„Romula ja Julia”. Lavastajad: Henrik Kalmet ja Paavo Piik. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskujundaja: Revo Koplus.Helikujundaja: Raido Linkmann.Eriefektide autorid: Rinald Kodasma ja Kersti Jaani. Masinate juhid: Romeo — Neimo Nurmet, Julia — Maario Tammsalu, Tybalt — Karl-Toomas Tammeleht, Mercutio ja Fortinbras — Meelis Kaas, Sinjoore Carburetti — Jevgeni Rabkov, Sinjoora Carburetti — Sander Vanatoa, Samson — Hendrik Vahimets, Krahv Paris — Mark Rabkov, Jutustaja — Aleksandr Kozlov, Heeroldid — Kaido Niin ja Mihkel Joon ja Postituvi — Tõnis Lattik. Kinoteatri esietendus 29. VII 2025 Rummu karjääris.
Kontekstid
Välispoliitika kõrval on viimase paari aasta kõige aktuaalsem küsimus ilmselt tehisintellekti ülikiire areng — teema, mis on läbi jooksnud ka mitmest Teater. Muusika. Kino numbrist. See puudutab otseselt ka loomeinimesi, sest kahjuks kipuvad generatiivsed teksti- ja pildirobotid üle võtma ka kunstnike töö. Näitlemine on sellest protsessist olnud esialgu üsna vähe puudutatud ning teatrinäitlemist tehisintellekt esialgu ehk ei ohustagi. Ometi on põnev spekuleerida, kas teatris on võimalik näitlejat millegi vastu või kuidagi välja vahetada. Juba aastal 2010 nägin Jaapanis lühilavastust, kus näitleja pidas dialoogi oma robotteisikuga ja ainuke märk masinast oli roboti mehaaniline silmapilgutamine. Kinoteater otsustas samuti selle väljakutse vastu võtta ja tuua lavale tegelastena ainult masinad. Inimtööjõudu see küll ei välistanud, kuid sellest hiljem.
Pidasin nõu teadusartiklitel põhineva Scopus AIga, küsides talt infot tehnoloogilise teatri kohta. Ta vastas väga üldiselt, et tehnoloogia on teatris läbi aegade olulist rolli mänginud, ning juhatas mind siis kohe intermeediumliku ja digitaalset tehnoloogiat kasutava teatri juurde. Sellest mul siiski abi polnud, sest Kinoteater tugines oma lavastuses eelkõige raudvarale (kus kindlasti on ka digitaalne komponent). Sest nagu lavastuse pealkirigi viitab, on üks tegelastest või siis hoopis tegevuskoht Romula, autolammutuskoda või autode surnuaed. Põhjusi, miks autod romulasse jõuavad, võib olla mitmeid. Kõige tavapärasemad põhjused on siiski masinate kulumine ja vananemine ning liiklusõnnetused. Masinad jõuavad „Romulas ja Julias” romulasse ehk Rummu karjääri mõlema tagajärjel ning osa autovrakke ongi seal juba enne etenduse algust — tragöödiaid on olnud ennegi.
Pealkirja teine viiteväli on muidugi Shakespeare’i tragöödia „Romeo ja Julia”, mis kujutab üht ebatavalist inimestevahelist „liiklusõnnetust” — kahe armastaja surma perekondlike lahkhelide ja valetõlgenduste tõttu. Shakespeare’i teoste lihtsustatud versioone on mitmeid, tuntuimad vist Adam Longi, Daniel Singeri ja Jess Winfieldi näidend „Shakespeare’i kogutud teosed” (Rakvere teatris 1996, Kuressaare teatris 2020) ja briti teatritrupi Forced Entertainment lavastuste sari „Complete Works: Table Top Shakespeare” (külalisetendused Kanuti Gildi SAALis 2017). Nende kolme lavastuse näitel võib üldistada, et millegipärast muutuvad Shakespeare’i näidendid, sh tragöödiad lühendades primitiivseks ja seetõttu koomiliseks. Kas sellist lühendamist-lihtsustamist peaks taunima? Kindlasti mitte! Kirjandusteostest on läbi kultuuriloo tehtud adaptatsioone peamiselt kahel eesmärgil: kas hariduslikke vajadusi silmas pidades või kultuurivahetusena ühest keelest, kultuurist, perioodist, žanrist või kunstiliigist teise. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem sellest, et kultuuriliselt ja sotsiaalselt olulised tekstid võiksid olla kättesaadavad ka arekeeles ehk lihtsustatud keeles ning seda mitte ainult lapsi, vaid ka näiteks erivajadusega inimesi või sisserändajaid silmas pidades. „Romula ja Julia” töötab muu hulgas ka sellise lihtsustava tõlkemehhanismina, tõlkides Shakespeare’i blankvärssides kõrgkultuuriteose nn rahvakeelde ning masinate kultuuri inimsuhete keelde.
Masinate keel
Kuigi 21. sajandil räägitakse palju antropotseenist ehk inimkesksest ajajärgust ja maailmapildist eemaldumisest, siis ometi kasutab inimene endast erinevate liikide (nt taimed-loomad) või esemetega (nt masinad) suhestumiseks antropomorfismi, projitseerides neile inimeste omadused ja eluviisid. Kuna „Romula ja Julia” lavastajad Henrik Kalmet ja Paavo Piik on võtnud aluseks Shakespeare’i tegelased, on antropomorfismi kasutamine lavastuse tõlgendusfiltina antud juhul ehk õigustatud. Seega ei kasuta ma artiklis fenomenoloogilist lähenemist, ei püüa tajuda masinaid kui asju iseeneses ega näidata oma (tegelikult olematut) tehnoloogilist kompetentsi, vaid uuringi masinaid kui inimtegelasi fiktsionaalses maailmas. Täpsemalt öeldes, kasutan semiootilist analüüsi, et uurida masinate väljendusvõimalusi ja kommunikatiivset potentsiaali.
„Romulas ja Julias” on laval 16 erinevat masinat, kes enamasti ei räägi verbaalses keeles, vaid hoopis tegutsevad ja kannavad publikule umbes ühe tunniga ette Shakespeare’i tragöödiast tuntud Romeo ja Julia loo. Lavastajad pole masinate ekspressiivsust ja publiku klassika tundmist üle hinnanud ja pakuvad vaatajatele loo mõistmiseks mitmeid õlekõrsi. Esiteks on palju abi elektroonilisest kavalehest, kus on masinate pildid koos tüübi, perekondliku kuuluvuse (Carburettid ja Motorettid), tegelasnime, moto ja tutvustusega. Näiteks: ralliveok Romeo (Motoretti), „Siin möllab vaen, veel enam armastus”, Capulettidega vaenujalal oleva Montecchide pere võsu, töölisklassi rebel kellele meeldib piire ületada. Teiseks kannavad masinad külgedel vastavalt kas Carburettide või Motorettide vappi/logo. Kolmandaks on tegevus jagatud stseenideks ning stseenid on varustatud lava külgedel olevate, teetöödel kasutatavate tabloode abil pealkirjade ja pealkirjadele vastavate liiklusmärkidega, mis koos loovad koomilisi kombinatsioone. Näiteks: „Carburettide ball” — kahesuunaline liiklus, „Romeo & Julia ilmuvad” — möödasõidu keeld, „Noored armunud” — lahtine killustik, „Mercutio lõpp” — umbtee jne. Neljandaks, lavastajad pole päriselt loobunud ka suulisest kommenteerivast tekstist, kuigi seda on imevähe. Kompaktlaadurist Jutustaja, kelles on ühendatud Koor, vend Lorenzo ja mitmed teised nn mõistuse häält esindavad tegelased Shakespeare’i näidendist, tegeleb oma tehnilistest omadustest tulenevalt peamiselt suhete silumisega, kuid kannab ette ka paar lühendatud-mugandatud monoloogi nii inglise kui ka eesti keeles.
Üllatav ja inspireeriv on lavastuse rollijaotus. Kujutasin peategelasi ette voolujooneliste sportautodena või siis vanade elegantsete Ameerika kabriolettidena, aga Kinoteatri lavastajad olid eelistanud praktilisemaid, sportlikke mudeleid, mis sobisidki karjääri ja romulasse paremini — Romeot kehastas ralliveok ja Juliat 4×4 pikap (masinatüüpide nimed on kavalehelt). „Raskekahurväe” moodustasid aga kopp (Romeo sõber Mercutio), piikvasar (Julia nõbu Tybalt), frontaallaadur (Tybalti sõber Samson), tuletõrjemasin (Julia isa, Sinjoore Carburetti) ja vaakumauto (Julia ema, Sinjoora Carburetti). Need etendajad olid küll kogukad ja jõulised, kuid kippusid vahetevahel üksteisega segi minema. Rahva lemmikud olid pigem kiired ja dünaamilised liinibussid (heeroldid) ja väike vapper puldiauto (postituvi). Täiesti teisest „ooperist” oli aga finaalis lavale sõitnud Hiina elektriauto BYD, „Hamletist” pärit Norra prints Fortinbras ehk Kõvakäsi. Kuid lisaks tegelastele kehastasid mõned masinad ka süžeelisi pöördeid, nagu näiteks südametega seguauto ja erekteerunud tõstuk Julia ja Romeo armuööd.
Ilmselt kõige efektsem ja üllatavam ongi etenduse algus, Tybalti ja Mercutio duell, millega markeeritakse kahe perekonna vahelist vaenu. Piikvasar ja kopp on nagu suured pikakaelalised dinosaurused, kes liiguvad aeglaselt ja kolinal edasi-tagasi ja üksteise ümber. Tybalt tõmbab oma nokaga kohe piiri maha ja selle žesti tähendus on sõnadetagi selge. Piikvasara võitlusvahendid on kopaga võrreldes siiski piiratud, sest Mercutio saab nii Tybalti territooriumile kruusa pilduda kui ka tema maha tõmmatud piirid ära kustutada. Kuid vaenutsemise käigus hukkub üks nimetu tegelane ehk sõiduauto kukub karjääri äärelt alla auku.
Kõige väljendusrikkamad ongi masinate nn žestid. Lisaks eelkirjeldatule mõjusid efektselt näiteks tuletõrjeauto Sinjoore Carburetti veepursked Romeo kire jahutamisel ja tema pagendusse saatmisel või hiljem pisaraid valades. Teised nutvad tegelased said seevastu kojamehed tööle panna. Romeo-Julia armustseenis keerutas südametega kaetud seguauto oma trumlit. Tulede vilgutamisega väljendasid Romeo ja Julia oma armumist esimesest silmapilgust. Selliseid näiteid võiks tuua veel mitmeid.
Kõnekad on ka masinate liikumismustrid. On selge, et kui Mercutio ja Tybalt, ninad vastakuti, edasi-tagasi liiguvad, on neil vastasseis, või kui algul Jutustaja ja hiljem Romeo nende vahele sõidab, siis püüab ta seda vastasseisu lahendada. On selge, et kui Romeo ja Julia külg külje vastas sõidavad, on nad nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt lähedased. Eriti pööraseid ja performatiivseid liikumismustreid teeb aga postituvi, kes suudab arendada suurt kiirust ning võtta ka äkilisi kurve.
Kuna suulist teksti lavastuses peaaegu pole, tõusevad seda enam esile kõik muud helid. Helikujunduses vahelduvad masinate helid muusikaga. Kavalehe andmetel on kasutatud muusikat Gounod’ ooperist ja Prokofjevi balletist „Romeo ja Julia” ning Luhrmanni filmist „Romeo + Julia” (heliloojad Nellee Hooper, Marius de Vries, Craig Armstrong). Valitud muusika on rõhutatult (melo)dramaatiline ja masinate helid, alates mootorimürinast, pidurivilinast, kolinast-lõginast kuni signaalini, rõhutatult argised, nii et üleminekud ühest režiimist teise on häirivalt järsud. Semiootiliselt on tähenduslik näiteks Romeo paarutamine mootorimürinal ja kummide vilinal Julia akna all, et oma armastatu tähelepanu pälvida, või Romeo-Julia autokõlaritest tulevad armastusteemalised ooperiaariad ja poplaulud, mis võivad signaliseerida nii nende tundeid kui ka muusikamaitset.
Kokkuvõtteks võib öelda, et lavastajad olid päris palju vaeva näinud masinate kommunikatiivse potentsiaali avastamise ja leiutamisega ning lavastus töötas selles mõttes hästi, kuid masinate väljendusvõimalused on piiratud ja võib-olla ammendatigi need selle ühe tunniga, mis lavastus kestis. Vaatajad olid igal juhul elevil nagu lapsed, kommenteerisid lavategevust ja aplodeerisid leidlike režiiliste lahenduste peale, mis näitab ka, et nad suutsid masinate keelt „lugeda”.
Kosmiline perspektiiv
Kui mõned mäletavad veel 2009. aasta „Augusti tantsufestivali”, kus Dominique Boivin Tallinnas Raekoja platsil lavastuses „Transports Exceptionnels” armatses ekskavaatoriga nagu võrdne võrdsega, siis „Romulas ja Julias” on inimeste ja masinate suhted pisut teistsugused. Tegelaste surma märgivad siin ilutulestikuraketid, süüte väljalülitamine ja juhi lahkumine sõidukist. Inimene on masina hing, vähemalt praegu veel on. Need hingede lahkumised on kaunid ja kurvad: juhid, töömehed tõstetakse suurde plaani, kui nad mööda mäenõlva üles taeva poole kõnnivad. Kui teiste tegelaste „hinged” lähevad taeva üksinda, siis Julia „hing” jõuab poolel teel veel Romeo kinni püüda. Sellega haakub äraspidiselt üks katkend Heathcote Williamsi poeemist „Autogeddon” (1991, tõlkinud Silver Rattasepp):
Kui mõni tulnukast Külaline
juhtub hõljuma paarisaja jardi kõrgusel planeedi kohal
võib talle andestada, kui ta arvab,
et autod on valitsev eluvorm
ja et inimolendid on mingid ambulatoorsed kütuseelemendid,
mis sisestatakse, kui auto tahab paigalt liikuda,
ja väljutatakse, kui nad tühjaks saavad.
Kurjakuulutav on tehnoloogia kiire arengu kontekstis lavastuse finaal, kui lavale sõidab vaikselt elektriauto BYD (võib-olla juba isesõitev, sest juhti ma läikivate klaaside taga ei näinud?), mis kannab ette Fortinbrasi monoloogi „Hamletist” inglise ja hiina keeles, kuulutades välja uue põlvkonna masinate valitsusaja. Kas see ongi inimkonna tulevik?
