William Shakespeare, „Nagu teile meeldib”. Tõlkija: Georg Meri. Lavastaja: Uku Uusberg. Kunstnik: Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Eugen Tamberg. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Grimmikunstnik: Anu Konze. Muusikajuht: Andrew Lawrence-King. Liikumisjuht: Eve Mutso. Helikujundus: Arbo Maran. Lavavõitlus: Indrek Sammul. Konsultant: Kristjan Üksküla. Osades: Rain Simmul, Allan Noormets, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Laurits Muru, Kaspar Velberg, Tõnn Lamp, Kristjan Üksküla, Mikk Jürjens, Argo Aadli, Andero Ermel, Mart Toome, Egon Nuter, Indrek Sammul, Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Andrew Lawrence-King, Meelis Orgse, Peeter Klaas, Tõnis Kuurme, Taavet Borovkov, Jaak Kaljurand, Jasper Roost, Ingvar Uski, Loreta Janson, Johanna Liiv ja Külli Pavelson. Tallinna Linnateatri esietendus 14. IX 2024 Salme Kultuurikeskuse suurel laval.
Salapärases Ardeni metsas.
Olen kuulnud usaldusväärsetelt teatrisõpradelt, et Linnateatri lavastus „Nagu teile meeldib” ei saavutanud esimeste etenduste ajal veel tõelist sära ega erksat kontakti lava ja saali vahel. Sedavõrd põhjalikult läbi komponeeritud suurlavastuse puhul on see mõistetav, eriti kui tegu on nõudliku komöödiaga, mis tõusebki lendu koos(loomes) publikuga. Seepärast ei ole mõttekas esietenduse põhjal lõplikku arvamust kujundada, ometi tehakse seda vastukajades ühtepuhku.
Selle loo kirjutamise ajaks olen William Shakespeare’i komöödiat „Nagu teile meeldib” Uku Uusbergi lavastuses näinud viis korda: 20. septembril ja 28. oktoobril 2024, 15. jaanuaril ning 21. ja 25. märtsil 2025. Esmavaatamisel tundus mullegi, et mäng käivitub aegamisi, kohati raskepäraselt, kulgedes siiski tõusujoones. Ajapikku on lavastus muutunud aina sõnumitäpsemaks ja tundlikumaks, ansamblimäng vabaks ja kergeks, mängulust nakatab publikut ja tänu sellele jõutakse ka improvisatsioonivallatusteni. Viie vaatamisega pole lavamaailm end minu jaoks kaugeltki ammendanud, vaid avaneb üha huvitavamalt.
Orlando — Kaspar Velberg ja muusikud: Peeter Klaas, Andrew Lawrence-King, Meelis Orgse ja Tõnis Kuurme.
Uusbergi suurlavastustele tunnuslik muusikaline õhkruum kandub lavalt saali ja saalist väljagi, muusikute osalus ja teiste tegelaste suhtumine muusikutesse on tähendusrikas igas nüansis. Kunstnik Jaagup Roometi loodud lavaruumis vahelduvad ja vastanduvad sujuvalt kaks tegevuspaika, hertsogiloss mänguruumi ahendavate seintega ja Ardeni mets lavasügavusse ulatuva salapäraga, nii hämara kui ka helgega. Lisaks vaimukad misanstseenid eesriide ees, eesriidest moodustatud telgis, aga ka lavalt saali viival rajal. Eugen Tambergi kostüümid ja Eve Mutso liikumisseaded on veetlevalt totaalse teatri teenistuses, detailiküllased ja esteetilised, iga aksessuaar ja reveranss on viimistletud. Lugupidamist publiku vastu näitab lava-aja aeglustamine, põhjalikkus, Shakespeare’i komöödia kompromissitu vahendamine; eriti hea meel on tajuda, kuidas koolinoored saalis kaasa elavad.
Georg Meri tõlget on hoolega toimetatud, siin-seal sõnu täpsustatud. Mällu jääb kumisema pealkirjaks oleva lause „Nagu teile meeldib” süsteemne kasutamine, selle tähenduse avardamine. Tekstilisandusi tundub olevat üpris napilt, üheks neist Hamleti kuulus repliik südika Rosalindi (Hele Palumaa) huulil: aeg liigestest on lahti… Samas sugeneb otsekui muuseas paralleele Shakespeare’i teiste näitemängudega. Näiteks mõjub sõgeduseni metsik maadleja Charles (Mart Toome) alguses nagu Caliban „Tormist”. Iseäranis põnev on aga metsas tegutsev seltskond, kes meenutab hetkiti „Suveöö unenäo” käsitöölisi, küll ilma Bottomi eeslikõrvadeta. Ka Ardeni metsas on teoksil näidendi või tähtsa värssrituaali proov, mille lavastajaks näikse olevat vanem lambur Corin (Indrek Sammul). Selle pundi veidrates liikumisetüüdides on ulakat paroodiamaiku, näiliselt ebaloogilised ilmumised mõjuvad humoorikalt, tõsimeeli otsitakse aga kõige õigemaid värsse. Viimaks tuletab täpseima luuleteksti muusik Andrew Lawrence-King, kes on varem meenutanud meloodilises inglise keeles tsitaati:
„On taeva pilgud helged,
kui maa peal asjad selged
ja üksmeelt loota.”
Neis imelihtsates ridades, mida inimlastel maa peal ometi millegipärast nii neetult raske järgida on, paotub lavastuse tuum. Komöödia kvintessents on ju lepitus ja andestus, misläbi pealispinnal justkui naiivne muinaslugu muutub ülimalt aktuaalseks, minetamata samas oma kergust ning kujundlikkust. Ajakohasus ei pea väljenduma päevapoliitilistes viidetes, ehkki Corini üks repliik sisaldab isegi seda. Komöödia läbivad liinid on vennavaen ja kõikevõitev armastus. Lossi ja metsa vastasseis põhineb kahe venna võimutülil. Vembuka kõrvalmuigega mängib Allan Noormets võimujanust Fredericki, kes kamandab oma lossis vakka nii muusika kui taevalinnud, kui aga tuju tuleb. Ühel hetkel kepsutab too sell süüdimatult, kuid sealsamas ähvardab suvalise vihaiili ajel oma vennatütre surmata. Fredericki vend, pagendatud hertsog, on Rain Simmulil mängitud omalaadselt vastaka isiksusena. Hetkiti kiirgab tema lavaelust pidulikku ja üllast sõltumatust, jällenägemisstseenis tütre Rosalindiga tekib isegi tunne, nagu oleks see kirgas lavaviiv kingitud Simmulile vastukaaluks kuningas Leari kannatustele (Leari mängis Simmul Andres Noormetsa lavastuses „Lear”, esietendus 2023). Üks õukondlastest toob metsa kaasa hertsogi tumeda taustaga paraadportree ja kui ta seda endisele valitsejale pakub, vastab Simmul käeviipega, mis hõlmab metsa ja laotust — milleks vabas looduses õukonnakunst, küsib see žest retooriliselt. Nii saab portreest söögilaud kurnatud vanale teenrile Adamile, kelle Egon Nuter mängib mitmeplaaniliseks, seda eelkõige pauside ja ütlematajätmiste kaudu. Samas lööb Simmuli tegelaskujus välja võimukandja
ähvardav olek, mida tema metsa jõudnud kaaskond pelgab. Kui vennad viimaks finaalis kohtuvad, ei ole nende vahetatud pilgud kaugeltki sõbralikud, vaid ikka valvsad ja torkivad. Omapärane persoon on ka linnaisand, kes liigub hiilival moel nii lossis kui metsas ja keda kohates ettevaatlikult taandutakse. Epp Eespäeva ei tunne mehe paruka ja habeme alt esialgu äragi — kogu ta hoiak ja sammude rütm on teistsugune —, kuni häälekõla tuttav ette tuleb. Aga kui Simmul-hertsog valehabemest loobunud daami embab ja peene muigega nendib: „Kui silm ei peta, oled sa mu…”, võib seda lõpetamata jäänud lauset ja tabamatut hääletooni tõlgendada õige mitut moodi, nagu kellelegi meeldib!
Orlando — Kaspar Velberg ja Rosalind — Hele Palumaa.
Uusbergi lavastuses paeluvad näitlejate sügavad rollilahendused, mis lähtuvad igal viivul läbimõeldud ülesandest. Kõige vägevama kogemuse on sellest saanud trupi kõige nooremad näitlejad, Hele Palumaa ja Laurits Muru EMTA lavakunstikooli XXXI lennust (2020–2024). Hele Palumaa Rosalind on läbiv peategelane ja tema lavaelu etenduste käigus meeletult arenenud, kas või jõuvarude jaotamise oskus, sest kui mängitud-tantsitud on mitu etendust järjest, ei ole kerge epiloogini häält hoida. Rosalindi epiloog on Palumaal sarmikalt saali suunatud, küllap pani selline lõppakord nii mõnegi vaataja haarama Shakespeare’i näitemängu järele, veendumaks, et tegu polegi tänapäevase lisandusega, vaid nii ongi! Rosalind suhtleb kõige vahetumalt publikuga, see võimaldab luua igal etendusel uusi variatsioone. Üha varjundirikkamaks, leidlikumaks on muutunud koomika stseenides, kus sulanduvad üheks nooruki rõivaid kandev teeskleja ja pealaest jalatallani armunud neiu, kes enam teeselda ei suuda. Selles lavastuses mõjub noormeheks riietunud neiu pei(bu)tusmäng kuidagi üdini loogiliselt. Mõnusa huumoriga on lavastatud seegi, millal ja kuidas keegi Rosalindi poisirolli läbi näeb ja seejärel muigamisi kaasa ja vastu mängib.
Narr Luisk — Laurits Muru ja Jaques — Kristjan Üksküla.
Laurits Muru narr Luisk oli esialgu füüsises nõtkem kui sõnas, ent temagi pilkevalmis vaimuerksusega kuuldavale toodavad tekstipiruetid hakkavad liikumisvabadusele kannule jõudma. Üks köitev finess peitub Luisu monoloogis tülitsemise seitsmendast põhjusest — Shakespeare’i „kui” ette lisandub „maagiline”! Taas kord on põhjust juurelda Stanislavski teatritermini „maagiline kui” tähendusvälja ja tagamaade üle. Partnerluse kool on see lavastus noortele kindlasti; väga tore on jälgida, kuidas kogenud lavapartnerid noori suurde plaani mängivad.
Rosalindi ustava sõbratari Celia rollis on Kristiin Räägel oma reaktsioonides aina lustlikum ja temperamentsem, kord emalik, kord kiivas — neiud ju sõltuvad teineteisest. Kahtlemata ja igati põhjendatult on üks publiku lemmiktegelasi Kaspar Velbergi Orlando, kes on oma vanema venna Oliveriga (Tõnn Lamp) sõjajalal, kuni silmapilkne armumine Rosalindi muudab noormehe eluhoiaku poeetiliseks. Oma armsamale pühendatud luuletusi riputab Orlando puuokstele ja jagab lahkelt publikulegi; minulgi oli õnn ja au saada temalt kalligraafilise käekirjaga hoogsalt paberile lennutatud ood „Rosalindile”. Vastupandamatu stiilse printsiparukaga Orlandot mängib Velberg veel seitse korda stiilsema printsisarmiga, üksiti maitseka, subtiilse kõrvalpilguga, tunnetades igal sekundil koomika ja romantika ühisosa. Olen igatsenud lavastuse lauludele vaheaplause. Puhas rõõm on kuulata Mikk Jürjensi õhulist laulmist Amiensi osas; mu lemmiklaul on aga Andero Ermeli edvistava prantslase Le Beau ja Mart Toome metsas taltunud Charlesi duett „On lõo aeg…”. Kui vaheaplause ei kõla, võib ses peituda hoopiski publiku tunnustus, laule võetakse vastu terviku osana. Aga kui Velberg/Orlando koos muusikutega eeslavale ilmub, piisab aplausi puhkemiseks tema kohmetust ja ometi niivõrd graatsilisest peanõksakust!
Le Beau — Andero Ermel, William — Argo Aadli, Amiens — Mikk Jürjens, Corin — Indrek Sammul ja Charles — Mart Toome.
Tõnn Lamp mängib Orlando vanemat venda Oliveri, kes alguses soovib oma noorema venna hukku. Ent temagi muutub Ardeni metsas ja viimaks armub. Lambi rollis näeb vahvaid pantomiimiga ilmestatud viive, näiteks „jubelugu” lõvist, mis tundub vendade ühise sepitsusena. Juba mainitud Egon Nuteri tegelane, vana teener Adam, on lahendatud nõnda, et teda saab kujutleda erakuks, kelle juurde viimaks sööstab igavesti rahutu hing Jaques.
Kristjan Üksküla Jaques on vaimustav roll, tema lavaelu laetud intensiivse saladuslikkusega. Jaques oma iselaadse laulva kõnemaneeri ja heitlike tujudega on imelikult eatu, ühel viivul varavana, liipav-lonkav köökus mehike, hetk hiljem lapsemeelselt uudishimulik, sama hingetõmbega haavuv ja naerma pahvatav — või siis puhkeb hoopis tantsima, kuni komistab ja jalg jälle haiget teeb. Paradoksaalne sulam melanhoolikust ja parandamatust optimistist! Näidendi „Nagu teile meeldib” kuulsaim monoloog on Jaquesi „Maailm on lava…”. Igal etendusel vakatab publik teda kuulates, saali täidab eriline vaikus. Üksküla liikumine läbi monoloogi on imestlev, inimlapse seitset eluiga vahetult avastav, nüüdsama improviseeriv tõdemus. Ühel etendusel märkasin silmanurgast, mismoodi kuulab seda monoloogi William — Argo Aadli tegelaskuju on loodud Shakespeare’i-näoliseks, tema sulega õhku kirjutamine lisab Ardeni metsale igavikulise loomingu mõõtme. William kuulabki Jaquesi nagu oma teksti, olgu siis juba sõnastatut või tulevast. Usaldab ju William publikule sosinal nii oma kuulsa nime kui vanuse, juba 460… misläbi tugevneb siin-ja-praegu-sild. Ka Aadli roll liigub üha suurema vaimunõtkuse suunas, tema jalad tantsisklevad supernõtkelt nagunii.
Frederick — Allan Noormets ja Linnaisand — Epp Eespäev.
Siim Vahuri fotod
Metsas lisandub armupöörisesse uusi üllatustegelasi ja viimaks jõuab pulmatseremooniani rohkem paare, kui esialgu oletadagi söandaks. Ilmub lamburineiu Phebe — Sandra Uusberg, naljaka kübarparukaga piigake, kellest sonib hullupööra armunud noorem lambur Silvius — Simo Andre Kadastu muheda meloodilise kõnerütmi ja lõbuskurva naivismiga vennike. Phebe omakorda asub innukalt võrgutama „noormeest”, kelles ta ei aima oma suguõde Rosalindi. Hoopis isemoodi näitlejavahendite ja ettearvamatu huumoriga kujundab Hele Kõrve talutüdruk Audrey rolli, keda piiravad nii õrritav narr Luisk kui igatsev William. Audrey pobisev kõnelaad on tõesti naljakas, pealispinnal ehk kohtlane, kummatigi uje ja õrn, mõjudes nagu habras sisemonoloog. Õun kui paradiisiaia puuvili liidab kummaliselt Audreyt ja Corinit.
Ardeni metsas on oluline isik vanem lambur Corin, kes alatihti taamal uitab ja märkab rohkem kui teised — Indrek Sammuli helge põhitooniga, leebelt kavala ja südamliku huumoriga loodud roll on taaskord tema näitlejateema teenistuses. Kohe meenub tema rändur Lukaa Uusbergi lavastusest „Põhjas”, ka Corin viitab dialoogis narr Luisuga korraks oma noorusele, milles on varjul saladusi, ehkki kindlasti mitte nõnda tumedaid kui Lukaal oma läbitud eluteekonnal. Mõistagi pole juhuslik, et nimelt Corin suunab repliigi „Nagu teile meeldib…” üles, sõbralikus kontaktis taevaga. Corin etendab ka abielujumalat Hymenit (Hymenaiost) — suur puuviljakobar maskina nägu katmas, paneb just tema viimaks kõik armastajad paari. Sammuli roll on tulvil kõnekaid, tihtilugu sõnatuid tõdemusi, suhtumisi, üllatumisi. On isegi kahju, et Corinil ja Jaquesil pole ainsatki kokkupuudet — kummatigi puhkeb Jaques pulmarituaalis Hymenit vaadates naerma ja tema lahke naerupahvak mõjub justkui äratundmine.
Finaali suure pulmatantsu osaks kujuneb ootamatult ka võimu jagamine, kui hertsog sõnub vendadele pulmakingid: Oliverile maavaldused ja Orlandole „jääb kogu maa, me võimas hertsogkond”. Kui mu silm ei petnud, siis pani Simmul-hertsog selle repliigi saatel kuningakrooni Velbergi-Orlando pähe. Ent 25. märtsil käitus Simmul ühtäkki teisiti, tõmbas krooni riukalikult tagasi, jättis võimu endale. Ja see mõjus korraks suisa lohutavalt, sest milleks õnnelikule armastajale võimu koorem ja taak! Liiatigi veel Orlandole, kes Rosalindi kõrval on muutunud hoopis teiseks meheks, kui ta oli avamonoloogi ajal.
Kui lavastuse algupooles vahelduvad hertsogiloss ja mets õige sageli, siis tasahaaval loss taandub. Viimaks kogunevad kõik Ardeni metsa. Rosalindi epiloog toob meid küll metsast välja, illusoorsuse ja reaalsuse piirile, aga võlumets oma hämaruses ja inimsuhete saladuslikus harmoonias jääb meelde, jääb alles. Mõttetu vaen ja lepitust toov armastus… eks muidugi ole võimalik tõlgendada seda ka eskapismi või elukauge muinasjutuna — nagu kellelegi meeldib. Aga Uku Uusbergi lavastus, kus Linnateatri talendikas näitetrupp loob stiilipuhta terviku ühise mängurõõmuga, ei ole põgenemine, vaid ajatundlik mäng, tulvil rõõmu, lootust, usaldust.
Sest eks ole ju William siinsamas Ardeni metsas oma sulega kirja pannud, vabasse õhku ja inimhinge talletanud sellegi Prospero veendumuse: „Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni…” („Torm”, neljas vaatus, esimene stseen, Jaan Krossi tõlge). Ja seeläbi muutub Ardeni mets lepituse ja armastuse kaitsealaks. Mitte pelgu-, vaid kohtumispaigaks. Nagu teater, kus andekalt ja musikaalselt vahendatakse igavikulist inimlikku komöödiat.
„On taeva pilgud helged, kui…” Oo jaa, see maagiline „kui”.
