„Noor vaataja” hõlmab endas laia sihtrühma, kuid selle liikmeid ühendab tõsiasi, et ollakse teatri vaatamise teekonna alguses, mistõttu võib vaja minna mõningast toetust kogetu kirjeldamisel ja mõtestamisel. Selle publikurühma ühe osa moodustavad erivajadustega noored vaatajad, kellele tuleb teatrimaailma tutvustamiseks teistmoodi tundlikult läheneda. Just erivajadustega lastele ja noortele suunatud teater oli rahvusvahelise noore vaataja teatri festivali „Naks” fookus. Festival toimus 5.–9. novembrini 2024 Tartus ning programmi kuulus 18 lavastust Eestist ja välismaalt. Põhiprogrammi eesmärk haarata noort vaatajat oma paljususes innustas ka siinkirjutajaid, kõrvalprogrammi koordinaatoreid, lisategevustesse rohkem publikut kaasama. Loodetavasti pakub „Naksi” kõrvalprogrammi koostamise kogemus ja ühe lavastuse lähem kirjeldus mõtteainet, kuidas noore vaataja teatrit rikastada.
Tähelepanu!
Festivalil etendus kokku neli erivajadustega lastele suunatud lavastust: kolm nägemispuudega noorele vaatajale ja üks autistidele. Nägemispuudega lastele mõeldud lavastused olid Leedu Dansema tantsuteatri tantsulavastus „World without eyes” („Maailm, mida ei näe”) ning Eestist Teoteatri ja Nähtamatu Teatri koostöölavastus „Sõnalausuja. Seal, kus metsamühin alguse sai” ja Miksteatri uuslavastus „Mu meel unus mägede taha”. Nende lavastuste ühisosa oli tegevuspõhisus, etenduse ajal ringi liikumine ja eri meelte rõhutatud kasutamine. Näiteks Miksteatri lavastuses sai nähtamatu võluseemne mulda idanema panna ja tunda eri aroome; „Sõnalausujas” kuulata eri instrumentide tekitatud helisid; Dansema tantsuteatri lavastuses eri materjale katsuda ja pehmel laval ringi liikuda. Samuti ühendas eelnimetatud lavastusi väike publikuhulk (8–20 inimest), et igaühele jätkuks tähelepanu.
Festivali ühe tähena oli kohal rahvusvaheliselt tunnustatud Šotimaa tantsutrupp Barrowland Ballet. Nad mängisid ühe perekonna loo kaht adaptatsiooni: 7+ vanuses lastele mõeldud „Tiger Tale’i” („Tiigrilugu”) ning 7+ vanuses autistlikele või vähese kõnevõimega lastele mõeldud „Playful Tigerit” („Mänguline tiiger”). Loo alguses näidatakse rutiinistunud perekonna igapäeva, kus tehakse masinlikult üksnes argitegevusi (söömine, koristamine, tööleminek, magamine), üksteisest ollakse võõrandunud ja meeleolu on üksluine. Halli argipäeva hakkavad järk-järgult värvi lisama mängulise tiigri ootamatud külastused, vallatused ja krutskid, mis muudavad pere suhtedünaamika hoolivaks ja lustlikuks. Selle loo adaptatsioon „Playful Tiger” on näide relaxed performance’ist, mille hiljutisim eestikeelne vaste on „tajuleebe lavastus”1, varem ka „pingevaba lavastus”2.
Tajuleebet lavastust võiks kokkuvõtvalt kirjeldada kahe märksõnaga: informeeritus ja kõikehõlmavus. See tähendab, et kõik etendussituatsioonis osalejad teavad täpselt, mis, millal, miks ja kuidas, ning etenduse mängimiseks on vaja teatrihoonet peaaegu tervenisti kohandada. Seetõttu võib tajuleebe lavastuse väljatoomine olla ajamahukas ning nõuda teatri loominguliselt ja administratiivselt osakonnalt oskusi või lähenemist, mida varem pole rakendatud. Eestis on tajuleebete lavastuste järele kindel nõudlus, märkimisväärne hulk neuroloogilise erivajadusega publikut ja koostööaltid tugiisikud/haridustöötajad3.
„Tiger Tale’i” etendusele järgnenud vestlusring trupiga.
Selliseid piiritletud sihtrühmale loodud lavastusi on keeruline ja ehk asjatu kunstiliselt analüüsida, sest lavastuse funktsioon pole niivõrd esteetiline kui sotsiaalne elamus (näiteks kaasatus, ligipääsetavus). Hea meel oli näha, et Barrowland Ballet suhtus oma publikusse kui võrdväärsesse: kui mängukaaslastesse. „Playful Tiger” ja „Tiger Tale” olid mõlemad üllatavad, julged, leidliku koreograafiaga ja puudutasid tundespektri eri osi. Mõlemal etendusel kasutati mitmesuguseid lõhnu, sai katsuda erinevaid materjale, tantsijaga sünkroonis liikuda ja mandariine loopida. Seda kõike igale osalejale sobivas tempos ja ulatuses. Ehkki lugu oli „Playful Tigeris” hõredam ja jäi justkui pooleli tiigri esimese sekkumisega pereellu, polnud see sihtrühmale tähtis: ulatusliku kaasamise tõttu oli etendus igatahes paljukihiline kogemus. Sarnaselt beebiteatriga4 oli saatjate/lapsevanemate silmis näha rõõmuhelki, sest nähti last uues olukorras, usaldamas ja kohanemas. Nii muutusid kohalviibijad kas või hetkeks etendajateks. Samuti jagus tantsijate tähelepanu (peaaegu) võrdselt kõigile ning märgati, kes soovib enda ette hoida, kes energiat kulutada, kes istuda või seista, mille järgi kohandati ka interaktsiooni noore publikuga. Nii nagu beebiteatriski peavad ka tajuleebeid lavastusi mängivad etendajad olema parajalt ettevaatlikud, suurepärased improviseerijad ja siiralt heatahtlikud.
Barrowland Balley’ praktika on mitmekülgselt õpetlik. Kui trupp teeb neuroloogiliste erivajadustega lastele suunatud teatrit, on protsessi kindel põhimõte teha tihedat koostööd sihtrühmaga. Näiteks on trupp külastanud koole ja vaadelnud autistlikke lapsi, katsetanud prooviprotsessis oma mõtteid lastega ja jälginud, mis lapsi eriti haarab. Koostöö tulemusel selguvad elemendid, mida sihtrühmale mängides võimendada: näiteks on Barrowland Ballet täheldanud, et intellektipuudega lastele meeldib liigutuste ja häälitsuste kordamine ning peegeldamine, hüppamine ja keerutamine. Sihtrühma lähedus lavastuse loomisprotsessis on ennetanud loomemeeskonnal tabude tekkimist ning kinnitanud tõdemust, et täiskasvanud ja lapsed näevad asju erinevalt: kui täiskasvanule tundub, et mingi asi etendusel hirmutab last, siis lapsele võib see hoopis põnev olla.5
Lisaks sihtrühma tundmaõppimisele ja nendega koos loomisele on Barrowland Ballet leidnud lahenduse ühele põhiprobleemile või ettekäändele, miks erivajadustega lastele teatrit ei tehta: kuidas väikese publikuhulgaga ja ressursikulukaid lavastusi üldse/rohkem teha? Šoti trupi tajuleebed lavastused on põhiliselt adaptatsioonid repertuaaris olevatest lavastustest. Selline lähenemine on finantsiliselt lihtsam, sest põhiline loomeprotsess on toimunud, stsenograafia olemas jne, mistõttu ressursina kulub adapteerimisel üksnes etendajate aeg. (Ka proove tehakse ruumirenti maksmata koolis, kus õpib lavastuse sihtrühm.) Ühendkuningriigi teatrites laiemalt esineb sarnane tava. Mängukavas on n-ö tavaetendustele lisaks kohandatud mängukorrad: üks etendus kuus viipekeeles, teine subtiitritega, kolmas tajuleebe lavastus (seejuures on rõhutatud, et oodatud on kõik vanused) jne. Eestiski on kohandatud etendused tuttavad: näiteks on teatris Vanemuine, Eesti Draamateatris ja Tallinna Linnateatris toimunud kirjeldustõlkega lavastused pimedatele. Nii ei tähenda erivajadustega inimestele teatri tegemine alati uue lavastuse loomist, vaid olemasoleva kohandamist sihtrühmale sobivaks, mis võiks suurendada teatrite võimalusi ja motivatsiooni seda teha.
Näis, et „Naksi” fookus meelitas erivajadustega lapsi ka teistele festivali etendustele, mis polnud spetsiaalselt neile loodud, kuid kus empaatiline publik ja trupp hoidsid õhkkonna mugava ja sõbraliku. Kui saalist kõlas vali hõige või mõni vaataja püüdis lavale hiilida, lavakujundust katsuda või ainiti saalipõrandasse süveneda, ei häirinud see sugugi teisi lapsi. Nii jagus kõigile kogemisrõõmu. Festival oli osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist ja tänu selle põhimõttele tagada info sündmuse ligipääsetavuse kohta oli lavastuste kirjelduste juures selgelt kirjas, millega tegemist on (sõnadega/sõnatu/vähese tekstiga lavastus, žanr, ülevaatlikud fotod, soovituslik sihtrühm, mängupaiga eripärad). Eespool mainitud eesti lavastusi erivajadustega lastele ja noortele on veel võimalik kogeda ja ehk innustavad need, ühes jagatud mõtetega, võtma Eestis rohkem ette uurimuslike, eri sihtrühmadele suunatud ning nendega koostöös valmivate lavastuste loomist.
Katsetused võivad näidata tõde
Festivali „Naks” 2024 kõrvalprogrammi ülesehitus järgis suuresti traditsiooni: toimusid töötoad, temaatilised aruteluringid (suunatud õpetajatele ja teatriprofessionaalidele) ning laste- ja noortekultuuri konverents (endine lastekultuuri seminar). Kõrvalprogrammi uue osana proovisime etendusjärgseid ühistegevusi, mis varem on toimunud truppide algatusel, festival ise neid initsieerinud ei ole. Seejuures seadsime üheks eesmärgiks kõiki eelmainitud elemente etteantud raamistikus varieerida.
2024.aasta festivali tegi eriliseks see, et kõrvalprogrammi koostamine oli usaldatud kahe inimese (ja veel teoreetiku!) hoolde. Kuna koostasime kõrvalprogrammi kahekesi, oli dialoogilisus algusest peale meie töörütmi ja mõtetesse juurutatud. Üsna teadlikult, samas küllalt juhuslikult läks nii, et dialoogilisus ja kaasatus kujunesid ka kõrvalprogrammi sisu oluliseks märksõnaks. (Nüüd näeme, et publikut kaasavaid praktikaid otsiti, katsetati ja uuriti „Naksi” korraldamise ajal ka laiemalt6.)
„Tiger Tale”.
2025. aasta noore vaataja teatri biennaalil Rootsis kogesime, et vahetute muljete jagamine või muu ühistegevus on võrdlemisi loomulik etenduse jätk. Eestis tundub pärast aplausi publikuga kohtumine olevat vaid üksikute teatritegijate südameasi (sügav kummardus neile kõigile!). Biennaalist ehk „Bibu” festivalist kannustatuna soovisime „Naksil” ühes truppidega katsetada viise, kuidas saaks publiku vaatamiskogemust mõne tegevusega pikendada. Programmis olnud välislavastustel oli ühistegevus osa etendusest: näiteks korraldati lühivestlus, kutsuti mandariine ämbrisse loopima või üle krudiseva vaiba kõndima ning lubati lavailma siseneda ja seda katsuda. Foorumteatris, beebiteatri etendustes ja erivajadustega noorele publikule suunatud lavastustes ei tõmmatudki piiri vaatamise ja tegutsemise vahele — etendused kulgesid koos publikuga ja võimalused nähtu üle mõtiskleda või tunda end kaasatuna tekkisid loomulikult. Ülejäänud truppide poole pöördusime ettepanekuga teha publikuga midagi toredat vahetult pärast etendust, pakkusime ise ideid, kuulasime nende omi ning leppisime kokku, et tegevusi viivad läbi etendajad. Nii lisandusid eelmainitud etendusjärgsete ühistegevuste hulka võimalus pärast etendust etendajatega muljetada ja kapsast süüa, koos musitseerida, küsimuste asemel jagada lavastusega seostuvaid kogemusi ja tagasisidet näitlejatele või valmistada postreid.
Kui etendusjärgseks ühistegevuseks oli vestlusring, ei osalenud selles eraldi moderaator. Olime igaks juhuks ise valmis publikust aktiivselt küsimusi küsima, kuid enamasti hakkas vestlus mõne publiku- või trupiliikme algatusel ladusalt jooksma. Mõneti võis seda soodustada ringis istumine, kus kõik tundsid end võrdsena. Ainus poolmodereeritud vestlusring oli inglise keelt kõneleva Barrowland Ballet’ trupiga tantsulavastuse „Tiger Tale” etenduse järel, kus osales umbes nelikümmend Shaté tantsukooli kuue- kuni kümneaastast õpilast. Selles vestluses pöörasime tavapärase vestlusringi dünaamika ümber. Esialgu küsisime küsimusi hoopis lastelt, et trupiga kohtumise ajal oleks mugav olla ja mõttevahetus käivitunud. Seejärel oli lastel võimalik esitada küsimusi tantsijatele. Poolmodereeritus tähendas niisiis seda, et olime publiku soojendajad ja eesti-inglise-eesti tõlgid. Noorte vaatajate suurt huvi vestluse vastu näitas see, et küsimusi oli väga erinevaid („miks te tantsuga tegelema hakkasite” vs „kas te olete abielus?”) ning jutt jooksis katkematult. Eufoorilisele vestlusele seadis piiri juba paari tunni pärast algav järgmine etendus, milleks tantsijad pidid valmistuma.
Selle vestlusringi toimumine ja kulg olid meie jaoks festivalil üheks suurimaks üllatuseks. Kuna trupp oli välismaalt ja lavastuse sihtrühm algklasside õpilased, ei pakkunud me ise välja vestluse kujul ühistegevust, sest kartsime, et see ei oleks orgaaniline. Samuti olid trupi esindajad rõhutanud, et ajakava peab olema punktuaalne. Vestlusringi korraldamise initsiatiiv tuli aga Shaté tantsukooli juhendajalt, kes eelnevalt festivalimeeskonnale kirjutas. Trupp oli vestlusega kohe nõus, sest neile on kontakt publikuga ja vahetu tagasiside oluline. Niisiis julgustame publikut küsima ja etendusjärgsete ühistegevuste võimalusi uurima. Truppidele-teatritele soovime avatust tegevuste/kohtumiste kaalumiseks ja loominguliseks sisustamiseks. Nägime, et ka kõige väiksem etendusjärgne asi, nagu krudiseval tantsuvaibal kõndimine, hoidis noore vaataja etenduse ajal tekkinud uudishimu ja elevust.
Etendusjärgsete ühistegevuste korraldamine nõuab kõigilt osapooltelt usaldust üksteise vastu, sest neis hajutatakse piirid publiku ja etendajate ning saali ja lava vahel. Meie kogemus aga näitas, et lisasamm etenduskogemuse pikendamiseks ja vahetu tagasiside saamiseks on igati proovimist väärt. Vahetu ühistegevus on lisatööriist, kuidas noore vaataja uudishimu võimendada ja teda loosse kaasata. Lisaks on teater kui kohalviibimisel ja vahetul kontaktil põhinev kunstivorm ideaalne paik, kus etenduse ajal (loodetavasti) tekkinud sidet publiku ja lava vahel edasi arendada. See lisahetk koos etendajatega toetab publiku tahet nähtut kinnistada ja seoseid luua.
Laste- ja noortekultuuri konverents „platvorm’24”.
Mart Laulu fotod
Millest noored päriselt mõtlevad?
Usaldus oli sisse kirjutatud ka laste- ja noortekultuuri konverentsi „platvorm’24”7. Kui varem on konverents olnud suunatud õpetajatele, siis seekord tahtsime kutsuda kokku noored. Valisime välja teema, mis on piisavalt lai, et noori kõnetada („jätkusuutlikkus”) ja kutsusime vestlema kümme noort huvitavat inimest (eri põhjustel jäid nad lõpuks vanusesse 20+), kes seda teemat eri nurkadest avaksid (näiteks näitlejatudengi, keskkonnahoidlikkuse spetsialisti, kuraatori, keeleteaduse nooremteaduri). Lootsime jõuda arusaamani, mida jätkusuutlikkus ühele põlvkonnale tähendab. Konverentsi ülesehitus oli üsna lihtne: igas tunnis toimus kolm umbes kümneminutist lühisõnavõttu, millele järgnes 30 minutit ühist arutelu koos publiku küsimustega.
Otsustasime enne konverentsi noortega tutvuda ja simuleerida konverentsiolukorda ehk vestelda neile tähtsatel teemadel. Olime noored eelnevalt üsna meelevaldselt kolme rühma jaganud ning veebis toimunud eelkohtumiste käigus mõistsime, mis on nende ühisosa ja mis konverentsil vestluse käigus juhtuda võiks. Ühtlasi julgustasid kohtumised minema lõpuni ideega, et vestlusi ei suuna moderaator, vaid publik ja lavalolijad. Seejuures leppisime kokku, et emb-kumb meist küsib alati esimese küsimuse ning võtab aktiivse kuulaja-küsija rolli, et mõttevahetust käimas hoida.
Konverentsi hommikul avastasime, et olime eelkirjeldatud otsustega andnud ära vastutuse vestluse teemakohasuse ja sisukuse eest. Ehkki konverentsi korraldamise ajal tundus meile mittemodereeritus aeg-ajalt hullumeelse ideena, otsustasime kutsutuid usaldada. Meie üllatuseks läks kõik hästi — sõnavõtud olid lühikesed ja kaasahaaravad, arutelu jooksis võrdlemisi sujuvalt ja meie küsimused ei olnud ainsad, mida esitati. Osalt (ja ette planeerimata) tagas ladusa arutelu see, et kõnelema kutsutud noorte hulk oli suur ja oma sõnavõtte ette valmistades olid nad teema üle mõelnud. Nii oli neil suurem huvi ja ehk ka lihtsam teistelt küsimusi küsida. Vestlustes oli küll pikemaid mõttepause ja teemast kõrvale kaldumist, kuid neil juhtudel sekkusime, meenutasime eelkohtumist ja palusime veel kord rääkida mingist näitest, mis seal kõlanud oli.
Mittemodereeritus oleks võinud viia kui mitte anarhiani, siis vähemalt sisutuseni, kuid läbikukkumise tõenäosust vähendasid eelkohtumised ja meie valmisolek publikust küsimusi küsida. Sellist formaati ja ettevalmistavate tegevuste edasi arendamist võiks edaspidigi katsetada. Nii tekib ja kasvab huvi ning usaldus ka publikus, keda konverentsi sellise formaadi katsetusel „Naksil” oli vähe. Konverentsil toimunud viljakas arutelu näitas, et teatrifestival saab tegelda teatriga külgnevate ja sellest laiemate küsimustega ning olla platvormiks erinevatele häältele.
Usaldusest kantud teater
Loodetavasti edastas meie siinne artikkel selge signaali, et huvi ja soov teatrit kogeda on olemas kogu „noore vaataja” spektril ja et etendusjärgsete ühistegevuste vastu tuntakse aina suuremat huvi. 2024. aasta festivali läbis punase niidina usalduse olulisus. Usaldust, aga ka tähelepanelikkust ja julgust nõuavad nii erivajadustega lastele ja noortele suunatud teatri lavastusprotsess kui ka etendused. Usaldust on vaja ka etenduskogemuse laiendamiseks ja pikendamiseks, uute ideede, formaatide ja teistlaadi kohtumiste tekkeks. Festivali kogemus näitas, kui loovalt saab etendusele punkti panna — arvestades sihtrühma, lavastust ja trupi oskusi. Teretulnud on uudishimu, arutelud ja koostöö, et mitmekesistada teatris kohtumise viise.
Viited:
1 Seda nimetust kasutab 2024. aasta kevadel haridusprojektina esietendunud Eesti esimene relaxed performance „Tajuleebe tantsulugu” (Rahvusooper Estonia, lavastaja Eve Mutso). — Vt https://opera.ee/et/lavastus/tajuleebe-tantsulugu/
2 Keiu Virro 2019. Pingevabad lavastused erivajadustega lastele: kas puhta rõõmu kogemus jõuab ka Eestisse? — Eesti Päevaleht, 20. IX.
3 Seda tõdes Keiu Virro juba aastal 2019. Vt Keiu Virro 2019.
4 Vt ka: Elo Kaalep, Karmen Juhkam, Eleriin Miilman 2023. Loomingulisest beebist agentse teatrivaatajani. — Teater. Muusika. Kino, nr 2.
5 Vt lähemalt: Keiu Virro 2024. Šotimaa koreograaf toob tartlaste ette lavastuse erivajadustega lastele. — Tartu Postimees, 4. XI.
6 Vt 2025. aasta alguses ilmunud „Publiku kaasamise käsiraamat”. — https://publikukaasamine.ut.ee/
7 Vt festivali koduleht. — https://naksfestival.ee/
