Algus TMK 2025, nr 5
Marc Shaimani ja Scott Wittmani muusikal „Charlie ja šokolaadivabrik” West Endis
2013. aastal purustas Sam Mendesi lavastatud muusikal „Charlie ja šokolaadivabrik” („Charlie and the Chocolate Factory”) piletimüügirekordi Londoni vanimas, Kuninglikus Drury Lane’i teatris. Lavastusõiguse saamine sellele võttis kakskümmend viis aastat. Mendes teeb tänaseni muusikale, teatrilavastusi ja filme. Enne Drury Lane’i „Charlie ja šokolaadivabriku” lavastust oli saatnud edu tema John Kanderi ja Fred Ebbi muusikali „Kabaree” („Cabaret”, 1993) lavastust Donmar Warehouse’is West Endis, mille põhjal tehti taaslavastused ka Broadwayl (1998 ja 2014). Mendesi lavastatud näidenditest olid edukad Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed” („The Glass Menagerie”, 1995) ja Anton Tšehhovi „Onu Vanja” („Uncle Vanya”, 2002). Filmidest pärjati viie Oscariga tema debüütfilm „Tabamatu ilu” („American Beauty”, 1999) ja kahe Oscariga James Bondi sarja märulifilm „007 Skyfall” (2012).
Marc Shaimani (muusika ja laulusõnad) ja Scott Wittmani (laulusõnad) muusikali „Charlie ja šokolaadivabrik” libreto Mendesi lavastusele Drury Lane’is adapteeris David Greig. Mark Thompsoni rikkalik lavakujundus ja kostüümid andsid Paul Pyanti valgustusega lavastusele hingamise, Peter Darling seadis sellele hea koreograafia ja lavalise liikumise. Selle muusikali uuslavastusi tehakse tänaseni kõikjal maailmas.
Muusikali esimeses vaatuses keskenduti Charlie’le, rõhutati tema vaest peret ja käidi läbi võidupiletite võitjad. Avamängule järgnenud esimene pilt avanes prügimäele, kus Charlie Pang (Jack Costello, Louis Suc, Tom Klenerman, Isaac Rouse) otsis väärisesemeid ja laulis kauni poiss-soprani häälega laulu „Peaaegu täiuslik” („Almost Nearly Perfect”). Meeldejäävaimaks looks jäi siiski Vanaisa Joe/Grandpa Joe (Nigel Planer) laul „Ära näpista mind, Charlie” („Don’cha Pinch Me Charlie”). Esimeses vaatuses oli palju südamlikke, perele keskenduvaid stseene, millele kaasa elada, ja Charlie kodule oli antud realistlik atmosfäär. Paraku venis kõik liiga pikaks, liialt pendeldati ka Charlie kuldpileti leidmisega. Head tasakaalu andsid teleülekanded ärahellitatud laste intervjuudest, mille esimeses etteastes esitasid Augustus Ahne/Augustus Gloop (Regan Stokes, Harrison Slater, Jenson Steele), Proua Ahne/Mrs. Gloop (Jasna Ivir) ja Härra Ahne/Mr. Gloop (Joe Allen) humoorikas Böhmi rahvamuusika stiilis laulu „Et rohkem teda armastada” („More of Him to Love”). Teises etteastes tantsis Veruca Sool/Veruca Salt (Polly Allen, Tia Noakes, Ellie Simons) humoorikalt koos inglise härrasmehe Härra Soolaga/Mr. Salt (Clive Carter, Ross Dawes), kes esitas laulu „Kui Veruca ütleb” („When Veruca Says”).
Beverly Hillsi staarihakatis Violeta Väljapaistev/Violet Beauregarde (Adrianna Bertola, Jade Johnson, India Ria Amarteifio) laulis energiliselt koos oma isa, Härra Väljapaistvaga/Mr. Beauregarde (Paul J. Medford) souliliku loo „Topeltmulli hertsoginna” („The Double Bubble Duchess”), milles tuli hästi esile isa püüdlus iga hinna eest tütrest staar teha. Psühholoogilisi valupunkte tõi hästi välja ka Mihkel Teleka/Mike Teevee stseen „Käes on TeeVee aeg!” („It’s Teavee Time!”), kus viiekümnendate aastate sisekujundusega elutoas viibiv, kontskingades väljapeetud daam Proua Telekas/Mrs. Teevee (Iris Roberts, Josefina Gabrielle) oli kaotamas mõistust ravimitele ning alkoholikokteilidele, ületades isegi oma Ritalini manustavat, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega telekamänguhullu poega Mihkel Telekat/Mike Teeveed (Jay Heyman, Adam Mitchell, Luca Toomey). Selle hullumeelsuse ja perfektsionismi segu kõrval nautis Härra Telekas/Mr. Teevee (Derek Hagen) rahulikult, jalg üle põlve, ajalehe lugemist. Willy Wonkat (Douglas Hodge) sai kahjuks näha alles vaatuse lõpus, kuid ta esitas šokolaadivabriku uksest välja astudes mõjuva laulu „Pead uskuma, et seda näha” („It Must Be Believed to Be Seen”).
Muusikali teine vaatus toimus juba Wonka šokolaadivabrikus, tegevus sai tempot juurde ja ka Thompsoni rikkalik dekoratsioonikunst käigu sisse. Ärahellitatud lapsed hakkasid vaikselt üksteise järel ära kukkuma, umpalumpad tantsisid ja laulsid kas kokkadena, DJdena, pooleldi nukkudena, tantsijate või oravatena. Suurepäraste kujunduste taustal läks Augustus mööda vasest toruderägastikku oma teele, Violeta paisus mustikaks, Veruca kadus koos isaga prügišahti ja Mike teleporteerus suitsu saatel lava teleekraanidele. Muusikali lõpulugude seas oli ka visuaalselt mõjuv Wonka ja Charlie duett „Vaade siit” („The View From Here”), mille ajal nad klaasliftiga uhkelt õhku tõusid.
Kolm parimat Wonkat: Douglas Hodge, Alex Jennings ja Christian Borle
Lavastuse oluliseks nurgakiviks oli tugeva tüpaaži ja hea lauluhäälega Douglas Hodge (Willy Wonka), kes oskas paraja huumori ja peente nüanssidega esile tuua ka Wonka tumedama külje. Hodge’i osatäitmise kiitis heaks Felicity Dahl, kirjutades Hodge’ile: „Roald oleks öelnud, et lõpuks on Wonka korralikult tehtud.” Kirja pani Hodge oma riietusruumi seinale, paljude tuntud lauljate ja näitlejate fotode kõrvale, nagu näiteks Mick Jagger, David Bowie, Michael Jackson, Spike Milligan, Peter Sellers, Charlie Chaplin jmt. Hodge, kes tegi kuni kaheksa etendust nädalas, on öenud: „Näitlemise puhul on tegu teatud autismi vormiga, eriti siis, kui räägid täpselt samu asju samas kohas igal õhtul ja nii terve aasta. Sisseelamine erinevatesse isiksustesse pakkus mulle laval veidi vaheldust. Lisaks kõigele olen ka rutiini suhtes väga nõudlik, selles ei muutu peaaegu mitte miski: pasta bolognese etenduste vahel, riietaja, kes seisab igal õhtul samal pool lava, ma lähen lavale alati sama teed pidi. Olen sellistes mustrites obsessiiv-kompulsiivne, ilmselt nagu enamik näitlejaid.”
2014. aasta suvel võttis Hodge’ilt rolli üle tuntud näitleja Alex Jennings, kes mängib filmides ja draamalaval peamiselt aristokraate ja kuninglikke rolle. Jenningsit tunnustati Laurence Olivier’ auhinnaga Higginsi rolli eest Frederick Loewe ja Alan Jay Lerneri muusikalis „Minu veetlev leedi” (2001, Trevor Nunni lavastus). Oma elegantse hoiakuga sobis ta hästi Wonka rolli, lisades oma karakterile rohkem süngust kui teised ja tekitades omapäraseid nüansse nii häälekasutuses kui ka žestides. Kuid mis laulu puutub, siis vajanuks mõned lood veidi rohkem lüürilisust. Lavastuses meenutas ta välimuselt ja pikkuselt Dahli ennast — Jennings on 1,80 ja Dahl oli 1,98 meetri pikkune. Jennings on öelnud, et Shakespeare’i „Hamleti” kõrval oli Wonka talle tõeline katsumus, sest hea koomilise rolli kehastamine on palju raskem kui tõsise rolli tegemine. Pealegi saab Shakespeare’i pikkades monoloogides veel ka improviseerida, kuid muusikalis seda võimalust pole. „Oli hetki, mil mõtlesin, et miks kuramuse päralt ma seda teen. Võiksin astuda tagauksest välja, istuda kiiresse autosse ja jätta kõigega hüvasti.” 2015. aastal võttis Jenningsilt omakorda rolli üle Jonathan Slinger, samuti tugev Shakespeare’i-näitleja.
Christian Borle, David Hodge ja Alex Jennings Willy Wonkana aastatel 2017, 2013 ja 2014. Mattias Sonnenbergi fotokollaaž
Kolmikust tõusis eredalt esile Christian Borle, kuigi tema puhul on tegu Broadway lavastusega. Borle oli energiline, humoorikas, hea lavalise liikumisega ja tugev ka lauljana. Temalgi olid oma kiiksud, kuigi tema karakteris jäi veidi vajaka Jenningsi kehastatud tumedamast poolest. Kokkuvõttes olid kõik kolm Wonkat erinevad, kuid vägagi nauditavad karakterid ja neid pole senini ületatud. Willy Wonka rolli on paljude seas kehastanud ka Ross Dawes (Inglismaa), Noah Weisberg (USA tuur), Paul Slade Smith (Austraalia) ja Gareth Snook (Inglismaa ja Iirimaa tuur).
Mendes tahtis eristuda Mel Stuarti muusikalisest filmist ning pani muusikalile tugeva sisulise ja kujundusliku aluse, kuid selles jäi puudu mingi annus särtsu. Lapsi arvestades oli kahe ja poole tunnine lavastus ka liiga pikk. Ühtlasi jäi see muusikaliselt nõrgaks, sest sellest puudusid niisugused tuntud lood nagu „Kommionu” („The Candy Man”) ja „Umpalumpa” („The Oompa-Loompa Song”) ning nii mitmedki esitatud lood ei säranud, ei jäänud meelde.
Marc Shaiman ja Scott Wittman on siiski hinnatud duo. Nad alustasid oma muusikalist koostööd juba 1976. aastal, kohtudes Manhattani pianobaaris Marie’s Crisis Cafe, ning on loonud suurepäraseid teoseid, nagu muusikal „Juukselakk” („Hairspray”, 2007), muusikaline draamasari „Läbimurre” („Smash”, 2012), muusikaline film „Mary Poppins tuleb tagasi” („Mary Poppins Returns”, 2018) ja Steven Spielbergi filmi „Püüa kinni, kui suudad” („Catch Me If You Can”, 2002) muusikaline adaptatsioon. Mõlemad on elu jooksul võitnud ihaldatud Emmy, Grammy ja Tony ning on nomineeritud Oscarile — Shaiman seitse korda ja Wittman ühe korra. Hollywoodi kurikuulsast EGOTist (Emmy, Grammy, Oscar, Tony) ongi neil puudu veel Oscar.
Võrreldes praeguse lavastusega õnnestus Mendesil (ühe produtsendina) palju paremini Michael John Warreni lavastatud Jeanine Tesori (muusika) ja David Lindsay-Abaire (libreto William Steigi raamatu põhjal) muusikali „Shrek” (2013) adaptatsioon. See muusikal, millest poleks oodanud midagi erilist, üllatas tõsiselt. Suurepärased rollid tegid Brian d’Arcy James (Shrek), Sutton Foster (Printsess Fiona) ja tabavalt eddiemurphilik Daniel Breaker (Eesel). Muusikali eelarve oli kakskümmend viis miljonit dollarit, millest suur osa kulus kujundusele ja kostüümidele. Paraku ei tähenda suur eelarve tingimata õnnestumist — võtame näiteks absurdse seitsmekümne viie miljonilise eelarvega Julie Taymori muusikali „Ämblikmees: Lülitage pimedus välja” („Spider-Man: Turn Off the Dark”, 2011), mis ebaõnnestus peaaegu kõiges ja kandis Broadwayl rekordilise kahjumi. Probleemide pikas reas oli ka Taymor ise. Muusikali keskpärased laulusõnad ja muusika tegid Bono ja The Edge, ainukesena sellest säras lugu „Tõuse” („Rise”). Muusikali tugevateks külgedeks jäid visuaalefektid ja nimiosa laulnud andekas Reeve Carney. Kahjuks said lavastuse tehniliste apsude tõttu kuus näitlejat vigastada, kõige hullemini kaskadööriosade kogenud dublant Christopher Tierney (Ämblikmees/Spider-Man), kes kukkus alla üheksa meetri kõrguselt, murdes kolm ribi ja käeluu ning saades muid vigas-tusi. Niisamuti ebaõnnestus kolmkümmend viis miljonit maksnud Marius de Vriesi muusikal „King Kong” (2013), hoolimata kuue meetri kõrgusest, trosside abil liikuvast gorillast laval. Sellel oli küll tugev kunstiline ja muusikaline potentsiaal, kuid kõik muu logises, kaasa arvatud loo jutustamine ise.
Marc Shaimani ja Scott Wittmani muusikal „Charlie ja šokolaadivabrik” Broadwayl
2017. aastal tõi Jack O’Brien Times Square’i väljaku lähedal Lunt-Fontanne’i teatris lavale adaptatsiooni Mendesi „Charlie ja šokolaadivabriku” Londoni-lavastusest. Loominguline meeskond jäi samaks: David Greig, Marc Shaiman, Scott Wittman ja Mark Thompson. Kuna Broadwayl tuginetakse tihti filmile, asetas O’Brien rõhu Willy Wonkale (Christian Borle) ja pärast avamängu algas vaatus kommipoes looga „Kommionu”. Wonka oli maskeerunud kommipoe omanikuks, millega loodi seos Charlie kuldpileti leidmisega, West Endis aga maskeerus Wonka Charlie’ga kohtudes kodutuks. Muusikaline juht Nicholas Skilbeck tõi sisse kunagise Mel Stuarti filmi muusikalise suuna ja vahetas välja mitu lugu, nagu näiteks „Ära näpista mind Charlie” („Don’cha Pinch Me Charlie”), mis asendati originaallooga „Mul on kuldne pilet” („I’ve Got A Golden Ticket”), ja Violeta lugu „Topeltmulli hertsoginna” („The Double Bubble Duchess”), millest tehti uus lugu „Popikuninganna” („The Queen Of Pop”) jpt.
Esimene vaatus kulges sarnaselt West Endi lavastusega, hõlmates Charlie perekonna tutvustamist ja võidupiletite leidmist, kuid ärahellitatud lapsi mängisid nüüd täiskasvanud. Heatahtliku tüpaažiga poisid Jake Ryan Flynn, Ryan Foust ja Ryan Sell sobisid ideaalselt Charlie rolli nii välimuse kui ka õrna lauluhääle poolest. Thompsoni lavakujundus oli aga seekord nõrk, kõik oli liiga kokkusurutud ja minimalistlik. Broadwayl läks kaduma West Endi lavastuse fantaasiarikkus. Seda põhjustas väiksem eelarve ja see, et massiivset lavakujundust polnud võimalik Londonist New Yorki transportida. Kostüümid jäid siiski põhiliselt samaks.
Hea koreograafia seadis seekord Josh Bergasse. Selles üllatas Veruca võidupiletist teavitamise stseen Emma Pfaefflega (Veruca Sool/Veruca Salt), kes tantsis koos Ben Crawfordiga (Härra Sool/Mr. Salt) professionaalsel tasemel pas de deux’d. Stseen meenutas oma koomilise koreograafia poolest Zenaida Yanowsky osatäitmist (Ärtu Kuninganna) Christopher Wheeldoni balletis „Alice imedemaal” (2011). Bergasse’i kaasamine lavastusse ei üllata, sest ta tegi juba 2012. aastal koostööd Shaimani ja Wittmaniga Theresa Rebecki muusikalises draamasarjas „Läbimurre” („Smash”, NBC, 2012–2013) ja võitis Emmy auhinna väljapaistva koreograafia eest. Muusikal rääkis väljamõeldud loo Marilyn Monroe muusikali „Pommuudis” („Bombshell”) tegemisest ja raskustest Broadwayl. Kahel hooajal mängis heliloojat ja lavastajat Tom Levitti karismaatiline Christian Borle. Borle on Broadwayl väga populaarne, ta on nomineeritud viis korda Tony auhinnale ja võitnud neist kaks. 2024. aastal sai ta koos Shaimani ja Wittmaniga Grammy parima muusikalialbumi eest „Džässis ainult tüdrukud” („Some Like It Hot”). Mendesi „Charlie ja šokolaadivabriku” lavastuses oli Borle’i humoorikat mängu nauditav jälgida, ta andis oma energilisusega lavastusele hea tempo ja laulis parimad lood „Puhas kujutlusvõime” („Pure Imagination”) ja „Peab uskuma, et seda näha” („It Must Be Believed to Be Seen”). Borle’ilt võttis rolli üle Jared Bradshaw, kes mängis samas lavastuses telereporter Jerryt, umpalumpat, Vanaisa Joe’d/Grandpa Joe’d või Härra Soola/Mr. Salti. Bradshaw tegi väga hea rolli; ta sarnanes välimuselt David Hodge’iga, kuid Borle’iga võrreldes oli ta pehmema lauluhääle ja rahulikuma liikumisega.
Teise vaatuse Wonka šokolaadivabriku ahtake kujundus erilist muljet ei jätnud. F. Michael Haynie (Augustus Gloop) kukkus väiksesse šokolaadilompi, millest ta imeti näiliselt suurde voolikusse ja tassiti minema. Teiste laste saatus jäi aga lahtisemaks, nagu näiteks Trista Dollisoni Violeta Väljapaistev/Violet Beauregarde, kes paisus suureks mustikaks ja plahvatas lava taga. Venelannat mängiv Emma Pfaeffle (Veruca Sool/Veruca Salt) tantsis oravatega Tšaikovski „Pähklipureja” stseeni ja rebiti laval oravate poolt tükkideks. Kuigi publik reageeris sellele naeruga, oli selline šokeerimine lastelavastuses liiga võigas. Michael Wartella (Mihkel Telekas/Mike Teevee) teleporteerus televiisorisse ja siis tagasi, muutudes nii pisikeseks, et ema pistis ta käekotti. See idee pärines Dahli raamatust „Nõiad”, kus nõidade konverentsil muudab peanõid peategelasest poisi hiireks ja vanaema paneb ta oma käekotti, et nad saaksid hakata nõidade vastu võitlema. Sellest on teinud head filmiversioonid Nicolas Roeg (1990) ja Robert Zemeckis (2020).
O’Brieni adaptatsioonis oli häid leide, nagu näitlejad Christian Borle ja Jake Ryan Flynn, Doug Bestermani orkestratsioon ja Nicholas Skilbecki muusikaline suund. Negatiivsele poolele jäid nõrk lavakujundus, liigne vägivald ja tegelaste hingeelu pinnapealne kujutamine. Mõnda väiksemasse linna oleks selline lavastus ehk sobinud, kuid Broadway jaoks oli seda liiga vähe. 2017. aastal läks allamäge ka Inglismaal ja Iirimaal tuurinud James Briningi lavastatud adaptatsioon. Simon Higlett lõi õnnestunud omanäolise lavakujunduse ja kostüümid, kuid videoprojektsioon mõjus kohati fantaasiavaeselt. Lisaks kõigele muule liialdati kujunduses ja riietuses woke’ilikkusega — Charlie’t kehastasid vikerkaaresalli või -kampsuniga tüdrukud Jessie-Lou Harvie ja Harmony Raine Riley. Idee on iseenesest aktsepteeritav, sest Charlotte’i või Charlene’i lühend Charlie on üha rohkem kasutuses tavanimena. Kuid milleks woke? Dahli raamat on „-ismidest” puhas ja lavastaja eesmärk peaks olema teha näidend, milles karistatakse pahet ja tasustatakse voorust.
Kuna häid adaptatsioone enam pole, jääb Dahlile tuginevatest adaptatsioonidest soovitada vaid 2022. aastal valminud Matthew Warchuse’i muusikalist fantaasiafilmi „Matilda” (ehk „Matilda the Musical”), mille libreto tegi Dennis Kelly Dahli samanimelise romaani järgi. Film tugines Tim Minchini muusikalile „Matilda” (2010), mis esietendus Kuninglikus Shakespeare’i Teatris ja jõudis Matthew Warchuse’i lavastuses aastaga West Endi Cambridge Theatre’isse, kus seda etendatakse tänaseni. 2012. aastal võitis muusikal seitse Laurence Olivier’ auhinda, püstitades sellega rekordi, ja sai üle saja muu tunnustuse maailmas. Kümneaastane Eleanor Worthington Cox (Matilda Koirohi/Matilda Wormwood) sai aegade noorimaks Laurence Olivier’ auhinna võitjaks. Erinevates koosseisudes said selle ka veidi vanemad tüdrukud Cleo Demetriou, Sophia Kiely ja Kerry Ingram. Kõige paremini sobisid Matildaks siiski nooruke Cox ja Sophia Kiely, kes tegid uskumatult head rollid, kus läks vaja nii head laulmist, tantsimist kui ka näitlemisoskust.
2022. aastal viis Matthew Warchus oma muusikalise fantaasiafilmi suurepärase kujunduse, visuaalefektide, muusika ja näitlejatega uuele tasemele. Teatris tegi lavastusele tähelepanuväärse koreograafia Peter Darling, võites selle eest Tony auhinna, filmis aga Ellen Kane. Hämmastav oli kogu lastegrupi tantsuline tase eesotsas punaste barettide Hortensiaga (Meesha Garbett), kui nad tantsisid ja laulsid „Mässulisi lapsi” („Revolting Children”).
Sarnaselt Eleanor Worthington Coxiga tegi kolmeteistaastane Alisha Weir (Matilda) erakordselt hea ja tõetruu rolli. Hirmuäratav koolidirektriss ja vasaraheitjast tšempion Emma Thompson (Preili Agatha Sõnniste/Miss Trunchbull) tegi raskeima ja parima kõrvalosa — veetlevast Thompsonist oli tehtud võimsa kehaehitusega diktaatorlik türann, kes terroriseeris lapsi. Matilda vanemateks olid petisest automüüja Stephen Graham (Härra Koirohi/Mr. Wormwood) ja bingosõltlasest koduperenaine Andrea Riseborough (Proua Koirohi/Mrs. Wormwood). Warchuse’i filmis oli tunda kunagist Danny DeVito suurepärast filmi „Matilda” (1996), mille üks produtsente oli Felicity Dahl. Osades olid siis Mara Wilson (Matilda), Pam Ferris (Preili Sõnniste/Miss Trunchbull), Embeth Davidtz (Preili Mesi/Miss Honey), Danny DeVito (Härra Koirohi/Mr. Wormwood) ja Rhea Perlman (Proua Koirohi/Mrs. Wormwood), kes oli ka päriselus DeVito naine. Pam Ferris kehastas omal ajal ikoonilist Preili Sõnniste rolli, mida Broadway ja West Endi muusikalides teevad tavaliselt mehed, sest jõulise türanni kehastamiseks on nõutav miinimumpikkus kuus jalga (1,82 meetrit). DeVito filmis sobis habras Embeth Davidtz ideaalselt Preili Meeks, kuid Warchuse’i filmis ei sobinud Lashana Lynchi tugev ja eluterve tüpaaž selleks nii mitmeski mõttes, kuigi ta laulis hästi. Dahli raamatu põhjal tehtud film, muusikal ja telemuusikal olid väga huvitavate erinevustega, kõigis oli pisikesi puudusi ja kohti, mis tekitasid küsitavusi, kuid kõik püsisid narratiivis ja jutustasid nauditava loo, mis täitis oma eesmärgi.
Tim Minchini geniaalne töö on hea näide sellest, kuidas teha üht suurepärast lastemuusikali: kuidas jutustada lugu sõnade ja muusikaga nii, et see kõnetaks publikut. Kahjuks ei pakkunud „Charlie ja šokolaadivabriku” muusikalid sellist naudingut nagu Minchini „Matilda” meeldejäävad meloodiad „Ulakas” („Naughty”) ja „Mässulised lapsed” („Revolting Children”). Hinge kosutasid ka süütud meloodiad, mis võisid oma sõnumiga kergesti pisara silma tuua, nagu näiteks „Kui ma suureks kasvan” („When I Grow Up”) või „Vaikus” („Quiet”).
Roald Dahli on tihti kas valesti või lausa hukka mõistetud ja tema töid on maha tehtud. Pigem võiks aga seda poleemikat ignoreerida, sest tema raamatud rikastavad tänaseni nii laste kui täiskasvanute maailma.
Kasutatud allikad:
ABC News, 2011. Injured „Spider-Man” Actor Chris Tierney Says He Knew He Wanted to Come Back to the Show Despite Horrific Fall. — https://abcnews.go.com/Entertainment/injured-spider-man-actor-chris-tierney-knew-wanted/story?id=13648171
Bossler, Gregory 2014/2019. You can’t stop the beat. A conversation with Marc Shaiman and Scott Wittman. — Dramatics. — https://dramatics.org/you-cant-stop-the-beat/
Bose, Debanjali 2021. Willy Wonka child star says Gene Wilder made sure she was looked after on-set because her parents weren’t around during filming.— Business Insider. — https://www.businessinsider.com/willy-wonka-child-star-says-gene-wilder-looked-after-her-2021-7
Broadway ja West Endi muusikalid „Charlie and the Chocolate Factory”, „Matilda: The Musical”, „Shrek”, „Ämblikmees: Lülitage pimedus välja”, „King Kong”, „Minu veetlev leedi”, „Kabaree” ja film „Matilda”: 1993, 1996, 2001, 2010, 2011, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2022. — DVD, BroadwayHD, Netflix, Disney+, Rumble, Youtube. — Videosalvestused.
Tim Burtoni film „Charlie ja šokolaadivabrik”. Warner Bros, 2005, [videosalvestus].
Dahl, Roald 2007. Charlie and the Chocolate Factory. Penguin Books.
Dahl, Roald 1986. Going Solo. Penguin Books.
Dahl, Roald 2013. Sinu kord. Draakon & Kuu.
Dennison, Matthew 2023. Roald Dahl: Teller of the Unexpected. Pegasus Books.
Diamond, Kerry 2021. [Intervjuu Madeline Stuartiga]: „Willy Wonka and the chocolate factory’s 50th anniversary with Madeline Stuart transcript”. — https://cherrybombe.com/madeline-stuart-transcript
Evans, Lloyd 2014. Alex Jennings interview: the new Willy Wonka on Roald Dahl’s ’child killer’. — The Spectator — https://www.spectator.co.uk/article/alex-jennings-interview-the-new-willy-wonka-on-roald-dahl-s-child-killer/
Falk, Ben 2016. Why Roald Dahl Hated The Willy Wonka And The Chocolate Factory Film. — Yahoo! Movies — https://
uk.movies.yahoo.com/why-roald-dahl-hated-willy-wonka-and-the-chocolate- 120115179.html
Lee, Ashley 2022. Why Emma Thompson’s Trunchbull is genuinely unsettling in Netflix’s ‘Matilda’. — The Los Angeles Times. — https://www.latimes.com/entertainment-arts/movies/story/2022-12-14/how-matilda-filmmakers-made-emma-thompsons-miss-trunchbull-a-multi-dimensional-villain
O’Brien, Conan 2005. [Intervjuu Gene Wilderiga]: Late Night with Conan O’Brien — TBS, Youtube. [Videosalvestus] — https://www.youtube.com/watch?v=JsAY0jvo7GQ&ab_channel=BobbleheadConan
Osborne, Robert 2013. [Intervjuu Gene Wilderiga]: 92nd Street Y. —
https://www.youtube.com/watch?v=ezf Vc5MGmIU&ab_channel=The92ndStreetY%2CNewYork
Paul Kingi muusikaline fantaasiafilm „Wonka”. Warner Bros, 2023.
Roald Dahli koduleht — https://www.roalddahl.com/
Russo, Maria 2017. The Real Story Behind Roald Dahl’s Black Charlie. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/2017/09/15/books/roald-dahl-charlie-black.html
Stack, Liam 2017. Roald Dahl’s Widow Says „Charlie and the Chocolate Factory” Hero Was Supposed to be Black. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/2017/09/15/books/roald-dahl-charlie-black.html
Mel Stuarti film „Willy Wonka & the Chocolate Factory”. Paramount Pictures, 1971. [Videosalvestus].
Tartaglione, Nancy 2023. „Wonka: Read The Screenplay That Unwraps The Origins Of Hollywood’s Favorite Candy Man. — Deadline. — https://deadline.com/2023/12/wonka-screenplay-read-script-paul-king-simon-farnaby-1235678790/
Treglown, Jeremy 1994. Roald Dahl — A Biography. Faber and Faber.
Warner Bros Studio Leavesden. — https://www.wbsl.com/studios/2023/12/08/wonka-made-at-wbsl/
Thorpe, Vanessa 2013. After Shrek: what comes now for the Sam Mendes machine? — The Guardian — https://www.theguardian.com/culture/2013/oct/20/sam-mendes-neal-street-10
Trueman, Matt 2013. My dressing room: Douglas Hodge. — The Guardian. —
https://www.theguardian.com/stage/ 2013/nov/08/my-dressing-room-douglas-hodge-charlie-chocolate-musical
