Filmikassett „5filmiviljandist”. „Arhivaar”, režissöör Kärt Kokkota. „Tsangaan”, režissöör Isabel Laiapea. „Kõige normaalsem tüüp”, režissöör Getriin Kotsar. „Luuüdi mekk”, režissöör Oskar Viirand. „Türa kuradi fakk raisk”, režissöör Pamela Ebber. Esilinastus 12. II 2025.
…olid paras avastus.
Olen aastaid juurelnud pausi ja tühja ruumi üle. Paus teeb kuuldavaks heli, nähtavaks tühja ruumi ja detailid. Materjaliga üle kuhjata ei ole hea ei maali, heliteost, kirjandust ega filmi, peab jätma ruumi, õhku, avarust. Sellest kirjutab mõneti Peter Brook oma essees „Tühi ruum” — et teatrietendus pole muud kui tühi ruum, lava. Keegi tuleb vasakust aksist ja liigub üle lava teisele poole, ja me jääme tahtmatult teda vaatama. Kui üle lava tormaksid rüsinal korraga sada inimest, oleks asi igavam.
Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide tudengid proovivadki tegelda sellise tühjusega. Ja neil tuleb see hästi välja. Hm, ma ei teagi, kes kõik on nende juhendajad.
Ja see pole ainus pluss. Filmides hoitakse ilusat, puhast pilti, väljapeetud, minimalistlikku stsenaariumi, heli. Kõigis filmides. Au ja kiitus.
Kooli uus näitlejaõppe erialajuht Ivar Põllu räägib, et on oluline anda tudengitele mitut sorti oskusi. Et ainult ei mängiks ja lavastaks, vaid suudaks teha grimmi, luua keskkonda. Selline on olnud ka Ivar Põllu enda praktika. Mul on õnnestunud teha kaasa ühes ta lavastuses, „Mikiveri tagi”, pidin seal tantsima, kätekõverdusi tegema, praadima kartuleid sibulaga ja jooma õlut. Mitmekesisus oli hea. Pani tegutsema, leiutama, improviseerima nii teksti kui liikumist, ergastas.
Sarnane vaim on tudengite filmides. Mõtte-, kujundi-, stiilirikkus.
On tunnuslik, et kõik, kes on kaadris, mängivad veenvalt, hästi. Isegi kui näiteks grimmiga on kohati üle pingutatud (mis samas on põhjendatud, aga lõhub lihtsust — kohe sellest pikemalt). Lihtsust lõhkuda pole hea, nagu pole hea vaadata otse kaamerasse, sest see tekitab võõristust.
Peter Brooki läksin kord kuulama Bradfordi, West Yorkshire’i, kus ta ilmus vanas kulunud ülikonnas tühjale lavale. Valguski oli lihtne nagu elutoas, ei mingit spotlight’i. Ja rääkis kaks tundi, mis ta teatritegemisest arvab ja kuidas teha üritab… Pariisis, Aafrikas. Oli pööraselt huvitav, aeg kadus linnulennul, ehkki polnud dramaatikat, heliefekte. Kõik oli lihtne ja tekkis tunne, et muidugi, ma ju tean seda kõike juba ammu. (Tegelikult ei teadnud, aga Brook oskas manada asja lihtsaks; nii võiks mõni maletšempion rääkida malest ja tekitada tunde, et muidugi, minagi oskan malet mängida.) Brook võis olla vast 70-aastane. See oli üheksakümnendate algul. Tühja ruumi täitmiseks piisas täpsest mõttest, nutikusest, vaiksest jutust. Nalja ei teinud, odavat show’d polnud.
Tarkovski oskas samuti vaikust kasutada. „Nostalgias” on pikk episood, kus liigutakse, küünal käes, üle tühja basseini. Küünal ei tohi kustuda ja me jälgime hinge kinni pidades. „Stalkeris” on pikka vaikust, näiteks soovide toas istumisel või drežiiniga läbi tühermaa sõitmisel. Alati töötab. Ma ei tea, kas Viljandi tudengid on neid asju näinud, aga nad kasutavad sarnaseid nõkse. Vaikus kannab. Seda pole lihtne teha. Vaikust peab usaldama. Aga et see kannaks, peab olema taga sisu, ja neil on. Sisu tuleb püüda välja muneda muidugi tükk aega. See aeg on võetud, leitud.
Minu õpetaja Mikk Mikiver ütles kunagi koolitunnis, et kui mõni näitleja väidab, et pidas laval minuti pausi, siis ärge uskuge teda. Minut laval pausi pidada on kohutavalt pikk aeg. On tõesti. Ise suutis ta Fedja Protassovina Tolstoi „Elavas laibas” (Adolf Šapiro lavastus) päris pika vaikuse välja pidada, kui enesetapuks valmistus. Mikiver ütles, et paus laval pole mitte peatatud aeg, vaid kuuldavaks tehtud aeg. Kuuldavaks tehtud vaikus. Ja midagi paremat on nii teatris kui kinos raske ette kujutada. Vaatad, kuulad ja pead hinge kinni. Vähemalt mõttes. Ootad. Nagu kogu Samuel Becketti „Godot’d oodates” on lõputu ootamine. Lõpuks selgub, et midagi ei suudetudki õieti ära oodata, aga ootamine ergastas, valgustas, tekitas katarsise. Kui on hea lavastus.
Kõigile viiele filmile on tunnuslik, et kaasa mängima on suudetud panna ka keskkond, pildi kaudu luuakse atmosfääri. Operaatori- ja kunstnikutöö mängivad samuti kaasa, on olulised komponendid, ehk isegi tegelased.
Vaatame nüüd lühifilmikesi eraldi.
Kärt Kokkota „Arhivaar”. Poiss elab kellegi korteris (ilus, vana ja räämas interjööriga maja Viljandis, Lossi 26), tausta pikemalt ei seletata. Võiks oletada, et Kokkota on motiivi võtnud oma tudengielust. Poiss ei räägi, vaatab aknast välja, laua taga enese ette, sirgeldab midagi paberile, kogub vaikust, arhiveerib tühjust. On grimeerinud end Pierrot’ks, kurvaks melanhoolseks Pierrot’ks. Kaadri taga räägib hoopis Aarne Soro, keegi alter ego, vana tark mees. Räägib mälu petlikkusest, tsiteerib Tokarczuki, Shieldsi, Hesset. Midagi me näeme, kogeme, aga kõik on petlik, räägib tekst.
„Arhivaar”, 2025. Režissöör Kärt Kokkota.
Film on subjektiivse idealismi illustratsioon. George Berkeley oleks seda vaadates rahul ja õnnelik. Objektiivset maailmapilti saavutada on paraku võimatu, meil on vaid petlik taju.
Filmi algus kipub venima. Lavastaja ja kunstnik on armastanud oma kaadreid natuke liiga palju. Aga pole häda, edasi vaadates veenab film, pilt, üha rohkem. Saad aru, et midagi ei tulegi, kuhugi ei jõutagi, Godot jääb jälle saabumata. Oleks pettumus, kui saabuks. Godot ei tohi saabuda. Vahepeal poiss tantsib ajaviiteks (nagu Becketti „Godot’s” Pozzo teener Lucky).
Poiss on arhiveerinud võtmekimbu, kastani, kommipaberi, salvrätiku. Põrnitseb oma mõttetut varandust laual. Kujundit elu absurdist.
Operaator Robin Valge oskab näidata räämas trepikoja kauneid, mahakooruva värviga seinu. Nukrus, siirus, poeesia. Millest kujund räägib, ei oskakski öelda. Dekadents? Lagunemine? Leppimine? Iluigatsus? Kõike seda pisut. Igavik ja eluilu. Mis sa hing veel tahad.
Paradoksaalselt elatakse räämas keskkonnas ja ollakse pedant, puhtusefriik. Oletan, et lavastaja enda obsessioonid ajavad naerma, kuna on tuttavad.
Film tahab vaatamiseks kannatust, nagu ka ülejäänud tudengifilmid, aga sama on suurema osa maailma parema filmikunstiga. Olgu või Jasujiru Ozu. Ega kõik pea kõiki filme vaatama ega kõiki raamatuid lugema. Ka Kruusemendi „Kevadet” ei vaadatud Nõukogude Liidus mujal kui Nõukogude Eestis, no ja siis.
Et filmi algus kipub venima, on vana viga. „Kevade” venib samuti. Algul tuleb asi käima tõmmata. Tunnen rohkem teksti tegemist. Kui esimesel viiel leheküljel asja käima ei saa, siis viska viis lehekülge välja, alusta konkreetsusest, pildist või dialoogist.
Sama heietamise viga on isegi „Tõe ja õiguse” esimese köite alguses, kus hobuvanker aeglaselt-aeglaselt mäenõlvakut pidi üles Vargamäele venib. Hiljem hakatakse juba pöidlaid silma ajama ja kõrtsupõrandal mune pigistama ja vunk on tekstil sees.
Väike intro võib ju filmil olla, aga kui on lühifilm, siis mida venitada. Kõigepealt pauk ja väheke verd, virinat ja suurt segadust võib jagada hiljem.
Suure segaduse puudust tudengifilmides pole, aga lõpuks suudetakse otsad enam-vähem kokku sõlmida. Eelistaksin isegi, et mõni ots rohkem lahti jäetaks, järelemõtlemiseks. Piiri peal kõndimine. Safe on kriips lõpus alla tõmmata. Teha selgus. Ma vihkan kunstlikke puänte, aga tunnistan, et lühikese draama puhul on asi vaja kokku põimida, muidu jääb loge.
Kui eeskujusid tuua, siis näiteks Triin Ruumet, kes tuli samuti noore tüdrukuna kinomaailma ja on neist teemadest alati klaarilt välja ujunud (mängukates, dokid on iseasi). Tehke järele.
Liigume edasi.
„Tsangaan”. Isabel Laiapea lavastus. Tema pärast hakkasin filme üldse vaatama, sest kord ütles Isabel mulle oma Äksi kodus, et „maailma lõpp tuleb viiekümne aasta pärast, teadlased maailmas on välja arvutanud, teiesuguseid vanureid see ei huvita, sest teie olete siis surnud…”
Tegi pööraselt nalja. Järjekordne maailmalõpu ennustus. Nagu neid vähe oleks kuuldud. Juba lapsepõlves nägin plakatit The world will end tomorrow, if you saw this sign yesterday, kindly forget all about it.
„Tsangaan”, 2025. Režissöör Isabel Laiapea.
Isabeli film kõige lõpuga tegelebki. Kultuuri, rahvuse, inimese, ideaalide lõpuga. Ja otsib, kas kuidagi saaks edasi kesta. Aga see ei ole pateetiline, mis on kiiduväärt. Kui filmi peategelane suudab kogu filmi aja vait olla ja veab välja, no taevas, midagi taolist pole maailma filmikunstis palju juhtunud, aga siin teeb Tiit Alte vana tsangaanina Isabeli asja ära. Oskar Kröönström noore tsangaane uuriva antropoloogina sekundeerib kenasti.
Tsangaani rahvas soos ja võpsikus on muidugi kujund väljasurevatest eestlastest. Noorte romantika, aga mis siis. Südamlik.
Ei saa kogu asja ära rääkida, aga filmis on palju kasutatud motiiv, kus subjekt uurib pikalt ja pingsalt objekti ja lõpuks samastub, saabki selleks, kelle üle mediteeris. Olen ise kirjutanud jutu, kus saan koeraks, ja „Mehhiko novellis” on Julio Cortázari lugu „Aksolotl”, kus kala jälgivast mehest saab seesama kala.
Märksõnad Mehis Heinsaare ja Mati Undi tekstide järgi tehtud filmi kohta võiksid olla: tuul, raba pärapõrgus, rahu, mustvalged testimooniumid kaduvast rahvast alguses ja lõpus, mustad kaadrid episoodide vahel, mõttetud hüpped, mis hakivad filmi, aga millega harjub, romantiline küünaldega ülekuhjamine (elatakse primitiivselt, elektrit pole, aga kes poest küünlad toob?), alasti mehed saunas (mis ei ole enam uus teema), surnud lind kukub arusaamatul põhjusel puu otsast (jumal annab vanale tsangaanile, mida ta vajab), jagelused meeste vahel, graafiliseks aetud joonistused, kerge narkomüstika, korduv kiiktoolimotiiv (kiigud läbi elu). Vanamehe müts kolib poisi pähe.
Vaikus läbi filmi kannab välja. Seda tänu näitlejatele ja lavastajale, keskkonnale, millel on oluline roll. Vägev kaader, kui oma peegeldusega jõevees tõtt vaadatakse. Ja tõde muidugi ei selgu. Või mis tõde selgus filmist? Eks ikka vana tõde, et tõde on mitmetine ja tabamatu. Aga seda öeldi hästi.
„Kõige normaalsem tüüp”, stsenarist-lavastaja Getriin Kotsar. Julmalt ja lühidalt ära rääkides: hüpohondrik läheb arsti juurde, palub end uurida, pole tal viga mitte midagi ja ta saadetakse minema. Et arsti juurde tagasi saada, palub ta end peksta ja saabki vastu vahtimist, aga seegi ei aita. Öeldakse — simulant. Ära teeskle, poiss, sa ei vaja haletsust. Oletan, et siin on samuti tegu valusa isikliku kogemusega.
„Kõige normaalsem tüüp”, 2025. Režissöör Getriin Kotsar.
Näitlejatööd on jälle head. Laias laastus on teemaks, et oled võõras keskkonnas ega suuda kohaneda ja püüad siis ikkagi läbi murda. Albert Camus’ „Võõras” räägib seda lugu hästi, aga Tolstoi ütles, et see — võõras mees tuleb linna — on arhetüüpne lugu, üks kolmest loost, mida üldse on võimalik kirjutada. Ongi üks taoline lugu. Tegu on eksistentsiaalse pajatusega. Meid on visatud maailma, tundmatusse, oleme segaduses, püüame kohaneda, oleme võõrad ja meid võõristatakse, ei võeta omaks. Otsime empaatiat, kaastunnet, saame aru, et haletsemine, aitamine, ei ole hinnas. Otsiks kas või ohvri rolli, sest tunneme end nagunii tõrjutuna. Pole lihtne.
Kena episood liftis, kus tahaks võhivõõraga pisutki kontakti, aga see on mõttetu püüdlus, nii ei tehta. Palatis, koridoris, kõikjal oled vale, mõttetu mees.
Filmist kumab läbi noore autori tunnetus uues keskkonnas kohanemisest. Väike segadus on kostüümiga. Suurema osa ajast kannab protagonist rohelist džemprit ja vesti ja siis on seljas korraga pruun džemper. Tahtlik? Või viide, et kuigi oli haiglas pool päeva, on tema jaoks möödunud kaua aega.
Aga pole vaja norida, sisuliselt on kõik arusaadav ja puudutav.
Järgmised kaks filmi on paras segaduste paraad, aga sellegagi pole häda midagi, sest tunnetuslikult on kõik mõistetav.
„Luuüdi mekk”, lavastaja Oskar Viirand, on eestimaine versioon Blaire’i nõiafilmist, kus metsas hakkavad toimuma müstilised rituaalid ja sündmused ning on segane, kes on trikster, kes hädas, kes mis asja ajab. Flirditakse vanausuga, aga see on välja mõeldud, fabritseeritud, ja on selge, et ususekti loojad on isegi omadega plindris. Kohati on naljakas, aga näitlejad veavad kenasti välja. Mõni detail tundus siiski tehislik ja vuhvel, näiteks väike tootemloomnukk.
„Luuüdi mekk”, 2025. Režissöör Oskar Viirand.
Film assotsieerus mul Rein Raua romaaniga „Reinkarnatsioon”, kus isa püüab aru saada, miks ja kuidas sattus tema tütar Eesti võpsikus ususekti haardesse ja lõpetas traagiliselt. Teemad on õhus. Kummalisi, elu ja surma piiril tegutsevaid ususekte on olnud nii USAs kui Jaapanis. Tegu on hoiatusfilmiga. Religioossed ekstaasid erutavad (teame teatrirahva hulgast mõningaid, kes on noori hullutanud), aga selle teemaga tuleks piiri pidada. Kadestusväärselt tervemõistuslik lähenemine noorelt tegijalt. Kujunditega on ehk liialdatud, üleküllastatus ei mõju. Kingitakse karunahk, ei tea kust kukub linnumuna, ripub lumemees, augus on esivanemad, ei jõua vaadates sammu pidada, kuhu sihitakse ja mida kujund võib tähendada.
Ometi on filmis lihtsaid sõnumeid. Kõiksugu luulude kõrval töötavad lihtsad inimlikud kvaliteedid, nagu lahkus, headus, empaatia, aktsepteerimine. Tore, et segunevad paganlus ja kristlus, ja aru ei saa neist varsti enam sabu ega sarvi, kisub pudruks-kapsaks, aga nii on tihti ka elus.
Unenäo kasutamine filmis on keeruline trikk. Seda on vanasti proovinud nii Ingmar Bergman kui mitmed teised (Eestis Jaan Toominga ja Virve Aruoja „Värvilised unenäod”). Ei hakanud see trikk kuskil tööle ja jäeti millalgi kõrvale. Ehk vaid David Lynch on sellisega efektselt välja tulnud. Unenägu pole võimalik ekraanile tuua. Kaussi mustikatega aga küll ja see on veenvam. Või üllatavat teadet, et „tunni pärast läheb buss!”.
Visioonid, kujutlused tekkigu vaataja peas, neid peaksid esile kutsuma reaalsuselähedased pildid. Kummalist on kaadrisse toonud ka Fellini, aga tal on alati neile realistlik põhjendus. On õhus lendav Kristus, Itaalia linnakest kattev lumevaip või orkestriproovil läbi seina tungiv arusaamatu pendel, aga see pole müstika, kõik on seletatav, kõik on tegelikult lihtne ja praktiline, mitte mingi poeetiline kujundikangutamine.
„Türa kuradi fakk raisk”, lavastaja Pamela Ebber, on tore pealkiri. Tudengifilmide seeriast ainuke dokk, mis algab eikuskilt ega vii kuhugi. Enamikus üles võetud alternatiivses kultuurikeskuses Ülase 12 Tallinnas. Lõputu läbu, mis keerleb ühe koha peal. Autor tunneb seltskonda ja pääseb lähedale. Tore, et hoiak on korraga poolehoidev ja kriitiline. Lavastaja on ise samast keskkonnast ja ilmselt sellest mõneti distantseerunud.
Film meenutab mulle Madis Otsa „Pesakonna” koomiksit, kus pole muud kui laamendamine, laiamine ja mõttetu läbu, mis ei saa iial otsa. Kokkuvõttes „naera ja nuta”-film. Ometi on läbuseltskond samuti ususekt, üksteist hoidev, noorte joodikute ususekt.
Tegijate hulgast tuleb kindlasti näitlejaid, filmi- ja teatrilavastajaid, operaatoreid ja keda kõiki veel — tubli täiendust meie mängumaastikule. Viljandi teatrikool hakkab vaat et lavakat üle lööma ja on sellele tore konkurents.
Vahel spekuleeritakse, et näitlejaid saab Eestisse liiga palju. Ei saa! Kõik leiavad mingil moel endale koha ja kui ei lähe püünele tempu tegema, siis istuvad saalis ja vaatavad, mis on samuti suur asi. Või kirjutavad teatrist ja kinost, sest pisik on sees.
Viiest filmist olid tugevamad ehk need, mis suutsid hoida lihtsust ja keskenduda loole, ei ajanud asja liialt kirjuks. Kaose haldamine, pulbitsevate ideede tagasihoidmine on peen kunst, aga ega ühest retsepti siin pole, linnuke laulab, nagu nokk loodud.
Filmide tegemine on läinud odavamaks, aga see ei tähenda, et töötegemise koha pealt saaks üle jala lasta. Ja seda polegi tehtud. Tehtud on usinalt, visalt, mis äratab lootust. Hindeid panna ei oska ja pole ka vaja, hinnangu annab igaüks mingi aja pärast endale ise ja teeb parandused järgmises filmis.
