„Päikese kodanik”. Režissöör, stsenarist ja produtsent: Riho Västrik. Operaatorid: Mattias Veermets, Riho Västrik, Arvo Vilu, Helen Västrik, Ksenia Ohhapkina ja Artem Ignatov. Animaatorid: Kaspar Jancis, Viktoria Schmidt ja Gyopar-Orsolya Buzasi. Helilooja: Arian Levin. Helirežisöörid: Ekke Västrik ja Seppo Vanhatalo. Monteerijad: Mirjam Jegorov, Lauri Laasik ja Riho Västrik. Dokumentaalfilm, kestus 120 min. ©Vesilind. Esilinastus: 7. II 2025, festivalil „Docpoint”, kinodes alates 21. III 2025.
„Avalikustage KGB tegevus,” seisis Villu Tamme tagil 80-ndate keskel. See avalikustamine muudkui jätkub, olles praeguses inforuumis samavõrd kõnekas (sest kõik see võib korduda ja vaenlast tuleb tunda) kui iiveldama ajav. Nii-öelda ajalooline häirekell. Tarmo Urbi kirjust, spontaansest ja kyllap ka lõbusast elust on luubi alla võetud kõige staatilisem, byrokraatlikum ja tumedam osa, milles ometi peitus selgimist ja mehemeelt. Mis põletas karmat ja lõi vundamendi edasiminekuks. Selles filmis näidatakse Urbi KGB huviorbiiti sattumist, selles kassi-hiire mängus elamist. Kes on Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” lugenud, näeb selle loo detailides jäänukeid varasemast NKVD maailmast. Paljugi sellest aparaadist on kahjuks säilinud ja uute vahenditega relvastunud. Haprad loomeisikud kipuvad systeemi haardes kustuma või kokkulepetele minema. Vangla kui võimalus kiireks arenguks, psyhhiaatriahaigla kui sisemise tasakaalu saavutamise koht — seda suudavad vähesed. Psyhhiaater Arvo Haug lausub kommentaariks, et „poeedile oleks unistus olla eluaeg subdepressiivne — mitte haige, vaid kerges hälbes”. Ma ei tea, kas healoomuline suurusluul oleks selle jutuga kohandatav…
„Päikese kodanik”, 2025. Režissöör Riho Västrik. Tarmo ja Toomas Urb.
Tarmo Urbi filmi yles ehitav jutt on selge ja detailine, oma teravuste ja naljadega. Näitlejakoolituse alged kuluvad enese kehastamisel marjaks ära. Tema dissidentlus ei olnud Enn Tarto, Mart Nikluse või Johnny B. Isotamme dissidentlus. Ta laulis kyll eestimeelseid laule, luges samizdati kirjavara ning omas kontakte nõidade, astroloogide ja muude võimu silmis kahtlaste mitteformaalidega, kuid oli esmalt ikkagi tšuvak (vene hipislängis „inimene, kes austab ameerika kultuuri”, läänelikke väärtusi) ja peiar. Ta põlgas tšinovnikuid, kuid ei võidelnud aktiivselt eestiaegsete ideaalide eest ega nõukogude korra vastu. Seitsmekymnendatel ja kaheksakymnendatel oli nii emigreerunuid kui ärakargajaid. Ka kergemat elu mindi otsima. Kui Viru lits sommiga abiellus, siis polnud see mingi Eesti vabaduse eest võitlemine. Kultuuriinimesed ihaldasid vaimuvabadust ja laiemaid tegevusvõimalusi. Leidus palju erksaid ja andekaid tyype, kes tundsid vaimset lämbumist ja vaatasid, kas ehk raudses eesriides leidub mõni pragu. Inimesi oli pääsenud juutluse või fiktiivabielu kaudu ning teisi oli jäänud gastrollidelt tagasi tulemata. Ka Tarmo Urb tahtis vabasse maailma minna. Abielu itaallannaga ei andnud soovitud tulemust, kuigi ta mõrsja Daniela Mascherpa palus 1979. aastal Brežnevilt, et ta peigmees Itaaliasse pääseks. See kiri peatus Puhmaskulmust mitu tuhvi allpool ja läks Urbi personaaltoimikusse. Punase byrokraatia tuim magu seedis kõike. Rahuldamata palvekirjade ja avalduste hulk ulatus tuhandetesse. Kogu välismaa vahet käiv post soriti läbi. „Minu armastuskirjad sai KGB.” Ka mõte Karjalas yle piiri põgeneda syndis Urbi ja astroloog Väärtnõu vestluses kuidagi pooljuhuslikult. Mitte pika plaanimisega, nagu mõnel. Urb möönab, et „selles oli palju naiivset bravuuri”. Petrozavodski vanglasse sattunult kirjutas ta: „Ma loodan, et see loom, kes mu alla neelas, ka situb.” Riho Västrik on teinud põhjaliku uurimistöö ja saanud kätte Urbi KGB-toimiku. Selle sisu, klassikalise vene byrokraadi häälega (Aleksandr Zukerman) ette loetuna ja ka Priit Kuuse eesti kantseliidi kaudu, on väga ilmekas. Nagu ma aru saan, lasi Västrik ka Venemaal mõned võtted korraldada, filmis siinsetes kinnipidamisasutustes ja KGB kongide muuseumis. Muu filmiga liidetud ajastuomane visuaal on noorematelegi tyytuseni tuttav ja paranoiline. Paratamatult tulevad meelde praegused vene teisitimõtlejad ja nendega syndiv. Me ei saa lõplikku selgust, kes kagebiitidest või punapoliitikuist oli Urbi suurim vaenlane ja milline oli selle psyhholoogilise töötlemise, vintsutamise ja kuriteokoosseisu moodustamise lõplik eesmärk. Ilmselt kriminaalkaristuse rakendamine ja ymberkasvatamine. Aga Tarmo osutus nendele siiski liiga kõvaks pähkliks…
Neitsi tähtkujus syndinud Urbi kohta seisab yhes toimikus: „räägib, et tema kaks suurimat kiindumust on muusika ja naised, kuhu ta sukeldub kohe ylepea”. Psyhhiaatri suu läbi lisandub veel ambitsioon saada „Valgrest paremaks heliloojaks. Ma ei tea, kuidas ta seda mõtles mõõta”. Muusika ja naised… Kuid filmis ei ole romantikast õhkagi. Paari sõbranna soojad meenutused jäävad kagebiitlikus tervikus varju. Yldtoon on ikkagi heroiline ja kuna „naised aitavad kangelasi”, siis ongi mõne jaoks ring täis. Heroilisusele on leebeks vastumyrgiks Kaspar Jancise ja abiliste loodud humoorikad animatsioonijupid.
Eesti isikudokkide puhul painab mind ikka ja jälle see post factum-tunne. Kus kaamerasilm siis oli, kui asjad tekkisid ja ajad ärevad olid? Väga harva näeb loovisikut tema otsingutes ja kujunemises. Tihti on dokfilm veel yks juveel teeneka kuulsuse revääril. Ere loomeisiksus moodustub vigades ja ekslemistes. Hiljem katab need saaga kuldne mantel. Mõned rääkijad oleksid nagu puudu ja osa jutust takkajärele tarkus. Meile serveeritaval kangelasel pole ei ärakargamisel, vanglas ega ka psyhhiaatriahaiglas ning eestkoste alt jooksus olles ainsatki nõrkushetke. Usk, tugevus ja karisma panevad kriminaalid kuuletuma ja Urbi ennustuse kohaselt jääb vangidel suitsunorm saamata. Toimub meeletu sisemine areng, vanglas synnivad laulud, millest platnoistiilis „Ivani palve” olevat saanud miilitsate lemmiklooks. Säilib hea tuju ja vorm. Järgneva osa ees võinuks vabalt kõlada J.M.K.E. „Meid aitab psyhhiaatria”. KGB mõjutusel määras kohtuekspertiis Urbile diagnoosiks paranoilise skisofreenia ja saatis ta sundravile Tallinna psyhhiaatriahaigla dispanseersesse osakonda, kuhu sõbrannad talle koduseid toite tõid ja haigla pesuõde, endine Valgre pruut, andis võtme tagaaeda, kus sai rahu. Võimatu polnud ka Venemaale lisaravile saatmine. Kinnisesse sundravi osakonda sattudes oli mõeldavaks surmaohuks mõne syydimatu palatikaaslase öine kallaletung — nii et pinge säilib. Aga murdumine pole isegi mitte mõeldav. Hea jutuanniga stiilipuhas kangelane. Äkki ongi meie segaduses ja pehmevõitu rahvale just sellist eeskuju vaja? Venna Toomas Urbi jutud on toetav ja murelik teine hääl. Tema suust kuuleme korra, et kui Tarmo ära kadus, siis tundis ta end jõuetuna. Emale antakse ainult yks väike, aga tähenduslik repliik.
Olen olnud mõnede Urbide laulude (mitte kyll nende yldtuntute) andunud kuulaja ja mul on pisut kahju, et muusika, see vendade suurim panus eesti kultuuri, jääb poliitilise sihiseade tõttu filmis vaeslapse ossa. Lauludest on natuke juttu, kõlab lyhikesi katkendeid päris paljudest, taustal mängib mõni instrumentaal, aga see kõik mõjub kuidagi kõrvalisena. Trubaduurluse olemus ja lauliku seos näiteks Alliksaare ja Enno luulega jääb täiesti avamata. Holalaulikutena jätkasid Urbid Simoni ja Garfunkeli mudelit neist palju suurema vaimse lähedusega. Tarmo räägib, et nad tundsid vennaga teineteist juba enne syndi. Täiesti mõeldav. Seda hingetuge, mida need laulud kaheksakymnendate halluses andsid, on võimatu yle hinnata. Hilisemad kuulajad asetavad need maailma folgi konteksti, tekivad uued seosed ja võrdusmomendid. Kui Tarmo Urbi tekstid koguna ilmusid („Langev täht”, 1990), väljendas suurepärane luuletundja Vaapo Vaher oma pettumust. „Ma armastan naisi, nad meeldivad mulle, nad meeldivad mulle, sest armastan neid.” („Kylvaja”) Tõesti, paljud omakirjutatud sõnad ei ole alati suur poeesia, aga laulikud nõiuvad need võluvaks. Urbid on tugevad melodistid ja harmoniseerijad. Tarmo hääle loomulik vibraato kannab ja ta on teiste luulesse sygavalt sisse elanud. Neis palades on nii tolle aja ameerika folk-popi kui vene romansside ja bossanoova mõjusid, samuti malevalaulude väge ja vahetust.
„Päikese kodanik”. Tarmo näitab vanglakappi, kuhu vange karistuseks seisma pandi.
Urbe saadab nende teel seesama kaitselmus või inglite plaan. „Usk annab sulle elujõu ja rõõmu,” nagu Tarmo Urb ytleb. Ning teine asi on naiste ja kallite inimeste soojus ja toetus. Kaitsekiri, mille nende sõbrad Gorbatšovile saadavad, kannab vilja, KGB kius vaibub korraks ja Urbidest saavad Filharmoonia artistid, keda ümbritseb veetlus ja vastalisuse kuma. 1987. aastaks oli perestroika mõne sammukese edenenud. Laul „Kuula, kuula” võtab kuidagi kokku selle ikke alt vabanemise, oma hääle saamise tunde. Kannatused teevad laulud sygavamaks, see kehtib ka siin. Kuid nõukogude aeg kestis edasi. Kõigil kontsertidel viibis KGB eranuhk, kellele see muusika oli sydamesse läinud ja kes hoiatas Tarmot plaanitava viimase aresti eest, soovitades tal maalt lahkuda. Filmi lõpuosas saavad sõna soomlased, kes vendi Eestis kylastasid ja nende põgenemisele kaasa aitasid. Vendadel õnnestub plaadistamise varikatte all Soome jõuda, kuu aega seal olla, KGB nuhid ikka veel kannul. Tuleb põgeneda. Tee peal kirjutab Tarmo symboolse, vabadust loitsiva loo „Citizen of Sun” („Päikese kodanik”). Punane Lada sõidab Rootsi viivale praamile. Ime läbi ei kontrollita praamil olevaist sõidukeist ainsana just nende autot. Vaba maailma väravad avanevad ja esimene Stockholmis nähtud enne on miniseelikus ja ketsides ilus hiina tydruk. Elu ei ole enam moi adres ne dom ni ne ulitsa, moi adres sovetski sojuz. Sordiini all kulgenud film saab helge lõpu. Järgnevad aastad täis muusikat, reise ja indiaanlasi, Tarmost saab ravitseja, aga seda kõike teose raamid ei hõlma. Läände kargamise film on eesti kinos juba olemas ka, Jaak Kilmi humoorikas „Sangarid” (2017). Noorem filmimees on selle teema yle muiata suutnud. Kuigi ka Urbi jutus ei puudu huumorinoodid, on „Päikese kodanik” „Sangarite” kõrval zenilik, trellitatud ja dramaatiline. Samas on ilmne, et Urbi elust saanuks „Sangareist” värvikama mängufilmi, seda nii seikluslikkuse, loomingulisuse, konfliktsuse kui mystilise tasandi tõttu, mida mõnedest tema ytlemistest kumab. Härra Tarmo võib meeldida või mitte, aga sellel elul on mastaapi.
