Anne Veesaar veebruaris 2025
Harri Rospu foto
Sa oled seto, aga pärit Valgamaalt, kuidas su esivanemad sinna sattusid?
Meid kutsutakse rändsetodeks, vanavanemad lahkusid Setomaalt, kuna maad oli vaja. Vanaisa peres oli seitse venda ja üks õde. Vanaema pere oli samuti suur, aga täpselt ma ei tea, sest osa kirikuraamatuid on hävinud, osa Petseris, millele ei pääse ligi. Vanaema ja vanaisa tulid Pätsu ajal oma peredega Valgamaale, kust nad said võlgu maad osta. Vanaisa sai võla makstud vahetult enne seda, kui venelane sisse tuli. Siis võeti ju kõik ära. Mina kasvasin lapsena sealsamas Karula piirkonnas Ringiste külas. Ema, kadunuke, ajas asja nii, et maad saime tagasi, oli omamoodi naeruväärne kompensatsioon ka hobuste, sigade ja tööriistade eest, mis ära võeti. Isa on hoopiski mulk, aga minu emaisa ja emaema olid täissetod, ma võin ennast setoks pidada, sest seto käib emaliini pidi. Lapsepõlves olin sageli vanaema juures, kes ei osanud üldse kirjakeelt. Ta oli väga noor, kui ta mehele pandi, naistele seal kooliharidust ei antud, sest naine pidi tööd tegema. Kui kusagil peres selliseid suuri hõbesõlgi ka oli, siis see anti esimesele tütrele. Minu vanaemale ei jäänud midagi. Rahvariietest pärisin vanaemalt ainult vöö, mis on ka päris kallis asi, ja ka kolm paari pääliniku otsi. Ühest on tehtud päälinik, teise andsin oma õele ja kolmas on sahtlis. Kõik ülejäänud rahvariided olen aastate jooksul kogunud. Ühe Värska mammi käest sain hame, mille varrukad on kootud nii, et linane läheb üle villaseks ja siis linaseks tagasi. Hame pesemine ja hooldamine on väga keeruline. Musta täisvillase sukmani lasin ka õmmelda. Sukman õmmeldakse diagonaalkangast, see teeb ta raskemaks, suuremaks ja ka kallimaks. Päävüü, mis kogu selle ilu juures välja ei paistagi, lasin ka kududa. Ainult sabaotsad, mille peale pannakse lindid, paistavad välja. Pea ehitatakse nii, et kõige alla pannakse kossad ehk patsid; kui endal nii palju juukseid ei ole, siis tehakse need takust. Sinna peale pealinik ja alles siis kogu kupatus neid ehteid. Kõige peale läheb sädelev helmine, mille ma tikkisin ise.
Kas vanaema sai perekonnanime alles abielludes?
Tal oli juba perekonnanimi Toom, aga abielludes sai temast Anna Lind.
Te olite lavakoolis ühel kursusel koos Arvo Kukumäega, kes oli samuti seto. Kas tundsite teineteist kuidagi eriliselt ära? Kuidas nõukaajal see setoks olemine välja nägi?
Kukuga tundsime teineteise ära küll. Tol ajal väga varjati setoks olemis, sest seda põlati. Inimesed, kes on tänapäeval uhkelt setod, on rääkinud, et kuigi nad kõnelesid kirjakeelt, oli siiski võimalik keelekasutuse järgi aimata nende päritolu. Kukul oli see eriti tuntav, tema tuli Saatsest ja ka minul oli seda Lõuna-Eesti raskemat rääkimist. Me ei ütle „see”, vaid „too”, võrdleme „lollem”, mitte „lollim”. Osa setosid põdes, et nad ei ole haritud. Samas setosid ka kadestati, sest neil on ju „nutt nummerdega ja kukkur kruvvega”. See tähendab, et kui nad ka lugeda ja kirjutada ei osanud, siis raha oskasid nad väga hästi lugeda. Potisetod vedasid savipotte ja said vastu kaltsu, ise paigatud pükstega, aga ehitasid endale Petseris juba kolmandat maja. Arvan, et isegi mu pojal on „nutt nummerdega”.
Setode identiteet on tugevalt seotud õigeusuga. Kuidas nõukaajal kirikueluga oli?
Vanaisa vendadest kaks said koolihariduse. Ülejäänud pere toetas nende õpinguid. Üks vendadest lõpetas Valga gümnaasiumi, mis oli tol ajal suur asi, ja teine onu, Viktor Lind, õppis Petseris, mis oli tol ajal Setomaa pealinn, ususeminaris õigeusu preestriks. Kui mina sündisin, oli minu ristimine enesestmõistetav. Obinitsa praeguse preestri Viktor Ivaski õpetaja oligi mu vanaonu, ka isa Viktor võttis oma kirikunime tema järgi. Tulingi just Obinitsast, kus tähistasime talsipühi, kirikus oli kahetunnine teenistus. Mulle kohutavalt meeldib õigeusk, sest see on inimsõbralik, soe ja omamoodi lõbuski. Kujutad ette, kirikusse kaeti laud ja pakuti ka hansat. Isa Viktor on innovaatiline inimene.
Kuidas sa suhtud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse?
Ma ei ole kunagi käinud Toompeal Nevski katedraalis. Mind kurvastab kõige rohkem see, et Kuremäe klooster on endiselt Vene Õigeusu Kiriku alluvuses. Mis asi see siis on? Mingi Vene reservaat on Eesti territooriumil, meie maa peal. See asi on ju võimalik diplomaatiliselt ära lahendada, mitte klooster sulgeda. Ma ei tea, kuidas ja kes peaks sellega tegelema.
Stalin hakkas ju n-ö kirikut kaitsma. Pärast oktoobrirevolutsiooni tapeti aga palju usuinimesi ja tänu tollasele Eesti Vabariigile jäidki üldse Kuremäe ja Petseri klooster alles.
Stalini ajal ehitati ka Obinitsa ja Miikse kirik, mis on nüüd kogukonna ja annetajate rahadega ilusasti renoveeritud. Mina käin küll Kuremäe kloostri pühas allikas ja ka kirikus küünlaid panemas, muidugi ma tean, et nad alluvad Moskvale. Aga mis mina teha saan? Muud kohta ei ole. Kuulun Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse, minu vanaonul Viktor Linnul oli kogudus Nuias, ta käis ka Kihnus, Pärnus ja Tallinnas Suur-Kloostri tänava kirikus teenistusi pidamas. See oli siis, kui Emmanuel Kirss veel elus oli.
Nõukogude ajal ju kõike kardeti ja varjati. Siis, kui mu isa töötas Valga kultuuriosakonna juhatajana, anti talle palju asju andeks, aga kui ta läks tagasi Valga miilitsasse, kus varemgi töötas, tekkis pahandus, kuna tema naise suguvõsas oli kirikutegelane. Mu ema vend sai väga traagilisel moel surma, see oli lausa Shakespeare’i mõõtu tragöödia — pruut lasi ta püssiga maha ja seejärel ka iseenda. Mina olin kümneaastane. Siis pidas vanaonu ikkagi teenistuse, mitte küll kirikus, aga hingepalve, ja keegi kaebas ära. Isa pidi ka selle pärast võimudele vastust andma. Igasuguseid aegu on olnud. Mina ei ole seda kunagi häbenenud, et olen seto, ei saanud isegi noorena aru, miks seda üldse häbenetakse. Ema ja vanaema ütlesid küll, et ära seda igal pool räägi, et parem ära üldse räägigi, sest inimesed saavad su keelest aru, et oled seto. Kui ma intervjuudes mainisin, et olen seto, siis sugulased kohe helistasid emale ja riidlesid, et nüüd saavad kõik teada, et meie oleme ka setod. Samas hakkasin seto kultuuriga tegelema suhteliselt hilja, sest noorena on tuhat muud asja. Lavaka sisseastumisel laulsin seto leelot „Oh sa vana valge jänes”. Viisi ma eriti ei pea, aga leeloga sain ära vingerdada. Tahtsin oma juuri järjest sügavamale ajada, et üha kindlamalt püsti seista.
Kas Merle Karusoo nägi siis sinus kohe ka elulugude materjali?
Ma ei tea seda. Meil löödi kursus pooleks: olid Karusoo õpilased, andekad ja tublid, aga mina olin hoopis Raivo Trassi „tasandusgrupis”. Varsti suunati Trass Rakverre ja siis läksid ka grupid segamini. Alguses Trass veel püüdis meile erialatunde anda, aga teater oli sellises seisus, et ta pidi ikkagi Rakveres olema, mitte meiega jaurama. Ma sain aru küll, et ma pole mingi Karusoo lemmik, tal olid omad lemmikud, Kuku oli kindlasti tema lemmik. Siis hakkas aga Karusoo tegema Mats Traadi „Puud olid, puud olid hellad velled”, mis oli lõunaeesti murdes. Pääsesin sinna truppi, kuna keelega probleemi polnud.
Kas sa oskad vabalt nii võro kui seto keelt?
Jah, ma võin mõlemat rääkida. Oleneb, kellega ma suhtlen. Setodega kirjutame ka Messengeri sõnumeid seto keeles. Ajalehte Setomaa olen juba paar aastat lugusid kirjutanud, ikka seto keeles. Keeletoimetaja vaatab teksti üle ja mina omakorda vaatan ilmunud lehest, kui palju ta parandusi on pidanud tegema. Nii ma õpin.
Kuidas siis Valga tüdruk Tallinna 32. keskkooli teatriklassi sattus?
Isa toodi üle siseministeeriumi passitalituse ülemaks. Sel ajal oli ju isegi Hiiumaale ja Saaremaale minekuks piiritsooni luba vaja. Sõbrad said isa kaudu neid lube, aga ta tegeles ka välisviisadega. Valgas lõpetasin ma seitse klassi. Ühe aasta käisin ka Tallinna 47. koolis, kus oli spordiklass. Valgas olin väga sportlik, jooksin ja hüppasin. Lugesingi siis Noorte Häälest, et 32. koolis avatakse teatriklass, aga selleks ajaks olid juba katsed lõppenud. Mõtlesin, et ma lihtsalt pean sinna kooli saama, midagi pole teha. Võtsin 47. koolist oma tunnistuse ja läksin sellega legendaarse direktori Harri Keldri juurde. Tänu sellele, et Valgas oli väga kõrge õppetase, olid mul spordiklassis kõik viied. Ta vaatas mu tunnistust ja ütles, et saan küll. Sirje Raudsik Panso esimesest lennust oli meie õpetaja teatriklassis.
Minu klassis olid veel Kärt Hellerma, Vilja Nyholm-Palm ja Juhan Kivirähk. Järgmises lennus õppisid aga Toomas Lõhmuste, Andrus Vaarik, Ats Joorits, Urmas Reitelmann, Laine Mägi ja ka Mare Bachman, kes praegu on grimeerija. Sattusin Lõhmuste ja Vaarikuga koos ka lavaka katsetele, kuna vastu võeti ju üle aasta. Vaarik ei saanud esimesel aastal sisse ja õppis järgmises lennus. Lõhmustega käisime koos ka Tallinna Pioneeride Palee näiteringis, mis praegu on Kanutiaia huvikool, seda vedas õpetaja Maret Oomer. Maret ikka meenutab, kuidas ma olin tulnud ja öelnud, et tahan ka siia tulla. Tema ütles, et meil tõesti ei ole üldse tüdrukuid vaja. Mina öelnud siis, et mina siit ära ei lähe, kui ma tõesti mitte millegagi hakkama ei saa, siis ütlete mulle. Ma lihtsalt pressisin ennast sinna teatrisse. Muidugi anti mulle alguses jänese rolle. Hüppasime seal Lõhmustega koos. Lõpuks tuli ikka ka päris peaosa lavastuses „Tüdruk ja prill”, kus pidin mängima vaesest perest pärit tüdrukut, keda kiusati. Kui ma 32. kooli läksin, siis varsti loobusin Pioneeride Palee ringist, sest kogu aur läks teatriklassi. Vilja Palm lavastas juba 32. keskkoolis näidendi „Kummaline missis Savage”, kus mul oli peaosa. Naistepäeva puhul käisime lavastust mängimas Kadaka teel Vilhelmine Klementi nimelises õmblusvabrikus, kus publikuks olid kõik naised. Mäletan, et nad nutsid saalis. Aastaid hiljem lavastas Palm teleteatris sama näidendi, kus peaosa mängis Ines Aru.
Väidetavalt eelistati lavaka sisseastumiskatsetel noori, kes polnud kooliteatri või näiteringide poolt n-ö rikutud. Kas tajusid ka mingit sellist suhtumist?
Ma ei tea, kuidas see tegelikult oli, aga jutud käisid. Ma ei julgenud kellelegi öelda, et käisin 32. koolis. See oli veel hullem saladus kui see, et ma olen seto. Selleks, et lavakasse saada, pead sa ei tea mis imeinimene olema. Ükskord, kui ma Juhan Kivirähkile ütlesin, et tahan lavakasse minna, naeris ta mu välja. Vaheaastal, mis oli mul pärast keskkooli, läksin Tartu Ülikooli arstiteaduskonda proovima. Jäin täpselt sama punktisummaga välja, millega teine sisse sai, sest mul polnud tööstaaži. Mitmed 32. kooli kaaslased võtsid enne keskkooli lõpetamist paberid välja ja läksid viimaseks aastaks kuhugi teise kooli õppima, just selleks, et ei jääks märki külge, et oled 32. teatriklassi lõpetanud. Panso võttis meid ju vastu ja nõudis, et oleksime tabula rasa, et tema saaks meid vormida. Mina olin juba nii ära vormitud; mõtlesin, et kui see mõjutab, mis siis ikka. Ma ei tea, kas see oli ainult legend, sest lavakasse pääses ka 32. kooli lõputunnistusega.
Lavakunstikateedri IX lend teise kursuse kevadel. Esimeses reas: Ülle Side (Kaljuste), Arvo Kukumägi, Anne Veesaar, Oiva Kaupinen, Guido Kangur, Imbi Süvalep (Herm), Ain Suurhans; teises reas: Ain Lutsepp, Maret Tuurmaa (Mursa Tormis), Tiiu Õiglane, Toomas Lõhmuste, Krista Viirand, Villu Tari, Tõnu Oja, Katrin Saukas, Tarmo Urb; kolmandas reas: Tõnu Raadik, Marika Vernik, Paul Poom, Madis Kalmet, Roman Baskin ja Mati Rebane. Arhiivifoto
Kuidas siis lavakoolis minema hakkas? Karusood kartsite?
Lavakas olid sa ikkagi koolis 24/7, tohutu pinge. Aga mina ei vaevelnud selle käes, mulle meeldis. Olin nii õnnelik, et olin üldse kooli pääsenud. Meeldis ka see distsipliin. Muidugi oli see kohati liig. Kui sa Karusoo tundi ühe minuti hilinesid, siis oli uks lukus ja sisse ei pääsenud. Kolmandal korral ei pääsenud sa enam koolimajjagi. Kõik see kasvatas meid. Ka täna, kui lepin midagi kursusekaaslastega kokku, on nad alati täpselt kohal. Ma võin nende peale kindel olla. Muidugi kardeti Karusood. Minul oli temaga esimene kokkupuude, kui ta lavastas „Makarenko kolooniat”. Ta kirjutas meile memorandumeid ja riputas need pärast proove teadetetahvlile. Nõukaajal ei kasutatud alati ümbrikke, näiteks sõdurid said kirja voltida kolmnurgaks kokku ja posti panna. No selliseid kolmnurki jättis ta ka meile. Kõik läksid värisevate kätega neid lugema. Mina olin aga hoopis sellest stressis, et ei olnud tükk aega ühtegi kolmnurkset memorandumit saanud. Võtsin siis lõpuks julguse kokku ja läksin küsima, et kus minu memod on. Karusoo ütles, et äkki oled siis õigel teel, kui mul midagi öelda ei ole. Karusoo suhtes oli pigem aukartus. Ta oli ju ise äsja kooli lõpetanud, ega tal endalgi kerge olnud, ka tema ilmselt ei teadnud veel, kuidas õpetaja olla.
Kas Karusoo lavastus „Olen 13-aastane” oli kooli või juba Noorsooteatri töö?
Meil oli pärast lõpetamist suunamine. Komisjonis oli Jaak Allik, kes tegi suunamisotsused teatavaks, eksamikomisjoni esimees oli aga Kaljo Kiisk, kellega hiljem kohtusime „Õnne 13-s”. Ütlesin talle isegi seal, et kui sul on mulle midagi ette heita, siis ise sa mu ju läbi lasid. Mind suunati aga Rakvere teatrisse. Tulin parasjagu Noorsooteatri (praeguse Tallinna Linnateatri) Laia tänava trepist alla, kui sain teada oma suunamise. Mäletan, et nutsin lahinal: „Issand, mind saadetakse Rakvere teatrisse, karu perse.” Madis Kalmet, kes oli samuti suunatud Rakverre, tuli trepil vastu ja ütles, et ole rahulik, me veel hakkame seal asju tegema, küll sa näed. Ma polnud kunagi varem Rakveres käinudki. Meil oli veel käimas ringreis Lembit Petersoni lavastusega „Don Juan” ning samal ajal tahtis Karusoo teha suvelavastust ja kutsus ka minu truppi, kus olid juba Katrin Saukas, Maret Mursa, Guido Kangur, Toomas Lõhmuste, Andrus Vaarik, Rein Oja ja Villu Kangur. Proovid toimusid Kloogal Teatriliidu puhkekodus ja me elasime kämpingus. Töötasime küll rannas, küll õues, küll saalis. Etendused pididki toimuma rannas. Me ehitasime etüüdide põhjal lugu üles. Mina lõin 32. kooli õpetajate pealt nii mõnegi karakteri, mille põhjal siis Karusoo näidendi kirjutas. See oli väga põnev protsess, tänapäeval tehakse samal viisil ju palju lavastusi, kus näitlejad loovad oma elukogemusest tegelased ja lavastaja töötab nagu dramaturg. Vaatasin Ekspeditsiooni lavastust „Reis metsa lõppu” ja mõtlesin, et selles oli midagi sarnast, me oleme seda kõike juba teinud. Ühel päeval tuli Raivo Trass ja ütles, et Rakvere teater läheb ringreisile ja töö hakkab pihta, sest mind on sinna suunatud. Pidin sisse õppima ämma rolli Ülo Tuuliku näidendis „Pulmad Abruka moodi”. Karusoo oli väga pahane, Komissarov lootis, et äkki saab ümbersuunamise teha, aga ma otsustasin, et midagi pole parata, kui on suunatud, siis on suunatud. Rein Oja võttis ka minu naisrollid üle. Jube kurb oli, et ma ei saanud selles lavastuses mängida. Õnneks tuli Rakveres nii palju tööd peale, et polnud aega kurvastada.
Lavakas tegime koos Imbi Süvalepaga Jaan Kaplinski luulest tohutu vormileiutise, vedasime kollaseid niite mööda lava, aelesime põrandal, vähkresime mööda seinu ja mida kõike veel. Karl Ader vaatas seda ja vangutas pead, ütles, et ei, ei, ei, siin on tegemist kuhugi hämarasse langemisega. Meie ise arvasime, et kõik, mida me tahame lavastusse sisse panna, on arusaadav ja loetav. No ei olnud. Noorena tahad kogu maailmavalu ühte lavakõne harjutusse mahutada. Kõik ju kordubki. Mõnda praegust lavastust vaadates tundub mulle, et see oli meil koolis läbitud etapp. Jõuame ikka ja jälle välja Hommikteatrini, mille iga põlvkond peab läbi tegema. Samas, mulle endale oli šokk, kui vaatasin Jaan Toominga „Põrgupõhjat” esimest korda. Mõtlesin, et ei, niimoodi ei saa ikka teatrit teha; mis asi see on, et kõik tiirleb ja pöörleb, vali muusika, näitlejad röögivad. Aga ma sain aru, et peab veel ja veel seda lavastust vaatama, et jõuda võimsa teatrikeele tajumiseni.
„Viletsuse komöödia”. Pimpa — Anne Veesaar. Rakvere teater, 1981.
Kas Kalmeti sõnad, et hakkate Rakveres tegema suuri asju, said tõeks?
Muidugi. Mäletan, kuidas Võru Kubija laululaval mängisime „Pulmi Abruka moodi” 2 700 inimesele. Ja mikrofone siis ei olnud! Teine sisseõpitud roll oli mul Kitzbergi loos „Veli Henn ja Hennu veli”. Tööd oli kohe palju, tegin neli rolli aastas. Siis tuli „Smaragdlinna võlur” ja seejärel „Viletsuse komöödia”, kus mängisin noort Betti Alverit. Siis tuli Moskvast Natalja Petrova, kes oli varem lavastanud väga kiidetud „Onu Vanja”. Tulime ju noorena teatrisse ülbe suhtumisega, et oskame ja teame kõike, aga „Onu Vanjat” vaadates saime aru, et ega me kõike ikka tea küll ja et tuleb tööle hakata. Madis Kalmeti esimene lavastus oli „Püha Antoniuse imetegu”, seal ma ei mänginud, aga siis tuli „Scapini kelmused” oma tohutu populaarsuse ja mitmesaja etendusega. Trass hakkas lavastama „Rakvere romanssi”, pani minu dubleerima teatri raudvara Eva Novekiga mõisaproua Tiesenhausenit. Mul ei tulnud millegipärast mitte midagi välja ja ta võttis mu rolli pealt maha. Ma nutsin ja nutsin, öid ja päevi. Õnneks tuli töösse Petrova „Jeanette”, mis rääkis Jean D’Arcist enne seda, kui ta läheb Prantsusmaad päästma. Nataša oli nagu Karusoo: nõudlik, konkreetne, täpsete ülesannetega. „Jeanette’is” mängis minu noort venda Rainer Sarnet, kes tegi hiljuti kung fu-komöödia õigeusu preestrist. „Nähtamatu võitlus” meeldib mulle hullult. Filmi esilinastuse aftekal meenutasime Raineriga Natašat ja vanu Rakvere aegu.
„Jeannette”. Jeannette — Anne Veesaar ja Kohtunik — Rein Olmaru. Rakvere teater, 1982.
Millal ja miks sa Rakverest lahkusid?
1989. aastal. Ilmselt sai aeg otsa. Ma ei mäleta, mis lavastusega me proove tegime, aga igal juhul läksin keset proovi direktor Rein Olmaru kabinetti ja andsin lahkumisavalduse. Mulle ei pakkunud mängimine enam üldse rõõmu. Igal õhtul olin laval ja hommikul oli uue tüki proov, samal ajal oli juba ka pere ja laps. Ju ma lihtsalt ei jõudnud enam. Mõtlesin, et ei tohi lavale minna, kui mängimine muutub mehaaniliseks. Siis ka lahutasin oma abielu Talvo Pabutiga. Ma ei tea, tänapäeval öeldakse, et põlesin läbi, ma lihtsalt ei tundnud enam mängurõõmu.
„Scapini kelmused”. Esiplaanil Zerbinette — Anne Veesaar. Rakvere teater, 1983.
ETMM-i fotod
Kas Vanalinnastuudio tuli kohe sinna otsa?
Üsna kohe tuli jah. Kuna olin õppinud Eino Baskini pojaga ühel kursusel, siis ta teadis mind. Oli toimunud mingi teatrijuhtide koosolek, kus Madis Kalmet oli kurtnud, et kõik lähevad teatrist minema, mille peale Baskin palus kohe inspitsiendil mulle helistada, lauatelefonile muidugi, ja pakkus tööd lavastuses „Naiste laud jahisaalis”. Esialgu olin rollilepinguga, aga üsna ruttu võeti palgale.
Kas Baskini meetod ja stiil oli väga erinev Rakvere teatri mängulaadist?
Ikka oli. Esimene lavastus oli psühholoogiline teater, aga hiljem, kui hakkasid tulema „Raadio Null” ja teised estraadikavad, siis need olid nagu praegune Draamateatri „Café Théâtral”. Kui meie omal ajal selliseid asju tegime, saime mööda päid ja jalgu, aga publik ründas piletikassat ja lustis saalis. Muidugi tuli seda mängulaadi õppida. Vanal Baskinil oli hea nina, ta teadis täpselt, millal tuleb publiku reaktsioon, kuidas tuleb puänteerida, kuhu välja jõuda. Seda ma õppisin, aga mida selle kõigega nüüd peale hakata, ma ei tea.
See on huvitav, et ka tänapäeval kasutatakse palju seda estraadilaadi, muudetakse konteksti nii, et lavastus ei ole estraad, aga mängulaad on estraadilik. Kas ka mitte Marika Vaarik ei kasuta sarnaseid võtteid?
No tema valdab seda tehnikat väga hästi. Panso ütles, et nalja tuleb teha nii, nagu pime haaraks jooksval jänesel kõrvust ja saaks ta kätte. Ainuke tõsiseltvõetav roll, mis mul Vanalinnastuudio ajal tekkis, oli Tõnu Kilgasega koos mängitud „Saame kokku veebruaris”. Selle lavastas Vene teatrist tulnud Eduard Agu. Ta töötas väga sarnaselt Nataša Petrovaga, läksime mööda psühholoogilisi käike ja dialoogirežiid. Seda mängisime tohutu menuga, seal oli nalja, armastust, nukrust… Ilmselt inimesed vajasid seda sel hetkel.
Kuidas Eino ja Roman Baskini võimuvahetus toimus?
Vana Baskin andis teatri noorele üle, sest noor tahtis omamoodi teha. Lõpuks sai Jüri Järvet jr direktoriks ja varsti olin mina tema asemel. Kultuuriministeerium soovitas kandideerida, sest olime varem oma pundiga Linnahallis muusikale korraldanud. Sel hetkel muutus käibemaksuseadus, riigiteatritel oli viis protsenti ja meile, eraettevõttele, 18 protsenti. Mikk Purre, Tarvo Krall ja mina selle kamba moodustasime ja millegipärast arvasid nad, et mina sobin direktoriks. Oli mis oli, midagi pole kahetseda, aga see amet mulle ei sobinud. Vanalinnastuudio oli meie kätte tulles väga suures miinuses, meil polnud sellest aimugi. Raha polnud isegi inimestele palga maksmiseks. Muusikaliga „Cabaret” suutsime natuke seda olukorda leevendada, aga mitte päästa. Kui Signe Kivi poleks vastutust võtnud ja niinimetatud viioliskandaali tõttu tagasi astunud, oleksid ehk asjad teisiti läinud.
Millega sa praegu tegeled?
Suvel tuleb Setomaal rokkmuusikal „Seto Odüsseia”, see odüsseia-teema on praegu kuidagi õhus. Christopher Nolan hakkab sama materjali kasutades filmi tegema. Ralph Fiennes ja Juliet Binoche mängivad itaalia režissööri Uberto Pasolini Homerose eepose põhjal vändatud filmis „Kojutulek”, eesti keeles ilmus Paul-Eerik Rummo „Ulyssese” tõlge… Lugu räägib sõjaväsimusest, sõjatüdimusest ja sellest, kuidas sõja tagajärgedega toime tulla. Karmidel aegadel pöörduvad loojad vanade lugude, legendide, saagade ja eeposte poole, et sealt küsimustele vastuseid otsida. Kauksi Ülle oli esimene, kes „Odüsseiast” oma loo tegi, seto keeles.
Ma kirjutasin Tartu Ülikoolis üheks kursusetööks seto muusikali lavastamise projekti pealkirjaga „Lätsi är’ Petserihe”. Lihtsalt fantaseerisin, sest ansambli Zetod pala „Sõda om lännu sõudõmahe” on mul meeltes istunud juba kümme aastat, see on muusikali vaibiga. Aastal 2022 ütlesin Kauksi Üllele, et kirjutagu üks setokeelne muusikalilibreto. Ülle saatis kahe nädala pärast teksti, kus oligi Odüsseuse rännak aluseks võetud. Nüüd on meeskond koos, heliloojaks Matis Leima Zetodest, lavastab Elina Pähklimägi, kunstnik Iir Hermeliin. Mängime Luhamaal Anzelika mahetalus looduslikus tiigiäärses amfiteatris.
Kuidas te nii suurele muusikalile rahastuse leiate?
Selleks on kultuurkapital. Meid toetab Postimees Grupp, lisaks mitmed Setomaa fondid. Isegi väikeettevõte Vana Jüri Seebikoda, mille toetus pole küll teab mis suur, aga see on lihtsalt nii armas, et meil on nüüd muusikali seep, mis peseb maha „kõgõsagamatsõ sita”.
Sa oled nüüd päris kaua vabakutseline olnud.
Jah, aastast 2004. Nüüd olen pensionär ja mul on ka tervisekindlustus olemas. Siiani maksin ise oma teenistuselt sotsiaalmaksu.
Kas sa teatritöötajate streigil käisid?
Ei käinud. Muidugi oleksin võinud teisi toetama minna, aga me ju teadsime juba eriala valides, et selle tööga palju ei teeni. On valdkondi, kus saadakse veel vähem palka, ja on inimesi, kes elavad veel hullemas olukorras. See, et tervisekindlustust ei ole, on suur probleem, ma ei tea, kas selle eest seisti. Ma olen elus igasuguseid töid teinud, et oma tervisekassat maksta. Neli aastat olin Kullos näiteringi juhendaja, siis saadeti mind Tallinna Ülikooli õppima, kust sain ka õpetajakutse, et saada natukenegi suuremat palka. Minu lõputöö teemaks oli laste kognitiivse mõtlemise arendamise võimalused näitemängu tegemise abil. Kullo aeg oli väga tore, sain olla kursis noorte elu ja keelega, aga grupid läksid lihtsalt nii suureks, et enam ei jaksanud. Samal ajal tegin ka külalisena tööd Rakvere teatris ja Vanemuises, pidin tegelema pidevalt asendajate otsimisega Kullosse ja lõpuks tegin ringijuhendaja koha vabaks.
Sa oled hiljuti ka Ukrainat külastanud.
Nafta Film saatis Näitlejate Liidu kaudu kutse filmi „Yurik” casting’ule. Video saadeti Ukrainasse ja sealt öeldi, et sobin. Liis Haab mängis filmis minu tütart. Sinna minek oli väga ekstreemne, sest läksime Varssavist rongiga, mida kutsutakse Eluteeks. Sõitsime ligi 19 tundi. Kiievi rong oli Varssavi raudteejaamas kuidagi peidetud, ise pidid aimama, millisel perroonil see asub. Küsisin inimestelt, kelle välimuse järgi võis aimata, et nad lähevad samale rongile. Mõne inimese välimuse suhtes eksisin. Nafta Filmi produtsent Olga oli kogu teekonna vältel minuga telefoniühenduses, aga ega temagi Tallinnast Varssavi vaksali plaani juhendada osanud. Lõpuks leidsin õige rongi. Sattusin kahe ukrainlannaga ühte kupeesse. Üks kõneles ainult inglise keelt ja teine mitte midagi, kuna inglise keelt ta ei osanud ja vene keelt põhimõtte pärast ei rääkinud. Nad ütlesid, et kui selle rongi piletid müüki lähevad, siis müüakse need kohe välja, nagu meie tantsupidu, kuna õhuruum on kinni. Iseenesest väga äge kogemus, meenutas lavakaaegseid rongireise Moskvasse. Kuna olin just enne sõda käinud Seto kooriga Baškiirias festivalil, siis passis oli mul Vene viisa. Selle kohta uuriti palju, et miks see mul ikka on, kogu aeg pidin seletama. Õnneks oli filmi produktsioonifirmalt kiri kaasas, mis tõestas, et ma pole Vene luurest. Mul oli ainult üks pikk võttepäev. Tegevus pidi toimuma Eestis. Nad olid püüdnud ehitada Eesti kodude olustikku. Ütlesin, et siin tuleb üht-teist muuta, kamina peal meil ikka televiisorit ei ole ja nii suuri küpsisekausse ka mitte. Külalislahkust on meil palju vähem ja me oleme palju tervislikumad. Pidin õppima ukraina keeles teksti rääkima, selleks oli kaks nädalat varem korraldatud Zoomis keelekursus. Kui küsisin, miks nad Eestisse filmima ei tulnud, siis vastati, et enamik meeskonnast on meesterahvad ja nad ei saa sõja ajal riigist välja, kuna on sõjaväekohuslased. See film on Jupiteris täitsa olemas, aga ma ise pole julgenud vaadata. Muidugi olid nad tohutult tänulikud, et me sõja ajal sinna kohale tulime. Olen annetanud Slava Ukrainisse, mis lendas kõik uppi ja mis on lihtsalt häbiväärne. Mõtlesin, et kuidas mina saan ukrainlasi aidata. Kui saan oma erialase tööga neid aidata, siis miks ma seda ei tee? Lisaks panuse andmisele ukraina filmikunsti saime Liisiga väga headeks tuttavateks, sest kogesime koos lühikese aja jooksul midagi väga erilist.
Anne Veesaar, Kaimo Kuusk ja Liis Haab Eesti saatkonnas Kiievis.
Kas räägime „Õnnest” ka?
Ei, ärme sellest räägi, see elab oma elu.
Kuidas sina näed väljapääsu teatritöötajate ületootmisest?
Mina ei paneks mitte midagi kinni, sest lahti teha on tuhat korda raskem, kui kinni panna. Üks asi on see turumajandus, mis meil on, aga kui noored inimesed valivad need koolid, siis nad ju teavad, millega riskivad, nad teavad, et võib-olla nad peavad eriala vahetama. Ühest küljest on see küll riigi raha raiskamine, et õpetame nad välja ja tööd ei paku. Samas, mida sügavam ja kindlam on aluspind, seda kõrgemale saavad kasvada tipud, need, keda vajatakse, vaadatakse ja tahetakse näha. Mitte ühtegi teatrit ei tohi kinni panna. Kes toime ei tule, suleb niikuinii uksed.
Siiski rahastab riik piskuga ka erateatreid.
Olen kultuurkapitalile väga tänulik. Kõik erateatrite projektid, milles mina olen osaline olnud, on kulkalt toetust saanud.
Äkki peaks andma just neile, kellel veel ei ole suurt publikut, keda veel ei mõisteta või teatrina ära ei tunta?
Otsingulisele teatrile? Sellega olen küll päri, riik peaks tõesti toetama neid, kes teevad süvenenult tõsist asja ja keda publik ei ole veel üles leidnud. Muidugi peaks neid toetama, igal juhul. Seni, kuni katsetused kuhugi välja viivad, peaks ikka toetama.
Milleks on meil vaja riiklikke sihtasutusi?
Omal ajal oli see nii, et sihtasutused loodi juriidilistel ja majanduslikel kaalutlustel, et teatrid saaksid laenu võtta ja ise oma hooneid remontida. Mis teatriekspert mina, vabakutseline pensionär, nüüd olen. Vanas eas lähen üha rohkem juurte juurde tagasi, õpin ja huvitun. Tahan vähemalt ühe konkreetse asja Setomaa heaks ära teha ja selleks on suvine rokkmuusikal, kus kuuleb ka leelot. Seto Kuningriigipäeva peakorraldaja sootska Leima Aarne võttis muusikaliprojekti juhtimise enda kätte. Minu meelest on keele säilitamiseks, hoidmiseks ja mõistmiseks kõige parem vahend teatritegemine. Keelt tuleb kasutada ja elavana hoida. Mängin „Seto Odüsseias” nõid Kirket ja selle rolli olevat Kauksi Ülle just mulle kirjutanud.
Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK
Anne Veesaar ja Kauksi Ülle.
Erakogu fotod
