Käesoleva artikli eesmärk on vaadelda kolme muusikalist filmi, mis on tehtud Roald Dahli raamatu järgi „Charlie ja šokolaadivabrik”: Mel Stuarti film 1971. aastal, Tim Burtoni film 2005. aastal ja Paul Kingi film 2023. aastal, kuigi viimase puhul on tegu eellooga noorest Willy Wonkast. Seejärel võrdleme, kuidas lavastati 2013. aastal West Endi ja 2017. aastal Broadway muusikal ja mida muud on seoses selle teosega toimunud.
Roald Dahli peetakse üheks parimaks 20. sajandi lasteraamatute autoriks. Ta on avaldanud ja müünud üle kolmesaja miljoni raamatu, kirjutanud köitvaid ilukirjanduslikke lühijutte ja teinud filmistsenaariume, mh James Bondi sarja film „Elad vaid kaks korda” („You Only Live Twice”, 1967, režissöör Lewis Gilbert). Dahli vanemad olid norrakad, kes emigreerusid Suurbritanniasse Walesi, 13. septembril 1916 sündis seal ka Roald Dahl. Tema isa Harald Dahl oli rikas laevaäri juht ja ema Sofie Magdalene Hesselberg pärit rikkast advokaatide perekonnast. Roald Dahlil oli neli nooremat õde, vanem poolvend ja poolõde. Dahli elulugu on sama kirju nagu ta raamatudki, sisaldades seiklusi, rõõme, tragöödiaid, sõda, Aafrikat, Hollywoodi ja tuntud inimesi. Pärast kooli lõpetamist läks Roald Dahl tööle Shelli kütusefirmasse ja suundus selle kaudu Dar es Salaami Tanganjikas Aafrikas. Dahli unistused reisimisest täitusid, kuid head elu kauaks ei jätkunud, sest 1939. aasta sügisel puhkes Teine maailmasõda. Dahl astus vabatahtlikuna Briti Kuninglikesse Õhujõududesse, kus õppis esmalt kahetiivalise Gladiatori ja siis hävitaja Hurricane piloodiks. 1940. aasta septembris tegi Dahl, kellele olid antud valed lennukoordinaadid, Egiptuse kõrbes hädamaandumise ja sai raskelt vigastada, tal oli kolju- ja ninaluu murd. Dahl taastus pärast mitmeid operatsioone ja läks vaatamata lähedaste vastuseisule tagasi võitlema Kreekasse ja Süüriasse. 1941. aasta sügisel oli ta sunnitud traumast tekkinud peavalude tõttu rindelt naasma. Tema üksuses jäi kuueteistkümnest mehest ellu vaid kolm. Peavalud jäid teda saatma kogu elu ning olid põhjuseks ka tema äkilisele ja vastuolulisele käitumisele.
Sõjakangelase staatuses Dahl saadeti sõjaväeatašeena tööle Briti saatkonda Washingtonis, kus ta tegeles USA ja Ühendkuningriigi vahelise diplomaatia ja spioneerimisega. Tema sõpruskonda kuulusid Henry A. Wallace, Ian Fleming, Walt Disney, Ernest Hemingway, Alfred A. Knopf, Winston Churchill, Harry Truman, Franklin ja Eleanor Roosevelt jpt. Dahli kirjanikutee sai alguse 1942. aastal USA ajakirjale The Saturday Evening Post kirjutatud publitsistliku artikliga „Liibüa kohal alla tulistatud”, milles ta kirjeldab oma lennuõnnetust ja mis sai võimudelt heakskiidu. See suurepärane lugu avaldati veel mitmes ajakirjas, nagu näiteks New Yorker, ja seda saab lugeda ka Dahli 1945. avaldatud liigutavast, sõjakogemusi kajastavast novellikogust „Sinu kord. Kümme lugu lenduritest ja lendamisest” („Over To You: Ten Stories of Flyers and Flying”, 1946; eesti k ilmunud kirjastuses Draakon & Kuu OÜ, 2013). Dahl avaldas veel mitmeid lugusid ja 1943. aastal valmis tema esimene sõjateemaline lasteraamat „Kääbused” („The Gremlins”), millest oli kavas teha Walt Disneyga filmiprojekt, kuid kõik jäi kinni Suurbritannia Õhuministeeriumi ja autoriõiguste taha.
Roald Dahli kirjutamisoskus sai kiita juba kooliajal; peamist rolli mängis siin tema kirjavahetus emaga, mis sai alguse talle ebameeldivas internaatkoolis ja kestis kogu elu. Dahl kaotas oma isa ja vanema õe kolmeaastaselt ja ema jäi talle ainsaks tugipunktiks. Et ema meeleolu tõsta, kirjutas ta talle toredaid ja fantaasiarohkeid kirju, millest kujunes välja tema kirjutamisstiil. Kokku on säilinud üle kuuesaja Dahli kirja emale. Ühe eripärana kasutab Dahl oma raamatutes sõnamänge: spoonerismi ehk paragrammatikat, mille puhul vahetatakse ära sõnade esitähed, ja malapropismi, kus vahetatakse häälduselt sarnased sõnad. Sellega seoses andis Oxford University Press 2016. aastal välja Roald Dahli sõnaraamatu „Oxford Roald Dahl dictionary”.
1951. aastal kohtus Dahl New Yorgis näitekirjaniku Lillian Hellmani peol Hollywoodi näitleja Patricia Nealiga; paar aastat hiljem nad abiellusid ja neil sündis viis last. Patricia Neal võitis koos Paul Newmaniga Oscari Martin Ritti draamafilmis „Hud” (1963); ta on mänginud paljudes filmides, millest tuntuim on Blake Edwardsi romantiline komöödia „Hommikueine Tiffany juures” (1961). 1960. aastatel algas Dahlil periood, mil ta pühendus tõsisemalt lasteraamatute kirjutamisele. 1964. aastal ilmunud „Charlie ja šokolaadivabrik” oli kolmas lasteraamat, mille ta välja andis. See lugu oli inspireeritud tema kooliajast, mil ta oli üks neist lastest, kes testisid rivaalitsevate šokolaadiettevõtete Cadbury ja Rowntree tooteid. 1983. aastal abiellus Dahl oma kauaaegse armukese ja perekonnasõbra Felicity d’Abreu Croslandiga, kes hoolitseb tänaseni tema pärandi ja heategevusfondi eest.
Mel Stuarti film „Willy Wonka ja šokolaadivabrik” ikoonilise Gene Wilderiga
Mel Stuart tegi oma esimese läbimurde 1971. aastal muusikafilmiga „Willy Wonka ja šokolaadivabrik” („Willy Wonka & the Chocolate Factory”). Stuarti tütar Madeline palus isal teha oma lemmikraamatust film, kuid isa lükkas selle idee esmalt tagasi põhjendusega, et headest raamatutest ei saa häid filme. Tütre pealekäimisel arutas ta seda siiski produtsent David Lloyd Wolperiga. Film otsustatigi teha ja Madeline sai hea idee eest viiskümmend dollarit. Kuna filmi eelarve oli vaid kolm miljonit dollarit, tehti võtted Münchenis — lisaks kokkuhoiule võimaldas München oma miljööga anda filmile muinasjutulikumat hõngu.
Dahlilt telliti kolmesaja tuhande dollari eest filmistsenaarium, kuid koostöö venis ja jooksis lõpuks konfliktide tõttu liiva. Käsikirja täiendas ühe neljandiku osas David Seltzer. Dahl vaidles Stuarti, Seltzeri ja teistega — talle ei meeldinud muudatused stsenaariumis, lihtsustatud laulusõnad, muusika ega Gene Wilderi pehme loomus; tema tahtis Stuarti filmi oma sõpra, tugeva natuuriga britilikku koomikut Spike Milligani või Peter Sellersit. Rollile kandideeris teisigi häid näitlejaid, kuid valituks jäi Wilder. Ja nagu me teame, osutus see õigeks rolliks sellele suurepärasele näitlejale, kes on jäänud tänini oma melanhoolsesse neurootilisusse kalduva Wonkaga Hollywoodi nostalgiliseks ikooniks. Dahli pahameel on aga mõistetav, sest raamatu sisulised ideed jäeti suures osas filmist välja. Kokkuvõttes ei sallinud Dahl ja Stuart teineteist ning kuigi film tõi Dahlile laiemat tähelepanu, ei aktsepteerinud ta seda kunagi. Samuti ei lubanud ta teha oma eluajal Willy Wonkast ühtegi uut versiooni ega järge (näiteks 1972. aasta raamatule „Charlie ja Suur Klaaskabiin” ja 1978. aastal alustatud, kuid pooleli jäänud kolmandale osale „Charlie Valges Majas”).
Gene Wilder (Willy Wonka) siseneb koos võitjatega imelisse šokolaadivabrikusse.
Foto: Warner Bros
Gene Wilderi kõrval tegi raskeima rolli vaese pere laps Peter Ostrum (Charlie Pang/Charlie Bucket), kelle roll kandis lõpuni ka dramaatilistes stseenides. Teda saatis lauldes ja tantsides kogenud filmi- ja revüüteatri näitleja Jack Albertson (Vanaisa Joe/Grandpa Joe). Kõrvalosadest oli tuntuim Roy Kinneari roll rikka vabrikuomanikuna (Härra Sool/Henry Salt), kelle ahnet tütart mängis Julie Dawn Cole (Veruca Sool/Veruca Salt). Ärahellitatud laste koosseisus olid veel uhkelt närimiskummi näriv Denise Nickerson (Violeta Väljapaistev/Violet Beauregarde), ablast saksa poissi mängiv Michael Böllner (Augustus Ahne/Augustus Gloop) ja laisa, päev läbi telekat vahtiva poisi rollis Paris Themmen (Mihkel Telekas/Mike Teevee).
Inglismaalt tulnud Cole oli ainus laps, kellel oli vaid saatja, teistel oli vähemalt üks vanem kaasas. Cole meenutas, et Wilder hoolitses võtetel isiklikult tema eest ja palus seda teha ka Kinnearil ja Albertsonil. Ta ütles, et alati säravate siniste silmadega heasüdamlikus Wilderis oli midagi erilist, tema seltsis oli hea olla ja ta meeldis eranditult kõigile lastele. Münchenis olid kaasas ka Stuarti lapsed Madeline ja Peter, kes mängisid filmis kooliõpilasi. Pärast kooli sõitsid nad iga päev trammiga USA sõjaväebaasist stuudiosse filmivõtetele ja Madeline ütles, et see oli imeline aeg, sest ta tundis, et kõnnib kogu aeg oma lemmikraamatu lehekülgedel.
Stseenide kujunduse teostas rikkaliku kujutlusvõimega kunstnik ja muusik Harper Goff, kes oli tuntud selle poolest, et tegi terve elu koostööd Walt Disneyga, kujundades peamiselt tema teemaparke. Stuarti filmile tegi ta lendleva kergusega fantaasiarohke kujunduse, kus enamik põhistseeni rekvisiitidest olid söödavad. Vabrikus voolava šokolaadikose tegemiseks kulus tal üle viiesaja tuhande liitri kakaopulbrist tehtud šokolaadivett, mis vaatamata säilitusainetele muutus üpriski ebameeldiva lõhnaga jõeks. Kahjuks polnud šokolaadikosk kontuurilt ega värvilt usutav ja Goffi värviküllus jäi veidi kakofooniliseks. Tervikuna andis tema töö filmile siiski palju juurde, nagu näiteks furoori tekitanud oranži jume ja roheliste juustega umpalumpad (Oompa-Loompas), kes on jäänud tänaseni nende tegelaste põhitüübiks, kuigi välimuselt pole neil Dahli loominguga mingit pistmist.
Filmi oluliseks nurgakiviks oli muusika, mille orkestreeringu tegi Walter Scharf. Õnnestumise põhjuseks olid ka multitalendid Anthony Newley ja Leslie Bricusse, kes on teinud viljakas koostöös auhinnatud filmimuusikat, tuntuks saanud lugusid ja kuus muusikali. Meeldejääv muusika lisas Stuarti filmile tasakaalu ja humoorikust. Wilder, kes arvas, et tal pole lauluhäält, ei julgenud esialgu laulda, kuid esitas lõpuks siiski suurepärase sentimentaalse loo „Puhas kujutlusvõime” („Pure Imagination”), mis kujunes klassikaks ja inspireerib tänapäevani paljusid. Newley oma eripärase tämbriga tegi sellest veelgi meloodilisema ja positiivsema versiooni. Hea lauljana on tal pehme baritonihääl, ta kasutas lauldes vibrato’t ja erilisi nüansse ning tema suure ulatusega hääl võimaldas tal laulda ka tenorihääle kõrgeid noote. Romantilistes lugudes meenutab tema laulustiil veidi Frank Sinatrat.
Filmi üheks populaarseimaks looks kujunes „Kommionu” („The Candy Man”), millest sai Broadway üks tõmbenumbreid. Paraku laulis seda filmis — mitte just kõige paremini — šokolaadipoe omanikku mängiv Aubrey Woods. Newley oli valmis loobuma oma honorarist, et see ise sisse laulda, kartes, et muidu jäävad nad Oscari nominatsioonist ilma, kuid Scharfi ja Woodsi leping ei lubanud seda teha. Vaatamata kõigele nomineeriti muusika Oscarile parima originaalmuusika kategoorias.
Lisaks filmimuusika albumile andis Newley välja samanimelise sooloalbumi „Puhas kujutlusvõime” (1971) ning pakkus „Kommionu” lugu näitlejale ja lauljale Sammy Davis Jr-le. Davis pidas laulusõnu tobedaks ja keeldus algul, kartes, et see rikub tema karjääri ära. Pika veenmise järel laulis ta selle siiski sisse, kirudes veel stuudiost lahkudeski, et nüüd on ta karjääril kriips peal. Iroonilisel kombel sai sellest aga tema tuntuim lugu, mis püsis USA edetabelis Billboard 100 kolm nädalat järjest, olles 1972. aastal parimate lugude seas 5. kohal. Legendaarsest Davisest on kahju, sest tal on ridamisi paremaid lugusid — võtame kas või mõjuva, tegelikule elule tugineva loo „Härra Bojangles” („Mr. Bojangles”), mis peegeldab ka Davist ennast ja mille suurepärane esitus vääriks klassika auhinda. Vaatamata oma esialgsele antipaatiale esitas ta „Kommionu” alati suurepäraselt ja laulis seda kelmikalt koos Newleyga ka televisioonis.
Wilder ütles, et filmil ei läinud esialgu hästi, sest emadel oli selle suhtes eelarvamus ja nad ei viinud oma lapsi seda vaatama. Aja jooksul filmi populaarsus kasvas, kuid haripunkti jõuti alles 1996. aastal, mil see anti VHS-kassetil uuesti välja. Stuarti filmi peamiseks puuduseks oli Dahli raamatu sisu ja pealkirja muutmine — Charlie loost sai Willy Wonka lugu. Filmis oli ka pisivigu ja apsakaid, mis ei seganud küll vaatamist, kuid kohati oleks vaja läinud paremat kaadrisisest jälgimist, montaažilõikeid ja täpsemat näitlejate tegevuse koordineerimist. Samuti oli režissööritöö veidi jäik, stseenid oleksid võinud olla üleminekute ja võtete osas sujuvamad ja muinasjutulikumad. Kuid Stuart armastaski teha dokumentaalfilme ja teatud mõttes sobis selline teatraalselt jäik lavastusstiil Harper Goffi kunstipärase miljööga suurepäraselt.
Gene Wilder nomineeriti 1972. aastal Kuldsele Gloobusele parima näitleja kategoorias; hiljem saadi veel mõningaid auhindu. Vaatamata sellele, et tunnustusi on kogunenud vähe, on Stuarti ja Wilderi tööst saanud tõeline kultusfilm, mida armastatakse tänapäevani.
Tim Burtoni ja Johnny Deppi suurepärane koostöö muusikalises filmis „Charlie ja šokolaadivabrik”
Tim Burton ja Johnny Depp klapivad ideaalselt ning loovad oma paljude koostööfilmidega omaette veidra, süngusse kalduva niši filmikunstis. Burtoni lavastatud filmide visuaalsed efektid ja kostüümid on alati väga heal tasemel, kuid ei saa öelda, et tema filmid alati sisuliselt õnnestuksid. Siiski suudab Burton armutus filmiäris teistest eristuda. Saja viiekümne miljoni dollarilise eelarvega „Charlie ja šokolaadivabrik” (2005) sai kaks nominatsiooni: Johnny Depp nomineeriti Kuldsele Gloobusele ja Gabriella Pescucci kostüümide eest Oscarile.
Depp tegi Burtoni versioonis silinderkaabuga Wonkast mõjuva karakteri, veidra, maniakaalse ja murtud olekuga perfektsionisti, kes käib psühholoogi seanssidel. Sisse toodi ka Wonka hambaarstist isa (Christopher Lee), kelle suhted pojaga on lootusetult sassis.
Jordan Fry (Mihkel Telekas), Adam Godley (Härra Telekas), Johnny Depp (Willy Wonka), Freddie Highmore (Charlie Pang) ja David Kelly (Vanaisa Joe) televiisoritoas.
Foto: Warner Bros
2003. aastaks oli Depp mänginud menukaks kujunenud Gore Verbinski filmis „Kariibi mere piraadid”, millele oodati järge, ja Burton andis Deppile Jack Sparrow’st eristumiseks rafineerituma väljanägemise. Kahjuks tõmmati USAs Deppi välimuse ja šokolaadivabriku imemaa puhul paralleel Michael Jacksoniga, kuigi alusetult, sest Burtoni filmis ei salli Willy Wonka oma õnnetu lapsepõlve tõttu lapsi ja välimuselt sarnaneb ta rohkem Vogue’i peatoimetaja Anna Wintouriga.
Stsenaristi John Augusti kõrvale võttis Burton juhtivaks produtsendiks Dahli teise abikaasa, filmiprodutsendi Felicity Dahli. Eesmärk oli järgida autori kunagisi soove, nagu läbiv Aafrika-teema, originaalpealkiri ja Charlie ning tema perekonna keskne koht filmis. Südamlike vanemate kõrval, keda mängisid Helena Bonham Carter (Proua Pang) ja Noah Taylor (Härra Pang), lõid Freddie Highmore (Charlie Pang) ja David Kelly (Vanaisa Joe) selles koosluses täiuslikud tüpaažid, kes võimaldasid filmile hingestatult kaasa elada.
Muide, Dahl tegi oma raamatut kirjutades Charliest algul mustanahalise poisi. Esialgses variandis, mida ei avaldatud, oli seitse võidupiletiga last, sealhulgas Charlie, kes ununeb lihavõttetoas ühte šokolaadivormi. Ta on üleni šokolaadiga koos nagu lihavõttejänes ja ootab kannatlikult vormi tahenemist, et siis sellest välja murda. Öösel tungivad šokolaadivabrikusse aga vargad, et varastada Wonka miljonid ja ta naise ehted. Charlie näeb seda pealt ja tõstab kisa. Kõik ärkavad ja vargus läheb luhta. Algses versioonis on Wonka abielus ja neil on juba poeg ning Charlie ei saa päranduseks vabrikut, vaid tänutäheks poe linnas, mille nimeks saab „Charlie šokolaadipood”.
Dahli agent palus esimeses trükiversioonis 1964. aastal teha Charliest siiski valge poiss, kuid umpalumpadena jäeti sisse lühikest kasvu Aafrika pügmeed, kes töötavad rõõmsalt Wonka vabrikus kohviubade eest. Sama aasta suvel kirjutati USAs alla kodanikuõiguste aktile, mis keelustas rassilise diskrimineerimise. Pinged olid üles kruvitud ka Inglismaal ja Dahl hakkas oma raamatu tõttu tasapisi kriitika alla sattuma. Probleemide vältimiseks anti 1967. aastal välja uus versioon, kus Quentin Blake muutis umpalumpad roosaka jume ja kuldsete turris juustega pisikesteks hipideks.
Dahli tembeldatakse tänapäevalgi rassistiks, kuid „lumehelbekeste” ühiskonnas tuleks mõista, et tegu on lasteraamatutega ja et tühiste asjade pärast poleks vaja autori töid solkida ega keelustada, nagu seda tehti Astrid Lindgreni „Pipi Pikksuka”, Pamela Lyndon Traversi „Mary Poppinsi” ja paljude teiste raamatutega. Pigem väljendas pruuni šokolaadikoore sisse kapseldumine ühe tavalise poisi isoleeritust rassilise segregatsiooni tõttu: tal polnud õigust rääkida ega tegutseda, teda ei võetud kuulda, ühesõnaga, teda polnud olemas.
Burton toob filmi Wonka Aafrika-seiklused ja mõnes mõttes taaselustab Dahli pügmeed Keenias sündinud india päritolu näitleja Deep Roy kaudu (Umpalumpa). Roy tegi ära tohutu töö, dubleerides pool aastat umpalumpasid, kuid vaatamata neile ponnistus-tele on need latekskostüümides dubleeritud mehikesed veidi sünteetilise maiguga.
Filmi puhul üllatab aga see, et kõik polegi animeeritud ega dubleeritud. Stseenides kasutati kõrgtehnoloogilisi animatroonilisi nukke, rohelise kanga asemel ehitati võtteplatse, kaugplaani jaoks meisterdati majade makette ja tehti palju muudki. Näiteks kui Stuart kurtis, et ei saa napi eelarve tõttu Veruca Soola lõpustseenis oravaid kasutada, ja tegi stseeni hoopis šokolaadikuldmune munevate hanedega, siis Burtonil olid eelarve osas vabad käed ja ta tõi sisse väga raskesti treenitavad oravad. Tootmisliini taga purustavad pähkleid enamasti animatroonilised oravad, kuid nende vahel teevad tööd ka mõned päris loomad. Siin kombineeriti geniaalselt oravaid, animatroonilisi nukke ja animatsiooni, mis on lõpptulemusena niivõrd ehe, et pole võimalik vahet teha reaalsuse ja illusiooni vahel. Kuna voolava vee animeerimine oli äärmiselt raske, lasi Burton ehitada filmi jaoks massiivse šokolaadikose, mille tegemiseks kasutati miljon kakssada viiskümmend tuhat liitrit šokolaadisarnast keemilist vedelikku, mis seekord ei haisenud ja nägi ehtne välja.
Ärahellitatud/Halbade laste ja vanemate koosseisust olid meeldejäävaimaks rikas inglise härrasmees Härra Sool James Foxi kehastuses koos oma tütre Veruca Soolaga, keda mängis Julia Winter. Suurepärased rollid tegid ka Anna Sophia Robb (nartsissistlik Violeta Väljapaistev) ja Missy Pyle (tema ema, proua Väljapaistev), esmapilgul äratundmatu, veidi kiilakaks maskeeritud Adam Godley (Härra Telekas) koos Jordan Fryga (tema agressiivne poeg Mihkel Telekas) ja Philip Wiegratz (eriti ablas Augustus Ahne) koos Franziska Troegneriga (korpulentne proua Ahne). Winter, kes näitas end laste seast kõige paljutõotavama tulevase näitlejana, oli paraku ainuke, kes ei jätkanud näitlemisega, vaid suundus endale südamelähedasemasse, meditsiini valdkonda.
Sünge filmigamma meeleolu muutsid positiivsemaks Danny Elfmani toredad muusikalised osad, mille ta ise sisse laulis. Elfman on töötanud Burtoniga alates 1985. aastast, nende ideaalne klapp meenutab juba Steven Spielbergi ja John Williamsi kuulsat saagat. Elfman on teinud muusikat sajale filmile ning saanud sama palju auhindu ja nominatsioone. Tema tuntuim muusikapala on muidugi joonissarja „Simpsonid” tunnuslugu. Burtoni filmi puhul järgis ta komponeerimisel oma intuitsiooni, lõi head seosed sündmustikuga ja pani laulusõnadesse täpsed lõigud Dahli raamatu ärahellitatud laste värssidest. Kui lapsed koos oma vanematega peegeldavad ühiskonna agressiivsust ja pinnapealsust, siis muusika omalt poolt peegeldab tänapäeva muusikavoole, milles, erinevalt Stuarti filmist, pole sentimentaalseid noote.
Kui rääkida Burtoni filmide negatiivsest küljest, siis kipuvad need kujunema veidi üheülbaliselt elutuks ja sisutuks. Nende animatsioon ja tüübid on liiga sarnased, tekitades kommertsliku, meelelahutusliku tuimuse, kus sisu jääb mõnikord teisejärguliseks. Kuid see ei tähenda, et tema tööd oleksid halvasti tehtud, pealegi oli „Charlie ja šokolaadivabrik” ka sisuliselt õnnestunud.
Mis puudutab kahte „Willy Wonka” filmi, siis siin on vastanduvad leerid: ühed armastavad nn Gene Wilderi filmi, teised jällegi nn Johnny Deppi filmi. Depp tahtis eristuda Wilderi Wonkast ja püüdles Dahli süngema karakteri poole. Ta lõi haavatud olemisega tüpaaži, mis sobis küll Burtoni filmi, aga polnud samuti selline tugev natuur, nagu Dahl oleks tahtnud. Felicity valikutest oleks Wonkat ehk sisulisemalt tabanud Eddie Izzard või isegi Christopher Walken, Burtoni rollivalikute hulgas oli muide ka Dwayne Johnson, mis näitab, kuivõrd teistsugusesse suunda see film võinuks triivida.
Gene Wilder on öelnud, et Burtoni film on solvang Stuarti filmile. Talle ei meeldinud Burtoni süngus ega tema loodud Wonka, kuigi ta peab lugu Deppist kui heast näitlejast. Wilder jääb napisõnaliseks, kuid avab meile sellega tahu ühiskonnast, mida Stuarti perefilm omal ajal peegeldas. Omast kohast on tal õigus, sest Stuart teeb helge perefilmi, Burton aga põhjustab oma vaatajatel pigem õudusunenägusid. Burtoni kaitseks tuleb siiski öelda, et ka Dahl kaldub oma lasteraamatutes süngusele ja et tegelikult siin vastuolu pole. Kokkuvõttes pakub Burton kõike: suurepäraseid dekoratsioone, visuaalsust, kostüüme, meisterlikke näitlejatöid ja originaalsemat Dahli lugu. Kui mõningatest kriipivatest vastuoludest mööda vaadata, siis on Burtoni film vägagi nauditav ja jääb üheks parimaks tööks tema ja Deppi koostööfilmide hulgas.
Paul Kingi muusikaline film „Wonka” andeka Timothée Chalamet’ga
2023. aasta detsembris esilinastus Paul Kingi lavastatud „Wonka” ja kuna Hollywood suudab tihti ära solkida igasugused uusversioonid ja järjed, siis erilisi ootusi mul seda filmi vaatama minnes polnud. Huvitav oli siiski näha, kuidas King arendab koos stsenaariumi kaaskirjutaja Simon Farnabyga šokolaadivabriku eellugu. Farnaby oli kaaskirjutaja ka Kingi menukas perefilmis „Paddingtoni seiklused 2” (2014) ning mõlemas filmis näeme teda ka turvatöötaja rollis.
Filmi eelarvega sada kakskümmend viis miljonit dollarit tõmbas Warner Bros seekord juba teadlikult pidurit, arvestades, et läbikukkumise risk on suur. Kõrvalosades esinesid märkimisväärsed näitlejad Olivia Colman (Proua Scrubitt), Keegan-Michael Key (Politseiülem), Sally Hawkins (Wonka ema), väiksemates rollides Hugh Grant (Umpalumpa) ja Rowan Atkinson (Preester Julius).
Timothée Chalamet (Willy Wonka) lõi entusiastlikult rõõmsameelse karakteri, kes suudab oma karismaga vaatajat kütkestada. Ta meenutab küll välimuselt Gene Wilderit ja tegevus toimub usutaval ajastul (arvestades, et sellele võiks mõtteliselt järgneda Stuarti 1971. aasta film), kuid kahjuks tekib seal ridamisi vastuolusid. Näiteks puuduvad Chalamet’ Wonkal kiiksud ja Dahli loodud tumedam pool. Jääb ka arusaamatuks, miks on Wonka nii naiivne tuulepea, kirjaoskamatu ja ükskõikne raha suhtes, kui tema elueesmärk on luua kõrgklassi gurmeegaleriide kvartalis edukas šokolaadipood, mis tooks teispoolsusest tagasi tema ema? Häirekella paneb helisema ka Wonka humoorikas kirjaoskamatus, mida Dahl poleks iialgi heaks kiitnud, sest tema jaoks oli lugemisega seonduv kujutlusvõime väga tähtis. Kui aga sisulised probleemid kõrvale jätta, siis sobis Chalamet sellesse rolli ideaalselt.
Gene Wilder, Johnny Depp ja Timothée Chalamet Wonkana aastatel 1971, 2005 ja 2023.
Mattias Sonnenbergi fotomontaaž
Positiivse meeleoluga muusika komponeeris iiri muusik ja komponist Neil Hannon. Heliriba tegi tuntud helilooja Joby Talbot, kelle üheks geniaalsemaks tööks oli muusika Christopher Wheeldoni balletile „Alice imedemaal” (2011). Kõige tabavamalt laulis Chalamet lood „Kübaratäis unistusi” („A Hatful of Dreams”), „Sinu enda maailm” („A World of Your Own”) ja filmi tunnusloo „Puhas kujutlusvõime” („Pure Imagination”) — see viimane meenutas kunagist Newley lauldud lugu, mis sobis hästi noore, tulevikku vaatava Wonkaga. Kuigi muusika lõi filmile õige meeleolu, oli see kohati liiga lihtsakoeline ja keegi ei hiilanud selle esitamisel ka erilise virtuoossusega. Muusikali võtit arvestades vajanuks grupi laulu- ja tantsustseenid rohkem sügavust ja paremat koreograafiat.
Hea tempoga filmis pikka venitamist polnud ja igav ei hakanud. Samas hoiti pingeliselt õhus ootust, et välja ilmub mõni umpalumpa, ning vaataja ei pidanud pettuma: Hugh Grant (Lofty) tõi tagasi roheliste juustega, 1971. aasta stiilis oranžikalt päevitunud umpalumpa, esitades samanimelise, tummiselt mõjuva originaalloo („Oompa-Loompa”), mis oma sentimentaalse originaalilähedase hõnguga on Wilderi fännide jaoks nagu kirss tordil. Rowan Atkinson sobib ideaalselt preestri rolli, pannes oma karakteri paari lause, näoilme või liigutusega elama. Olivia Colman (Proua Scrubitt) mängib koos Tom Davisiga (Härra Bleacher) pahalasi ja teeb parima kõrvalrolli. Mõlemad loovad tõeliselt vastikud tüübid: pesu- ja võõrastemaja omanikena hoiavad nad kavala üürilepinguga kitsikusse jäänud inimesi orjatöös.
Olivia Colman (Proua Scrubitt) tutvustab öömaja lepingu tingimusi Timothée Chalamet’le (Wonka), kes püüab kirjaoskamatuna sellest aru saada. Tugitoolist jälgib mängu Tom Davis (Härra Bleacher).
Foto: Warner Bros
Filmi kroonivad Nathan Crowley suurepärased stseenikujundused ja Nicola Bealesi kostüümid, mis koosluses ühtse värvustemperatuuriga tekitavad tõetruu, ajastuliku atmosfääri. Crowley on muljet avaldanud oma „Batmani”-filmidega ega hoia end siingi tagasi, kui teeb oma meeskonnaga kaheksa kuuga ruutkilomeetrisuuruses Warner Brosi Leavesdeni stuudios valmis hübriidse, Londoni või Pariisi stiilis linna. Filmiti ka päris asukohtades, nagu London, Oxford, Cobbi jahisadam Lyme Regises ja (eriloaga) St. Pauli katedraal. Rikkalikku art déco aktsenti anti juurde Elthami palee ja Rivoli ballisaali sisekujundusega.
Paul King, nagu Burtongi, oli Dahli „Charlie ja šokolaadivabriku” suur austaja ja ütles, et ta ei püüdnud Stuarti filmi üle trumbata. Peamised teemad põimuvad pesumaja pahalaste, šokolaadikartelli ja politseiülema teemaga: King arendab päris hästi šokolaadikartelli pahalaste lugu Slugworthist (Paterson Joseph), Fickelgruberist (Mathew Baynton) ja Prodnosest (Matt Lucas), arvestades et Dahl üksnes mainib nende nimesid. Emotsionaalset kaasaelamist võimaldatakse pesumaja orvu Nuudli (Calah Lane) looga. Wonka on samuti orvuks jäänud ja aitab tüdrukul leida oma ema, millega põimuvad tema mälestused omaenda emast. Filmis leidub siin-seal paralleele Dahliga: tema raamatuid läbiv kaelkirjak, võlukommid, söödavad lilled ja teetassid ning palju muud. King teeb väikese austusavalduse ka Wilderile, kui Wonka filmi alguses lauldes Londoni treppidest alla kõnnib ja paar sammu tagasi astub, nagu Wilder omal ajal vabrikustseenis.
Warner Brosile on film toonud sisse juba üle kuuesaja miljoni dollari, kolm võitu ja nelikümmend kaks nominatsiooni, millest väärtuslikumad olid BAFTA nominatsioon silmapaistvale briti filmile ja Kuldse Gloobuse nominatsioon Chalamet’le kui parimale meesnäitlejale. Kuigi süžee on hästi üles ehitatud, ei kõneta see piisavalt, sest liiga palju tekib vastuolusid: eelloos jäävad domineerima kõrvalteemad ja peamine eesmärk läheb kaduma. Vaatamata kõigele jätab film praegustel süngetel aegadel positiivse tunde, et raskused on ületatavad, unistused võivad täituda ja kurjus võidetakse heaga. King plaanib oma filmile juba järge „Wonka 2”, mille pealkiri ütleb, et tegu pole „Charlie ja šokolaadivabriku” looga. Kuid kui mõni lavastaja selle kunagi ette võtab, siis loodaks väga, et ta ei liialda nõiduste ja „-ismidega” ning paneb lisaks välisele ilule rõhku ka sisule ja originaalsusele, nagu Burton seda tegi. See tuletab meelde Felicity Dahli väga tabava ütluse: „Hollywood tahab alati muuta raamatute lugu, aga miks peaksid lapsed tahtma teistsuguse lõpuga filme kui see, mis oli raamatus?”
(Järgneb.)
