Olavi Kasemaa aprillis 2025.
Harri Rospu foto
Meie töise kohtumise põhjustas mu huvi pasunakooride ajaloo vastu. Sind soovitati kui selle valdkonna eksperti. Enne intervjuud rääkisid sa sisukalt puhkpillide arengust, orkestrite tekkest, vennastekoguduse tegevusest ja harrastusorkestritest. Tõesti huvitav materjal. Tänan.
Aga liigume nüüd intervjuu juurde. Sa oled pärit Lahemaalt, räägi palun oma lapsepõlvest, Käsmust ja Karepast ja sõjajärgsest Eestist.
Me elasime perega Käsmu koolimajas, Käsmus elasid ka mu vanaisa ja vanaema. Minu ema oli kooliõpetaja ja isa töötas sel ajal kalakombinaadis ja käis merel ka. Vanaisa ja vanaema talu oli täpselt selle koha peal, kus tee keerab Käsmu järvele. Praegu on seal kõik metsa kasvanud, aga siis olid seal uus maja ja vana maja ja suur, nõgeseid täis keldrimägi. Ja eks sealt sai vastu sääri ka, kui me pahandust tegime. Mul oli tädipoeg, kes elas Võsul, ja vahel sattusime ka sinna. Koolimaja enam pole, aga see koht on alles. Üsna meie kodu ligidal olid piirivalvekordon ja sepikoda. Ma mäletan, et kord tuli üks piirivalvur meile ja isa kukkus näost ära. Ja ema samuti, sest et isa oli olnud mobilisatsiooni eest metsas. Isa ja ema vahetasid pilke, et mis nüüd saab… Aga tuldi hoopis kutsuma filmi vaatama. Filmis seisis ühe sõjalaeva ninas vuntsidega mees, müts peas ja piip suus. Hiljem sain teada, et see oli Stalin…
Kas see võis olla ehk dokfilm, milles Stalin Belomorkanal’i (Valge mere–Läänemere kanalit) avab? Ma olen näinud filmikaadreid selle ehitamisest, see oli vangide elu hinnaga rajatud kanal. Ja sellest on tehtud üks propagandafilm, kus Stalin on laeva ninas.
See võis olla sama film. Aga piirivalvega ma rohkem kokku ei puutunud. Mäletan ka seda, kuidas isa tuli merelt. Käsmus oli vanasti tohutult lestapüüki ja võrkudes oli palju kala sees. Emal oli koolimajas suur klassiruum ja me elasime kohe sealsamas all, üle koridori. Kui juba suuremad olime, käisime tunnis ka. Seal me pidime vait olema. Ja Käsmu kooli klassiruumis oli harmoonium.
Aga otseselt muusikaga su vanemad ei tegelenud?
Ema oli algkooliõpetaja, andis ka laulutunde, ja isa oli juba enne, kui Käsmu tuli, asutanud Karepal laulukoorid. Ema laulis samuti kooris. Ma ei mäleta, et Käsmus oleks koori olnud, aga kui ma olin neljane ja vend kahene, siis me kolisime Karepale. Ja vaat sellest ajast mäletan, et Karepa koolimajas võttis isa meid sülle, viis teisele korrusele magama ja et klaveril mängiti koorilaule ja õpetati eri hääli. Karepa koolimajas olid ka näidendiproovid ja vaheaegadel mängisid mehed seal koroonat, koridoris tõmmati suitsu. Siis räägiti ikka meeste juttu ka, nii et sealt saime „paraja hariduse” lisaks.
Ma hüppaksin korraks veel tagasi Käsmu aega. Millega su vanaema ja vanaisa leiba teenisid?
Vanaisa oli talunik ja kõva puutöömees, ehitas ise endale maja. Aga vanaema oli kodune. Neil oli seal põllumaa ja elati nii nagu ikka. Oli lehm ja lambad vist isegi ja kindlasti ka hobune. Ma mäletan, et kui Stalini ajal keegi kaebas nende peale ja vanaisa sai 25 pluss 5, siis võeti neilt hobune ära ja maja viidi Loksale.
Vanaisa saadetigi Siberisse?
Jaa, ta oli vangis, ema saatis talle pakke. Ent ta tuli sealt tagasi ja ehitas veel Võsule uue maja. Seal elasid mu tädi ja tädimees, elavad senini.
Aga mis talle süüks pandi?
Ma täpselt ei tea. Vanaisa oli ühes sealses kooperatiivis öövalvur. Ema pärast rääkis, et üks kooperatiivi asjamees võtnud sealt öösel veoauto, sõitnud kuhugi peole ja teinud avarii, ränga. Pinniti välja, kes selle auto võttis, aga siis selgus, et selle auto võtja töötas Rakvere NKVDs. Ja sealt tuldigi siis mingi absurdse süüdistusega. Ema käis veel Rakveres kohtus, ütles, et ega seal midagi teha polnud…
Elasime siis juba Karepal, seal olid mu isaisa ja -ema ning me olime natukene eemal. Ma mäletan, et Karepal käisid piirivalvurid ka koolimaja juurest läbi ja limpsisid vahel kaevus hoitavat külma piima. Kord läks asi nii, et kogu piim joodi ära ja siis isa loopis neid pliidirõngastega. Ema oli paanikas ja karjus, et mis sa teed, tulevad viimaks kallale. Aga piirivalve ülem sai teada. Seal lähedal suvitas Harri Kõrvits oma perega. Mina olin siis Tõnisega üheealine, Toomas oli minu vennaga üheealine, Tiit oli minu õega üheealine ja Harry oli siis viimane. See piirivalve ülem käis neil külas, pidasid seal väikseid pidusid. Ja nii see lahenes.
Mu isa oli sel ajal Karepa rahvamaja juhataja, juhatas näiteringi ja laulukoori — nad võitsid isegi kord Tallinnas lauluvõistluse ära. Kuno Areng mäletas seda veel palju hiljem ja küsis ikka, et kuidas su isal läheb ja mis ta teeb. Isa hakkas raamatuid kirjutama; tema raamatut „Rannamännid” [Arno Kasemaa. „Rannamännid” I. Eesti raamat, 1986. „Rannamännid” II. Olion, 1995. — Toim] olid Aksel Pajupuu ja Kuno Areng lugenud ja pärisid minu käest, et mismoodi need asjad seal siis toimusid. [Romaan käsitleb 1930. aastate Põhja-Eesti rannaküla argipäeva, keskendudes peamiselt kahele tegevusliinile, noore kaluri ja laevakapteni naise armastusloole ning salapiirituse vedamisele. Romaan pälvis 1996. aastal Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. — Toim.]
Aga isa vanemad ja vanavanemad, millega nemad tegelesid?
Vanaisa oli vabadik, Kupukalda talus. Ja mulle on jutustatud, et vanavanaisa oli käinud Vene-Türgi sõjas, aga vanaisa käis Vabadussõjas. Talle lõigati siis teenete eest riigimaast vana talu juurde väike talukoht. Ta oli kuulus puusepp, ehitas maja vundamendist kuni korstnani, kõik aknaraamid, uksed… Öeldi, et tema uksed käivad nagu kapiuksed, et nii täpselt, kuivast puust tehtud. Kui kolmekümnendate aastate lõpul tuli nimede eestistamine, võttis vanaisa Kaskmanni asemel nimeks Kasemaa.
Aga ema, mis tema neiupõlvenimi oli?
Rünk. Vene ajal ema ei rääkinud ka üldse mu vanaonust Aleksei Rüngast.
Sest see oli tabuteema?
Jah, ta rääkis temast alles siis, kui Eesti Vabariik taastati. Minu vanaonu oli laeva tüürimees Aleksei Rünk, kes viis Jüri Vilmsi saatkonna siit Soome. Nad sõitsid reega üle jää.
Ja siis lasti ta maha?
Lasti maha jah. Ema pärast ütles, et ega laipu täpselt ära ei tuntud, aga kas tädi või keegi oli talle öelnud, et kapukate järgi tundis ära. Selle delegatsiooni saatus on pisut segane, et kes nad täpselt maha lasi, kas punasoomlased või sakslased või kes… [Vilms kuulus Eestimaa Päästekomiteesse, mis valmistas ette Eesti iseseisvumist. Saksa okupatsiooni alguses 1918 sõitis Vilms Soome, lootes asuda korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd, ent jäi segastel asjaoludel kadunuks. Ta lahkus koos Arnold Jürgensi, Johannes Peistiku ja Aleksei Rüngaga Käsmust 27. märtsil 1918 ja neid nähti viimast korda Vaindloo tuletornist 30. märtsil. Ametliku versiooni järgi langes ta Suursaarel sakslaste kätte vangi ja hukati Helsingis. Soome kodusõjas osalenud Rootsi vabatahtlikest tehtud dokumentaalfilmi üks autoreid Robert Alftan leidis Rootsi Sõjaarhiivist kirjelduse kolme eestlase hukkamisest Rootsi vabatahtlike poolt 2. mail 1918 Hämeenlinnast põhja pool Hauhos. Tegemist on tundmatu vabatahtliku sõjapäevikuga, kus on sellest sündmusest antud vägagi üksikasjalik pilt. (Vikipeedia) Viimane kirjeldus tundmatu sõjapäevikust viitab teisele versioonile Jüri Vilmsi hukkamisest. — Toim.]
Aga koolis käisid sa Karepal?
Jah. Ja mõtle, kui palju tol ajal siiski poliitika mõjutas meie elu, see oli ju piiritsoon, eks ole! Sellest on ju nii palju raamatuid ja lugusid. Sõdurid käisid kooli juurest läbi — me vene keelt ei osanud üldse —; ma mäletan, et nad istusid meie koolimaja trepi peal, nad käisid alati kahekesi. Mere äärde sel ajal minna ei tohtinud, ainult jõe suudmes oli üks koht, kus suvitajad käisid, ja pioneerilaagrialune maa oli ka seal rannas. Koolimajast oli see umbes paarsada meetrit. Aga mujale mere äärde minna ei tohtinud. Sellest hoolimata tundub lapsepõlv alati õnnelik.
Sa elasid mere lähedal, aga ei tohtinud sinna minna?
Jah, nii see oli.
Kus su ema õppis?
Ema lõpetas keskkooli Saksa ajal, tähendab sõja ajal, ja pidi pärast, Vene ajal ümber õppima. Rakveres oli siis Pedagoogiline Kool. Ma mäletan, et ta luges veel Stalini ja Lenini teoseid. Kui ema läks koolivaheajal Rakverre, siis meie, lapsed, elasime vanaema juures Kupukaldal. Jooksime seal mööda jõekaldaid ja käisime kalal.
Sina läksid ka Rakverre kooli?
Kui ma olin kümneaastane, võttis Jaan Pakk mu Rakvere lastemuusikakooli, hakkasin seal viiulit õppima.
Kas Arvo Pärt oli seal juba enne sind õppinud?
Jaa, mina läksin hiljem. Ma alustasin üldse hiljem, mitte seitsmeselt, vaid kümneselt.
Olavi Kasemaa Rakvere Lastemuusikakooli päevil viiulitunnis 1954. aasta paiku.
Ja kohe viiulit mängima? Kas ise tahtsid?
Jah. Eks see Pakk soovitas ka. Hakkasin ka klaverit klimberdama. Isa näitas mulle ka midagi ette ja ma mängisin seal mõne valsilaulu vms. Aga ma ei osanud kasutada oma häälepaelu ja tegin karu häält. Ema ja isa olid ahastuses — et mõlemad on musikaalsed ja kuidas mina nii metsa poole olen! Ja ma mäletan, et kord märtsikuul — lumi oli minemas, lombid juba väljas — tegin ma jalutuskäiku ja ümisesin raadiost kuuldud Georg Otsa laulu „Seal Siberis Baikali taga”. See oli tol ajal väga populaarne laul ja ma hakkasin teda matkima ja sain oma lauluhääle kätte. Läksin kööki ja laulsin emale selle laulu ette ja ema lõi kahte kätt kokku: Issand, mis nüüd juhtus! Ja muidugi Jaan Pakk kuulis ka, kui ma klaverit klõbistasin ja võib-olla laulujoru juurde ajasin, ja ütles, et las siis poiss tuleb muusikakooli.
Muusikakooli vastuvõtuga oli samuti hea lugu. Seal kontrolliti, mitu nooti kõlab, ja intervalle ja laulmist ja Pakk küsis, et ütle, Olavi, mida ma sulle nüüd laulan? Ja laulis mulle „Juba linnukesed…”, aga minooris, nimme… Ja mina mõtlesin, et kuidas ta niimoodi valesti laulab! Ema kuulas ukse taga ja ütles pärast, et sa ei pannud tähele, see oli konksuga küsimus. Aga võeti vastu ja ma hakkasin õppima viiulit.
Ja kuidas see haridus siis edasi läks?
Ma läksin Rakvere lastemuusikakooli ja ka tavakooli; käisin Rakveres keskkoolis ja elasin nii-öelda kosti peal. Perenaisteks olid kaks auväärset daami, väga haritud inimesed. Nad rääkisid ühel päeval saksa, teisel päeval vene keeles ja neil olid peened lauakombed. Sain sealt oma kinderstube.
Räägime pillimängust ka.
Niisiis, mu isa oli rahvamaja juhataja, seal käis ka kino. Ja pärast kino tahtis rahvas ikka tantsida. Tantsuks mängiti akordioni ja Fred Kaasik, kes oli hiljem Põhja piirivalvepiirkonna Viru rajooni ülem, mängis kornetit. Mina mängisin viiulit, minu vend mängis akordioni ja üks külapoiss mängis trummi — me tegime sihukese bändi. Harri Kõrvitsa poisid olid Tallinnas juba muusikaliselt haritud, oskasid inglise keelt ja panid trummi peale kirja „Karepa’s boys band”. Vene ajal oli see uhke värk.
Lõpetasin Rakveres muusikakooli ja tulin seejärel Tallinna Muusikakooli, hilisemasse Otsa-kooli.
Olavi Kasemaa oma viiuliõpetaja Jaan Pakuga Rakvere Lastemuusikakooli lõpetamise puhul 1961.
Siis oli kuuekümnendate aastate algus.
Mu õpetaja oli Paul Purga ja pärast Sulev Orgse. Ma sain seal õppida kaks aastat. Muusikakoolis sain tuttavaks paljudega, kellest hiljem said mu sõbrad. Siin olid Jaan Kerem ja tema abikaasa ja mitmed teised; see oli niisugune väga tugev seltskond. Ka puhkpillimängijatega saime suurteks sõpradeks: tuubamängija Riho Mägiga, Arvo Alasega, kes õppis hiljem norra keelt, oli tõlkija ja diplomaat, esimene Eesti suursaadik Taanis, Islandil ja Norras. Oli ka palju teisi puhkpillimängijaid. No ja pianist Mati Reiman oli ka tol ajal seal.
Siis tuli Vene kroonu?
Ma lõpetasin muusikakoolis kaks kursust ära ja siis võeti mind sõjaväkke. Õrna hingega viiuldaja… Tšernjahhovskis, Kaliningradi oblastis… Kasarmud olid vanad ja vanemad ajateenijad, kes olid sõjaväes mingit pättust teinud ja kartsas istunud, mitte kriminaalid, olid jäetud sinna kuni 31. detsembrini. Ma mäletan oma esimest kohtumist nende „vanakestega”. Läksin mööda koridori, pea paljas, sõduririided seljas, kirsad jalas… Ja üks vend tuli vastu, särk rinna pealt lahti, võttis oma räpase käega mul näost kinni, keeras selle kõrvale ja sajatas. See oli päris jõhker.
Pärast noorsõduriaega võeti mind orkestrisse ja sellega seoses on ka hea lugu. Ma olin ju mänginud Karepa poiste bändis. Leidsime seal vana klarneti, see oli Peterburi Zimmermanni vabriku Albert-süsteemi pill, millel oli pirn kadunud. Mu tädimees oli puutöömees Kunda vabrikus ja tema treis mulle uue pirni. Selle klarnetiga me siis mängisime. Noh, tantsulugusid ja kõike. Ise õppisin.
Aga sõjaväeorkestrisse võeti mind tänu sellele, et proovipilliks oli Böhm-süsteemis pill, mida mina ega üleajateenijad mängida ei osanud. „Õige” pilli saatis ema mulle järele. Meie orkester võeti ohvitseride majja, mängisime tantsuks. Seal oli aga saksofoni vaja. Ja ma sain osta kõigepealt Leningradi tehase tenorsaksofoni, pealt nikeldatud — ma ei tea, mis plekist see oli tehtud. Hakkasin seda mängima. Aasta pärast läks esimese aldi mängija ära, siis hakkasin mängima altsaksofoni.
Pärast sõjaväge läksin tagasi muusikakooli, ikka viiuli erialale. Neljanda kursuse poole peal olin kord emal külas — ema oli siis Märjamaal õpetaja, kuna mu vanemad läksid lahku —, kui kooli puhketoas läks raadio rikki. Kas ei andnud kontakti või midagi… Ja ma vajutasin kogemata käega nii, et mu sõrm jäi kahe klemmi vahele ja elektrikaar põletas närvi läbi. Nii oli mu viiulimänguga kõik. Olin siis pool aastat Haimlas tööõpetuse ja lauluõpetaja.
Meie muusikakooli kursuse puhkpillimängijad läksid kõik Konservatooriumi edasi. Riho Mägi, flötist Raivo Peäske ja pärast ka oboemängija Alo Põldmäe ja Mati Kuulberg viiuldajana olid meil seal kambas koos ja nemad kutsusid: et viiulit sa enam mängida ei saa, tule konssi õppima. Ma mängisin siis pritsumaja bigbändis saksi. Sain siis juba sõrme liigutada. Valmistusin konservatooriumi sisse astumiseks ette ja läksin õppima puhkpilliorkestri dirigeerimist. Papa Elmar Peäske näitas mulle natuke dirigeerimist — oli üks Rein Ploomi lugu ja üks saksiballaad ka. Läksin konservatooriumi majja toonasel Suvorovi puiesteel, vastuvõtueksam toimus klassis number 30. Mäletan, et eksamil olid õppejõud Helmut Orusaar ja Paul Karp. Orusaar ütles kõva häälega — ma sisenesin, saksofon kaelas —, et näe, mees metsast! Aga võeti vastu.
Olavi Kasemaa (vasakul) saksofoniga sõjaväeorkestris.
Mis erialale?
Puhkpilli dirigeerimine. Hiljem tegin saksofoniga palju tööd ja lõpetasin ka saksofoni erialal.
Sa olid siis ikkagi esimene, kes meil konservatooriumis saksofoni eriala lõpetas?
Eriala mõttes jah. Aga enne mind oli veel Anatoli Krivorukov, kes oli ka dirigent, aga tema õppis seda kui täiendavat instrumenti.
Sa õppisid saksofoni Hans Suurvälja juures?
Algul Suurvälja juures, see oli pool aastat või aasta, ja hiljem Juhan Kaljaspooliku juures.
Siis õppisid ju veel ka klarnetit?
Ei, klarnetit ma ei õppinud. Mängisin veel Eesti Raadio Estraadiorkestris, läksin sinna kolmanda kursuse poole pealt, kui Ojakäär sealt ära läks. Tegin konkursi läbi ja mängisin seal kuni viienda kursuseni. Kui konservatooriumi tuli Pedagoogilisest Instituudist üle muusikapedagoogika eriala, kutsuti mind sinna õppejõuks. Nii ma tulin estraadiorkestrist ära ja hakkasin õpetama muusikapedagooge.
Räägiks natuke ka Hans Suurväljast, ta oli Tallinna Muusikakeskkoolis ju ka minu erialaõpetaja, aga minu arvates väga salapärane mees. Temast ei teadnud nagu midagi.
Hans oli väga hea pillimees, aga iseloomult väga järsk. Tudulinnast pärit. Temaga oli üks huvitav juhtum — ma olin siis kolmandal või neljandal kursusel. Sümfooniaorkester pidi mängima Heino Jürisalu „Orkestrikontserti”, mille teises osas oli altsaksofoni soolo keelpillide saatel. Hans vaatas seda partiid ja kutsus mind proovi — et võta pill kaasa ja tule mängi. Aga see partii läks kõrgele altissimo-registrisse. Ma mängisin proovis oktav alla, kuna ma ei osanud saksil nii kõrges registris mängida. Ta võttis mul pärast rinnust kinni ja ütles: „Kas ma sind selleks siia kutsusin, et sa mulle soolot oktav alla mängiksid, seda oskan ma ise ka. Järgmiseks päevaks olgu see üles mängitud!” Ma ei osanud mitte kellegi käest abi küsida, lõpuks küsisin võtteid kõrtsi pillimeestelt. Ja siis hakkasin ise otsima. See partii läks kolmanda oktavi si-ni välja. Esmaspäeval oli proov, kontsert oli vist neljapäeval. Ja ma mängisin kontserdil! Ma ei mäleta, kuidas ma need võtted leidsin. Aga pärast seda on mul see register olemas, ma võtan pilli külmalt kätte ja mängin. Tudengid näevad aasta-poolteist vaeva, et seda kätte saada. See on eriline võte, vokaaltrakt peab täpselt töötama, ja siis veel ülepuhumine ja täiesti eriline aplikatuur. Hans oli mänginud ka saksofoni — ma tean, ma sain tema käest veel Tubina Sonaadi, see oli käsikiri, ma kirjutasin selle veel ise ringi. Temal oli see olemas, aga mis puhul ta saksofoni oli mänginud, seda ma ei teagi. Ka Elmar Sikk mängis sümfooniaorkestris saksofoni, kui vaja oli. Nii et eks nad siis omavahel seal jagasid. Elmar Sikk oli orkestris 1. klarnet ja Hans Suurväli mängis bassklarnetit. Aga ta õpetas ka Konservatooriumis ja ma mäletan, et ta võttis B-klarnetiga osa ühest vabariiklikust konkursist. Ta pääses seal edasi ja pidi mängima ka sooloteose.
Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpuaktusel 1973. Vasakult: Ahti Rääst, Helmut Orusaar ja Olavi Kasemaa.
Mina tegin oma erialas kannapöörde, astusin pärast TMKKd lavakasse ja Hans seda lõpuni ei mõistnudki… Meenuvad mingid tippspordi laadis probleemid.
Aga ma küsin nüüd ühe üldisema küsimuse. Sa hakkasid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis tööle 1972. aastal ja me teeme praegu ka intervjuud kunagises konservatooriumis, ainult et praegu on see Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Sinu siin koolis töötatud aeg on pikem kui minu elu. Mina olen viiskümmend, aga sinu siin töötatud aeg on viiskümmend kaks, isegi viiskümmend kolm aastat. Kuidas sa vaatad kogu sellele ajale? Üks asi on see, et tehnilised võimalused muutuvad, meil on paremad pillid, meil on oma maja, kõik see tehniline muutus on selge. Aga kuidas inimesed muutuvad, kuidas arusaam muusikast muutub? Ja kuna sa oled tegelenud saksofoniga, siis, nagu sa oled ka oma teistes intervjuudes öelnud, oli ka sellist viltu vaatamist või isegi halvasti ütlemist?
No ikka, saksofon oli ju teisejärguline instrument.
Kui sa nüüd vaatad nagu linnulennult sellele ajale, siis kas on olnud midagi sellist, mis on üldiselt muutnud arusaamist helikunstist? Kas selles on mingid suured muutused toimunud?
Ma ei usu, et on toimunud väga suuri muutusi. Suur muutus on olnud saksofoniklassi loomine. Nüüd võib küll öelda, et saksofon on muusikainstrument. Tõsiselt võetav.
Küsin laiemalt. Kogu see akadeemiline seltskond — minu arusaamist mööda oli see omal ajal ikka väga rangelt reglementeeritud maailm?
Nüüd on kogu maailm muutunud, kõik on muutunud. Professorid käisid siis ülikondades, kõik nad olid üsna väljapeetud, neil oli justkui positsioon… Väga tugev hierarhia oli.
Kas sa mäletad ka hirmu? Kas tudengid tundsid hirmu õppejõudude ees?
Eks loomulikult oli hirm, õppida oli ju päris palju. Ja eksamite ees oli hirm, mõtlesin alati, et saaks veel selle eksami läbi. Ma olen teinud igasuguseid eksameid. Olen teinud ka näiteks relvaeksami, laevajuhi eksami ja autojuhi eksami… Ka need on olnud rasked ja õppida on olnud väga palju.
Helikunst ja hirm, kas need ei peaks teineteist välistama?
Ei tea. Millal on pillimäng selge? Ütlen oma tudengitele ikka, et siis olete juba väga palju omandanud, kui tahate pilli kastist välja võtta ja teistele mängida. See on suur asi. Ütleme ilma liialdamata: see on olnud mu elutöö, see saksofoniklassi ülesehitamine. Arusaamine on praeguseks ikka väga palju muutunud. Villu Veski oli mu esimene tudeng ja ma mäletan, et kui ta võitis regionaalse konkursi ja kui siis tuli veel teisigi võitjaid ja ka järjekordne laureaat, lõi Samuel Saulus kateedri koosolekul rusika lauale ja ütles: „Kurat, Kasemaal veab õpilastega!” (Naerab rõõmsalt.) Vahel peab vedama ka.
Hillar Kareva Saksofonisonaadi nr 1 esiettekanne ENSV Heliloojate Liidu X kongressi päevil novembris 1974 Estonia kontserdisaalis: Olavi Kasemaa (altsaksofon) ja Thea Kochberg (klaver). Olavi Kasemaa erakogu fotod
Järgmine küsimus on ehk väikese torkega. Sa oled öelnud oma intervjuudes, et õpetajast jääb jälg õpilasse ja temast omakorda jälg tema õpilasse. See on see, mis muusikapedagoogika puhul on jääv. Aga kui ma näen, et sinu õpilaste õpilased on juba hiina nimega. Kuidas sa sellesse suhtud?
Õpilane on õpilane.
Vahet ei ole?
Ei ole jah. Hästi, nende kultuur on teistsugune ja nad olid rütmikas kehvad, aga mul jälle vedas. Osa neist olid niisugused tagasihoidlikumad, aga üks neist, Zhu Zhaowei, võitis suure rahvusvahelise konkursi.
Kui sa meenutad neid viitkümmend kolme töötatud aastat, siis mõtle, kui kinnine ühiskond oli toona, seitsmekümnendatel. Ja kui globaliseerunud maailmas me praegu elame. Kui praegu siin akadeemias ringi kõndida, siis kuuleb mitmeid võõrkeeli.
Jah, nii see on. Ma olen alati toonud näite, et kui mina astusin konservatooriumi, siis oli selle raamatukogus ainult kaks nooti saksofonile! Me kirjutasime kogu repertuaari käsitsi ringi. Asi läks lahti siis, kui me hakkasime oma saksofonikvartetiga välismaal käima. See on terve omaette peatükk. Jah, kakskümmend seitse aastat mängisime koos. Ja kui teised läksid mõnel kontserdireisil linna peale, olin mina raamatukogus, paljundasin noote, käisin välismaiste kolleegide juures ja paljundasin ka neid noote, mida nendelt sain. Ja siis hakati meile noote saatma… Nüüd on neid ikka soliidne riiulitäis.
Jaa, see võib päris äge tunne olla, et miski, mida varem ei olnud, on nüüd käega katsutav.
On, on jah. Tulemus. Silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Ja praegu on mul väga head õpilased nii MUBAs kui ka EMTAs.
Aga sinu liin on ikkagi klassikaline saksofon, mitte džäss?
Jah. Saksofon on kahe näoga. Klassikaline saksofon kujunes Euroopas ja sattus puhkpilliorkestritega Ameerikasse. Seal hakkasid afroameeriklased jäljendama valgete orkestrimängu. Nii tekkis diksiländ. Džäss tuli ju diletantidelt, nood mängisid nii, nagu meelde jäi, ja nii, nagu meeldis. Orkestrisse tuli see seoses svingiga. Siis tulid juba suured orkestrid, suured solistid ja seejärel ka ansamblimäng. Aga Euroopasse jõudis see teine saksofon filmi kaudu, kabareemuusika ja tsirkusemuusika kaudu. Ameerikas oli sellel väga põnev areng, 19. sajandi keskpaiga tsirkuses avastati kõik need saksofoni väljendusvahendid: glissandod, släpid, frullato’d ja kõik muu. Need väikesed pillid — oli see siis väike sopranpill või midagi muud — tegid ju imehääli. See tegi saksofoni hästi populaarseks. Džässis neid esialgu ei olnud, saksofon oli klarneti asenduspill, aga svingi ajal juba oli.
Eduard Tubin kartis Rootsis elades, et džäss hävitab huvi süvamuusika vastu.
Jaa, sest see oli ääretult populaarne. Aga seda ei juhtunud. Ameerikas näiteks on kaks suunda: möödunud sajandil olid džässis iseõppijad, aga siis tekkis uus suund, kus omandati klassikaline saksofoniharidus ja mindi edasi džässi õppima. Siis, kui osati juba pilli mängida. Jah, väljendusvahendid olid olemas ja siis hakati mängima džässi. Muidugi, huulikud on teised, kõlakultuur on teine ja kõik muu. Aga džäss on ikka praeguseks tohutult arenenud. Selle interpretatsioon ja tehnika… Ka kõlaliselt: nad kasutavad samuti altissimo-registrit, aga tooni kultuur on teine, muusika on teine, fraseerimine on teine.
Oli mingi periood, kui ma käisin kõigil „Jazzkaare” kontsertidel, aga ühel hetkel ma justkui väsisin sellest ja hakkasin mõtlema, et millest ma siis väsisin. Ja ühtäkki taipasin, et väsisin soolodest, eriti saksisoolodest, sellest, et too many notes, hasartne skaalade ludistamine. Kuidas sina sellesse suhtud?
Jaa, see on suur oskus — soolo ülesehitamine. Soolol on algus, on kulminatsioon ja see, kuhu lõpuosa läheb. Teine asi on, kui sul on juba näppudes need käigud sees, ükskõik mis helistikus. Ja kui käigud saavad näppudesse, siis sa selle peale juba mängid. Aga üks väga hea näide on Villu Veski, kes mängib nii klassikat kui džässi. Villul on eriline anne, ta võib võtta üks, kaks, kolm nooti soolo alguses. Ta oskab ennast ise kuulata ja publik hakkab ka teda kohe kuulama. Ta ehitab soolo niimoodi üles, et kasvab sellega koos ja võtab publiku ka kaasa.
Tallinna saksofonikvartett. Vasakult: Olavi Kasemaa (sopransaksofon), Valdur Neumann (tenorsaksofon),Villu Veski (altsaksofon) ja Joonas Neumann (baritonsaksofon) 2022 Viimsi Artiumis. Tiit Mõtuse foto
Muide, täpselt sedasama ütles mulle John Altman oma intervjuus (Vastab John Altman. TMK 2024, nr 7–8). Ta räägib sellest, kuidas ta hakkas oma esimesi soolosid üles ehitama, kuidas ta proovis ühte-kahte nooti ja mis sellest kõik sai.
Aga see ongi oskus, oskus soolot üles ehitada ja oskus panna ennast kuulama. Praegu võivad mõned mängida meeletu kiirusega, väga palju noote…
Hans Suurväli ütles omal ajal heliredelite arvestusel, et mängid veel kiiremini, saad veel halvema hinde…
Just! Täpsus on oluline. Jah, on kiire tehnika, miks mitte, seda läheb vaja, aga see tehnika peab olema puhas.
Just, ei tohi ludistada.
Ei. Muusika on helikunst. Sul võib olla tehnika, aga kui sul ei ole kõla, siis ei ole sul midagi. Kõla on esmane. Ma mäletan, et kui ma harjutasin Rakveres viiulit, siis kuulasin pilli kõla. Ma ei olnud tehnikas suurem asi, aga ma kuulasin just kõla ja meloodia arengut, see peab olema loogiline. See on nagu verbaalses kõneski, täpselt samamoodi. Sul peab olema sõnum, eks ole. Ja lugu peab olema nii selge, et sa mängid seda nagu iseenda lugu. Vaat siis sa oled vaba endast kõike andma.
Väga hea, väga vajalik tarkus. Kahjuks on meil aeg läbi, aga ütle palun veel lõpetuseks midagi. Millest sa unistad? Milline võiks Muusikaakadeemia olla viiekümne aasta pärast? Milline võiks olla saksofonikultuur? Kuhu see võiks areneda, kui sa saaksid seda veel viiskümmend aastat juhtida?
No kui ma saaksin juhtida, siis oleks see ju veel viiskümmend aastat õppimist. Sest muusika areneb ju edasi ja õpetaja peab eeskätt õppima. Sellest ma sain aru, kui tulin Konservatooriumi ja vahel tundus, et mitte kõik õppejõud ei tee seda. Mõni on jäänud oma ajastusse pisut kinni. Ainus võimalus edasi minna on just õppimises. Sa pead õppima kogu aeg, halastamatult.
See on elukestev õpe?
Jaa, täiesti. Vanasti, umbes 19. sajandi alguseni, enne kui romantikud hakkasid varajast muusikat avastama, mängiti ju kogu aeg oma kaasaegset muusikat. Aga nüüd peame me palju rohkem teadma, peame tundma erinevaid perioode, erinevat muusikalist mõtlemist, erinevaid autoreid, erinevaid stiile. Me peame väga-väga-väga palju oskama. Ja me peame minema edasi, koos kõige sellega, mis areneb. Ja kui helilooja kirjutab, siis interpreet peab olema võimeline seda ka mängima. Areneb tehnika ja areneb muusika. Kui me vaatame orkestrite arengut ja loomingut, siis kõik on läinud tämbrikeskseks. Kui kuulame Mozarti või Beethoveni orkestrit, siis seal ühendati paar pilli, pandi need oktavisse või unisooni ja niimoodi tekitati ja otsiti uusi tämbreid. Sümfooniaorkestri keelpillirühm oli valmis, sealt enam palju uut ei saanud tulla. Siis aga hakati kasutama rohkem puhkpille, mis tõid orkestrisse värve juurde. Oli puupillirühm, siis lisandus vaskpillirühm. Hilisematel aegadel on arenenud löökpillid. Vaata, kui suur on löökpillirühmade patarei! Nüüd luuakse tohutult suuri kõlamasse. Tämbrimassid voolavad. Muutunud on muusika vorm. Aga sellega peab õpilasi kurssi viima. Ja kui sa ise ei õpi, siis jäädki rongist maha.
Täpselt. Aitäh! Võiks veel tunde rääkida, aga aeg sai läbi.
Vestelnud ARDO RAN VARRES
