Hääl on mu keha primadonna.
Plácido Domingo
Plácido Domingo tõdemus häälest kui keha primadonnast kinnitab ikka ja jälle ka minu mõtteid erinevatest lavastustest ja kontsertidest. Hääl on näitleja ja laulja põhiline väljendusvahend, eeldus, millele artist saab rajada kõik muu. Kui artistile on antud tämbraalselt rikas hääl ja ta on osanud seda töödelda kuni vokaaltehniliste kõrgusteni, saavutab ta nii näitlemisel kui musitseerimisel uskumatult avara värvigamma. Võib ju arvata, et minu eas, rikkalikult teatri- ja muusikaelamusi kogenuna on ehk lapsik oodata midagi, mida pole veel kuuldud-nähtud. Aga võta näpust — selliseid asju on ikka veel olemas!
Seekord jagan oma muljeid mitmest lavastusest, mis on etendunud täiesti erineva suunitlusega teatrites, sh ühest märgilisest kontserdist. Mõnda neist olen näinud-kuulnud ka Youtube’i vahendusel.
„PULCINELLA & HISPAANIA TUND”
„Pulcinella”, Igor Stravinski ühevaatuseline ballett lauludega (Igor Stravinski muusika Giovanni Battista Pergolesi ainetel) ja Maurice Raveli ooper „Hispaania tund” (muusikaline komöödia Franc-Nohaini samanimelise näidendi ainetel). Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Dirigent: Kaspar Mänd. Lavastaja: Guillaume Gallienne (Prantsusmaa). Koreograaf: Clairemarie Osta (Prantsusmaa). Dekoratsioonikunstnik: Sylvie Olivé (Prantsusmaa). Kostüümikunstnik: Olivier Bériot (Prantsusmaa). Valguskunstnik: John Torres (Prantsusmaa). Dramaturg ja lavastaja assistent: Marie Lambert-Le Bihan (Prantsusmaa). Produktsioon: Pariisi Opéra Comique koostöös Rahvusooperiga Estonia. Esietendus Rahvusooperis Estonia 7. II 2025.
Mul oli õnn näha seda kaksiklavastust kolmel korral: 5. (läbimäng), 9. ja 16. veebruaril 2025. Koostöös Pariisi Opéra Comique’i lavastusmeeskonnaga, mille kaasprodutsent oli RO Estonia, on valminud üle hulga aja üks värvikas, humoorikas, vaimukas ja heas prantsuse keeles kõlav teatritükk. (See käib ennekõike ooperi „Hispaania tund” lavastuse kohta.) Boonuseks peaaegu kõikides rollides mõnusa mängulusti ja lauljakvaliteediga osatäitjad.
„Pulcinella”
Kultuuriloost on teada fakt, et 1920. aastatel vene balleti Pariisi toonud Sergei Djagilev pakkus Igor Stravinskile idee kasutada uue balleti muusika loomiseks Giovanni Battista Pergolesi muusikat. Nii ongi muusikalukku jäänud suurepärases, n-ö uuendatud värskuses Stravinski versioon Pergolesi säravast muusikast. Stravinski lisas sellele vokaalsed partiid ja ka variatsioonid rohkete koloreerimisvõimalustega soleerivatelt pillidelt.
Igor Stravinski ballett „Pulcinella”. RO Estonia/Eesti Rahvusballett, 2025. Esiplaanil Naine valges — Anna Roberta ja Pulcinella — Finn Adams. Tagaplaanil sopran — Juuli Lill, tenor — Yixuan Wang, bass — Priit Volmer.
Väide, et vokaalsed lisandid ei ole seotud otseselt balleti sisuga, ei pea paika. Laulude tekstid, mida esitavad tenor, metsosopran ja bass, lisavad oluliselt värvi loo peategelase Pulcinella käekäigule. Oma väite kinnituseks toon ühe näite Youtube’is nähtud videost hollandi koreograafi Nils Christe 1987. aasta lavastusest Rotterdami Scapino Balletile. Balleti muusika on salvestanud Claudio Abbado Londoni Sümfooniaorkestriga Londonis 1978. aasta märtsis, vokaalsolistideks tõelised tipplauljad Teresa Berganza, Ryland Davies ja John Shirley Quirk. Fantaasiaküllase ja vaimuka, 1920. aastatele iseloomuliku koreograafia loonud Nils Christe pakub vaatajale erakordselt tugeva elamuse; laulud kõlavad lavastuslikult veenvas sisulises seoses ja erakordse karismaga muusiku Claudio Abbado Pergolesi-Stravinski teose interpretatsioon ei unune niipea.
Estonia laval avanes vaatajale üle pika aja lakooniline, küll aga pilkupüüdev, ajastutruudust järginud kujundus (dekoratsioonikunstnik Sylvie Olivé, Prantsusmaa). Värvide — üleminek beežilt pruunikatele, kollastelt punakatele toonidele — ja valguse mäng (valguskunstnik John Torres, Prantsusmaa) ning treppide nutikas kasutus nii balletis kui ooperis kujundas atmosfääri ja andis hea võimaluse jälgida segamatult nii tantsijaid kui ka hiljem ooperis tegutsevate lauljate karakteriloomet.
Jätan hinnangu andmise „Pulcinella” koreograafiale balletikriitikutele, kuid julgen siiski avaldada kahjutunnet, et loobutud on commedia dell’arte aega kuuluvast Pulcinellast, kogu temaga seotud värvikusest, asendades selle vihjetega Charlie Chaplinile. Kuid kui selline muudatus oli kord juba tehtud, siis oleksin oodanud vaimukamat ja erksamates toonides käsitlust Chaplinist, tema olemuse traagikast-koomikast.
Omaette teemaks oli „Pulcinella” 5. ja 9. veebruari etendusel kõlaline tasakaal orkestris — alles 16. veebruari etendusel (dirigent Kaspar Mänd) võis selgelt eristada Pergolesi teemasid ja kuulda Stravinskile omase orkestratsiooni värvikust. Vokaalset rikkust pakkusid „Pulcinellas” sooja tämbri ja hea fraasitunnetusega Aule Urb, korralikult laulvad kaks tenorit Rafael Dicenta/Yixuan Wang ja bass Raiko Raalik. Raaliku rikka tämbraalsusega hääl, milles on olemas vajalik fokuseeritus ja kantileeni valdamine fraseerimisel, pakkus taas lummavat naudingut.
„Hispaania tund”
Osades: Torquemada, kellassepp — Mart Madiste või Reigo Tamm; Concepción, Torquemada abikaasa — Helen Lokuta või Karis Trass; Gonzalve, poeet — Brayan Ávila Martinez (Mehhiko) või Heldur Harry Põlda; Ramiro, muulaajaja — Tamar Nugis või René Soom; Don Iñigo Gomez, pankur — Mart Laur või Priit Volmer.
Maurice Raveli ooper „Hispaania tund”. RO Estonia, 2025. Vasakult: Gonzalve — Brayan Ávila Martinez, don Iñigo Gomez — Mart Laur, Torquemada — Reigo Tamm ja Concepción — Helen Lokuta.
Mul oli hiljuti võimalus näha kinos Artis prantslaste tehtud filmi „Boléro” (Ciné@, Cinéfrance Studios, F comme Film jt, 2024, režissöör Anne Fontaine). Filmis oli huvitav Maurice Raveli käsitlus: luubi alla oli võetud vaid helilooja ülipopulaarseks saanud orkestriteose „Boléro” saamislugu. Ma ei hakka sel teemal pikemalt peatuma, kuid siit saab tõuke üks oluline paralleel, mis aitab mõista ka ooperi „Hispaania tund” muusika olemust. Nimelt oli Raveli isa šveitslasest leiutaja, kelle leiutiste hulka kuulusid nii sisepõlemismootor kui ka auru jõul liikuv auto. See seletab ka poja ilmset vaimustust igat sorti mehhanismidest. Erilist kirge olevat ta tundnud kellade motoorikaga seotud kõlamängude vastu. „Hispaania tunni” muusika algab lugematute kellade tiksumisega, mis saab viiteks aja halastamatule kulgemisele. Pikantsete sündmuste rohkus annab peale muheda huumori ooperile ka kapaga lisaväärtusi. Kokkuvõtvalt võiks loo iva leida Concepcióni pettumusest pakatavast imelühikesest aariast „Oh, la pitoyable avanture!” („Oo, kahetsusväärne avantüür”).
Rõõm oli kuulda kahte lauljate koosseisu, kus peaaegu kõik olid lustlikus mänguhoos ja heas vokaalses vormis. Avaldan siinjuures ühe soovi seoses poleemikaga RO Estonia juurdeehituse ümber. Mul tekkis see soov juba Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande” puhul ja tugevnes käesolevat lavastust vaadates: mõlemad ooperid oma intiimses filigraansuses ja nii mängulises kui muusikalises värvikuses pääseksid publikule lähemale tunduvalt kammerlikumas saalis. See annaks lauljate käsutusse palju julgemad värvid grotesksete situatsioonide, Raveli kõlamängudes peituvate häälte pikantsuse, krutskeid täis nüansside esile toomisel.
„Hispaania tund” on iga metsosoprani jaoks maiuspala: siin on ohtralt karakteri loomise võimalusi ja Raveli peenekoelise muusika nüansirohkust.
Karis Trassi Concepción mõjub oma näilises süütuses meestele mõistust röövivalt. Trassi kui laulja suur väärtus on tema hääle sametine tämber ja selle peen fraseerimisse rakendamine. Selle rolli loomisel on kindlasti oluline sensuaalsus, mis ei lasku labasusse. Trassi suhtlemine oma partneritega on mänglevalt võluv — rollijoonises petlik, samas muusika peensusi nautiv.
Helen Lokuta Concepción on kindla, temale omase vokaliseerimisega kujundatud roll. Kuna Lokuta lavakogemus on juba tunduvalt suurem kui Trassil, on kõik, mida ta teeb, pakutud publikule kindla veendumusega. Ajas tagasi vaadates tahaksin meenutada Lokuta särava vokaliseerimise ja siira olekuga rolli Rossini ooperis „Tuhkatriinu”. Kuna aastate jooksul on tal olnud ohtralt rolle mitmes žanris, sealjuures ka operetiprimadonnade omi, siis tundub, et need sageli glamuursed osad on jätnud oma jälje tema väljendusvahenditesse. Usun, et see anderikas laulja leiab edaspidi taas tee lihtsuse ja vahetuse juurde.
Mängulusti ja head laulmist võis nautida nii René Soomi kui Tamar Nugise muulaajaja Ramiro lihtsameelses ja maskuliinsusest pakatavas rollis. Heldur Harry Põlda ja Brayan Ávila Martineze (Mehhiko) tudengist poeedi Gonzalve ülevusest pakatav poeedihing pakkus mõlema laulja esituses värvirohkust. Karakterrollides end hästi tundev Priit Volmer ja üllatavalt heas vokaalses vormis Mart Laur andsid samuti publikule võimaluse muhedaks naeruks. Ka Mart Madiste ja Reigo Tamm tossikesest kellassepa Torquemadana täitsid oma nappi rolli värvikalt ja kõlava tenorihäälega.
„Kuningas Arthur”
Henry Purcelli ooper „Kuningas Arthur” John Drydeni libretole. Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigendid: Aleksandr Brazhnik, Kristi Jagodin ja Martin Sildos. Lavastaja: Tiit Palu. Kunstnik: Lilja Blumenfeld. Koreograaf: Mare Tommingas. Videokunstnik: Juho Porila. Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla teater). Tõlge eesti keelde: Peeter Volkonski ja Hannes Villemson. Osades: Kuningas Arthur — Raivo E. Tamm; Emmeline, Cornwalli printsess — Lena Barbara Luhse; Oswald, Kenti kuningas — Hannes Kaljujärv või Priit Strandberg; Merlin, võlur — Tiit Palu; Osmond, Saksi maag — Karol Kuntsel, Venus — Pirjo Jonas või Marta Paklar ja Martin Karu või Ivo Posti; Cupido — Pirjo Jonas või Marta Paklar; Honour — Martin Karu või Ivo Posti ja Rasmus Kull, Oliver Timmusk või Hisatoshi Nezu; Comus — Rasmus Kull, Oliver Timmusk või Hisatoshi Nezu; Aeolus — Taavi Tampuu või Simo Breede; Grimbald, maavaim — Taavi Tampuu või Simo Breede; Philidel, õhuvaim — Karmen Puis või Grete Oolberg; Külmavaim — Kristjan Häggblom või Simo Breede; Sireenid — Pirjo Jonas või Marta Paklar ja Grete Oolberg, Helen Nõmm või Marta Burgoa; Lamburid — Oliver Timmusk või Hisatoshi Nezu ja Karmen Puis või Grete Oolberg ning Helen Nõmm või Helen Hansberg; Meremehed — Rasmus Kull, Oliver Timmusk või Hisatoshi Nezu ja Egon Laanesoo või Janari Jorro ning Artur Nagel või Kristjan Häggblom. Külavaimu saatjad, lamburid, kuldsed haldjad — Sayaka Nagahiro, Elisabeth Vereide Dvergsdal või Viktoriya Piekhotina ja Bleiddian Bazzard või Jerome Bates. Kolm häält — Andres Mähar, Ken Rüütel ja Rasmus Vendel. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Produktsioon: Vanemuise teater, esietendus Sadamateatris 22. II 2025, nähtud etendused 22. II ja 9. III 2025.
Henry Purcelli ooper „Kuningas Arthur”. Vanemuise teater, Sadamateater, 2025.
Kuningas Arthur — Raivo E. Tamm.
Kindlasti leiab see, siinmail seni kuulmata, rohke tegelaskonnaga (näitlejad, lauljad, balletiartistid, koor, orkester) lavastus edaspidi rohket tagasisidet nii publikult kui kriitikutelt. Lavastust vaadates vaimustusin sellest, mida see pakkus silmale kunstnik Lilja Blumenfeldi, videokunstnik Juho Porila, valguskunstnik Margus Vaiguri (Endla teater) ja koreograaf Mare Tomminga teostuses, ning loomulikult kuulmismeeltele: hästi kõlav orkester ja koor eesotsas muusikajuht Risto Joostiga (teisel õhtul dirigent Aleksandr Brazhnik.) Purcelli vaimustavale värvikale helikeelele andis palju juurde teorbi (Kristo Käo) ja klavessiini (Ele Sonn) kasutamine. Vaieldamatuks võitjaks jäid lavastuses Henry Purcelli muusika ja inimhääl, lisaboonuseks atmosfääri loonud, väärt sõnavaldamisega tõlked Peeter Volkonskilt ja Hannes Villemsonilt.
See, et tervenisti omamaiste artistide ja lavastusmeeskonnaga ooper oli kuulajate ette toodud ülimalt ahtas Sadamateatris, loob pretsedendi. Orkestri paiknemine publiku selja taha jääval rõdul andis omamoodi stereofoonilise kõlaefekti; väikesearvuline, kuid kompaktse kõlaga koor saali külgedel lisas kõla tervikusse emotsionaalsust. Väljendusrikaste videote vahendusel toodi publik ürgmetsa, kus hirmu tekitavad, müstilised hetked vaheldusid helgematega. Lavakujundus juhatas vaataja Inglismaa olustikku: hobuste pildid videos ja vaated raudteejaamale, kus reisijate seas vilksatas publikule tervituseks viipav, kuninganna Elizabeth II välimusega tegelaskuju. Tegevuse arenedes muutus raudteejaam keskaegse kindluse müürideks. Raivo E. Tamme ja Hannes Kaljujärve (teisel esietendusel Priit Strandberg) ilmumine fantaasiaküllases keskaegses raudrüüs andis vaimuka viite ajastule. Lena Barbara Luhse õrnus ja haprus Emmeline rollis, mis oli saavutatud nii grimmi kui kostüümiga, andis näitlejale ilmselt kätte ka häälevärvi ja intonatsioonide kasutuse võtme.
Aeolus — Taavi Tampuu.
Venus — Pirjo Jonas.
Julgen avaldada siin ühe tähelepaneku lavastuse kohta (lavastaja Tiit Palu), mis puudutab seose loomist libretisti John Drydeni ja Henry Purcelli vahel. Etendusi jälgides paistis silma, et näitlejaist ainsana suutis Karol Kuntsel Osmondi rollis tuua esile Purcelli muusikaga seonduvat kirge, hääle raevukat värvi ja järgida ka sõnalises tekstis muusikas sisalduvat retoorikat. Iga ta sõna ja mõttekild kandus selgelt kuulajateni. Muidu nii rohkeid häälevarjundeid valdava Raivo E. Tamme Kuningas Arthur jäi kuidagi kummaliselt ükskõikseks — teksti sisust lähtuvalt peaks ta vaatama põletavalt ja kirglikult oma ihaldatud pimeda Emmeline poole. Rohkem fantaasiat oleks oodanud ka heade ja kurjade kavatsustega haldjate omavahelisest suhtlusest.
Pirjo Jonas on teinud lauljana suure kvalitatiivse hüppe. Tema häälde on lisandunud sisemisest energiast laetud mahlakus, mis annab ta koloratuuridele veelgi rohkem veenvust ja lennukust. Erinevate karakterite loomine Venuse ja Sireeni partiides mõjus lummavalt, rääkimata tema looduse poolt antud lavalisest karismast, heast kehaplastikast ja kelmikast mängulustist — iga tema ilmumine vallutas lava silmapilkselt.
Teises kooseisus laulis neid rolle Marta Paklar, kes oli sellel laval esmakordselt. Nii tema hääle keskregistri ilu kui ka väline graatsia annavad lootust edaspidiseks. Kahjuks jäi tal praegu veel vajaka vokaalsest täpsusest ja vabadusest koloratuuride laulmisel. Aga eks aeg anna arutust.
Heameelt tegi Karmen Puisi ja Helen Nõmme särav vokaaltehniline baas ja häälte omavahelise sobitamise oskus ansamblites; Purcelli muusika esitamisel on see ülioluline. Teises koosseisus rõõmustas Grete Oolberg oma klaari hääle ja lavalise plastikaga.
Raudteejaama töötajad: Pirjo Jonas (Cupido), Martin Karu (Venus), Rasmus Kull (Honour) ja Karmen Puis (Philidel). Heikki Leisi fotod
Rõõmu tundsin sellegi üle, kui võluva füüsilise vabaduse on saavutanud koreograaf Mare Tommingas peaaegu kõigi laulvate osatäitjate liikumises. Ta on vabastanud lauljad esinemist takistavatest lihaspingetest ja andnud sellega neile võimaluse oma häält vabalt lennutada.
Ka meeshäälte puhul oli kõigis rollides nii vokaalset võimekust kui eredat karakteriloomet. Naudingut pakkus kontratenor Martin Karu kauni häälevärvi vokaaltehniline suveräänsus ja stiilitunnetus. Taavi Tampuu maskuliinsusest pakatav bariton oli erineva karakteriga rollides, Aeoluse ja müstilise maavaimu Grimbaldi rollis uskumatult plastiline ka tema kogukale kehale vaatamata. Samades rollides esinenud kontratenor Ivo Posti ja bariton Simo Breede tajusid hästi Purcelli stiilile omast häälekäsitlust ja nende rollid olid selgete piirjoontega. Rasmus Kull Comuse ja hiljem koomilises Mereme-he rollis näis tundvat end mugavalt nii kehaliselt kui vokaalselt. Eriliselt, lausa kuulmismeeli raputavalt mõjus Külmavaimu rollis imelise tämbri ja põhjatu bassihäälega Kristjan Häggblom. Tema loodud karakter oli kurb ja müstiline. Lisaboonusena mõjus teisel etendusel tema loodud purjutav meremees. Ma ei saa märkimata jätta, et ilmselgelt on mitmele Vanemuise lauljale andnud head nõu repetiitor Toomas Kaldaru, kellel on suured kogemused Itaaliast.
Lõpetuseks ei jäägi muud lisada, kui et tänu Risto Joosti otsivale vaimule ja heale maitsele muusikateoste valikul on Vanemuine taas ühe väärt ettevõtmisega maha saanud.
„EI SAA MITTE VAIKI OLLA…” — VEEL ERAKORDSETEST ELAMUSTEST
Riina Roose ja Paavo Piik, „Alguses oli laul”. Lavastaja: Riina Roose. Muusikajuht: Riina Roose. Dramaturg: Paavo Piik. Kunstnik: Anu Konze. Liikumisjuht: Eve Mutso. Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurits Muru, Mart Toome, Egon Nuter ja Riina Roose. Produktsioon: Tallinna Linnateater, 2025. Esietendus 8. II 2025 Mustpeade majas.
Linnateatri lavastus „Alguses oli laul” on valminud taas Riina Roose tubli töö tulemusel, toekateks kaaslasteks dramaturg Paavo Piik ja liikumisjuht Eve Mutso. Loodan, et see meie kultuuriloo viitsadat aastat käsitlev, pöörase mahuga teatritükk leiab teatrikriitikutelt põhjalikku analüüsimist, kuid minu soov on taas rääkida näitleja olulistest omadustest, häälest ja musikaalsusest. Kuna olen varem kirja pannud oma muljed muusikaga seotud lavastustest „Seitsme magaja päev” ja „Valter Ojakäär 100”, siis tahaksin seekord avaldada rõõmu uute noorte näitlejate üle ja teha sügava kummarduse vaimustavale Egon Nuterile, kelle karisma ja omapärane häälevärv on kaasatud meie kultuuriloo märgiliste persoonide loomisel.
Linnateatri laulvatele näitlejatele Hele Kõrvele, Andres Ermelile ja Mart Toomele on lisandunud kauni hääle, graatsilise kehakeele ja orelimängu oskusega Hele Palumaa. Hea sõnavaldamise ja parmupilli mängimise oskuse on omandanud Kristiin Räägel. Samuti hea sõnavaldamise ja ilusa lauluhäälega Laurits Muru mängib lisaks veel nii klarnetit kui saksofoni.
Selline koosseis annab Riina Roosele kui ideede generaatorile, kes klaveril musitseerides lustakalt laval kulgevat juhib, võimaluse kinkida teatrisõbrale taas üks hindamatu väärtusega, kultuurilooliselt rikas etendus.
Lauri Vasara ja Elias Corrinthi lied’i-õhtu 8. III 2025 Estonia kontserdisaalis
Lauri Vasara ja Elias Corrinthi lied’i-õhtu kujunes tõeliseks tähtsündmuseks. Ma ei mäleta, et ükski lied’i kavaga kammerkontsert oleks toonud saali nii suure kuulajaskonna. Rõõm oli suur ka minul, kes ma enamuse oma muusikteest just sellele valdkonnale olen pühendanud.
Lauri Vasara ja Elias Corrinthi lied’i-õhtu 8. III 2025 Estonia kontserdisaalis.
Foto: Kalev Lilleorg/Eesti Kontsert
Ma imetlen Lauri Vasara julgust tuua publiku ette ühel õhtul kahe suurmehe, Gustav Mahleri ja Johannes Brahmsi sügavaimast hingesopist sündinud teosed. Teoste teemaks on armastus ja surm; nende laulude valmimine oli mõlema helilooja elus seotud traagilise hingeseisundiga. Kava lõpus kõlanud Maurice Raveli laulutsükkel „Don Quijote a Dulcinée”, mis on loodud Fjodor Šaljapinile, eriti selle viimane osa, „Joogilaul” oma ülemeeliku joviaalsusega tõi kuulajad seevastu rõõmsamasse atmosfääri. Laulja jaoks, kes on põhiliselt tegev ooperikangelasena maailmalavadel, on meeletult energiat rööviv ettevõtmine tuua need inimlikud tundevarjundid ja süvafilosoofilised luuletekstid — seejuures peast(!) — niivõrd filigraanses esituses publiku ette. Lauri Vasar valdab oma sametist bass-baritoni sedavõrd hästi, et suudab esineda suure sisemise põlemisega ka mitte kõige paremas tervislikus seisundis.
Solisti lahutamatu partner kõigi ettekandele tulnud teoste terviku loomisel oli pianist-kontsertmeister Elias Corrinth. Tahaksin väga loota, et see kava leiab tee ka salvestuseni.
Lõpetuseks
Soovitan huvilistel vaadata YouTube’ist ülimalt kõrgetasemelist Richard Wagneri ooperi „Götterdämmerung” („Jumalate hukk”) Brüsseli La Monnaie teatri lavastust (esietendus 4. II 2025). Selle teatri laval veebruaris-märtsis etendunud Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus” viimase osa „Götterdämmerung” dirigendiks on Alan Antinoglu, lavastajaks Pierre Audi ja Hageni mahukas rollis esineb meie Ain Anger.1 Minu sõnavara jääb kindlasti mannetuks, kirjeldamaks Ain Angeri rolli võimast, igas mõttes kõiki meeli läbi raputavat esitust. Lisaboonuseks etenduse jälgimisel on erakordselt hea kaameratöö. Angeri loodud, kirglikult Nibelungi sõrmust jahtiva Hageni vägevatele häälevarjunditele lisanduvad artisti miimika nüansid, mis ühtekokku muudavad rolli unustamatuks. Elamust, nagu öeldud, on raske sõnadesse panna ja võib vaid rõõmu tunda, et on võimalik, kas või interneti vahendusel, osa saada meie maalapilt pärit kordumatu andega kunstniku loomingust.
Ain Anger Hageni rollis Richard Wagneri ooperitetraloogia „Nibelungi sõrmus” viimases osas „Götterdämmerung” Brüsseli La Monnaie teatri lavastuses 2025.
Foto: © Monika Rittershaus
Viide:
1 Vt Götterdämmerung, Wagner. —
https://www.youtube.com/watch?v =9iojoOMRrVY
