Eldor Renter.
Olga Terri maal, 1956.
Kui Gustav Ernesaksalt küsiti, mis on tema jaoks õnn, vastas ta lühidalt: „Töötada alal, mida harrastaks ka vabal ajal.” Eldor Renteri (13. V 1925 — 27. VII 2007) elutöö Estonia teatris kestis 56 aastat, sellest 21 aastat peakunstniku vastutusrikkas rollis, mis ühildub imelise täpsusega Gustav Ernesaksa ideaaliga õnnest. Kahjuks ei ole Renteri ulatusliku loomingu kohta teatrikunstnikuna seni ilmunud ühtegi põhjalikku monograafiat. Leiame tema nime kunstnikuna umbes 120 Estonia lavastuse kavalehelt, lisaks on ta olnud veel paljude pidulike kontsertide ning noorte lauljatega tehtud lavastuste kujundaja Estonia talveaias. Teistes riikides on ta aidanud luua 17 lavastust, nendest üle poole Vilniuse Ooperi- ja Balletiteatris. Kuid kuiv statistika ei suuda hõlmata Renteri tegelikku loomepotentsiaali.
Iga uue ülesande puhul tahtis Renter saada lavateosega kõigepealt tuttavaks erinevate vaatepunktide kaudu. Ta on öelnud, et töö uurimuslik osa on tema jaoks kõige põnevam aeg. „Just millegi uue avastamine pakub mulle endale kõige rohkem, kuigi välja see töö otseselt ei paista.”
Kohe pärast Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1951. aastal sai Renter lavastaja Paul Mägilt pakkumise teha lavakujundus Johann Straussi operetile „Öö Veneetsias”. Kui 1963. aastal sai teatri peadirigendiks Neeme Järvi, näitasid tandemi Paul Mägi ja Eldor Renter lavale toodud ja koos võimeka solistide ansambliga esitatud Verdi „Othello”, „Aida” ja „Trubaduur”, Mozarti „Võluflööt” ja „Türklane Itaalias” ning Richard Straussi „Roosikavaler” Estonia loomingulist palet hoopis uues valguses.
Renteri esialgsetest visanditest oleks võinud lahenduse leida mitmele lavastusele. Nii ongi näiteks tema kavandite järgi Estonias lavale jõudnud Tšaikovski balleti „Luikede järv” kolm versiooni ja veel neljas versioon Läti Rahvusooperis. Johann Straussi operett „Viini veri” on Estonias etendunud tema kavanditega kahes lavastuses, lisaks on ta teinud kujunduse sama teose lavastustele ka Vilniuse ja Kaunase teatris. Kõigile neile kavanditele on omased väga täpsed värvilahendused, soengute ja rekvisiitide joonised jne. Neis olid viidud täiuslikkuseni Renteri õpetajate Voldemar Haasi ja Natalie Mei näpunäited.
Minul oli õnn teha Renteriga Estonias koostööd 30 hooajal. Olulisemad lavastused on olnud Verdi „Traviata”, „Attila”, „Nabucco” ja „Macbeth”, Šostakovitši „Katerina Izmailova”, Donizetti „Rügemendi tütar”, Bizet’ „Carmen”, Tubina „Barbara von Tisenhusen” ja Tšaikovski „Padaemand”. Renteri imelistest ettepanekutest võiks rääkida pikalt, kuid piisab ainult kahest näitest. Donizetti „Lucia di Lammermoori” oli ta toonud lavale koos Paul Mägiga 1970. aastal ja minu kätte jõudis selle ooperi lavastamise järg koostöös Renteriga 1984. aastal. Muidugi tuli kogu lavapilt uus, kuid suurimaks üllatuseks oli šoti seelik ehk kilt, mille Renter meestegelaste kostüümideks välja pakkus! Estonia külalisetendustel Stockholmis ja Lahtis leidis see elavat tähelepanu.
Gaetano Donizetti „Lucia di Lammermoor”, Estonia, 1984. Lavastaja Arne Mikk, kunstnik Eldor Renter.
Verdi vähem tuntud ooperi „Kuningas üheks päevaks” lavastuse puhul oli Renter leidnud kusagilt sõna „õlekuningas”, mida kasutati ajutiste valitsejate kohta. Ja selle lavastuse dekoratsioon saigi valmistatud kollaste joogikõrte abil.
Renteri kujundusega „Traviata” lavastus püsis Estonia repertuaaris 20 aastat ja 200 etendust. Violettana särasid selles Margarita Voites ja Anu Kaal ning dirigendiks oli Neeme Järvi. Kahjuks osutus Germont’i osa selles Georg Otsale viimaseks lavarolliks…
Selle ooperi puhul jäid mulle meelde peategelase omaaegse prototüübi Marie Duplessis’ mõtted: „Ma olen imetlenud seda lühikest hetke, mis tähendab mulle kogu mu elu — see on nagu mingi kaleidoskoop. Olen arvanud, et seda lühikest elu saab kõige paremini täita, kui sundida kaleidoskoopi kiiremini pöörlema, aga just see on vale.” Kui Eldor Renter tõi 2006. aastal koos Tiit Härmiga lavale balleti „Kameeliadaam” (Ferenc Liszti muusikale), oli ta ühtlasi libreto kaasautor ja kasutas lavakujunduses just varieeruva kaleidoskoobi kujundit. Koos Tiit Härmiga algas ettevalmistus ka Minkuse balleti „Don Quijote” lavastuseks, kuid 4. oktoobril 2007. aastal toimunud esietendus kujunes hoopis Eldor Renteri mälestusõhtuks. Ta oli lahkunud taevastele teedele sama aasta 27. juulil ning selle töö aitasid lõpule viia Kustav-Agu Püüman ja Krista Saar.
Arne Mikk ja Eldor Renter Gaetano Donizetti ooperi „Lucia di Lammermoor” lavastuse proovis 1984. Fotod RO Estonia arhiivist
Võib öelda, et Eldor Renter oli nagu loodud muusikateatri kunstnikuks. Enne Riiklikku Kunstiinstituuti astumist oli ta õppinud konservatooriumis kaks aastat klaverimängu professor Artur Lemba juures, tema abikaasa Maarja Haamer-Renter oli Estonia ooperisolist ja tütar Hanna Renter on praegu hinnatud muusikaõpetaja.
Kuigi Renter üritas paaril korral viia ajaloolisi oopereid ka kaasaegsetele radadele, panid toonased Eesti NSV Kultuuriministeeriumi esindajad sellele kohe veto. Nii jääbki kokkuvõttes kehtima ühe tema lemmikkunstniku Franco Zeffirelli tõdemus, et „kõige moodsam oled sa siis, kui jääd täiesti traditsiooniliseks”.
Eldor Renteri kostüümikavandid W. A. Mozarti ooperile „Don Giovanni”. Estonia, 1975.
Eldor Renter oma töötoas 1956. aastal. Armin Alla foto
Eldor Renteri kavandi järgi valminud kostüüm M. Raveli „Bolérole”. Estonia, 1959.
