Teatrikriitikas pööratakse väga palju tähelepanu veel koolis õppivate teatritudengite tegemistele. Nende lavastused saavad pidevat tähelepanu: küll kiidetakse energiat, küll uudset lähenemist, küll näitleja sarmi. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat tänavu lõpetava lennu töödest olen näinud „Tantsunädalal” koreograaf Sigrid Savi III kursusega tehtud lavastust „Quote on quote ehk räägime sellest” ning Liisbeth Horni ja Elina Masingu lavastust „Bakhandid”. Sigrid Savi lavastuses osalesid tantsuõpetaja eriala tudengid, Elina Masingu ja Liisbeth Horni lavastuses tantsuõpetaja, koreograafia ja lavastaja eriala tudengid. Näitlejad tegid kaasa elektron.artiga koostöös sündinud voogteatri lavastuses „Ligipääsmatuse poolus”. Seal osalesid näitleja, koreograafia ja lavastaja eriala tudengid. Kes mida õppinud on, aru ei saa, sest laval on kõik võrdsete ülesannetega. Võrreldes EMTA lavakunstikooli lavastustega, on need tugevalt kaasaegse etenduskunsti poole kaldu, rolle väga ei looda ja selget lugu ei jutustata.
Lõpetava kursuse näitlejaõppe eriala juht ja lektor on Katariina Unt, tantsu eriala juht ja tantsuteooria õppejõud Kai Valtna, lavastaja eriala juht Lennart Peep. Lisaks on kursusel olnud tihe kokkupuude etenduskunstide spetsialisti Ruslan Stepanovi ning etenduskunstide kompositsiooni ja improvisatsiooni lektori Karl Saksaga. Lisaks muidugi paljude teiste põnevate õppejõududega.
Detsembris näidati Sakala 3 teatrisaalis Kirill Havanski lavastatud „Passijaid”, mille kavalehel on kirjas: „On üks kamp teatritudengeid, aga eelkõige grupp noori inimesi, kes on ära unustatud kaugesse väikelinna, kuid kelle sees hõõgub tuli — nad ei taha enam elada niimoodi, nagu nad on elanud. Nad tahavad, et midagi muutuks. Aga lõppude lõpuks ei muutu maailmas midagi, kõik kordub, kõik on sama, kõik on muutumatu.”
Kohtusime TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lõpetajate Kristin Kalami (tantsija), Kärt Kokkota (koreograaf), Isabel Laiapea (lavastaja) ja Eva Maria Aruga (näitleja), et otsida muutusi nii maailmast kui noortest endist või siis hoopis kinnitada muutumatust.
Kui me kohtumist kokku leppisime, siis ütles kool väga kategooriliselt, et just teie neli olete need, kes intervjuu annavad. Miks ja kuidas see otsus sündis?
Eva Maria Aru (E. M. A.): Kui tegime „Passijaid”, siis rääkisime lavastaja ja kommunikatsiooniinimesega läbi, kes kus räägib. Keegi rääkis „Aktuaalses kaameras”, keegi „OPis”, keegi Klassikaraadios ja meie oleme nüüd siin. Lõpuks võtsime ka loosi, et kõik saaksid võrdselt meediasuhtluse kogemuse.
Eva Maria Aru.
Johanna Reinvaldi foto
Kohe kooli alguses rääkis juhendaja Katariina Unt oma meediakogemustest. Noort inimest on väga lihtne ära kasutada ja lõpuks jääb kõik öeldu igaveseks arhiivi. Olen tänulik selle hoiatuse eest. Katariina selgitas meile ka meie õigusi: et me võime küsida kirjutatud teksti ülevaatamiseks või küsimusi ette paluda.
Isabel Laiapea (I. L.): Aasta aega on lavastajatel käinud filmiprojekt „5filmiviljandist”, mille käigus käis minu filmivõtetel Sakala ajakirjanik, kes kirjutas maad ja ilmad kokku. Ta on ju ka inimene, see on tema töö ja tema vastutus. See ei pea mind nii räigelt puudutama.
Etenduskunstide õppe eesmärk on ühendada kõiki arusaamu ja oskusi, mida vajab kunstnik, kes tegutseb etenduskunstide mitmepalgelises ja kiiresti tähendusi muutvas maailmas. Oluline on valdkonnaülesus ja kunstnikupositsiooni mõtestamine maailmas laiemalt.
Kristin Kalam (Kr. K.): Kui meie kursus sisse astus, lahkus Taavet Jansen etenduskunstide õppekava programmijuhi kohalt. Selgesti mäletan esimest kohtumist õppejõududega, Taavet andis oma mantli üle Tiiu Tammele ja ütles, et meie oleme nüüd n-ö katsejänesed, kelle peal hakatakse uut etenduskunstide õppekava katsetama, et see on nüüd meie teha. Minu arvates on integreeritud õpe alles lapsekingades, siiani otsime õiget teed.
Kärt Kokkota, Eva Maria Aru ja Kristin Kalam.
Kaja Kannu foto
Kuidas täpselt õppimine käis?
Kr. K.: Näitlejad, lavastajad, tantsijad ja koreograafid on väga tihedalt koos. Katariina andis näiteks kehahääletöö kursust, kus me kõik koos olime. Siis on meil lavastusprojektid, mida veab Lennart ja millest võtavad osa ka kultuurikorraldajad ning valgustajad ja butafoorid.
E. M. A.: Me nimetame neid perfonksinädalateks. Keegi tuleb väljastpoolt kooli ja veedab meiega intensiivse nädala. Oleme töötanud Kadri Noormetsa ja Sveta Grigorjevaga.
I. L.: Svetaga alustasime black box’ist ja teooriast. Tegelesime talle huvi pakkuvate teemadega. Näiteks, mis on demokraatia või kuidas tegelda loominguga hierarhiavabalt — horisontaalne juhtimine. Kokku osales 60 õppurit. Siis jaguneti loosi teel gruppideks, arvestades ka mitmekesisust, et igas grupis oleksid erineva eriala inimesed.
Kärt Kokkota (K. K.): Nädal lõppes avalikes kohtades tehtavate showing’utega. Kõige lõpus grupid ühinesid ja me kõndisime aegluubis läbi Uku Keskuse. Sveta nimetas seda drifting’uks. Showing’u eesmärk oli linnaruumi tavapärast rütmi nihestada.
Aga koreograafi kutse avati just siis, kui meie sisse astusime. Varem oli ainult tantsuõpetaja kutse, mille all sai tegelda koreograafiaga. Minul oli enamik tunde koos tantsuõpetajatega, me tegeleme füüsilise liikumisega ja tehnikatega. Tantsupedagoogika asemel on minul kompositsiooniõpe koos lavastajatega. Tantsu ja teatri vastandamine tundub mulle asjakohatu. Ka tantsuõpetajad saavad võtta loomingulisi tunde ja vastupidi, lavastajad saavad omal valikul osaleda füüsilistes tundides.
Milliseid oskusi edaspidiseks see projekt andis?
I. L.: Otseselt ei andnudki.
Kr. K.: Võib-olla erialaseid oskusi mitte, aga see on üks näide, kuidas tehnilised alad, tants ja teater, kokku tuua.
Kas teil on ka teatripedagoogika kursusi?
I. L.: Ei, teatripedagoogikat meil ei ole. Meile antakse võimalused ja endal peab olema tahe valida nende inimeste vahel, kes meil koolis on.
K. K.: Liis Vares andis kursust nimega kaasav tantsu- ja teatriharidus. Koreograafina olen võtnud kaks pedagoogikakursust, kuid see ei ole piisav, et saada tantsuõpetajaks. Nad saavad tantsupedagoogikat oluliselt suuremas mahus.
Kuidas koreograafia ja lavastaja koosõpe toimib?
I. L.: Lisaks sellele, et koreograafi ja lavastaja töö on veidi erinev, on igal üksikisikul ka erinev stiil. Igaüks töötab omas meediumis. Näiteks esimesel Ruslan Stepanovi semestril oli teemaks interaktiivsus. Ka Karl Saksaga oleme sama protsessi läbinud. Tulemuseks on alati lavastus või mingi kunstiteos.
Kalju Komissarovi nimelise stipendiumi 2025. aasta laureaadid Kristin Kalam ja Isabel Laiapea. Maritta Antoni foto
Kas sulle ei tundu, et Karl ja Ruslan tegutsevad liialt tantsu ja koreograafia suunas?
I. L.: Ei, kindlasti mitte. Kui siiralt öelda, siis mina olen Ruslani käe all kõige rohkem lavastamist õppinud. Lennart tegeleb rohkem klassikalise Komissarovi meetodi edasi andmisega, õpetab loo jutustamist ja teemade otsimist, etüüdide tegemist ja publikuga arvestamist. Ruslanilt saame rohkem etenduskunsti, mis tähendab rääkimist oma subjektidega, et saada loodetud tulemus. Mõtlen lavastamisest nii, et rääkimine inimestega, kellega ma töötan, tähendab tegelikult meetodi pakkumist. Ma ei paku neile tahet ega karakterit, ma saan pakkuda pinnase, mille pealt etendajad hakkavad ise looma.
K. K.: Üks väga tugev erialadeülene suund on kompositsioon. Meil on olnud kompositsioonitunde väga erinevate õppejõududega, mis on võimaldanud teatrit eri külgedest vaadelda ja mõtestada. Näiteks Karl Saksa tundides oleme tegelnud heliga ja videomeediumi komponeerimisega. Mind huvitab just terviku komponeerimine, mis hõlmab mitmeid meediume. Tervik võib lõpuks olla film või audiovisuaalne teos. Lisaks huvitab mind väga ka publik, sest publik on ju osa tervikust. Publik on suur osa sellest ruumist, kus teos aset leiab, isegi kui see ruum on virtuaalne.
Kas sind huvitab ka loo jutustamine?
K. K.: Olen saanud tööriistu ka klassikaliseks loo jutustamiseks, samas pole ma kindel, kas see on minu huvipunkt. Mingi lugu tekib vaataja jaoks alati, aga see ei pea liikuma ühte struktuuri pidi, võimalusi on palju ja see on huvitav.
Ma ikka jätkan tantsu ja teatri vastandamisega. Teil on õppejõududeks Eesti parimad tantsutegijad, aga teatrigurudega väga kokkupuudet pole. Kas see tähendab, et Viljandi kooli lõpetajatelt saab oodata täiesti uut ja kummalist teatrit, mis on tehtud koreograafi mõttelaadiga?
Kr. K.: Ruslan ja Karl on meie õppejõud, aga nad on ju ise ka lõpetanud sama kooli. Nemad on oma oskused saanud samast allikast.
Ära nüüd jama, nemad on saanud oma ideed rahvusvaheliselt skeenelt.
Kr. K.: Jah, kindlasti on neid mõjutanud ka kogemused välismaalt, aga kui nad oleksid õppinud Tallinnas, oleksid nad teistsuguse käekirjaga. Kui mõelda sellele, et meil on olnud ühised õppejõud, nagu Kai Valtna, Raido Mägi või Merle Saarva, siis mingisugune teatud ühisjoon siin on.
I. L.: Ehk on „vabadus” kõige tähtsam märksõna, mille me koolist oleme saanud. Viljandis ei ole mingit kindlat stiili, mida õpetatakse. Me oleme väga erinevad ja kool võimaldab igaühel oma asja ajada, sellesse süveneda ja seda arendada. Minu meelest on Kärt oma ruumikompositsiooni teemaga juba väga kõrgel tasemel. Sinu pakutud koreografeeritud teater on ka meil koolis olemas, aga see pole ainus ega tugevaim joon, millega Viljandi mõttelaadi iseloomustada. On ka interdistsiplinaarsus, lähenemine läbi ruumi, visuaali, heli, kaamera, loomulikult ka keha, ja kõige aluseks on kontseptuaalsus. Ei ütleks, et Ruslan ennast vaid koreograafiks peab ning et Karl tegeleb vaid heli ja visuaaliga.
Kirill Havanski lavastus „Passijad”.
Herkko Labi foto
Kuidas on selline õpe võimalik, et igaüks õpib täiesti erinevat asja?
K. K.: Igas koolis on ju erineva huviga õpilasi. Samas, mingil määral on meil ikka ka midagi ühist.
I. L.: Meid proovitakse suunata individuaalseteks kunstnikeks, autoriteks. Tegemist ei ole kellegi koolkonnaga. Näitlejatele ei raiuta Stanislavski meetodit.
Mida tähendab, et teid suunatakse autoriteks?
E. M. A.: Ega erialatundides autoriotsinguid väga olnud. Näitlejaõppes on ikka olulisel kohal tehnikad, spetsiifiliselt Katariina lähenemine näitleja elukutsele. Võib-olla mitte niivõrd traditsioonilises mõttes, aga etüüde me ikka tegime. Katariina õpetas meile kõike enda kaudu. Tema jaoks on näitleja terviklik, hääl ja keha käivad koos. Alustasime põrandalt, vähkresime ja püherdasime, et hääl ja keha üheaegselt avalduksid. Teine märksõna on „skulpturaalsus”: näitleja ei ole 2Ds, ta on kogu aeg vaadeldav. Tuleb olla teadlik oma keha tähendusest igal hetkel. Näitlejana oled sa vaadeldav 360 kraadi. Skulpturaalsus on üks näitlejatöö idee, see laiendab võimalusi. See, et on tehnikad, aga nende ümber on ideed, on väga katariinalik suhtumine. Traditsioonilisema näitleja tööriistakastini jõudsime hiljem.
Näitlejaõppe on teinud tegelikult väga omanäoliseks ka kaamerameediumi kasutamine. See on kindlasti oluline osa õppest. Eraldi ainena võtame läbi erinevad kaamerale näitlemise printsiibid ja saame neid palju praktiseerida.
Kr. K.: Õppejõud on meid väga julgustanud otsima iseennast ja oma individuaalsust. Millised on minu kehalised omadused? Milline on minu liikumiskvaliteet?
Kui sa töötad koreograafina, siis kas sa püüad oma originaalse kehakeele tantsijatele üle kanda?
Kr. K.: Siis toimub kommunikatsioon. Kui mina olen autor, siis tantsijad saavad olla minu ideede vahendajateks ja edastajateks, tegu on info vahendamisega. Koolis oleme saanud kätt proovida nii tantsija kui ka koreograafina. Raido Mäega kompositsiooniaine raames tegime tööd kahekaupa: üks paarilistest oli autor, teine tantsija, seejärel vahetasime rollid.
I. L.: Meie koolis on tantsija töö multifunktsionaalne. Ma ei tea, kas kõik on saanud traditsioonilisi tunde. Üldiselt on etenduskunstis etendaja avatus palju tähtsam kui tehniline tase.
K. K.: Samas ei saa öelda, et me õpime kõike ja mitte midagi. Igal erialal on oma spetsiifika ja selle baasi oleme saanud koolist küll. Meil olid balletitunnid, põrandatehnika, loovtants, üldfüüsiline, joogatunnid jne. Tänapäeval ei saa enam silte kleepida. Me töötame koos mingi idee kallal, koreograaf ei suru oma kehakeelt tantsijale peale. Lavastusprotsessis vastutab tantsija või näitleja ainult oma töö, mitte terviku eest.
Kr. K.: Tänapäeval otsitakse laval rohkem argist liikumist. Etendajad ei ole enam alati noored ja standardse kehaga, üha rohkem näeme erinevate kehadega inimesi.
I. L.: Kui Eestis räägitakse teatrist, siis on jutt ikkagi elitaarsest kunstivormist. Paljudel inimestel pole võimalik teatrisse minna. Meie kool ja meie kursus püüab tuua teatrikunsti inimestele lähemale. Pean silmas ka ruume, kus me teatrit teeme, need ei ole uhked teatrimajad. Enamikul meist ei ole ambitsiooni neisse trügida.
Kärt Kokkota Marko Raadi filmis „Biwa järve 8 nägu”.
Kaader filmist
Kuidas teie kursus eesti teatrimaastikku mõjutama hakkab?
Kr. K.: Meie ambitsioon ei ole minna Endlasse kunstiliseks juhiks. Meie pluss on iseseisvus. Me teame, et meid ei oota soe ja turvaline koht. Mina tahaksin veel välismaale õppima minna, enne kui midagi andma
hakkan.
E. M. A.: Mina töötaksin hea meelega näitlejana mõnes kutselises teatris. Esialgu ootan, et teater teeks minuga midagi, enne kui mina teatriga midagi tegema hakkan.
K. K.: Ma tulin Viljandisse otse gümnaasiumist, ma pole veel elu väljaspool kooli väga kogenud. Ma ei oska ühegi asja kohta öelda, et ma midagi kindlasti ei tee. Ma tahaksin erinevate inimestega erinevaid asju teha. Eestis etenduskunstide maastikul on nii palju lahedaid naiskunstnikke, kellest inspireeruda: Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, Anumai Raska, Elle Viies, Maria Solei Järvet, Elina Masing…
I. L.: Mulle on oluline, et Eestis oleks võimalikult palju valikut. Praegu on Eestis palju häid filme, käime läbi Oscarite nominatsioonist, sarjad on edukad, teater täiesti maailmatasemel, aga kõike seda ei oleks, kui rohujuure tasandil ei tehtaks tööd. Ma tahaksin, et kultuur oleks kõigile kättesaadav. Tallinnas on kõik olemas, Lõuna-Eestis, isegi Tartus ei ole kohta, kus tehtaks uuemat teatrit. Genialistide klubi ja Uus Teater on juba platoo peal.
Mul on tunne, et kultuur Eestis elab, aga ta ei ela inimeste seas. Draamafestivali ajal näeme etenduskunsti; käisin koos emaga Liisa Saaremäeli „Scream Boxi” vaatamas, ta tahaks veel selliseid asju näha. Etenduskunstil üldiselt on kvaliteet olemas, aga see ei levi.
Mul on oskused teha igasuguseid asju: kirjutada, lavastada, etendada, filme teha. Ma võin ka teatridirektoriks hakata või president olla, aga minu ambitsioon on individuaalsus. Olen teinud lühidokke bemmivendadest, maausulistest, munkadest ja Tartu kunstnikest, see kõik pani mind mõtlema eesti kultuuri olukorrale. Just rohujuure tasandil ja isetekkelise kultuuri hoidmine on keeruline.
K. K.: Tegelikult meil toimub väiksemaid asju küll, aga üldsus ei saa neist teada, peameediasse see kõik ei jõua.
I. L.: Meil on üle Eesti palju kultuurimaju, kus saaks toimetada, aga mingisugust toetust vajab ka isetekkeline kultuur.
Kr. K.: Kui Paide linn ei jaksa isegi teist loomingulist koosseisu palgal hoida ja kui Tartu Ülikool kaotas ära isegi tulemusstipendiumid, siis millest me veel räägime.
Ennustame tulevikku. Kus vaataja teid kümne aasta pärast kohtab?
I. L.: Näitleja Robin Täpp võiks olla tulevane Märt Avandi. Kristjan Taska võiks oma musikaalsusega olla suurte show’de õhtujuht. Karl Jakob Bartels on keeruline, tema on kõigeks valmis. Getriin Kotsari käekiri on väga stiilipuhas, konkreetne ja samas abstraktne, meenutab Lauri Laglet. Oskar Viirand istub ilmselt laua taha ja hakkab luuletajaks. Ronja Marie Tepp liigub filmi poole.
E. M. A.: Pamela Ebber korraldab Tartus populaarset festivali või teeb Tartu kultuuriskeenet mõjutava (dokumentaal)filmi.
Kr. K.: Maria Helena Seppikut näen ma Euroopas indie-filmi esilinastusel, kus ta on mänginud peaosa. Tuuli Torop on tantsupeo üldjuht, kes on viinud seal sisse suuri uuendusi.
Vestelnud KAJA KANN