„Peegel/Pildis”. Lembit Peegli isikunäitus Tallinnas Fotografiskas alates 25. jaanuarist 2025.
Tartu maraton 1983.
Lembit Peegli fotokunst jäädvustas triumfeerivat inimest; tema loomingut ei suuda mõista need, kelle elus ei ole olnud ühtegi triumfi, kes ei ole kunagi seisnud autasustamistseremoonia fookuses. Võidutsevat inimest nähes võib ennast tunda luuserina.
Lembit Peegel on paradoksaalne inimene, kes suudab (või suutis) välkkiirelt liikuvat sportlast sekundi murdosa jooksul jäädvustada. Tema filmilindid on ajastu lühikroonika. Nõukaaegses toimetuses aeg seisis: kulunud, karva ajavad toolid, poleeritud, kuid tuhmuvad lauad, suitsunurk koridorilõpu hämaruses, üksik tikutops ja lõpuks tuhatoos peatoimetaja laual. Ja muidugi fotograafide pimikud: punased lambid akendeta ruumides hõõgumas, ilmuti solin. Ning võib-olla geniaalseim, mida iga kirjutav inimene oleks näha tahtnud — tagasi lükatud käsikirjad peatoimetaja ametkondlikult mõjuvas lauasahtlis. Need lisasid peatoimetajale küll võimu, kuid fotograafide vastu ei saanud temagi. Fotograafidega pidi kokku leppima.
Siinkirjutaja sattus Päevalehte 1993. aastal. Siis oli ka Peegel seal töötanud vaid mõne kuu, kuid ajakirjanikustaaži oli tal selleks ajaks kogunenud kolmkümmend aastat. Sissekäik fotograafide ruumi oli üks, kuid ruum oli jaotatud kaheks. Üks oli Lembit Peegli ja teine Verner Puhmi „vastuvõtutuba”. Peeglil oli rohkem tellimusi, kuid Puhm oskas pildistatavat paremini veenda. Omavahel need kaks meest läbi ei saanud, kuigi mõlemad elasid Tondil. Kõige tähtsam oli fotograafi ärarääkimise rituaal. Tegid ju fotograafid kõike: neid igatsesid uudised, neid tahtsid sport, kultuur ja nädalalõpulisa. Kultuuri jaoks oli Peeglil alati midagi vanadest varudest võtta, näiteks nii: „Gorbatšovist on mul pilt olemas, kohe vaatan.” Kahe minuti pärast oli pilt Gorbist Peeglil sõrmede vahel. Ta ei läinud alati objektile, kui ta ühte või teist persooni paarikümne aasta eest pildistanud oli.
Peegel on alati rääkinud sellest, et ta käib pildistamas iga ilmaga ja et ta põletab osa oma pilte ära, kui spordimuuseum neid ei taha. Miks ma kõnelen fotograafi ärarääkimise rituaalist? Kui ma läksin fotograafide ruumi Peeglit tellima, siis teadsin, et ta tuleb niikuinii. Mul puudus ülevaade, kas ta kellegi teisega samamoodi nõus oli… Või olin mina talle sümpaatne või meeldis talle „Elu” osakond. Olin lihtne ajakirjanik, ilma autota, nagu ka Peegel ise. Siis tuli pahatihti tellida ka transport. Alustasin ettevaatlikult, poolihääli: „Vabandust, mul oleks vaja…” Ja siis vanade roomlaste kombel: „Kas sa tuled minuga?” Peegel vaatas üle oma ajagraafiku ja me leidsime alati sobiva aja. Peaaegu pooled minu lugudest on Peegli fotoga, seetõttu võite ise arvata, kui tähtis see mees minu elus oli. Rituaal aga oli see sellepärast, et tarvis oli veenda inimest, kes juba niigi oli asjaga päri.
Lembit Peegel tegi absoluutselt kõike
Ja nii oligi. Isi Trapido (1921–2003) kukkus objektile kõndides filosofeerima, Faivi Kljutšik (1933–2008) kõneles hästi vene keelt, Verner Puhmil oli erisuhe õrnema sooga, Mati Hiis oli väga asjalik, aga Peegel tegi ja oli kõike seda. Sellisena ma teda mäletangi: väikest kasvu väga tugev mees, veidi mu vanaisa moodi. Peeglil oli justkui häbelik, piidlev pilk ja takkajärele ma tean ka, miks. Selle altkulmu vaatamise ajal fikseeris ta erinevaid lai- ja kitsasnurki, millega objektile läheneda.
Juulis 1994 oli tarvis pildistada Keskturu isandate kiilakaid turvamehi ja Peegel tegi seda ettenägelikult minu selja tagant. Et isandad ei tuleks ega kisuks filmilinti kaamerast välja. Samal kuul tekkis minul kui ajakirjanikul arusaamatus ühe suure ehitusfirmaga, mille nimes oli viis tähte. Panin pildi firma telgist loo juurde, mis kõneles ümbrikupalkadest ehitussektoris. Peagi sai Päevalehe toimetus kirja samadelt ehitajatelt, kes väitsid, et ma olen neid süüdistanud mustalt töötavate tööliste palkamises. Meilt nõuti trahvirahaks lausa sadat tuhandet krooni! Aga Peegel oli seadnud firma nime peegelpilti, nii et Päevalehte sattus see tagurpidi. Seega ei olnud raha nõudmisel juriidilist alust. Peegel osutus võib-olla mu elupäästjaks, sest sadat tuhandet krooni maksaksin tõenäoliselt siiani.
Ajakirjandusmaja ees kasvavad kastanid olid allakirjutanule pressi algtõdede omandamise paik: nende ees vestis Lembit Peegel oma eluseiku. Just seal rääkis ta näiteks sellest, kuidas oli 1956. aastal läinud Tallinna Juveelivabrikusse treialiks, kartmata, et lihvimistolm ta kopsud läbi sööb.
Fotograafi arsenal
Kõik fotograafid puutuvad aeg-ajalt kokku asjaoluga, et pildistatavad ei taha pildile jääda, seetõttu on neil laste jaoks oma arsenalis isegi mõni lelu. Ka Peegel ei suutnud iga pildistatavat nõusse rääkida. Kabetajale Ain Tingasele näiteks ei meeldinud, et fotograaf teda pildistab, ja ta seadis oma näo ette Spordilehe. (Selles lehes töötas Peegel aastatel 1989–1993, kuni lehe sulgemiseni.) Koos Peegliga olin külas Luule Žavoronokil, kellel läks vist silmavärv laiali. „Mind palun võtta ainult profiilis,” pirtsutas Luule. „Aga te olete ju ilus naine,” argumenteeris Peegel. „Mis mina nüüd…” vastas Žavoronok. Ei ole minu kui kirjaniku asi siin vaadelda, milliseid tehnoloogiaid Peegel kasutas ja kuidas ta pildistatavaid „sättis”. Ilmselt oli Peeglil tolle aja kõige moodsam tehnika. Kuid olen väga sageli mõelnud, kuidas võtaks Peegel üles Myroni „Kettaheitjat” („Diskobolos”). Kettaheitja heidab ketast viiekümnekraadise nurga all, mis näitab, et Peegel peaks tõstma oma kaamera viske hetkel kõrgustesse ja tegema kohe kaks või rohkem fotot.
Kunagine 6. mai — hetk, mis on juba ammu möödas
Lembit Peegli „Motokrossis” (u 1980) on jäädvustatud hetk mootorrattavõistluste kurvist nii, et võistlejate rataste alt paiskuv maanteetolm katab fookuse. Eriti omapäraselt mõjub aga legendaarne korvpallipilt Tallinna Kalevi meistriks tulekust 6. mail 1991. Peegel on pressinud ilmutivanni värsked Nõukogude Liidu meistrid Aleksandr Karavajevi, Tiit Soku ja Rauno Pehka. Pühalik Sokk hoiab karikat, mis legendi järgi järgmisel hetkel puruneb. Karavajev näib samuti kuulavat võidumarssi ja Pehka pilk näib ütlevat: „Nõnda siis… tehtud. Aga kohe näeme, mis edasi.” See oli viimane hetk nõukaseltskonnaga koos pidutseda. Juba kolme kuu pärast haakis Eesti end impeeriumist lõplikult lahti.
Finaalis mänginud Leningradi Spartaki fännide sekka kuulusid sõjaväelased ja Tallinna Kalevi fännide taga seisid andunud tantsugörlid. Kui ma vaatan neid lühikesi seelikuid, neid siidpluuse, mis katavad üksnes rinnad, tekib eriline nostalgia. Naiste ilusad, kuid kiiresti muutuvad kehad sümboliseerivad kümnendit, millest hakkasime aastanumbreid lugema. Mood on sellest ajast saati seitse korda muutunud, jõeveed ja ajakirjandusstiilid seitse korda vahetunud, aga Peegli klõps tantsutüdrukute ees on ajapikku kunstiks saanud.
NSVLi meistri karikat hoiab Tiit Sokk. 1991.
Jääkoonustes maratonisõitja
Näitusel on üleval ka Lembit Peegli kuulus „Tartu maraton”: maratonisõitja habemele on tilkunud sülge, mis on kohe ka jäätunud. See tekitas ühiskonnas argimütoloogia, mille kohaselt sportlikud inimesed sõidavad suuskadel karmis jäises looduses ja et see on kohutav eneseohverdus. Sport oli üks osa nõukogude kultuurist. Vanadel maiparaadidel marssisid ka kehakultuurlased, moodustades hööveldatud viisnurkadel püramiide. Oli käibetõde või argimütoloogia, et nõukogude inimene näitab tööst karastunud musklit, samal ajal kui kapitalist sai näidata üksnes töölise arvelt täis söönud kõhtu.
Lembit Peegli piltide seas on fotoseeria Aleksei Tammiste titaanitööst. Need on pildid jõulisest ja enesekindlast inimesest, kes annab sõpradele sööte, et nautida semude edu iseenda edus. Tema täielik vastand on reketi najal „palvetav” Anett Kontaveit — nagu kevadine võilill oma kleidikesega, lai naeratus suul. Foto keskmes on tennisereket, Kontaveidi tööriist, mida tütarlaps hoiab pühalikult, justkui krutsifiksi. See on tennisepalve, kus issameiet asendab naeratus. Need kaks pildiseeriat näitavad, et Peegel ei töötanud mitte üksnes kiiresti, vaid ka kunstiliselt.
Anett Kontaveit 2010. Lembit Peegli fotod. Allikas Fotografiska
