„vahe aeg”. Lavastaja: Mart Koldits. Lavastaja sõber: Tiina Tauraite. Kunstnikud ning heli- ja valguskujundajad: Kalle Tikas ja Mart Koldits. Dramaturgid: Joosep Lõhmus ja Maarja Moor. Dramaturgide juhendaja: Siret Campbell. Laval: Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Carolyn Veensalu, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver Reimann ja Robi Varul. EMTA lavakunstikooli XXXII lennu esietendus 23. XI 2024 Von Krahli teatris.
„Passijad”. Autorid: Kirill Havanski, Roos Lisette Parmas ja trupp. Lavastaja: Kirill Havanski. Dramaturg: Roos Lisette Parmas. Kunstnik: Riin Maide. Helilooja: Markus Palo. Valguskunstnik: Siim Reispass. Laval TÜVKA etenduskunstide õppekava XV lennu näitlejaeriala tudengid Ronja Marie Tepp, Maria Helena Seppik, Kristjan Taska, Oskar Kröönström, Eva Maria Aru, Robin Täpp ja Madleen Maria Kirja. Ekspeditsiooni esietendus 12. XII 2024 Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.
2024. aasta lõpus esietendusid vähem kui kolmenädalase vahega kaks tudengilavastust: EMTA lavakunstikooli XXXII lennu „vahe aeg” (lavastaja Mart Koldits) Von Krahli teatris ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava XV lennu „Passijad” (lavastaja Kirill Havanski), mis valmis teatri Ekspeditsioon egiidi all. Tegu on kahe käsitlusega ühe põlvkonna maailmatunnetusest.
Nimelt mõjuvad nii „vahe aeg” kui ka „Passijad” vastureaktsioonina paradoksaalsele ajastule, kus väited „me pole kunagi veel nii hästi elanud” ja „me pole kunagi veel nii halvasti elanud” saavad osutuda tõeks ühel ja samal ajal. See on ühelt poolt ulmelise arengu ajastu, kus kogu maailm igal hetkel käeulatuses, teiselt poolt globaalsete kriiside ajastu, mis ei suuda individuaalseid kriise ometi kõrvale tõrjuda. Küsimus „kas keegi mind pärast kooli kuhugi tööle võtab?” jääb kestma ka siis, kui raketid loetud kilomeetrite taga vihisevad ja kuu keskmine temperatuur ületab 1,75 kraadiga tööstusrevolutsioonieelset taset.
Nõnda ajendab seda artiklit ennemini sarnasus kui erinevus.
* * *
19. novembri õhtul saabusin koju heas tujus, tegin endale võileiva ja panin teleri käima. Algas kella üheksane „Aktuaalne kaamera”. Esimene uudis: Ukraina ründas Venemaad esimest korda ATACMSi rakettidega, Putin madaldas Venemaa tuumarelvade kasutamise lävendit. „Dmitri Medvedevi sõnul võib tänast ATACMSi rünnakut käsitleda rünnakuna, millele vastata tuumalöögiga,” sedastas Priit Kuusk. Šokk. Ärevus.
Ajaks, mil mu elukaaslane koju jõudis, olin läbi lugenud esimesed rahvusvahelised kajastused. „Me pole Kuuba kriisist saati tuumasõjale nii lähedal olnud kui praegu,” tsiteerisin talle üht artiklit. Arutasime mis arutasime, aga lõpuks võtsin oma süveneva künismi kokku sõnadega „Pangu see pomm siis juba otse Tallinnale”. Neli päeva hiljem kõlasid needsamad laused tema suust Von Krahli teatri laval, „vahe aja” esietendusel. Nii isiklik ongi minu suhe selle lavastusega.
Õnneks ei jää „Passijad” kuigi kaugele maha: laval on tuttavad, lavastab tuttav. Pöördusin pärast etenduste vaatamist Havanski poole, et lobiseda, uurida talt „Passijate” sünniloo ja ideestiku kohta — hoian neid mõtteid ka kirjutamisel kuklas. Niisiis kirjutan seekord kui sõber, kaasamõtleja ja eelkõige kui sama põlvkonna esindaja, kellele on neil lavadel kujutatud maailmavalu midagi hingelähedast. Võtke või jätke.1
* * *
Aga mis valu see selline on? Viimastel aastatel maadlen aeg-ajalt küsimusega, kas pessimism, mida ma (koos arvatavasti nii mõnegi teise põlvkonnakaaslasega) tuleviku suhtes tunnen, on lihtsalt vanuseline iseärasus — teismeeale omase maailmavalu pikendus — või kuidagi objektiivsem ja ratsionaalsem reaktsioon infole, mida meil võimalike tulevikustsenaariumite kohta leidub. Teisisõnu, kas nüüd on olukord tõepoolest halvem kui kunagi varem?
Eks seda mõtet ole lihtne laualt maha pühkida, sest nagu öeldud, on elu mitmeski mõttes ka parem kui kunagi varem. Võimalus kirjutada neid ridu soojast ja valgest toast vabas riigis, täis kõhuga ja ilma (enese)tsensuurita kujutab endast juba suurt privileegi, rääkimata võimalusest olla haritud ja terve. Pealegi paistab midagi naiivselt ülbet katses enese põlvkonda kuhugi eluraskuste pjedestaalile upitada.
Sellegipoolest annaksin eluõiguse hüpoteesile, et miski on selle generatsiooni varasematest selgelt pessimistlikumaks muutnud. Kirjandusteadlane Jaak Tomberg kõneles möödunud sügisel „Plekktrummis” mõtteharjutusest, mida ta tudengitega aastast aastasse teeb — nimeta kümne sekundi jooksul viis tõenäolist maailmalõpu põhjust. Kui kümmekond aastat tagasi nimetati nõnda üsna ulmelisi põhjusi — asteroidid, tulnukad —, siis nüüdseks on põhjused palju käegakatsutavamaks muutunud — viirused, sõjad, keskkonnakatastroofid.2 Maailmalõpust on saanud reaalne võimalus, mitte enam pelk ulm. Sarnaselt jagas muljeid noortega peetud vestlustest ka dramaturg Aare Pilv noorusest kõneleva lavastuse „Hymn” (Tartu Uus Teater) esietenduse eel: „[N]oortel on suhteliselt selge tunne, et me elame mingi suure katastroofi eel, kas siis kliima või millegi muu pärast”3.
Võimalik, et veelahe jookseb kusagilt 1990-ndate keskelt: kui enne seda sündinud inimesed kasvasid üles uskumuses, et tulevikus on maailm parem, siis hilisemate tulijate lapse- ja teismeeas enam sellist optimismi polnud. Ehkki tegu on isiklike vestluste põhjal tehtud järeldusega, mis ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile, on teatav kokkulangevus Tombergi tähelepanekuga siin siiski kõnekas. Ja kas pessimism tuleneb tõepoolest enneolematult kehvast olukorrast või pigem asjaolust, et me teame maailma kohta rohkem kui kunagi varem ja oskame seega üha rohkem probleemegi ette kujutada… ei tea. Igal juhul moodustab info üleküllus ise mõõduka osa praeguse ajastu muredest.
* * *
„vahe aeg”. Katarina Sits, Eliis-Maria Koit, Elss Raidmets, Erling Eding, Erik Hermaküla, Mauri Liiv, Uku Pokk, Mattias Nurga, Joonas Koff, Robi Varul, Oliver Reimann ja Alex Paul Pukk.
„vahe aeg” tegeleb selle probleemistikuga eksplitsiitsemalt kui „Passijad”. Lavastuse lühikesel kavalehel on kümnetest kildudest koosnev kollaaž, pealkirjaks „väljavõte XXXII lennu zeitgeist’ist 2024. aasta septembris”. See esmapilgul krüptiline mosaiik asetab võrdsele positsioonile kuvatõmmised veebiuudistest, nagu „E-sigarettide pikaajalised mõjud tervisele selguvad tänaste tarbijate põhjal”, märkmed tekstiga stiilis „SKIBIDI TOILET” ning fotod avaliku elu tegelastest (à la Varro Vooglaid, Kevin Spacey), esemetest (à la menstruaalanum, kottis püksid) ja nähtustest (à la kontserdi filmimine, üleujutused). Nõnda ei paku kollaaž üksnes ülevaadet sellest, mis on seitsmeteistkümnel lavakunstikooli tudengil meelel, keelel ja ekraanil, vaid annab lavastuselegi nii sisulise kui ka vormilise kammertooni.
„vahe aja” näol on tegu vaheldusrohke ja eneseteadliku (kohati -iroonilise) kollaažiga, mida tervikuna vaadeldes võiks pigem selgineda teatud atmosfäär, kui kooruda välja üheselt sõnastatav sõnum. Iga stseen kujutab endast kildu, mille eraldiseisev analüüs annab lavastuse idee kohta umbes sama palju infot, kui annab „SKIBIDI TOILET” praeguse aja kohta. Ja „SKIBIDI TOILET” ütleb tegelikult nii mõndagi: viitab popkultuuri ülemaailmsele haardele, teatud laadi absurdihuumori kujunemisele ja isegi keelekasutuse absurdistumisele, mille tulemusel võib sama sõna („skibidi”) kasutada nii tähenduses „hea” kui ka „halb”. Aga ajavaimu ta üksi peegeldada ei suuda.
Millele viitavad siis stseenid? Teemade galeriisse mahub nii personaalsemat kui ka globaalsemat laadi probleemipüstitusi: oskamatus kaasinimestega konflikte lahendada (kommunikatsioon on oluline, aga kuidas see käib?), tahtmine leida armastust ja pälvida tunnustust kõrvuti tüdimusega poliitkorrektsusest, hirmuga hukkuda sõjarindel, sooviga saavutada soolist võrdõiguslikkust, ent ka sulavate jäämägede ning kaosega, mida põhjustavad kajakambrid ja infomüra.
„vahe aeg”. Alex Paul Pukk.
Kalev Lilleoru fotod
Mis aga rikkalikku galeriid muu hulgas ühendab, on lavastuslik valik mängida hulk stseene pikemaks, kui need tavapärase kompositsiooniloogika järgi olla võiksid. Riskides ohuga publik ära tüüdata, paistab lavastaja Mart Koldits võitlevat niiviisi TikToki generatsiooni(de) kahaneva tähelepanuvõime ja vajadusega stimuleerida aju üha tihedamini. Eks ta lõpuks tüüta ka: viimase stseeni ajal, mil tempo tõmmatakse eriti alla, kuulsin üht publikuliiget lausa norskamas. Ometi peitub programmilises aeglustamises üks „vahe aja” kõnekamaid ideid. Kui tudengid laovad justkui järjepanu letti kümneid küsimusi, millele korraga vastuse otsimine viib neid nõutuse, ängi ja isegi paanikani, siis tundub Koldits lavastajana vastavat: kui muud ette võtta ei oska, võtke vähemalt aeglaselt. Võtke paus, võtke vaheaeg.
Tõepoolest, seesama maailma mahtumine pihku ehk telefoniekraanile on tekitanud olukorra, kus kõik maailma mured on samuti pidevalt käeulatuses, nõudes endaga tegelemist ja põhjustades emotsionaalset üleküllastatust ning lõpuks apaatiat. On üks levinud meem, mille ma lisaksin „vahe aja” kavalehe kollaažile: pilt nullindate stiilis riiulitega kirjutuslauast, kus seisavad kobakas, halli korpusega monitor, lauaarvuti ja kõlarid, ning tekst „There was a time when we respected the computer” („Oli aeg, mil me austasime arvutit”). Oli aeg, mil internet oli koht, kust sai ära minna, ilma et ta end pärast lahkumist alatihti meelde tuletanuks.
Võib muidugi vastu väita, et keegi ei takista meil praegugi kasutada internetti ainult kodus arvutilaua taga ja et võidelda tuleb pigem tahtejõu puudumise vastu, mis ei lase telefoni käest panna. Aga kas tegu on ikka võrdse võitlusega, kui üksikkasutaja seisab vastamisi terve tööstusega, mis tegutseb süsteemselt tema tahtejõu murdmise nimel? See nüüdisaegne konflikt indiviidi ja süsteemi vahel maalib oma varjud „vahe ajas” kujutatud maailmavalulegi.
* * *
„Passijate” lähenemine on implitsiitsem. Ehkki lavastus räägib tutvustuse järgi kambast teatritudengitest, noortest inimestest, kes on unustatud kaugesse väikelinna, taandub etendust vaadates tegelaste tudengiidentiteet ja paiknemine väikelinnas ning kõlama jääb eeskätt noorus ja unustatus.
„Passijad”. Kõlama jääb eeskätt noorus ja unustatus.
Tõsi küll, ma ei ole kindel, kas nende lavakujude nimetamine tegelasteks on päris täpne. Passijad pöörduvad üksteise poole oma pärisnimedega (nagu ka „vahe aja” osatäitjad), mistõttu võib esialgu kahtlustada, et tudengid hakkavad kehastama lavastatud iseendid — eriti kuna tegu ju ongi väikelinnas elavate teatritudengitega. Siiski võtab nende lavategevus sedavõrd groteskse suuna, et lavakujude samastamine tudengite enestega muutub peaaegu võimatuks. Erinäoliste karakterite arendamise asemel liigutakse kollektiivi moodustamise poole, kus kaob individuaalsus ja võimust võtab kambavaim.
„Passijate” tegevustik toetub mängudele, mis muutuvad üha julmemaks ja vägivaldsemaks, justkui vajaksid mängijad iga korraga aina kangemat doosi kinnitust, et nad on siin maailmas olemas ning et neil on ka võim midagi muuta, passimisest välja murda. Tegijate sõnul saavad passijad oma mängudeks impulsi tundest, et kõigil teistel läheb paremini kui neil4 — tüüpilisest pettekujutelmast, mida seesama pihku mahtuv maailm meile jätma kipub.
„Passijad” ei mängi ilmajäetuse tunde kujunemist pikalt välja, vaid markeerib seda avarepliikidega ning alustab siis punktist, kus ilmajäetus on antus ja selle purustamine eesmärk. Nõnda välditakse ühelt poolt klišeestikku, mis FOMO kujutusega tihti kaasneb — keegi käib reisil ja mina ei käi, keegi ostis kodu ja mina elan üürikorteris, keegi abiellus ja mina olen ikka vallaline —, teisalt tekitab see valik olukorra, kus vaatajal, kes pole lavastuse tutvustust värskelt üle lugenud, lipsab järg hõlpsasti käest juba etenduse esimestel minutitel. Küsimus, milleks see kõik, võib jääda vastuseta. Ree peale aitavad aga tagasi lavastuse kõige otsesõnalisemad hetked, kas või stseen, mis kannab tekstiraamatus pealkirja „Intervjuu”. See on intensiivne dialoog Kristjan Taska ja Madleen Maria Kirja vahel, mis koosneb peaasjalikult küsimustest, nagu mida sa teed suvel pärast kooli, mitu tööpakkumist sa oled saanud, miks sa räägid üldse praegu, kellele sind vaja on. Küsimustest, millele vastaspoolel pole võimalik konkreetset ja enesekindlat vastust anda, nii et vastuse asemel esitatakse uus ja teravamgi küsimus.
See on „Passijate” kontekstis mõneti erandlik hetk. Esile tõuseb laval olijate kui just nimelt teatritudengite identiteet, samas mõjub stseen ka kõige siirama selgitusena motivatsiooni kohta, mis tõukab üht noort inimest „Passijates” kujutatud destruktiivsele käitumisele. „Intervjuu” osutab, et ilmajäetus, mis ajendab noortekampa vägivaldseid mänge mängima, ei ole niivõrd materiaalne kui eksistentsiaalne. Asi ei ole soojamaareisides või isiklikes korterites, vaid küsimuses, kas mind on üldse vaja.
Nõnda sõnastatuna kõlab „Passijate” idee muidugi universaalsemana kui vaid ühe põlvkonna maailmavalu. Tunne, et äkki mind pole vaja või äkki ma ei sobi siia, kui ma ei suuda teistega samas tempos „eduka elu” narratiivi läbi mängida, on äratuntav teistelegi. Küll aga muudab praegused noored ilmajäämistundele eriti vastuvõtlikuks sama asi, mis muudab ärevaks „vahe aja” tegelaskonna: inimest pidevalt jälitav infopilv. Infopilv, mis toitub nii unistustest kui ka ebakindlusest ning joonib alla kõike, mida sul pole ja mida sa ei tea.
„Passijad”. Madleen Maria Kirja, Eva Maria Aru, Kristjan Taska, Maria Helena Seppik, Ronja Marie Tepp, Oskar Kröönström ja Robin Täpp. Herkko Labi fotod
Huvitava kokkusattumusena lõpevad „vahe aeg” ja „Passijad” sarnases kohas — tule ümber. Kui „vahe ajas” pannakse püsti omamoodi Stonehenge ja läidetakse elus leek, siis passijad veavad lavale grafoprojektori ja suunavad tule tagakardina poole, et ühiselt joonistada ja lugusid jutustada. Lavavalgus keeratakse mõlemal juhul hämaraks, ruumi sugeneb intiimne, rahulik meeleolu. Kogu selle pessimismi järel ilmub lootusehelk, et kui võtta sõbrad kokku, lülitada end muust maailmast välja ja lubada endal häbitult unistada, nostalgitseda, lobiseda, võib sellest maailmavalust väljagi murda.5
* * *
Lõpetuseks. Tuleb tunnistada, et mida rohkem kordi ma kirjutasin sõna „maailmavalu”, seda infantiilsema mulje see mulle jättis. Justkui oleks südame valutamine millegi nii hoomamatu pärast, nagu seda on kogu maailm, lapsikult rumal tegu — täiskasvanulik oleks võtta asja külmalt ja kalkuleerivalt, mitte muretseda millegi pärast, mida muuta ei saa. Aga pagan võtaks, kui meie (ehk kõik, kes end noorena defineerivad) ka ei muretse, siis kes üldse muretseb? Ja kes teab, ehk mõtleme midagi asjalikku väljagi, kui piisavalt kaua muretseme. Vahepeal saab ju käia tule ääres jõudu ammutamas.
Viited:
1 NB! Kõik artiklis esitatud tõlgendused on minu isikliku fantaasia vili, kui just ei ole viidatud teisiti.
2 Jaak Tomberg 2024. Plekktrumm. ERR, 18. XI. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/plekktrumm-jaak-tomberg?t=1252
3 Katariina Libe 2025. Dramaturg Aare Pilv: „Noortel on selge tunne, et me elame mingi suure katastroofi eel”. — Eesti Ekspress, 19. II.
4 Teatritudeng Ronja Marie Tepp: mulle meeldib aus teater 2024. OP, ERR, 15. XII. — https://kultuur.err.ee/1609551895/teatritudeng-ronja-marie-tepp-mulle-meeldib-aus-teater
5 „Ma olen ikkagi oma õpetaja õpilane,” nentis lavastaja Kirill Havanski, kui juhtisin tema tähelepanu sellele sarnasusele Mart Kolditsa lavastusega.
