Vaatamata sellele, et oled väga hea basskitarrist, valisid oma põhitööks siiski teatritegemise. Mida on sinu valikute tõttu muusikamaailm võitnud ja teatrimaailm kaotanud?
Minu teadlik elu algas, või õigemini lapsepõlv lõppes, 4. klassis, kui vahetasin kooli. Varem käisin Pärnus Vanalinna Põhikoolis, aga tahtsin minna Sütevaka Humanitaargümnaasiumi, sest seal õpetas Jaan Sööt kitarri. Lihtsalt tundus tore, varasemat seost muusikaga ei olnud. 4. klassis ühel spordipäeval rääkisin ka klassikaaslastele, kui äge oleks Sütevakas kitarri õppida. Järgmisel päeval kutsus direktor mu vaibale ja ütles, et ma ei tohiks rääkida oma klassikaaslastele sellistest võimalustest, muidu lähevad kõik meie koolist ära. Sel hetkel saigi mulle looming tähtsaks, kuna mõistsin, et looming saab midagi murda, muuta reaalset maailma. Varem tundusid täiskasvanud inimesed koolis mulle täiesti respektaablid — kuid siis järsku hakkasid kartma ja kutsusid 4. klassi poisipõnni vaibale ainult sellepärast, et rääkisin sõpradele, et kusagil on võimalik muusikat teha!
Täpselt sel aastal, kui ma Sütevakasse läksin, lõpetas Jaan Sööt seal töötamise. Mul ei jäänud muud üle, kui läksin Pärnu Muusikakooli, mis mulle eriti ei meeldinud. Mina olin siis 11–12-aastane ja käisin 5–6-aastastega koos solfedžot õppimas. Minu esimene õpetaja oli Ann-Liis Aniko, Helmut Aniko tütar. Talle ei meeldinud konkursside pärast muusika tegemine, ta pidas oluliseks koos mängimist. Võib-olla tuleb selline suhtumine basskitarrist, igal juhul ei pidanud me kunagi silmas ei võistlus- ega võitlusmomenti, pigem oli musitseerimine eneseväljendusvorm. Alguses tahtsin ikka kitarrierialale sisse saada, aga pärast katseid helistati ja öeldi, et katsed läksid väga hästi, kuid kitarri tahab nii palju inimesi mängida, bassi seevastu ei taha keegi. Nii see kõik algas. Käisin ka jalgpallitrennis, iga päev oli pärast kooli trenn ja muusikakool, koju jõudsin üheksa-kümne paiku.
Mis pärast kooli lõpetamist sai?
Ma ei lõpetanud Pärnu Muusikakooli, sest Ann-Liis läks ära. Jäid Erko Niit ja Laura Junson, kellega tegime koosmängu ja improvisatsiooni. Nende tunnid olid ainuke põhjus, miks ma tahtsin veel muusikakoolis käia. 11. klassis tegin pausi, kuna mind ei huvitanud tunnistus. Mind huvitas ise loomise ja avastamise pool. Olin kuulnud ka õuduslugusid sellest, et paljud pillimängijad käisid ühe aasta Otsa-koolis ära ja vahetasid siis eriala. See tundus mulle hirmus: et miks üldse tegelda muusikaga kaheksa aastat ja siis visata kõik minema. Kui muusikakoolist ära tulin, hakkasin ise kõiki teisi pille juurde õppima. Tegin koos Frederik Küütsiga poistebändi Beyond Beyond, mille tõttu hakkasime palju Tallinnas käima. Pärast keskkooli tundus loogiline minna Otsa-kooli. Mihkel Mälgand oli mu bassiõpetaja. Mulle väga meeldis pilli mängida, vahet ei olnud, mis žanris. Juba esimese aasta lõpus mängisin nelja lõpetaja eksamil. Otsa-kooli ma aga ära ei lõpetanud, taas ei huvitanud mind see paber.
Kuidas siis juhtus, et astusid hoopis EMTA lavakunstikooli?
Plaan oli pärast teist aastat minna hoopis Inglismaale Manchesteri ülikooli muusikat õppima. Ülikooliga oli kõik räägitud, aga samal märtsikuu päeval, mil pidin lendama, pandi Eesti riik koroona pärast kinni. Enne seda oli mul tohutult mänge, näiteks 2019. aastal mängisin viiekümne seitsmes pulmas. Lisaks kontserdid kooli bigbändiga, muud koolibändid, etendustebändid, telesaatebändid jne. Koroona lõpetas kõik selle ära.
Hakkasin endale uut väljundit otsima. Kõige banaalsemalt: kui nägin, et Jaak Prints võtab kursuse, siis mõtlesin, et ta ju ka jalkapoiss, äkki läheb seekord õnneks. Olin varem proovinud Petersoni kursusele, kuid ei pääsenud sinna.
On sul mõni lavastus, mis sind juba enne teatrikooli inspireeris?
Pärnus nägin Ivar Põllu lavastatud Mati Undi „Öös on asju”. See oli sõnulseletamatu. Käisin seda kolm korda vaatamas. Esimesel korral jäin magama, teisel korral nägin täiesti arusaamatuid inimesi laval ajamas täiesti arusaamatuid asju, kolmandal korral, kui nägin, et nad ikka veel teevad seda asja, avanes minu jaoks teatri uks. Ma ei osanud endale öelda, mis see on, aga see pühendumus võlus mind. Loomulikult lisaks kõik erinevad meediumid: seal oli muusikat, kino, kujutavat kunsti — kõik oli olemas. Aga ega ma olnud suur teatriskäija, ainult nii palju, kui klassijuhatajad vedasid. Lihtsalt raha ei olnud.
Aga kui nüüd ikkagi küsimust korrata: mida on sinu valikute tõttu muusikamaailm võitnud ja teatrimaailm kaotanud?
Minu jaoks ei ole see võitlus, loomingulises maailmas ei saa keegi võita ega kaotada. Muusikas on olemas helilained, mida saab suunata klassikalise muusika maailma, nagu Tormis või Pärt, või siis kanda need hoopis popmuusikasse, nagu Michael Jackson või Britney Spears, tuum on sama.
No sõnastame siis nii, et muusikamaailm võitis selle, et seal ei tuuselda ringi inimene, kes ei sea žanre hierarhiasse?
Ma endiselt tuuseldan seal ringi. Punkte ei saa veel kokku lugeda.
Sa sisenesid teatrimaailma kõnekunsti kaudu, samahästi oleksid võinud sellelt pinnalt ka poliitikasse siseneda.
Jajah. Ma osalesin noorena kõnevõistlustel ja võitsin tiitli „Pärnu linna Kuldsuu”. See oli ühe ette valmistatud ja ühe kohapeal kirjutatud kõne esitamise konkurss. See ajendas mind kindlasti lavakasse proovima.
Seega, teatrimaailm ei saanud säravat geeniust, pigem ühe poliitiku, kes oma kõnelemisega käib ja tinistab inimesi ära?
Mulle ei ole tähtis olla väljapaistev inimene. Selleks, et terviksüsteem üldse püsiks, et mingidki ideed ringleksid, on alati vaja basskitarristi, keda keegi tähele ei pane ega mäleta. Ma tahan olla vereringe, ei pea olema nahk või silmad. Pealekauba on basskitarr harva meloodiapill, ta võib olla rütmipill, aga alati määrab ta akordi.
Miks on akord nii tähtis?
Sest see on kooskõla. Teater on üksiüritamise vastand. Ei saa minna üksi lõpuni välja, sest kurnad end ära. Teatris on sama tunne mis jalgpalliväljakul: kõik ei saa olla ründajad või ainult väravavahid või kaitsjad. Peab olema tasakaal ja koostöö kahe vastandliku elemendi vahel.
Millisel kohal sa mängisid?
Olin väravavaht.
Oleksid võinud ju olla hoopis keskkaitsja?
Tore, et sa nii ütled. Kaks kuud tagasi mõtlesin, et tunnen ennast kui kesk-poolkaitsja, kes vahendab palli kaitsjalt ründajale, teeb esimese nihke, et üldse hakkaks mingi rünnak toimuma. Väravavahina meeldis mulle see, et terve plats oli näha. Söödumängu on eriti ilus vaadata.
Muusika iseenesest on puhas füüsika, seal pole justkui midagi ebamäärast. Samas saab sellega ka manipuleerida: Priit Pajusaar toksib heliredelit ülespoole ja siis allapoole tagasi, teeb vägeva arranžeeringu ümber, ja hitt on sündinud. Juhan Viiding ütles oma luuletuses teatri kohta „seal majas petta pole võimalik”. Tegelikult on ju kõik, alates lavavõitlusest, markeerimine ja võltsing. Kas sa märkasid suuri erinevusi kunsti toimimises, kui tulid muusikast teatrisse?
Kunsti toimimises erilist vahet ei ole. Kui toimib, siis toimib ja kui ei toimi, siis on vaja midagi teistmoodi teha. Võib-olla muusikas on lihtsam olla iseenese kuulaja kui teatris. Ma ei mäleta, kes seda ütles, et pane näitleja peegliga ühte tuppa ja tal ei hakka kunagi igav. Mulle tundub, et muusikuga on samamoodi siis, kui ta pilliga ühte tuppa panna. Tulemused või tagajärjed on lihtsalt erinevad.
Kui muusikute kunsti vahendab enamasti mingi instrument — sa saad selle taha peituda —, siis teater on kuidagi isiklikum ja puhtam: inimene ise peab kõike oma kehaga tegema.
Teatris on ka instrumendid. Need on abstraktsed, näiteks tähelepanu. Me tuleme kokku, vahet pole, mis põhjusel, mis kellaajal ja mis hinna eest, ja meie tähelepanu on kontsentreeritud. Kui oleme kokku tulnud, siis millise ühisosa me leiame, mida märkame koos, mida eraldi, just see hetk huvitab mind. Minu jaoks on see hetk eriline. Lõpuks ajab ju igaüks oma asja taga, kasutades instrumente, mis tal käepärast on. Mõnda teatrihariduseta inimest on mul palju huvitavam vaadata, kuna ta saab pilli esimest korda kätte.
Kui püüda veel võrrelda elu ja kunsti, siis vahel tundub, et teatris lihtsustatakse, iga reaktsioon on puhastatud ja põhjendatud: „Ta teeb seda sellepärast, et…” Päriselus oleme ju igal hetkel ootamatuste ees, iga pisiasi on üllatav. Targutame ja põhjendused leiutame endale tagantjärele. Kuidas te väldite teatris neid otseteid, mida vahel kipume nimetama tehnikateks?
Minu meelest ei ole kunstil ja elul suurt vahet. Ma ei mõtle, et elu on mingi žest või Spiel, pigem seda, et mu pea on nii laval kui elus alati ühendatud kehaga. Igal hommikul tulen ma siia Von Krahli teatrisse just nende inimestega kokku saama, just neid asju ajama. Tehnikad on selleks, et need ära õppida ja neid loomisel kasutada. Minu jaoks ei ole olemas valesid noote, on vaid vähene enesekindlus. Kui inimene raiub mingit „vale” tehnikat järjest ja järjest, siis sealt kasvab välja mõni uus asi. Kas või kohtumine publiku vastupanuga.
Millised valikud olid sul lavaka lõpus?
Jaak tegi oma tööd väga hästi, igal meie eksamil olid teatrijuhid ja kõik lavastajad, kellega me töötasime, kohal ja selle tulemusel oleme kõik teatrites. Selline mingis mõttes koos kasvamine ja minemine. Seega, pärast kooli olid mul väga head kaardid käes. Pakkumisi oli Draamateatrist, Tartu Uuest Teatrist ja Linnateatrist. Ei oska öelda, et kui kuskil üks või teine asi oleks ära muudetud, et kas siis oleksin läinud mujale. Tol ajal hakkasid ju levima uudised, et Von Krahlil ei ole enam truppi ja hakatakse pille kokku pakkima. Kui tuli valiku aeg, siis oli Von Krahl parajasti surma minemas ja seega täiesti vaba. Tahtsime selle trupiga ühiselt midagi teha ja kus siis veel kui mitte Von Krahlis. Hakkasime küsima ja rääkima ning nüüd oleme siin. See, et saime ise midagi algatada, oli võtmemoment. Meie majas on initsiatiiv selle käes, kes selle võtab. Ükski institutsionaalne tiitel meid ei piira ega takista. Nii nagu „Näljaga” oli: tulevad Riste ja Elo, ütlevad, et neil on näidend, ja mina saan öelda, et meil on ruumid. Ja asi saabki tehtud.
Ainult mööbli ümbertõstmisest ei piisa, sellest ei tule uut hingamist. Lahtine seis, mis Von Krahlis oli ja on, on minu jaoks ainuvõimalik tee. Peab, peab, peab tegema ja algatama. Isegi kui kõik see asi läheb untsu, saab hiljem öelda, et me vähemalt proovisime.
Von Krahlil on aatelise avangardteatri kuvand, mis siis, et ka Jalaka ja Ulfsaki avangard on võib-olla juba vanade meeste avangard. Poliitikas võib jääda mulje, et enam ei ole liidreid ja väärtusi, eriti midagi ei taheta saavutada, on ainult diilid, kuid võib-olla ongi see tänase poliitika olemus, see, mis on õhus. Mis on teie jaoks praeguse avangardi väljakutse, kas avangardmõttel on mingid muud suunad kui Von Krahli algusaegadel?
Sellise imagoga ei oska ma midagi peale hakata. Muidugi on Von Krahlil oma imago, aga inimesena, kes siia toimetama tuli, oskan nimetada vaid seda, et teeme autoriteatrit ja autori positsioonilt. Vaadates meie teatrirahva keskmist vanust ja võrreldes seda teiste teatritega, siis on see noor. Vähemalt trupi mõttes. Mida see tähendab?
Ma saan aru, et kuulus saksa avangardteater Showcase Beat Le Mot tuleb teiega lavastust tegema. Kas on vaja kutsuda külla vanad avangardipeerud, nad on ju eilne päev?
Nad võivad vabalt olla eilne päev sinu jaoks, Kaja, aga minu jaoks on nad tüübid, kes olid kolmkümmend aastat tagasi mingis mõttes samas kohas, kus meie oleme praegu. Tähtis on kohtuda sarnaselt mõtlevate inimestega, kes on Von Krahlis ka varem loonud ja kogenud midagi sarnast, nagu meie praegu kogeme. Meie tulime siia, aga kõik on tehtud. Kõik on nähtud. Kõik noodid ammu ära mängitud, aga muusikat teeme ikka.
Mis plaanid teil veel on?
Majas toimub palju. Lähen esietendusi pidi: Elle Viiesel tuleb augusti lõpus „Enigma”. Järgmisena esietendub Ulfsaki ja trupi ühistöö. Samal ajal, kui meie esietendame Berliinis SBLMi, teeb Triin Ruumet meil ühe lavastuse. Johhan Rosenberg teeb lavastuse meie trupiga. Lisaks on õhus asju, mida veel ei avaks. Me jätame endale alati ruumi selleks, et kui on mingi idee, mis tekib spontaanselt, siis saab ka selle ellu viia. Me ei ole suur laev, me oleme laevuke.
Kas need on elektroni või Krahli lavastused?
See pole tähtis. Elle Viiese „Enigma” on sügisel esimene esietendus meie majas.
Kas siis elektroni ja Von Krahli kohtumine on rohkem administratiivne küsimus?
Meil on siin umbes neljakümnest kunstnikust koosnev kogukond, kes ajab oma asja. Me tahame koos asju teha. Näiteks minul algas super hea koostöö Hendrik Kaljujärvega alates „Missast”. Aga me ei suhtle omavahel kui elektroni ja Von Krahli inimene. Me tõesti ei loe protsente, kui palju üks või teine institutsioon täpselt panustas. Meil on kogukond inimesi, kes on siia alati oodatud. Initsiatiiv on nende käes, kes selle võtavad.
Alati peab ka küsima, kes selle peo kinni maksab.
Täpselt selle pärast läksin ma ka näitlejate liidu juhatusse. Tahaksin teada, kas üldse on midagi võimalik teha. Siinkohal tahan tervitada Maike Londi ja tükki „10 matka kohtadesse, kus midagi ei juhtu”. Tahaksin ise olla laua taga, kohtuda inimestega ja aru saada, millega üldse tegeletakse. Ma tahan proovida ise mõnda diili sõlmida, nii nagu see tänapäeval käib. Kui saadetakse pikalt, siis saadetakse. Ma vähemalt proovisin.
Mind kummitab — ja see annab ka uuele hooajale perspektiivi — Jörgeni mõte, et kurat, te olete siin Von Krahlis nii lahedas kohas, kuna te pole palgal, te saate kõigile, isegi oma teatrile keskmist sõrme näidata. What you gonna do. Meil on siin radikaalne vabadus, mis kaasneb palgatusega. Ja asi ei ole
ainult meis või Von Krahlis, kultuur vajab vabakutselisi, kes ei kardaks mõelda ja asju välja öelda, kellel oleks tahe ja ka võimalus neid teostada. Seetõttu on siin majas ka elektron ja nende inimesed, kes soovivad hoolimata kõigest lihtsalt teha.
Näiteks filmi „Pikad paberid” on teinud peamiselt inimesed, kes on täielikult vabakutselised. Anti küll kulkast mingi auhind, aga meie naersime selle üle: et peaks kiiresti uue filmi tegema, et sõbrad saaksid palka.
Kus sa viie aasta pärast oled?
Täpselt viis aastat tagasi tahtsin minna Inglismaale muusikaülikooli ja nüüd olen Von Krahli terrassil. Neljakümneselt tahan filmi teha. Need viisteist aastat, mis siia vahele jäävad, on kindlasti seotud selle filmiga.
Kas sa oled selline mees nagu Mart Sander, kes ise mängib, filmib, lavastab ja teeb ka muusikalise kujunduse?
Ma tahaksin olla vereringe. Kui sa mulle otsa vaatad, siis sa ei näe mu verd, aga ilma selleta mind ei ole. Minu ideaal on kaduda kunsti sisse ära. Selle tunde sain ma kunagi muusikast ja nüüd otsin ka teatrist seda kadumise võimalust. Ma tahan minna mööda sellest isikukultusest. Mina ei ole tähtis. Tähtis on teos. Aga jah, igast asju tahaks kogu aeg.
Aga isiklikus elus viie aasta pärast?
Hetkel ostame elukaaslase Martaga korterit. Ma ei tea, hetkel on Martal stabiilne kuupalk ja ise tegin korteri jaoks reklaamiotsi. Saame hakkama. Meie valdkonnas on elukaaslane ja tugivõrgustik ülioluline.
Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK
