Madis Kõiv ja Sulev Keedus, „Süütu”. Dramatiseerija ja lavastaja: Priit Põldma. Kunstnik: Kristjan Suits. Kostüümikunstnik: Jana Wolke. Muusikajuht: Kaisa Kuslapuu. Valguskujundaja: Laura Maria Mäits (Ugala). Etenduse juhid: Inge Kaseleht ja Chris-Marlen Kuningas. Heliinsener: Raido Linkmann. Valgus- ja helitehnik: Margus Ruhno. Tehnik: Andrus Kivila. Projektijuht: Getter Marii Kalvik (Rakvere teater). Osades: Grete Jürgenson (Tartu Uus Teater), Lee Trei (Eesti Noorsooteater), Sander Roosimägi, Aarne Soro (Ugala), Robin Täpp ja Kaisa Kuslapuu. Teater Nuutrumi esietendus 7. VI 2025 Tapa raudteejaamas.
„Süütu” etenduse vaheajal tuleb saali üks kodutu välimusega vanamees. Teater Nuutrumi häälekas ja veidi kamandava olekuga etendusekorraldaja ütleb taadile, et pole teda esimese vaatuse ajal saalis näinud, ja juhib mehe sõbralikult, aga valju häälega saalist välja. Päev varem Tartu Kammivabrikus nähtud „Rahamaaga” võrreldes on Tapa raudteejaamas hoopis teistsugune publik. Esimese 600-kohaline saal nägi välja nagu pankurite või ettevõtjate banketisaal. Tapa räämas jaamas istuvad tuntud intellektuaalid läbisegi vanema ja lihtsama vaatajaskonnaga.
Ka lavastuslaad ei saaks nende kahe puhul kontrastsem olla. „Rahamaa” on võimas ja väga hästi tehtud kommerts, teater-atraktsioon — suurel ekraanil mälutakse Ove Mustingu efektse kaamerarežii abil kogu materjal peeneks ja söödetakse vaatajale sekund-
haaval sisse nii, et ta ise pingutama ei pea. Iga hetk on pakendatud ja pakile lehv peale seotud. Sellisel võimendamisel on kahetine efekt. Ühest küljest ei hakka kordagi igav, meeled on haaratud, tähelepanu hällitatud, teisalt tekib kiiresti ületeenindatuse tunne ja kaob loov distants lava ja saali vahelt, võimalus ise lavaruumis oma silmadega „kaadrit” ja vaate sügavust sättida ning vahelduseks enda sees kerivaid mõtteid märgata ja mõlgutada.
Tapa raudteejaama tugevus mängupaigana, lisaks romantiliselt räämas seintele (olen mitmel korral imetlenud, kui dekoratiivselt värv neilt koorub), on sopistatus ja võimalus kasutada ohtraid taga- ja kõrvalruume. Videodominandiga „Rahamaa” kahemõõtmelisusega võrreldes pole „Süütu” isegi mitte kolme-, vaid suisa neljamõõtmeline. Peale lavaruumi tagaseina uksest nähtavale ruumile on seal ka kuuldavad tagatoad, mis jäävad silme eest varjule, aga kuulmisulatusse.
Silmale nähtamatud kajaruumid aktiveeritakse nelja ingerisoome rahvalauluga. Elina (Grete Jürgenson) salaja esitatud avalaul „Laivassa lauletaan” etenduse alguses põlevkivikaevanduses räägib sõtta viidud noormeestest, kes laevadel laulavad, ja tüdrukutest, kes maha jäävad ja nutavad. Kui Elina astub fiktiivabiellu Heinoga (Robin Täpp), kuuleme mõrsjaitku, nutulaululaadset teksti, kus neiu kaebab selle üle, et peab loobuma oma armsamast ja minema võõrale mehele. Kolmas laul, mida kuuleb episoodiliselt, katketena läbi etenduse, räägib õunapuu istutamisest kehva pinnasesse, mis sümboliseerib lapse saatust kurjas maailmas. Teise vaatuse alguses kõlab sõjasegaduses Volga jõe äärde sattunud ingerisoome sõduri kojuigatsuse laul, viidates ingerlaste laialipillutatusele ja sõdade rängale mõjule sellele piiriala põlisrahvakillule.
Lavastaja Priit Põldma annab rahvalaulule rohkem aega, kui mõni publiku tähelepanuvõimet realistlikumalt hindav lavastaja seda ehk teeks. Alt-pop-ansambli Lonitseera eestvedaja Kaisa Kuslapuu seatud orelimuusika ja laulud ei ole filmilikult lavastusse sulatatud — mitte nii, nagu Maria Fausti bändi muusika oli põimitud „Rahamaasse”. Muusikaks võetakse aega. Ingerisoome rahvalaulud räägivad peategelase — vaikida eelistava, Eestisse pagendatud üksildase ingerlanna Elina Savolaineni — ja tihedat kogukondlikku sidet väärtustava ingerisoome kultuuri kehvavõitu seisundist. Ka ellujäämine nõuab rütmitaju, traumad riime ja meloodiat.
19. sajandil olevat soome folkloristid avastanud, et Ingerimaal on säilinud muistne laulutraditsioon, mis oli Soomest suures osas kadunud. Sealt koguti rohkesti rahvalaule ja -lugusid, mis toitsid ka rahvuslikku ärkamist. Ka Elias Lönnrot käis Ingerist „Kalevala” eeposesse kuuluvaid laule korjamas. Ingerisoome kultuuri ja pagulust käsitlevatest allikatest võib lugeda, et just tänu tugevale kogukondlikkusele ja perekonna erilisele väärtustamisele suutis ingerisoomlaste kultuur rasketes tingimustes põlvest põlve edasi kanduda.
Heino — Robin Täpp ja Elina — Grete Jürgenson.
Elina Savolaineni valikuline tummus väljendab lisaks sõjašokile ja lapsepõlves tunnistatud ema seksuaalsele kuritarvitamisele ka kogukondlikust eluviisist ja päritolukultuurist välja rebituse traumat. Lavastaja on palunud Ida-Viru põlevkivikaevanduses töötaval Savolainenil mitu korda eeslava paremasse nurka, kaevanduse telefoni juurde tulla ja seal omamoodi poeetilisi telefonikõne-itkusid esitada. Neid kõnesid oleks võinud ka paar tükki vähem olla, nagu ka ema punaste kingade mainimist: selle lõpus võimsa, etendusele punkti paneva kujundi istutamiseks publiku meelde oleks piisanud vähemast. Nii Savolaineni telefonikõnedel kui ka punaste kingade mainimisel on lisaks kujundiloomele veel üks toime: kordused tekitavad nii dramaturgiasse kui lavastustervikusse rahvalaululikult sugestiivse rütmi. Laulude ja lavastuse struktuur resoneerivad, nii nagu kõlavad kokku ka Tapa jaama räämas seinad ja sõjajärgse Eesti arvatavalt rõske ja raske õhustik.
Nõukogude võimule tundus Eesti sobiva paigana ingerisoomlaste pagendamiseks, meid peeti keeleliselt ja usuliselt lähedaseks. Soome Instituudi tegevjuht Hannele Valkeeniemi on öelnud, et ingerisoomlased kujutavad endast justkui silda Eesti ja Soome vahel, jagades mõlema kultuuriruumi elemente. Paraku on see silla lüli väga vähe tuntud, sest paljud Soome kolinud ingerisoomlased on „soomestunud” ja Eestis elanud ingerisoomlased „eestistunud”, sulandunud enamuskultuuri. Ega ilmaasjata ingerisoomlasi vahel ka „unustatud soomlasteks” nimetata. Ühest Facebooki kommentaarist (või esines see mõte mõnes arvustuses?) lugesin, et „Süütu” nägemine oli avanud vaataja silmad mõne oma tuttava ingerisoome juurte suhtes. Ehk polnud ta ainuke.
On viimane aeg tulla „Süütu” loo juurde. Põldmat on tagasihoidlikult nimetatud Madis Kõivu ja Sulev Keeduse samanimelise filmistsenaariumi dramatiseerijaks, aga tekstis on lisaks kasutatud katkendeid ja motiive ka Keeduse filmidest „Somnambuul” ja „Georgica” ning Madis Kõivu teistest tekstidest („Küüni täitmine”, „Tagasitulek isa juurde”, „Stseenid saja-aastasest sõjast” jm), nii et see on ikka näidendi kirjutamise mõõtu dramatiseering. Dramaturg annab näidendile ühe kõige olulisema omaduse, selle rütmi.
Elina satub Eestisse lapsena, kui tema perekond sõja jalust evakueeritakse. Ta kaotab oma pere, jääb Eestisse justkui lõksu ja on sunnitud kohanema vaenuliku ja kahtlustava nõukogude ühiskonnaga. Pidev rändamine, represseerimise oht ja identiteedikriis kujundavad temast vaikiva, traumeerivast maailmast ja tavareaalsusest aeg-ajalt fantaasiatesse pageva noore naise. Fiktiivabielu noore eestlase Heinoga on vormiline päästerõngas, mis peaks pakkuma kaitset, ent ainult süvendab pinget ja üksindust.
Elina kui ingerisoomlane on igavene võõras — ta ei saa tagasi Ingerimaale ega kuulu ka Eestisse. Isa „muutus tuuleks” (see võib olla poeetiline ümberütlemine, mingi valusa mälestuse allasurumine), ema kadus kuhugi sõjapagulusse. Nagu öeldud, enne seda oli laps tunnistajaks ema seksuaalsele väärkohtlemisele vallutajate poolt. „Ärka üles, Elina!” hüüab peategelane etenduse jooksul korduvalt. Aga kuhu, millisesse reaalsusse?
Elina vaikimine on ühtaegu sisemine protest ja ellujäämisstrateegia. Keele kasutamisest loobumine on tema viis säilitada kontrolli, aga ka kaitsta oma algset keelelist identiteeti. Eraldi teema näidendis on võimu ja keha suhe. Nõukogude võim tungib isegi Elina kehasse, Heinoga sõlmitud fiktiivabielu tõttu toimuvad miilitsas ülekuulamised ja günekoloogiline kontroll (mis omakorda viib sunnitud suguühteni Heinoga).
Nõukogude Liidus kandsid ingerisoomlased paraku aastaid rahvavaenlase templit. Stalini võim pidas neid nende soome päritolu tõttu reeturiteks ja potentsiaalseks viiendaks kolonniks. 1930. aastatel suleti Ingerimaal soome koolid ja kirikud, tuhandeid ingerisoomlasi arreteeriti või hukati fabritseeritud süüdistustega. Pärast Teist maailmasõda süüdistas nõukogude propaganda ingerlasi massiliselt natsionalismis ja koostöös vaenlasega. See õigustas nende küüditamist ka siis — nagu „Süütus” näidatakse —, kui juba korra oli (Eestisse) pagetud. Seega on arusaadav, miks Elina allub riigi seksuaalsele kontrollile. Sunnitud seks südamliku ja toetava Heinoga tundub Siberist väiksem repressioon.
Raul — Sander Roosimägi ja Elina — Grete Jürgenson.
Kristjan Suitsu fotod
Elina kohanemisstrateegiat võiks peenutsevalt nimetada passiivseks resistentsuseks: ta ei räägi, ei kaeba, ei tee koostööd rohkem kui vaja, püüab sulanduda, muutuda nähtamatuks, samas võimalikult vähe lõimuda.
Elutark ja humoorikas kaevur Voldemar Moss (Aarne Soro) kasutab nõukogude võimu suhtes samalaadset strateegiat kui Elina. Ka Volli kohaneb süsteemiga tehniliselt ja hoiab madalat profiili, et kaitsta oma autonoomia räbalaid. Sarnasest instinktist juhatatuna ulatab ta küüditamisohus Elinale abikäe, pakkudes talle fiktiivabielu Heinoga, kuid üritamata teda vastu tema tahtmist katki tehtud Eesti ühiskonda lõimida. Nägin Sorot mõni nädal varem Ugala „Sünnipäevaküünaldes”. Pettumust valmistav palagan, üldse mitte Andres Noormetsa moodi. Ka Soro mängis „kõhuga publikusse” ja ammendas end juba avastseenis. Voldemar Mossis näitab Soro taas oma hella mehist sügavust.
„Süütu” positiivne programm seisnebki hella eestluse kujutamises. Nii Voldemar kui ka tema õepoeg Heino on ja jäävad südamlikeks härrasmeesteks. Nende headus oleks käsitletav vastupanuvormina, kui selline lähenemine ei instrumentaliseeriks headust. Nad ongi head inimesed. Veidi teisel viisil kaitseb end võimu kuritarvituste eest Volli hullunud sugulane Raul (Sander Roosimägi), kes kujutleb end olevat Kuuba tippmaletaja José Raúl Capablanca. Aga tema kohanemine on põgenemine, psüühiline irdumine — mine võta kinni, kas see hullumeelsus on teeseldud, st ellujäämisstrateegia, või tõsine haigus. Roosimäe helge, veidi tõstetud olemine viitab hetkiti teesklusele — Mosside sugulane ja end funktsionaalselt Heino kasuemaks tituleeriv (aga ühtlasi noore Heinoga salaja magav) pereliige Luise (Lee Trei) räägib, et Raul „pööras segi”, kui sõda algas. Rauli teise vaatuse ajal jälgides läheb mõte vilksti vaheajal saali eksinud Tapa vanataadi peale. Mida tema nõukogude jälereaalsuses koges, kuidas kohanes? Militaarlinnas Tapal oli õhkkond tavapärasest vast veelgi kontrollitum, paranoilisem.
Toksilise kohanemise näidetena on laval miilitsa või KGB kaastöötaja, end alguses Elinale rahvuslasena esitlev Aleksander Kross (Sander Roosimäe teine, Raulile vastanduv kehastus). Jultunud, küüniline kohaneja, mitmekordsetes jutumärkides „võitja”, kelle aktiivne konformism võimaldab tal kasutada süsteemi pakutud õigust kogukonnakaaslasi vägivaldselt kontrollida. Näidend ja lavastus jätavad Aleksandri ameti ja staatuse ilmselt taotluslikult lahtiseks: ta sümboliseerib võimu anonüümsust ja kõikjalolekut. Aleksander ei kanna vormi, aga tema olekus, sõnades ja õigustustes elab režiim. „Las need tiblad panevad oma uued majad püsti, meie sööme end nagu vamm sinna sisse ja varsti läheb kõik niiviisi hallitama, et nemad ei saa siin enam elada,” praalib ta Elinale. Kaeviku salajase laululinnu kurba lõõritamist pealt kuulnud Aleksander soovib Elinat assimileerida: see tuleb otsesõnu välja näidendi esimeses episoodis, kui ta püüab veenda Elinat endale naiseks tulema. Tema eesmärk ei ole ainult seksuaalne või isiklik, vaid ka rahvuslik, ideoloogiline: teha Elinast „õige eestlane”. Ta kasutab rahvuslust põhjendusena, et õigustada oma üleolekut, agressiivsust ja kaastööd repressiivse süsteemiga. Tema rahvuslus ei ole kaitsev ega hooliv, vaid eksklusiivne, ründav, võõravihane. Õige pea muutub see ettekäändeks, millega õigustada seksuaalset survet, pealekaebamist ja psühholoogilist vägivalda. Aleksander jälitab Elinat pärast ülekuulamist ja pakub talle „abi” günekoloogilise tõendi muretsemisel ehk süütuse kaotamisel. „See jääb meie vahele. Keegi ei saa teada… Viis minutit ja unustatud.” Elina lükkab vägistamist üritava kiskja eemale ja põgeneb.
Lee Trei Luise on rõhutatult melodramaatiline tüüp, femme blessée (haavatud naine), kes käitub printsiibil „kui mina ei saa Heinot, siis ei saa teda mitte keegi”. See dramaturgile vajalik tegelane muudab loo suunda, põhjustab konflikti, vihjab võimudele Heino ja Elina abielu fiktiivsuse kohta. Luise pole „paha”, ta on repressioonide ohver, kes on ilmselt ebateadlikult asendanud sõjavalu täiskasvanud naise ja poisiohtu pereliikmest mehe vahelise keelatud armastuse valuga. Ta püüab noorte abielu takistada, maskeerib oma armukadeduse moraalseks mureks.
„Süütu” portreteerib seega väga erinevaid kohanemise mehhanisme. Nõukogude ajal, aga ka tõenäoliselt kõigis teistes repressiivsete valitsuste all elavates ühiskondades, oli pealekaebamine tööriist isiklikeks arveteklaarimisteks.
„Ma olen vana. Ma olen kole ja paks. Ma haisen. Eks ole, haisen ju? Ma tean küll, see on surma hais. Miks sa peakski minu juurde tulema, kui tema siin on?” karjub oma tundeelu ja surmahirmu üle kontrolli kaotanud pulmarikkuja armukadedushoos Heinole. Kui päev varem nähtud „Rahamaas” tehti kõik, et hiilgaslikus kammivabrikus ei tekiks kordagi kohmetustunnet, et tähelepanu oleks iga sekundi võimalikult hästi hõivatud, siis „Süütu” algab kohmetu koorilauluga ja lõpeb veelgi kohmetuma alastiduetiga. Elina ja Heino alastistseen võtab hinge kinni, aga mitte seetõttu, et laval on riieteta inimesed ja et see oleks kuidagi ropp, vaid et Tapa räämas raudteejaamas hetkeks elustatud ühiskondlik jälereaalsus muudab nende alastuse eriti haavatavaks. See on kahe süsteemiohvri eriliselt kohmetu, unenäoline ja haavatav alastus, millest igasugu seksapiil on välja represseeritud.
Kohmetusel on teatris oluline ja mitmekihiline roll: selle esinemine pole alati naeruväärne, viga või nõrkus. Priit Põldma „Süütu” tõestab, et haavatavus võib olla tõhus dramaturgiline ja psühholoogiline tööriist. Julgelt naeruväärsusega flirtiv, aga sügava haavatusena mõjuv kohmetus rikastab mängu, kasvatab pinget ja tekitab vaatajas samastumisvõimalusi, juhatades nii näitleja kui vaataja sügavama emotsionaalse või intellektuaalse reaktsioonini. Sellist kohmetuse sügavust näeb „Süütus” igas rollis.
