Filmis „Metskapten” (1971, režissöör Kalju Komissarov) seilab laev Fortuna. Pildil Fortuna madruste tätoveeringute kavandid. Kunstnik Jüri Arrak. Eesti Ajaloomuuseum
Tänu tätoveeringute populaarsusele on neid võimalik tänapäeval märgata inimeste argielus, mistõttu on aina rohkem näha tätoveeringute kasutamist ka filmides ja sarjades, nii kino- kui ka teleekraanil. Põhjusi, miks välismaa filmides tätoveeringuid kasutatakse, on mitmeid: need võivad väljendada hirmu ja ohtu, grupi ühtekuuluvustunnet, isiklikku ja kultuurilist identiteeti või siis meenutada elustiili, millest indiviid üritab eemalduda (Barron, 2020: 39). Kuidas ja kui palju on aga tätoveeringuid kasutatud eesti mängufilmides ja millist eesmärki need seal täidavad? Siinse artikli jaoks on Eesti Filmi Andmebaasist leitud ja läbi vaadatud 33 eesti filmi või koostööfilmi. Siinjuures ei võeta arvesse näitlejate isiklikke tätoveeringuid ja samuti jäävad välja teised keha modifitseerimise praktikad, nagu näiteks armistamine. Samuti on kõrvale jäetud tudengifilmid kuna Eesti Filmi Andmebaasis on need kategoriseeritud eraldi filmiliigina. Kuna filmide otsimist ja vaatamist mõjutas nende kättesaadavus internetist, arhiividest jne, siis võib eesti kinoajaloos leiduda veel filme, kus on kasutatud tätoveeringuid.
Tätoveering kui subkultuuri tunnus
Läbi ajaloo on tätoveeringuid kasutatud ühtekuuluvuse märgina eri rahvaste ja hõimude juures üle maailma. Euroopas on seda tehtud subkultuurides, nagu näiteks meremehed ja kriminaalid. Kuna filmides on karakterid sageli stereotüüpsed, ei tule üllatusena, et tätoveeringuid märkab kinoekraanil tihti isikute kehadel, kes on osa mõnest marginaalsest subkultuurist, kus ajalooliselt praktiseeriti tätoveerimist. Eesti tätoveerimise ajalugu algab meremeestega — eesti rahvas seostas tätoveerimist põhiliselt selle elukutsega kuni nõukogude okupatsiooni tulekuni. Viimasega koos tuli varaste tätoveerimiskultuur, mis asendas rahva mälus kaua eksisteerinud tätoveeritud meremehe stereotüübi tätoveeritud kriminaaliga (Poll, 2022a: 150). Ka vanim eesti mängufilm, kus on kasutatud tätoveeringuid, on seotud meremeeste elukutsega. Selleks on Aleksei Novikov-Priboi samanimelise romaani ainetel tehtud Aleksandr Mandrõkini film „Esimese järgu kapten” (1958), kus tätoveeritud ankruid on võimalik näha mitmel tsaariarmee madrusel, silmapaistvamalt Kudinovi (Valentin Arhipenko) käelabal. Lisaks on osal kõrtsis töötavatest naistest tätoveeritud südamed abaluude kohal — sellega viidati ilmselt lõbutüdrukutele. Teiseks meremeestega seotud filmiks on Juhan Smuuli näidendi „Kihnu Jõnn” ainetel vändatud Kalju Komissarovi film „Metskapten” (1971), kus on tätoveeringud mitmel purjelaeva „Fortuna” madrusel, kuid kõige silmapaistvam tätoveering on laeva pootsmanil Jürnasel (Heino Arus), kelle rinda ilustab suur seilav purjelaev.
Jätkates endiselt meretemaatikaga, kuid liikudes lähemale kriminaalsusele — tätoveeringuid võib näha Aino Perviku samanimelise jutustuse motiividel tehtud Peeter Simmi filmis „Arabella, mereröövli tütar” (1982), kus mitu piraati on tätoveeritud. Rohkem jäävad silma Puujala (Ants Ander) käepealne tätoveering ja ka kokk Adalberti (Ilmar Tammur) rinda kaunistav töö. Samuti on tätoveeritud piraate Ilmar Raagi filmis „Erik Kivisüda” (2022), mis on inspireeritud Sass Henno romaanist „Mereröövlimäng”. Osal sealsetest karakteritest on näha näitlejate endi tätoveeringuid, kuid mitmel piraadil on nähtaval ka filmi jaoks loodud tätoveeringud.
„Arabella, mereröövli tütar”, 1982. Režissöör Peeter Simm.
Kuna tätoveeringuid seostati nõukogude okupatsiooni ajal ja taasiseseisvunud Eestis põhiliselt kriminaalse kontingendiga, siis on arusaadav, miks on filmides kasutatud tätoveeringuid just ohtlike ja kriminaalsete tegelaskujude puhul. Enamasti ei olegi tätoveeringutel selle aja filmides muud rolli, kui näidata isikute ohtlikkust ja liigitada neid kindlatesse gruppidesse. See on nii ka lastele suunatud mängufilmides, nagu näiteks Aino Perviku samanimelise jutustuse ainel tehtud Rao Heidmetsa filmis „Kallis härra Q” (1998), kus ühel kahest sulist (Marek Kalmus) on väike draakon vasakule õlale tätoveeritud. Samamoodi on tätoveeringud nähtaval Katrin Lauri filmis „Ruudi” (2006), kus sulil Gynnaril (Jan Uuspõld) on tribal-tätoveeringud kaelal ja õlal.
Hendrik Toompere jr-i vanglas toimuvas lühimängufilmis „Pääsemine” (2002) on tätoveeringud kahel kaarte mängival vangil, okastraat käe ülaosas Arkadil (Rein Oja) ja triipkood kaelal nimetul vangil (Aivar Hunt). Kaardimasti-tätoveeringud sõrmedel on vangistatud isal (Jorma Tommila) Jukka-Pekka Valkeapää filmis „Võõras” (2008). Terane vaataja võib märgata väikest vanglaga seotud detaili 1990-ndatel toimuvas Andres Puustusmaa filmis „Punane elavhõbe” (2010), kus ühel vanglast põgenenud vangil on seljale tätoveeritud ikoon ja õigeusu kirik. Mitmes filmis ka mainitakse, et karakter on vangis istunud, mis peaks siis põhjendama tema kehal olevaid tätoveeringuid. Näiteks René Vilbre filmis „Mina olin siin” (2008), mis põhineb Sass Henno samanimelisel raamatul, võib näha väikest venekeelset mitmetähenduslikku akronüümi БОГ Olari (Tambet Tuisk) tegelaskuju parema käe pöidla ja nimetissõrme vahel. Arvestades, et Olari tegelaskuju on endine vang, on tegemist hea detailiga, kuigi võib vaatajal oma väiksuse tõttu kahe silma vahele jääda. Margus Paju lühimängufilmis „Kaastundeavaldus” (2013) lühifilmide kassetilt „Mitte keegi peale sinu” mainib tätoveeritud Joosep (Alo Kõrve), kuidas ta koos ühe teise tegelasega kinni istus. Martti Helde filmis „Skandinaavia vaikus” (2019) on vanglast vabanenud meespeategelasel (Reimo Sagor) kaelale tätoveeritud lõpmatuse sümbol ning nimetissõrme ja pöidla vahele nimetähed. Samuti ei kao tätoveeritud kriminaalid tulevikus, nagu näitab Tanel Toomi düstoopiline film „Viimane vahipost” (2023), kus tätoveeringud on nähtavad kriminaalse minevikuga sõduril Sullivanil (Lucien Laviscount), kes valib vangla asemel sõjaväeteenistuse keset ookeani.
Tätoveeringud võivad ka ainult vihjata sellele, et isik on kunagi olnud seotud kriminaalse maailmaga, ilma et tema vanglakogemustest räägitaks, nagu näiteks 1990-ndatel toimuvas Juho Kosmaneni filmis „Kupee nr 6” (2021), mis on inspireeritud Rosa Liksomi samanimelisest romaanist. Seal on noortevangla tätoveeringuid (näiteks roos küünarvarrel) võimalik näha vulgaarsel, kuid heasüdamlikul Ljohhal (Juri Borissov).
„Idioot”, 2011. Režissöör Rainer Sarnet.
Kui eelnimetatud filmides oli kurjategijatel mõni üksik tätoveering, vahel isegi väga väike, siis leidus ka filme, kus kriminaalid olid rohkelt tätoveeritud ja nendega ka pidevalt kaadris. Anti Jokineni filmis „Puhastus” (2012), mis põhineb Sofi Oksaneni samanimelisel romaanil, on tätoveeringud vene maffia autoriteedil Pašal (Kristjan Sarv). Samuti on tätoveeringud korduvalt kaadris Fjodor Dostojevski romaanil põhinevas Rainer Sarneti filmis „Idioot” (2011), kus ettearvamatul ja salapärasel Rogožinil (Tambet Tuisk) on nõukogude vangla tätoveeringud. Mõlemas filmis on tätoveeringud suuresti inspireeritud 2003. aasta FUEL Publishingi välja antud raamatust „Russian Criminal Tattoo Encyclopaedia Volume I”. Sellel raamatul ja selle kahel järjel koos Alix Lamberti dokumentaalfilmiga „The Mark of Cain” (2000) oli suur roll Nõukogude Liidu vanglatätoveeringute populariseerimisel 21. sajandi alguses. Seda nii reaalsete tätoveeringute näol, mida inimesed oma kehale hakkasid tegema, kui ka filmides kasutatavate motiivide kujul. Üheks tuntumaks välismaise filmi näiteks, kus kasutati nõukogude vangla tätoveeringuid, on David Cronenbergi film „Eastern Promises” (2007).
„Biwa järve 8 nägu”, 2024. Režissöör Marko Raat.
Pikemalt on tätoveeringud kaadris ka Marko Raadi filmis „Biwa järve 8 nägu” (2024), kus põrkavad kokku kaks kultuuri. Kriminaalse kupeldaja (Erki Laur) keha katavad teiste motiivide seas suur draakon seljal, õigeusu rist käel, sõrmusetätoveeringud ja kaks silma rinnal. Tema kupeldatava seksiorja Jänesesilma (Maarja Jakobson) suud ümbritsev tätoveering on laenatud Jaapani põlisasukate ainude tätoveerimiskultuurist. Ainude tätoveeringu kasutamine filmis on küsitav, kuna ajalooliselt on Jaapani võimud keelustanud ainude tätoveerimiskombe koos paljude nende teiste traditsioonidega, et hävitada nende kultuur ja assimileerida nad jaapani kultuuri. Viimane tätoveeritud suuga ainu suri 1998. aastal (Krutak, 2012).
Kui vaadata meremeestest ja kriminaalidest kaugemale, siis on tätoveeringud populaarsed tsiklimeeste ja rokkarite seas. Näiteks Rando Pettai filmis „Vanad ja kobedad saavad jalad alla” (2003) on Land Roveriga ringi kihutaval USA-pärasel matšomehel Rangeril (Marko Matvere) tätoveeringuid mõlemal õlal, kuid tätoveeritud on ka nimetu alevilits (Kaili Närep), kelle rinnal võib märgata väikest roosi. Kui jätkata USA-temaatikaga, siis leidub mitmeid nn ameerika vanakooli stiilis tätoveeringuid ka rockabilly välimusega automehaanikul Mellil (Erki Laur) Liina Paakspuu filmis „Soovide puu” (2009). Samuti on tätoveering Katrin Lauri filmis „Surnuaiavahi tütar” (2011) mootorrattaga ringi sõitval joodikust tegelasel Patsil (Märt Visnapuu). Eelnevatest näidetest mingil määral erinevalt on Andres Maimiku ja Jaan Tolgi filmis „Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta” (2011) võimalik märgata peategelase Keisri (Guido Kangur) seljale tätoveeritud kormorani. Keiser on mees, kes on kinni minevikus, 1970. aastates, mil tema rokkbänd Kormoranid oli kuulus, kuid nüüdseks on see ära unustatud. Läbi filmi üritab Keiser bändi uuesti käima saada ja pärast mitmeid ebaõnnestumisi annavad nad kontserdi, kus Keiser viskab oma nahkvesti rahva sekka, paljastades seljal oleva tätoveeringu. Seda on võimalik vaadata kui metafoori — rokkstaarina laval on ta lõpuks ometi taas vaba kui lind.
Tätoveering kui osa filmi sisust
Liikudes eemale tätoveeringust kui konkreetse subkultuuri tunnusest, võib eesti filmi ajaloost leida 12 filmi, kus tätoveeringud on seotud vähemal või suuremal määral filmi üldise sisuga. Nende eemaldamine mõjutaks nii filmis toimuvat kui filmi mõtet. Mõne järgnevalt nimetatava filmi puhul muudaks tätoveeringu kaotamine filmis palju. Kuid leidub ka paar filmi, kus tätoveering on seotud mõningal määral filmi keskse mõttega, aga selle eemaldamine ei muudaks filmis otseselt midagi. Kõige vähem on tätoveering filmi sisuga seotud Maria Avdjuško „Tuliliilias” (2018), kus peategelasel Pial (Ingrid Isotamm) on tuliliilia ribide kohale tätoveeritud. Liilia esineb juba filmi pealkirjas, kuid selle kaudu üritatakse publikule vihjata, et isik, kes Piale liiliaid tõi, pidi teda paljalt nägema ja võib olla ta lapse isa. Veidi rohkem on tätoveeringul seost filmi sisuga Philip Kaadi ja Ali Moniri lühimängufilmis „Reetur” (2018) kassetilt „Värske veri”. Välismaalasest rändur Darius (Saied Behb) näeb pealt kuritegu, mille ta kaameraga jäädvustab. Ühel pildistatud jõmmil (Imre Õunpuu) on kaelale tätoveeritud loosung „Hoiame omasid”. Järgneb tagaajamine, kuni rändur satub lähikonnas elava Kaia (Tiina Mälberg) ja Jaani (Raimo Pass) ukse taha, kellel tuleb otsustada, kas valida omade pool või võõras. Kuigi jõmmi kaelal oleva tätoveeringu võiks liigitada ka lihtsalt neonatside või kriminaalse subkultuuri tunnuseks, seostub loosungi sõnum filmi sisuga. See on oluline, sest filmi lõpus sõimab tätoveeringuga jõmm Jaani reeturiks, kuna too valib omade poole hoidmise asemel võõra välismaalase.
Andrus Tuisu film „Pangarööv” (2009) on küll esmapilgul sarnane filmidega, kus tätoveeringute abil paigutatakse karakter publiku jaoks kindlasse gruppi, kuid erineb neist selle poolest, et teised karakterid peategelase ümber märkavad neid ja tunnevad nende vastu huvi. Kohe filmi alguses näidatakse läbi vangla ukseava tätoveeritud kurjategijaid kaarte mängimas ja poksimas; kaader peatub tätoveeritud käelabadega autoriteedil Madisel (Hannes Kaljujärv), kes on just vanglast vabanemas. Madise tegelaskuju on suitsetav, joov ja kaklev kriminaal, kelle mõlemad käed on tätoveeritud. Filmi jooksul püüab ta tihti varjata oma käsi pikkade varrukatega või üritab neid muul moel peita. Kui Madise õepoeg Hannes (Henri Kuus) küsib, mida see tätoveering tähendab, siis vastab Madis, et see on nakolka (vangla žargoonis „tätoveeringud”). Kui Hannes aga küsib järgmise tätoveeringu kohta, vastab Madis, et on parem, kui ta seda ei tea.
Samuti võib vangidega seotud tätoveeringut näha Andres Puustusmaa filmis „Rohelised kassid” (2017), kus kahekümneaastase vanglakogemusega Markusel (Tõnu Kark) on vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahele tätoveeritud skorpion. Film algab Markuse räägitud mõistulooga konnast ja skorpionist, kus skorpion palub konnal ta üle jõe aidata. Konn alguses keeldub, kuna kardab, et skorpion teda salvab, kuid pärast skorpioni lubadust mitte salvata on nõus teda üle jõe viima. Poolel teel jõge ületades tunneb aga konn valu seljas, mille peale skorpion ütleb: „Ma ei saanud sinna midagi parata, ma olen loomult selline”, mille järel mõlemad ära upuvad. Tätoveeringu abil üritatakse vaatajale selgeks teha, et Markus, sarnaselt skorpioniga, ei suuda oma loomusele vastu panna.
Kuna tätoveeringud on erilised tundemärgid, on neid läbi ajaloo kasutatud isikute tuvastamiseks ja kuritegude lahendamisel. Näiteks on teada juhtum Eestist 1937. aastal, kui Haapsalus hoidis üks naine kuni politsei kohalejõudmiseni kinni tema koju tunginud varast. Varas oli algselt valetanud oma nimeks Aleksander Muda, kuid tänu tema kõhule tätoveeritud laevale suutsid kriminaalametnikud kindlaks teha ta tegeliku nime. Varas oli Harku vanglast põgenenud Robert Kelder („Naissuvitaja püüdis varga kinni”, 1937). Kui taas filmidest rääkida, siis tätoveeringust oli suur abi juhtumi lahendamisel ja süüdlase kindlakstegemisel apteeker Melchioril (Märten Metsaviir) Elmo Nüganeni filmis „Apteeker Melchior. Timuka Tütar” (2023). Melchior leiab tapetud rändnäitleja Ingli (Liis-Maria Kaabel) kehalt tätoveeringu, mis kujutab inglit ja kuradit südame all, koos tekstiga „Wolfgang”. See tätoveering oli suureks abiks tapja hilisemal tabamisel, kuna tapetu mängis rändtrupis inglit ja tapja Wolfgang (Karl Robert Saaremäe), kes teeskles filmi jooksul, et ta on Steffen Veckinhusen, mängis kuradit.
„Apteeker Melchior. Timuka tütar”. 2023. Režissöör Elmo Nüganen.
Identiteedi kaaperdamist on võimalik näha ka Petri Kotwica filmis „Rat King” (2012). Filmi peategelasteks on välimuselt sarnased Niki (Julius Lavonen) ja Juri (Max Ovaska), kes on omavahel suhelnud ainult arvutimängudes. Kui Niki ühel hetkel virtuaalmaailmast ära kaob, muutub Juri murelikuks. Ühel hetkel aga ilmub Niki välja ja otsib kohta, kus ennast peita, kuna ta on liitunud päriselus toimuva, nn „mängi või sure”-tüüpi mänguga. Kui Niki magab, näeb Juri tema kätt katvat tätoveeringut, millesse on peidetud antud mängu internetiaadress. Kuigi Niki on hoiatanud Jurit mängu ohtlikkuses, liitub Juri ikkagi sellega. Esmapilgul tundub mäng kahjutu, kuid tegevuse kulmineerudes selgub, et kõik ei ole nii, nagu näib, ja et Niki on palju ohtlikum, kui alguses tundus. Kuna Niki ja Juri on sarnased, kasutab Niki seda ära ning kaaperdab Juri identiteedi ja elu, tehes talle sunniviisiliselt samasuguse tätoveeringu nagu tal endal. Samuti näeb ühes kaadris, kuidas Niki peseb oma käelt tätoveeringu ära, näidates sellega, kui kaua ta on kogu plaani kavandanud. Esimest korda eesti filmi ajaloos on seal võimalik näha tätoveerimist masinaga, samuti on tegu esimese filmiga, kus on kasutatud sunniviisilist tätoveerimist.
Tätoveeringud inimeste kehadel toimivad paratamatult mälestusmärkidena, mille abil on võimalik meenutada minevikku ja seal juhtunut. Nii on kasutatud tätoveeringuid ka mõnes eesti filmis. Näiteks Sulev Keeduse filmis „Kirjad inglile” (2011) järgneb peategelase Jeremia Juunas Kirotaja (Tõnu Oja) ribide kohale tätoveeritud venekeelse teksti näitamisele lugu sellest, kuidas ta Afganistanis moslemite kätte vangi langes ja kuidas ta pärast tema tätoveeringu leidmist ära tappa taheti. Siin võib näha sarnasust sellega, kuidas pärast Teise maailmasõja lõppu sai veregrupitätoveering paljudele saatuslikuks, näidates, et isik oli teeninud SS-üksuses (Vallaste, 1954), mistõttu üritasid mitmed neid iseseisvalt eemaldada. Põhjalikult on veregrupitätoveeringu eemaldamist kirjeldanud 20. Eesti diviisi kuulunud suurtükiväelane Juhan Lindström (sündinud Juhan Vanari), kes eemaldas selle endalt naelatange kasutades (Lindström, 1997: 122–123). Samas filmis esineb ka Merily-nimeline tegelaskuju (Mirtel Pohla), kelle kehale on kiilkirjas tätoveeritud piiblist pärit kümme käsku. Mälestusena on tätoveeringut kasutatud ka Leeni Linna lühimängufilmis „Tiibadeta piloot” (2015), kus peategelaseks on helikopteripiloot Raul Kurg (Priit Võigemast), kes on kaotanud Afganistani sõjas oma parima sõbra ja meeskonnakaaslase Tuvi (Alo Kõrve) ja ka ühest silmast nägemise. Mõlemal, nii Kurel kui Tuvil, on rinnale tätoveeritud nende perekonnanimele vastav lind. Filmis kasutatakse tätoveeringut mälestusena meeste varasemast elust: Kurg vaatab ennast peeglist ja tätoveeritud kurge nähes meenub talle, kuidas Tuvi teda väeosas masinaga tätoveeris. Ka tegelikus elus on Eesti sõdurid ennast tätoveerida lasknud; vabadussõja ajal võis leida surnud sõdurite kehadelt tätoveeringuid, mille abil prooviti neid tuvastada („Teated sõjameestest”, 1919). Esimesel iseseisvusajal võis tätoveerimine toimuda sõjaväehaiglates, kuhu sattunud sõdur võis leida eest mõne kaaslase, kes oskas tätoveerida („Tätoveerimisest”, 1924). Ka nõukogude okupatsiooni ajal toimus tätoveerimine sageli just sõjaväes (Poll, 2022b: 29).
Endiselt sõduritega seotult, kuid sürreaalsemalt on tätoveeringuid kasutatud Tanel Toomi filmis „Teine tulemine” (2008), mis on kolmas film lühimängufilmide kassetilt „Seks ja surm”. Film algab kaevikus, kus sõdur Thomas Adamsonile (Rasmus Kaljujärv) teeb tätoveeringu tema vend Marcus Adamson (Hendrik Kaljujärv). Kuigi Thomas tahab endale selja peale tiibu, otsustab Marcus tätoveerida vennale südamed, või nii ta vähemalt väidab, kuna Thomas ise oma selga ei näe. Järgneb rünnak tundmatu vaenlase poolt, mille käigus Marcus saab surma. Ainsaks ellujääjaks on Thomas, kes hakkab venna surnukeha endaga kaasas kandma, kuna ta ei suuda oma kaotusega leppida. Ühel hetkel vihastades ütleb ta surnukehale: „Isegi neid kuradi südameid ei suutnud sa lõpuni teha!”. Filmi lõpus tuleb välja, et Marcus ikkagi tätoveeris venna seljale tiivad, kuid ei jõudnud neid enne oma surma lõpetada.
„Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas”, 2024. Režissöör Rasmus Merivoo.
Osaliselt sarnaneb teiste filmidega, kus tätoveering on mälestusmärk, Rasmus Merivoo film „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas” (2024), kus Valdisele (Märt Avandi) on tulnukad QR-koodi otsaette tätoveerinud. Ühelt poolt on see igavene märk Valdise kehal, mis meenutab, et tulnukad on ta ka varem röövinud, kuid tätoveeringul on filmis ka suurem roll, kuna tänu QR-koodi skaneerimisele saavad poisid filmi lõpus Maalt lendava taldrikuga minema sõita. Ühel hetkel räägib tegelane Jarmo (Indrek Ojari) Valdisele, et tal on kõige tähtsam osa lapiku Maa vandenõuteooriast kõhu peale tätoveeritud, et see tal meelest ei läheks. Siin võib näha sarnasust Christopher Nolani filmi „Memento” (2000) peategelase Leonardiga (Guy Pearce), kes kasutab tätoveeringuid oma mõtete ja informatsiooni talletamiseks, kuna ta kannatab lühiajaliste mälukaotuste all.
„Karikakramäng. Tätoveering”, 1977. Režissöör Peeter Simm.
Kaheks kõige omapärasemaks tätoveeringutega seotud filmiks eesti filmi ajaloos on Peeter Simmi legendaarse „Karikakramängu” kolmas episoodfilm „Tätoveering” (1977) ja Triin Ruumeti „Tume paradiis” (2023). Mõlemas on tätoveerimine ja tätoveeringud tähtsal kohal ja peategelaste ühiskondliku allakäigu alguseks võib pidada just tätoveerimisprotsessi. Filmid erinevad selle poolest, et ühes on tätoveeringu saamine vabatahtlik, teises sunniviisiline. Filmis „Tätoveering” laseb peategelane Margus (Arvo Kukumägi) tätoveerida endale mustlaste juures armastusavaldusena rinnale suure merineitsi ja südame. Hiljem oma konstaablist isale tätoveeringut näidates ütleb ta: „Isa, ma lasin endale linnu teha!” ja saab vastuseks: „Ja ongi kõik! Nahk raisus! Sellest ei saa sa enne lahti, kui sulle kirstu kaas peale pannakse.” Sellest hetkest peale hakkab Margusel kõik valesti minema: ta saab peksa, isa laseb ta kiilaks ajada ja paneb ta ahelaisse, ning tuleb välja, et Zoritsa (Zoja Tsjurilo) lihtsalt mängis temaga. Kuigi filmi tegevus toimub Eestis 1930. aastatel, on võimalik näha Marguse isa pettunud ja vihases reaktsioonis üldist suhtumist tätoveeringutesse, nagu see eksisteeris nõukogude okupatsiooni ehk filmi produtseerimise ajal. Samuti on tegu esimese eesti filmiga, kus näidatakse tätoveerimisprotsessi. Filmis „Tume paradiis” algab sündmusteahel peol, kus kõigepealt saab Karmen (Rea Lest) endale tätoveeringu kaelale ja tätoveerib seejärel ise oma kinniseotud poolvennale Viktorile (Jörgen Liik) otsaette haakristi ning põsele peenise. Murtud ja traumeeritud Viktor võtab ette arhetüüpse kurikaela sündimise loo, mille käigus ta varastab, tapab mootorrattajõugu liidri, saades ise selleks, ja laseb oma transformatsiooni lõpetuseks katta oma tätoveeringud uutega: haakrist muudetakse tagurpidi ristiks ja peenis kaetakse okastraadiga, mis ulatub mõlemast suunurgast kõrvadeni, tekitades ta näole pideva naeratuse, mis meenutab Jokkeri tegelaskuju Christopher Nolani filmist „The Dark Knight” (2008). Tätoveerimist viib filmis läbi jõugu tätoveerija Jüri (Egon Nuter), kes on ka ise tätoveeritud. Samuti on mitmele jõugu liikmele tätoveeritud nende klubi logo, nii ka Viktori tapetud endisele klubi pealikule Andresele (Üllar Saaremäe). Filmi lõpus peatub kaader Karmeni kaelal, kus on kirjas Life (eesti k „elu”).
„Tume paradiis”, 2023. Režissöör Triin Ruumet.
Kokkuvõte
Tätoveeringuid on võimalik näha Eestis toodetud filmides juba alates 1958. aastast. Esimest korda oli võimalik jälgida tätoveerimisprotsessi kinoekraanil 1977. aastal lühimängufilmis „Tätoveering” ja esimest korda kasutati tätoveerimiseks masinat 2012. aasta filmis „Rat King”. Kokku on tätoveerimisprotsessi näidatud viies filmis, neist kahes toimus tätoveerimine käsitsi ja kolmes masinaga. Kuigi võimalusi, kuidas saaks tätoveeringuid filmides kasutada, on mitmeid, on tätoveeringud eesti mängufilmides olnud seotud peamiselt mingi subkultuuriga, enamasti kriminaalse maailmaga: vangid, mereröövlid jne. Seda isegi juhul, kui tätoveerimine on olnud tihedalt seotud filmi sisuga, nagu filmides „Rohelised kassid”, „Pangarööv”, „Reetur” ja „Tume paradiis”. Kokku sisaldavad tätoveeritud kriminaale ja muul moel ohtlikke tätoveeritud karaktereid 21 filmi 33-st. Mistõttu võib väita, et eesti filmides on tätoveeringute peamine eesmärk väljendada karakterite ohtlikkust ja suunata ning mõjutada nende kaudu filmi vaataja arvamust tegelaste kohta. Eraldi peaks mainima ka seda, et tätoveeritud naisi võib näha ainult seitsmes filmis ja mitmed neist naistest on nn kõlvatu eluviisiga. Samuti on huvitav, et nõukogude okupatsiooni ajal tehtud filmides leidus tätoveeringuid kinoekraanil peamiselt meremeestel (neljast filmist kolmes), kuid taasiseseisvumise järel enamasti kriminaalidel — meremehi enam ei leidunud. Kuigi aja jooksul tätoveeringute kasutamine eesti mängufilmides ka muutub (seda eelkõige julguse poolest katsetada erinevate võimalustega, kuidas tätoveeringuid filmi sisuga siduda), on nõukogude okupatsiooni ajal tekkinud suhtumine tätoveeringutesse ja tätoveeritud inimestesse kandunud edasi ka taasiseseisvunud Eestisse ning tol ajal tekkinud stereotüüpi tätoveeritud isikust kui ohtlikust ja kriminaalsest võib kinoekraanil kohata tänapäevani.
Oskar Poll on tätoveerimiskunstnik ja etnoloog, kes keskendub oma teadustöös eesti tätoveerimiskultuuri erinevatele aspektidele.
Kasutatud kirjandus:
Barron, Lee 2020. Tattoos and Popular Culture: Cultural Representation in Ink. Emerald Publishing Limited.
Krutak, Lars 2012. Tattooing Among Japan’s Ainu People. — Lars Krutak. Tattoo Anthropologist, 27. XI. — https://www.larskrutak.com/tattooing-among-japans-ainu-people/
Lindström, Juhan 1997. Tšehhi põrgus. Faatum.
Naissuvitaja püüdis varga kinni. 1937. — Uudisleht, 8. juuli, lk 2.
Poll, Oskar 2022a. Sunniviisilisest vabatahtlikuks. Tätoveerimise ajalugu Eesti aladel. — Tuna, nr 4, lk 139–150.
Poll, Oskar, 2022b. Fotonäitus „Isa, ma lasin endale linnu teha” — Tätoveerimisest Nõukogude Eestis. Magistriprojekt. Tartu Ülikool, etnoloogia osakond.
Teated sõjameestest. 1919. — Postimees, 15. veebruar, lk 3.
Tätoveerimisest. 1924. — Esmaspäev: Piltidega nädalleht, 7. juuli, lk 6.
Vallaste, Ed. 1954. Kadunuks peetud sõdur ilmus välja. — Vaba Eesti Sõna, 15. aprill, lk 5.
