„Maailm on muutunud” kõlab kui mantra, ükskõik millisele probleemile ka ei osutataks. Me ei saa eeldada, et varem toiminud lahendused toimiksid ka nüüd. Arutledes TMK mainumbris lavastuse „Hymn” üle, osutab Johanna Rannik tõsiasjale, et oleme taas jätnud noored omapäi, ja avaldab lootust, et me vähemalt järgmisi noori paremini kuulata ja hoida oskame. Võrreldes EMTA lavakunstikooli „vahe aega” ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „Passijaid”, märkab Karin Allik aga põnevat vastuolu: üks lavastus on kantud mõttest, et „me pole kunagi varem nii hästi elanud kui praegu”, ja teine, et „me pole kunagi nii halvasti elanud kui praegu”. Allik leiab, et mõlemad väited on tõesed.
Intervjuus Viljandi tudengitega küsisin, kuidas nemad hakkavad tulevikuteatrit mõjutama. Üks tahab minna ennast täiendama välismaale, teine soovib, et teater teeks pigem midagi temaga, mitte tema teatriga, kolmas tõi välja meie naisetenduskunstnikud, kelle töödest eeskuju võtta. Üldiselt viitavad kõik need näited tõsiasjale, et maailma mahtumise mure on noortel tõsine. Nemad on valmis, aga meie teatriruumis tühja kohta ei ole.
Tegin hiljuti ebaõnnestunud katse sellele asjaolule tähelepanu juhtida, arvustades Sirbis Karl Saksa lavastust „Schema” (vt „Olemuslikult häiriv lavastus”, Sirp 2025, 27. II). Suunasin näpu kõige nähtavamale, näitleja ja lavastaja peale. Vabakutselise etenduskunstniku iga teose taga on konkreetne inimene, kes kannab ühiskonna silmis kogu vastutust. Tegelikult ei pea ega ka suuda üks kunstnik vastutada kogu struktuuri eest. Nii ütleb ka Liisa Saaremäel rubriigis Persona grata, et oluline on säilitada kunstnike autonoomsus ise otsustada, kellega ja kus nad koostööd teha soovivad.
Iga üksiku teose taga on palju ametkondi: kultuuriministeerium, kultuurkapital, rahastamiskomisjonid, mittetulundusühingud ehk erateatrid. Kõigis nendes institutsioonides töötavad inimesed, kes saavad kuupalka, kellel on olemas sotsiaalsed garantiid. Nemad vastutavad. Ründasin alatult selle keti kõige nõrgemat lüli. Jään oma sõnade juurde, et erateatrite üldine pilt on muutunud tasapaksuks. Erinevates teatrites näeb pidevalt laval samade lavastajate töid, samu etendajaid. Etenduskunstnikud on professionaliseerunud ja etenduskunst valmis saanud. Sellisel hetkel peaks kultuuriministeerium kokku kutsuma kriisikoosoleku. Struktuurimuudatused võtavad aega, aga kogu Eesti teatri rahastamine vajab otsuseid kohe praegu, sest mitte keegi ei taha näha olukorda, kus tippvormis etenduskunst muutub üheks suureks riigiteatrilaadseks monstrumiks, üksnes selle erinevusega, et selles suures teatris, millel on mitu erinevat lava, töötab ka mitu erinevat kontorit ja tehnilist meeskonda.
Ma ei väida, et kõik on tehtud valesti, kindlasti mitte. Lihtsalt loodud süsteeme tuleb pidevalt uuendada. Kuhugi tuleb tekitada tühja ruumi ja vaba raha, et uus ja noor mõte saaks endale eluõiguse. Leian, et kõik stabiilne ja professionaalne peaks olema kultuuriministeeriumi pärusmaa. Kultuurkapital rahastagu aga seda, mida ametnikud veel ei tunne, kunsti, mida veel ei ole olemas, mida me ei oska veel ettegi kujutada.
KAJA KANN
