmeminutine regulaarne hingamisharjutus toob kehasse ja ajju olulisi muutusi. Sest aju teeb seda, mida on harjutatud. Aju võib olla juba harjunud sellega, et uue esinemisvõimalusega kaasnevad muremõtted, negatiivne sisekõne ja üleliigne nõudlikkus enda vastu. See toob esile ka ärevuse ees seisva olukorra pärast. Kuid samamoodi on võimalik süvendada ka positiivset: aju saab harjutada olema uudishimulik ja tervitama kõiki tundeid, nii et inimene saab olla enda vastu sõbralik ja märkav ning mõista, et ilma hea esinemisärevuseta pole võimalik ka hästi esineda. Sellise hoiakuga on esinemine enesekindlam.
Kuidas iga muusik saab oma esinemisärevusega paremini toime tulla:
- Mõtesta, millised on olnud head esinemiskogemused
- Leia endale sobiv hingamisharjutus
- Pane paika esinemiseelne rutiin, see pakub turvatunnet ja enesekindlust
- Pärast esinemist pane oma kogemus õppetunnina kirja, tuues välja nii head kui parandamist vajavad asjaolud; ole enda suhtes sõbralik.
ELINA KIVINUKK on psühholoog, spordi- ja esinemispsühholoogia konsultant
Esinemisärevus Leonardo AI loovtõlgenduses.
Viited ja lugemissoovitused:
Herman, R. and Clark, T. 2023. It’s not a virus! Reconceptualizing and de-pathologizing music performance anxiety. — Front. Psychol. 14:1194873. doi: 10.3389/fpsyg.2023.1194873
Patston, T. 2014. Teaching stage fright?— Implications for music educators. — British Journal of Music Education, Vol. 31, nr 1, lk 85–98.
Patston, T., & Waters, L. 2015. Positive instruction in music studios: Introducing a new model for teaching studio music in schools based upon positive psychology.— Psychology of Well-being nr 5, lk 1–10.
Solovitch, S. 2015. Playing Scared: My Journey Through Stage Fright. Bloomsbury.
BAPAM — https://www.bapam.org.uk/managing-performance-anxiety/
Psühholoogilist traumat arvestav praktika. — https://www.palunabi.ee/et/psuhholoogilist-traumat-arvestav-praktika
