Proloog
Saatsime valitud mõttekaaslastele küsimuse, milles palusime nimetada mõnda hea lavastaja tükki, millel on ebaõnnestunult, ebaatraktiivselt kõlav pealkiri. Segadust, draamat ja seiklusärevust tekkis seepeale rohkem kui küllaga. Kas mõeldud on ainult pealkirja või ka lavastus ise peab ebaõnnestunud olema? Kuidas defineerida head(ust)? Jne.
Küsitletud (mittehierarhilises järjestuses):
Taavet Jansen, Evelyn Raudsepp, Triin Metsla, Berk Vaher, Jan Teevet, Oliver Issak, Anita Kodanik, Kristjan Suits, Ruslan Stepanov, Tiina Sööt, Eneli Järs, Riina Oruaas, Morten Made, Sylvia Köster, Kai Valtna, Germo Toonikus, Inga Vares, Kirte Jõesaar, Jarmo Reha, Astra Irene Susi, Ruslan Stepanov, Katrin Essenson, Raho Aadla, Keithy Kuuspu, Urmas Lüüs, Mikk Mait Kivi, Liisbeth Horn, Kiwa, Johanna Vaiksoo, Peeter Kormašov, Maryn-Liis Rüütelmaa, Marie Pullerits, Marten Esko ja Gregor Kulla.
Lavastused ja pealkirjad (mitte seoseid loovas/otsivas järjestuses):
Karl Saksa „Planet Alexithymia”, Mart Kangro „Mart on Stage”, Martti Helde „Vanamees ja meri”, Hendrik Toompere „Kirsiaed”, Lauri Lagle „Tähtede all”, Lauri Lagle „Ainult jõed voolavad vabalt”, Lembit Petersoni „Ufo”, Tiit Ojasoo „Heasoovijad”, Hendrik Toompere „Torm”, Sveta Grigjorjeva „Sütitajad”, Ivar Põllu „Tunde-märgid”, Michikazu Matsune (ja Paul Wenningeri) „Villa Real”, Kertu Moppeli „Mure staatuse pärast”, Johan Elmi „Abrakadabra”, Lauri Lagle „Reis metsa lõppu”, Ringo Ramuli „Ants, Ants, Ants”, Karolin Poska „Lucky Charm”, Mart Kangro „Waiting for Tomorrow”, Lauri Lagle „Leviaatan”, Alexandre Zeffi „Big Data”, Peeter Jalaka „Jaik”, Paavo Piigi „Eetika”, Mart Kampuse „Pilve Ooper ehk Dido probleem”, Kärt Koppeli, Anumai Raska ja Liisbeth Horni „Roti rumba”, Ruslan Stepanovi „Невесомость”, Renate Keerdi, Mart Kampuse ja Liina Keevalliku „Ravel:Ravel”, Raho Aadla „Voomavoos”, Keithy Kuuspu „Iha”, Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev”, Karl Saksa „Oh My God!”, Maria Metsalu „Kultuur”, Keithy Kuuspu „PAUS ISTU MINE”, Hanna-Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi „Cowbody” ja Renate Keerdi „Ült”.
Aga kuidas on mõne halva lavastaja õnnestunud tüki pealkirjaga…?
Dramaturgi roll lugejaile ilmselt selgitamist ei vaja. Sissejuhatuseks võib öelda vaid üht:
Kui etendusega läheb väga hästi — lavastaja: „Me tegime ise.”
Kui etendusega läheb väga halvasti — lavastaja: „No mul oli sitt dramaturg.”1
Ühiskondlikult liigume järjest spetsiifilisemate (ameti)nimetuste süsteemi poole: lavastusdramaturg (näiteks Eero Epner lavastuses „Melanhoolia” Von Krahlis), kehadramaturg (nt Giacomo Veronesi lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida” Ekspeditsioonis), liikumisdramaturg (nt Siim Tõniste lavastuses „Ilusad inimesed” Tartu Uues Teatris), valgusdramaturg (nt Aleksander Sprohgis lavastuses „A Mon Seul Desir” Von Krahlis), materjalidramaturg (nt Juss Heinsalu lavastuses „Paus istu mine” Sõltumatu Tantsu Laval), videodramaturg (nt Mikk-Mait Kivi lavastuses „A Mon Seul Desir” Von Krahlis), tegevdramaturgid (nt Maret Tamme, Henry Griin, Kaija M Kalvet ja Joosep Susi lavastuses „Hingede öö” Tartu Uues Teatris), nõu ja dramaturgia (nt Netti Nüganen ja Maike Lond lavastuses „traps” Kanuti Gildi SAALis), dramaturgiline abi (nt Luule Epner ja Andrus Laansalu lavastuses „It’s time fight reality once more. Tundekasvatus robotitele” Kanuti Gildi SAALis), dramaturgiline tugi (nt Kristel Zimmer ja Kalle Tikas lavastuses „Inimese anatoomia” Ekspeditsioonis), dramaturgiline nõuandja (nt Eirik Blekesaune lavastuses „Varjupaik Ouroboros” Sõltumatu Tantsu Laval), dramaturgiline konsultant (nt Heinrich Sepp lavastuses „veenus.me” Sõltumatu Tantsu Laval), teksti abi (nt Taavi Eelmaa lavastuses „Libahunt” Von Krahlis), teksti töö (nt Andres Popov lavastuses „TRANSIIT. Peatage muusika” teatris R.A.A.A.M.), mõttetugi (nt Konstantina Georgelou lavastuses „Ja kes mind siis lõpuks mäletab?” Paide teatris), nõu ja tugi (nt Maarja Tõnisson ja Maike Lond lavastuses „Eden detail” Kanuti Gildi SAALis), lavastaja sõber (nt Tiina Tauraite lavastuses „vahe aeg” Von Krahlis), värsistaja (nt Aare Pilv lavastuses „Kindlates kätes” Von Krahlis), uurimiskeskuse hoidja (nt Alissa Šnaider lavastuses „Motell Düskroonia” Kanuti Gildi SAALis), mentor (nt Alissa Šnaider lavastuses „Невесомость” Kanuti Gildi SAALis)…
Teel teadmatusse → hoidiste dramaturg, pakendamise dramaturg, hädaabi dramaturg jne. Eelkirjeldatust jääb kõlama rõhuasetus nõule, toele, abile — et siis midagi psühholoogitaolist? Keegi, kes hoiab protsessi juures kätt…
Oleme kuulnud linnalegende n-ö hädaabidramaturgidest, kelle poole pöördutakse viimases hädas. Mida saab see dramaturgide armee ära teha või ära hoida, kui esietenduseni on jäänud kolm proovipäeva ja üle jääb vaid tulekahjut kustutada. Sellisel juhul saab dramaturg töötada ainult lõppteosega. Kuigi tegelikult on vähemalt sama oluline prooviprotsessi dramaturgia: kuidas võetakse selles protsessis vastu otsuseid, kuidas jaguneb tiimisisene vastutus, milliseid meetodeid soovitakse teose loomisel kasutada (dokumentaalseid, kaasavaid, filmilikke, filosoofilisi, küsitavaid jne). Kui prooviprotsessi meetodid kõlavad kokku lavastusideede ja -sõnumitega, siis valmibki tervik, mille sisu on ühtses sidusas dialoogis vormiga.
Käesolev risomaatiline rägastik on kui mõtteharjutus, kus õigete lahenduste leidmisest on olulisem ise neile küsimustele mõelda.
Eesriide avanemise eel
Kõikvõimalike uusarenduste mõjul etenduskunsti väli aina kasvab ja laieneb. Lavastused muutuvad vormilt mastaapsemaks, tiimid nende sees suuremaks ja üleelusuurune hype domineerivaks. Hiljuti anti välja „Dramaturgiraamat” ja meilgi on dramaturgiateema olnud hinge peal juba pikemat aega, kuigi meilt keegi selle trükise tarbeks midagi ei küsinud. Midagi sai kaante vahele tänu Siret Campelli toimetatud kogumikule ja midagi jõuab nüüd sellesse Teater. Muusika. Kino numbrisse.
Semiootika kohta on öeldud, et see on keeruliselt defineeritav teadusharu, sest see on oma olemuselt elus ja muutumises. Kui midagi saab väga lihtsalt ja kindlalt väita, on see oma olemuselt surnud ja kedagi väga ei huvitagi, mida selle kohta arvatakse. Ehk on dramaturgia ja dramaturgi rolliga samamoodi: see on pidevas kujunemises ja voolavuses ega saagi leida endale kindlat vormi, millesse sobituda?
Roll ei kohandu valdkonna järgi, vaid valdkond kohandub rolli järgi
Eelnevalt kirjeldatud, mitmes suunas tormavate mõistete tuules pöördusime Eero Epneri poole, et uurida, kuidas tema kõigi nende nimetuste vahel ujub. Valitud katkeid Eero kirjast:
Kaasaegses visuaalkunstis on kuraatori ja dramaturgi rolli piir ähmane ning valikute põhjendused sõltuvad projektist. Edith Karlsonil oli Veneetsia biennaalil plaan enam-vähem paigas ja sõna „kuraator” tundus liiga pidulik ja pretensioonikas. Ega sõna „dramaturg” pole ka just pidulikkusest vaba, see on hakanud omandama kultuuris juba müstilisi mõõtmeid.
Mind isiklikult häirib võib-olla nende kahe sõna liiga kergekäeline kasutamine. Näiteks visuaalkunstis olid vanasti olemas veel näituste „koostajad”. Minu arvates ei ole see funktsioon kuhugi kadunud. Kui töötada näiteks vanema kunstiga, aga ka nüüdisaegsega, siis vahel ongi tegemist koostamisega: sa valid välja teatud tööd teatud kontseptsiooni järgi ja paned nad kokku. See pole minu arvates veel kureerimine, vaid just koostamine — samuti väärikas amet.
Kureerimine on pigem siis, kui sa pakud välja näituse algidee ja siis töötad koos kunstnikuga selle kallal, pakkudes rohkem impulsse.
Põhiline on ikkagi kunstnik; iga näituse kokku panek ei ole veel kureerimine.
Dramaturgi rolli on ka laiemalt keeruline määratleda, sest see sõltub igast projektist eraldi. „Olla nõu ja jõuga abiks,” ma ütleks.
Aina julgemalt sisenetakse uutesse valdkondadesse nendesamade ametinimedega, mida on kasutatud oma varasemates tegemistes. Nii on stsenograafist sujuvalt saanud lavastuskunstnik, kellest omakorda kunstnik. Samuti dramaturgist kuraator (nt Eero Epner Edith Karlsoni näituseprojektides) ja kuraatorist produtsent (nt Maria Arusoo Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki projektides), kellest lõpuks saab kõrvasosistaja, kõrvasosistajast kolleeg, kolleegist rivaal.
Kui mõelda näiteks Urmas Lüüsi peale, kes põikamisi tegutseb nii visuaal- kui ka etenduskunstide sfääris, siis on üsna selge, et ta toob kumbagi valdkonda sisse teise valdkonna loogika. Nõnda on tema näitused („Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid”; „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” koostöös Hans-Otto Ojastega) selgelt lavastuslikud, lausa narratiivsed, tõukudes vastavalt Tammsaare „Tõest ja õigusest” ja Tšehhovi „Kirsiaiast”. Samas kui tema Kanuti Gildi SAALis lavastatud „Tädi Õie 65. sünnipäev” oli äärmiselt installatiiv-kogemuslik näituseruum, mis aktiveerus etendajate koosmõjul (kes mitte kõik ei olnud elavad).
Tekib küsimus, et kui me kõik tahame mängida oma reeglite järgi, siis kes on nõus meie reeglite järgi mängima. Sest oma reeglite kohaselt mängimine ei tee ju veel väljakut suuremaks ja nurgelisemaks.
Nurgelisuse kaitseks
Hiljuti taasvaadatud David Lynchi „Mulholland Drive’i” puhul oli rõõm nentida, et teos mõjub ikka sama viirastuslikult nagu varasematelgi kordadel. Kummitama jäävad julged kujundid, mida sõnadega lahti seletada ei oska, „arusaamise”-ülesed assotsiatsioonid ja kõhedalt kummastavad tegelaskujud. Filmi ei ole proovitud vaatajale kuidagi lihtsamaks, ligipääsetavamaks, meelelahutuslikumaks, pehmemaks ega ägedamaks teha, ta on jäänud igapidi nurgeliseks…
Eesti etenduskunstide maastikul tundub aga, et lavastuste dramaturgias liigutakse aina kollektiivselt pehmemate kogemuste poole. Kunstnikud on valmis rääkima rohkem kui varem, sealjuures ka oma teoseid lahti seletama. Rõhku pannakse ligipääsetavusele, mis on oma olemuselt loomulikult tervitatav, kuid muudab ettevaatlikuks, kui tekib tunne, et seda tehakse lihtsustamise kaudu. Lihtsad asjad ei poe alateadvuse kurdude vahele, et sealt siis aeg-ajalt jälle pinnale ujuda, vaid lähevad tihtipeale ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nurgelised teosed seevastu ei pruugigi alati meeldida, sest nad panevad vaataja proovile, kuid jäävad oma kummalisuses teda saatma veel pikaks ajaks.
Valitud näiteid nurgelise dramaturgia radadelt
Maret Tamme ja Joosep Susi „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma”. Nauditavalt mittelineaarne, päädides publiku märkamatute tajutraavidega.
Karl Saksa „Planet Alexithymia”. Selgelt tajutav, kuigi annab end väga raskesti, aga see-eest mõjusalt kätte.
Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida”. Sisukas vastavuses Kurt Vonneguti „Tšempionide eine” stiili ootamatustega.
Juhan Ulfsaki „Teoreem”. Ei tule Eesti Draamateatri publikule just kergesti vastu. Väljavalgustatud kulissidetagune.
Jarmo Reha „Divide et impera”. Radikaalselt ootamatu tegelaskuju, kelle tegudele ja mõtetele vaatajad vaikimisi heakskiidu andsid.
„Ma jään kaevu juurde igavesti jooma”.
Henry Griini foto
Polaarsuse väljavalgustamiseks valitud näiteid lavavormide mittenurgelisest dramaturgiast
Ingmar Jõela „Giselle”. Fookuses pealiskaudne ilu; võtab aluseks balletivormi ja esitab seda kaasaegses, estraadilikus võtmes, üllatusi pakkumata.
Branko Jordani, Katarina Stegnari, Primož Bezjaki, Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri „Fun Fact”. Malbe, mahe ja hästi vormistatud. Hea antinurgelisuse etalon.
Ruslan Stepanovi „Küsi minu kehalt/Floor on Fire”. Lihtne matemaatiline tehe, kuid iga kord tulevad erinevad vastused. elektron.arti üldine, antinurgeline kuvand.
„Planet Alexithymia”.
Alana Proosa foto
Suurlavastuste, -teoste ja -vormide võidukäik
Tundub, et me oleme kestlikkuse vaimus ja inflatsiooni mõjul jõudnud põhimõtteni: teeme vähem, aga… suurelt. „Rahamaa, „Hungerburg, „Macbeth, „Kindlates kätes, „Kalaranna 28”, „Rohelised niidud”…
Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr on veendunult kaitsnud suurlavastuste olulisust, sest need paistavad kohalikult teatriskeenelt kaugemale.2 See on igati loogiline, sest suurteostega kaasnevad ka suuremad ressursid (nii eelarve kui tööjõud) ja publikuarv. Kõrgem piletihind ja lai sihtrühm omakorda dikteerivad selle, et teoste sisu peab olema piisavalt ligipääsetav ja meeldiv, et see piletiostjale end n-ö ära tasuks. Tundub, et sellele on praegu üsna hästi pihta saanud nii Lauri Lagle „Leviaataniga” kui ka Hendrik Toompere jr „Rahamaaga”. Eriti osavalt sai sellega hakkama ka Tiit Ojasoo lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus”, mis tõlkis Kreeka tragöödia just sellisesse lavakeelde, mida tänapäeva lühimeediast läbi imbunud teatrivaataja nelja tunni ja kolmekümne viie minuti jooksul on valmis vastu võtma: natuke keel põses, natuke päriselt, natuke irooniliselt, natuke meelelahutuslikult ja natuke melanhoolselt — et me inimkonnana sellisesse punkti jõudnud oleme.
Kuidas on aga lood etenduskunstide väljal, kus teatrimajad endale rahastuspõhimõtetest tingitult suure eelarvega lavastusi lubada ei saa? Tundub, et suurvormi suursugusus ei pea tänapäeval väljenduma tingimata visuaalses pompoossuses, vaid võimalike koostööde mitmekesisuses, sest usk kujundisse ei ole relevantne ja hakkab kaduma. Publiku lõa otsas hoidmiseks pole meelelahutuse petlik varjund kaugeltki mitte viimane asi, mis võtete riiulist võtta on. Kes ikka hammustaks kätt, mis teda toidab, kui terendamas on kirgastes toonides horisont.
Kas tänapäeva teatris tähendavad turunduslikud hitihoiatused mitmekülgseid, kuid aimatavaid koostöid (näiteks Mart Kangro „Pantheon” Von Krahli ja Kanuti Gildi SAALi koostöös või Karl Saksa „Schema” Kanuti Gildi SAALi ja elektron.arti koostöös)? Koostööde mitmekesisus, teemaderingi ahenemine, suur lihtsustumine ja iseenda tsiteerimine on viinud välja olukorrani, kus originaalsus või unikaalsus on sekundaarsed ja kus oluline on see, mis on autori võimaliku viraalsuse taga, lavastuse ambitsioon, tegu ja nägu. Lõputus meediavoolus on aina tähtsamaks muutunud turundus, eesmärk, et keegi üldse sinu lavastusest kuuleks ja oskaks kohale tulla. Ometi, kui kõige tagant paistavad turunduse kõrvad, siis millise kostüümiga peab dramaturg tulema tulekahjut kustutama?
Varem pole kaasaegne etenduskunst ja traditsiooniline teater olnud nii teineteisega arvestavad, teineteist hoidvad ja kuulavad. Üks on radikaalsusest eemaldunud ja teine proovib iseend ja oma publikut õrna eksperimenteerimisega üllatada. Keskpõrand, millel kokku saadakse, on sobiv kogenud draamanäitlejatele (näiteks Kaie Mihkelson Mart Kangro lavastuses „Pantheon” või Ringo Ramuli teoses „Eeter”) ja ka muidu otsingulisemate vormidega tegelevatele etenduskunstnikele (näiteks Sveta Grigorjeva või mõnes mõttes ka oma tugevustele mängiv Ekspeditsiooni trupp oma hõlpsa loetavuse ja didaktilisusega). Kui loota midagi ootamatuste radadelt, siis seda, et kaasaegses etenduskunstis tõstaks pead ja sirutaks selga rohkem dramaturge, kes ei tegeleks nurkade lihvimisega, vaid vähendaksid turvalist ja aimatavat loetavust. Nurk on ootamatus, nurga taga võib juhtuda paljutki ja seda on kihk avastada, ilma etteteadmise või -teatamiseta.
Siit tekivad küsimused: kas dramaturgi roll on muuta sündmused lineaarsemaks või aidata luua just nurgelisust? Kui tee on liiga sujuv, siis kuhu jääb nurgataguse teadmatuse ootus? Kui lõpp on liiga aimatav, siis kuivab seiklushigi peopesades ammu enne aplausi. Kui maailmas on kõik hästi, siis kes esimesena kiusu alustab? Kui lootusrikkalt kunsti poole vaadates ei tundu, et see võiks päästa tuleviku, siis mis variante veel oleks?
Kas tõesti on kätte jõudnud aeg, mil teater ei vaja enam dramaturge? Kunagine dramaturgi roll — aidata tõe võrrandeid publikuni viia — on asendunud tõejärgsuse järeleluga; arusaamise roll on devalveerunud. Kas see kõik annab ruumi uutele võimalustele?
„Nüüd võib sellest rääkida”.
Anita Kremmi foto
Paradokside paradoks
Enamik kohalikke dramaturge on autodidaktid. Võib-olla see ongi kõige õigem tegutsemisviis. Peamine on ju see, et lavastaja/kunstnik mõtestaks enda jaoks, miks ta ühe või teise dramaturgiga koos töötada tahab ja millist tuge, abi, suunda ta vajab. Seetõttu võiks dramaturgiks vabalt olla ka laibalahkaja, entomoloog või šamaan, kõik oleneb teose kontseptsioonist.
Kui mõelda postdramaatilisest teatrist, siis ei peaks sõna olema selle keskne kriteerium. Kuid paradoksaalsel kombel on meie kaasaegne etenduskunst muutunud üha sõnakesksemaks. Sõnal on arusaadav jõud — seda rahastatakse! Kunstnik peab suutma end suuliselt ja kirjalikult väljendada, seda nii lõpututes taotlustes kui biograafiates. Nii jäävad aga teised meeled kasutamata. Kas hüperkomplekssetele probleemidele püütakse leida primitiivloogilisi lahendusi? See on ju oma olemuselt võimatu. Kas me tõesti defineerime ümbritsevat maailma sõnade abil, kuigi elame juba üle kümne aasta tõejärgsel ajastul?
Paradoksaalsel kombel ei kohta ka käesoleval kümnendil loodud EMTA rahvusvahelises kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammis (CPPM) tähelepanekuid dramaturgia ja dramaturgide olulisusest. Miks see nii on? Kas koolitatakse ainult etendajaid ja laiema pildi nägemiseks pole ruumi, aega ega kohta? Jüri Naela CPPMi tudengite lõpulavastuste meeskondade nimekirjades esineb kõikvõimalikke muid nimetusi, kuid mitte dramaturgi oma. EMTAs tähistatakse tänavu dramaturgiõppe 20. sünnipäeva, aga kooli enda magistriprogrammis pole dramaturgile kohta!?
Tagasi tantsukunsti radadele. Kas pillavalt helge analüüsi põhjal võib väita, et (vähemalt) koreograafiadramaturge pole meil tarvis? Sirvides Eesti Tantsu Agentuuri ja Fine5 Tantsuteatri lavastuste arhiivi, kohtab dramaturgi nime kandvat meeskonnaliiget imekspandavalt vähe, liikumise uurimisel põhinevates lavastustes aga märksa sagedamini. Tekib küsimus, kas tants, mis on niigi sõnulseletamatu, ei vaja dramaturgilist tuge ja kas selgitamist vajab hoopis liikumise analüüs. Taas paeluv paradoks.
„Teoreem”.
Johan Elmi foto
Hääbumisest
Miski ei ole igavene, ei esietenduste järelpeod, „NU Performance Festival”, „Diverse Universe Performance Festival”, teknoklubi Hall, Jaan Toomiku kureeritud „Seanahk”, „Maikellukese päevad”, Hiiumaa tantsufestival, Pärnu novembritantsunädal, Paide teater ega…
Omamoodi transformatsiooni on läbi teinud rahvusvahelise tantsupäeva tähistamine, mida alustati nullindate alguses Philip Morrise tantsuauhindade egiidi all ja mis kestis edasi tantsupäeva hommikusöögitraditsiooniga, jätkudes praegu kammerlikult kolleegipreemiate üleandmisega. Leidub katseid tantsukunsti märgata ja väärikalt tähistada, kuid seni, kuni tants end ise teatri varju jätab, ei tule esile ka tantsu selge olemus. Tants üksi ei püsi kunagi kindlatel jalgadel, alati otsitakse tuge kusagilt mujalt. On tantsukunstnikke, kes on kaldu teatri, kujutava kunsti või uurimusliku liikumise poole. Alati peab tal oleme mingi teine, toetav alus.
Hääbumisest veel. Areenilt on lahkunud ka Hypekas, Vertikaalstart, Greenfield, kaasaegse tantsu platvorm „Uus tants”. Mis astub nende kõigi asemele? Tühjuse väärindamise rindel ikka edasi.
Dramaturgirolli esiletõus ja dramaturgia hääbumine — sest väärtustame protsessi rohkem kui tulemust ja ometi pettume, kui tulemus ei olegi jalustrabav. Tegeleme protsessi enda dramatiseerimisega rohkem kui lavastustervikuga… Usaldame kunstniku peas olevaid asju.
„Eneseabiõpik”.
Hele-Mai Alamaa foto
Kujundi kadumisest
Konverentse korraldatakse vahel siis, kui millegi positsioon on väga habras. Kujundi kadumisele pühendatud konverentsi „Kuidas portreteerida lindu” (2022) algataja Ene-Liis Semper just seda ka tegi. Kujundi positsiooni või selle puudumist näitab ilmselt veel selle teemapüstituse järellainetus.
Kujundi kadumise tuules on välja joonistunud üks huvitav suund, mida võiks nimetada semantiliseks butafooriaks. Kujundid justkui eksisteerivad laval, aga tunduvad tühjad. Seda kahel põhjusel: esiteks, kujundeid ja sümboleid on lõputult lavale kokku kuhjatud, mistõttu nad kipuvad üksteist tühistama, teiseks, neile ei anta piisavalt aega, et need jõuaksid end ka publiku silmis ja peas kehtestada. Selle kõnekaks näiteks oli möödunud suvel „Baltoscandalil” esietendunud lavastus „Kibe!”, mis küll kubises sümbolitest ja viidetest eri pulmatraditsioonidele, kuid ometi ei kehtestanud ükski neist end kindla kujundina, jäädes meelde üksnes pillava stiili poolest.
Amsterdami SNDO (School for New Dance Development) koolkonna loomingulised väljundid on tihedalt kujundeid täis topitud, mõjusad ja leidlikud, kuid jõuavad end enamasti avada vaid ühest küljest. Nende mitmetahulisus jääb kogemata. Sellise devalveeritud kujundi näitena meenub eredalt Johhan Rosenbergi „Järelsuve koor”. Seal kohtab kõike, remiksitud kujul, kuid sinna see jääbki, sügavamaid kihte puudutamata. Ehk peaks kaasaegne etenduskunst tegelema kujunditega, millest tema jõud üle käib ja mis ei pretendeeri kohe totaalsusele. Vastasel juhul kaob side tegijatele ja publikule arusaadav olemise ning suurte kujundite seletamatu võlu vahel.
Kas logotsentrism on tapnud vajaduse visuaalse kujundi järele? Millegipärast on tunne, et kõike peab lahti kirjutama, selgitama, arutama — teosed räägivad aina vähem iseenda eest või siis teevad seda pigem turunduse kaudu. See omakorda toetab arusaama, et (etendus)kunstilt oodatakse lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele, kuid tihti on keeruline selgitus ainus võimalus. Tabav viis selle paradoksiga toime tulemiseks tundub olevat totaalne lavaruum, mis ise toimibki kujundina. Eredate näidetena tulevad meelde hiljutine Tiit Ojasoo „Eneseabiõpik” ja Lauri Lagle „Leviaatan”, varasemast ka Mart Kangro „Fantastika” ja Lauri Lagle „Paradiis”.
Kokkuvõtteks. Olgu dramaturgide ja teiste sulelistega kuidas on, kuid üks on kindel: isegi kui me ei kasuta märksõna „dramaturgia”, on see ometi kohal kõikjal ja alati! Nurgelisust ei pea igalt poolt otsima ja kindlasti ei ole see ainuke toimiv dramaturgia tunnus. Kuid tundub, et see on hääbumas, kuna sellest ei saada aru, mistõttu on seda eriti oluline märgata seal, kus ta on, ja aidata tal ka proovisaalist päriselt lavale jõuda!
Aga tegelikult, kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes igatseb nurgelisust?
Viited:
1 Kärt Koppel 2021. Hunt kriimsilm, kelle tööülesannetest keegi midagi ei tea. Alissa Šnaideri tsitaat. — Tantsu Kuukiri nr 110, oktoober.
2 Hendrik Toompere jr 2024. Plekktrumm. ETV, 15. hooaeg, 282. osa. — https://jupiter.err.ee/1609275290/plekktrumm
