„Juulikuu lumi”. Lavastaja: Juhan Ulfsak (külalisena). Dramaturg: Eero Epner (külalisena). Kunstnik: Kairi Mändla (külalisena). Kostüümikunstnik: Kärt Hammer (külalisena). Helilooja ja muusikaline kujundaja: Astra Irene Susi. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Osades: Kadri Rämmeld, Jaan Rekkor, Nils Mattias Steinberg, Priit Loog, Astra Irene Susi, Ülve Rabbi ja Tarmo Jürgens. Esietendus 13. VI 2025 Endla Küünis.
Pärnu Endla on vahetevahel toonud suvelavastusi välja hoopis siseruumides ja see episoodiline sisesuvelavastuste traditsioon on osutunud kunstiliselt viljakaks. Nad kuidagi oskavad leida suveks saalidesse mängulaadi, mis narrib ja seeläbi puhastab hooaegade vaheajal ka teatriruumi ennast. 2022. aasta mais esietendus näiteks suures saalis Maksim Gorki „Suvitajad” (lavastaja Ingomar Vihmar), mis pilkas lisaks suvitamisele ka vene klassika etendamise traditsioone.
Selle hooaja sisesuvelavastuses „Juulikuu lumi” keskset rolli mänginud Priit Loogi nimetas Pille-Riin Purje oma Gorki-arvustuses „laia pintslitõmbega portreeks tšill-grill-jõmmist”. „Juulikuu lumes” on Loog samuti tšill ja ka jõmm, aga mitte harrastusgrillmeister, vaid hoopis elukutseline automehaanik, kes poliitilise teatri etenduse (Endla näitlejad pilavad „Juulikuu lume” algul Pärnu poliitikat) oma kommentaaridega katkestab, sest pole nähtuga rahul. Tekkinud dialoogist laval olijatega rahulolematule teatrikülastajale ei piisa, ta haarab relva (mis teeb ka mitu kuratlikult kõva pauku), et saada õigus ise lavastada.
Olgu etteruttavalt öeldud, et seda, mida automehaanikust teatrikülastaja Priit relva ähvardusel lõpuks lavastab, ei tahaks vist keegi vaadata (amatöörlik seebiseriaali imitatsioon). Aga Priidu viha on sama õiglane kui pime, sest etenduse alguses nähtav Pärnu ühiselu pilav poliitteater on tõepoolest halb.
„Oi kui palju teid on,” ütleb Kadri Rämmeld etenduse alustuseks publikule. „Täitsa nagu meeleavaldus kohe. Mina olen lihtne inimene. Kui te lubate, siis mingis mõttes olen ma nagu teie. Ja siin ei ole ma ka praegu mitte sellepärast, et kedagi hukka mõista. Ma arvan, keegi pole tahtnud tegelikult halba. Lihtsalt… asjad on kuidagi väga valesti hakanud minema siin Pärnus.” Eesti poliitilise teatri ämmaisand Eero Epner justkui tögaks näidendi esimeses kolmandikus oma endise koduteatri NO99 pärandit.
Autoiroonia — enda üle nalja tegemine, iseenda nõrkuste või positsiooni naeruvääristamine — on lavastuse läbiv motiiv. Kõik teevad end lolliks, ka publikule antakse see võimalus. Publikust jõhkralt etendust segav automehaanik Priit on kui elav etteheide eesti teatripubliku vähesele agentsusele (näiteks Saksamaaga võrreldes), kuulekusele, lihtsale mõjutatavusele (mis muu hulgas väljendub sagenevas püstiaplauside harjumuses).
Juba Antiik-Kreeka teater oli otseselt seotud demokraatliku linnriigi eluga: tragöödiad ja komöödiad olid osa polis’e festivalidest, kus publik oli ühtaegu kodanikkond, kes kogunes arutama oma eksistentsiaalseid ja poliitilisi küsimusi. See oli mõnede mõtestajate arvates olemuselt avalik koosolek. Bertolt Brecht rõhutas, et teater peab looma ühise arutelu ruumi, kus publik käitub pigem kui kriitiliselt mõtlev kogukond, mitte passiivne vaataja. Antonin Artaud tahtis lõhkuda lava ja publiku vahelise piiri, et publik kogeks end kogukonnana, isegi massina, kes on sunnitud reageerima. Jacques Rancière on kirjutanud emantsipeeritud vaatajast, rõhutanud publiku võimet moodustada poliitiline kogukond — vaatamine kui ühine poliitiline praktika, mitte passiivne tarbimine. Eestlasest on need käsitlused mööda läinud, kuigi äratuskatseid on olnud. Meelde tulevad NO99 korruptsiooni paljastav linnaekskursioon-etendus „Tallinn — meie linn” ja VAT Teatri interaktiivsed lavastused, nagu „Klammi sõda” ja „Vivaarium”; näiteid on mõistagi veel.
Kui keegi teeb end meelega lolliks (st näitab oma nõrkusi, teeb nalja enda üle, ei püüa paista täiuslik), siis see on heal juhul eneseteadlikkuse märk. Eneseteadlikkus on üks tarkuse tunnuseid. Tõeliselt rumal inimene ei näe põhjust enda üle nalja visata — tal pole distantsi iseenda ja oma käitumise suhtes. Sellise distantsi tekitamine näib olevat juba Eero Epneri teksti sisse kirjutatud, rääkimata Juhan Ulfsakile omasest teatrilaadist (mis hõlmab nii tema näitleja- kui lavastajatöid).
„Juulikuu lund” vaadates tuli meelde Eestis korda viis lavastatud Samuel Becketti „Krappi viimane lint”. Epner ja lavastaja Juhan Ulfsak justkui sooviksid tekitada võõritust, nagu Beckettki, oma varasemate poliitilis-esteetiliste publikuvõimestamise ambitsioonide suhtes. Pärnu-kriitiline poliitiline teater mängitakse laval maha justkui vana Krappi krabisevalt-kahisevalt lindilt. Ainsana südamliku ja siiralt publikutundliku näitlejahoiaku säilitanud Kadri (Rämmeld) hoiab „poliitilise” sisuga plakatit („Suured metsad ja karulaaned”) hingestatud ilmel, samas kui trupi ülejäänud, panetunud liikmed, kes on ilmselgelt väsinud ühiskonna peegeldamisest, käivad laval tööl, isegi uskumata, et nende pingutusest midagi muutub.
Jah, enese lolliks tegemine võib olla tarkuse tunnus, kui see tuleb teadlikkusest ja eneseirooniast, mitte alaväärsusest. See tähendab: „Ma ei võta end liiga tõsiselt, sest ma tean, kui väike osa ma olen suurest tervikust.” Vormiliselt ongi „Juulikuu lume” lavastuslikuks eripäraks saali ja lava terviklikkus. Kaja Kann ütles Teater. Muusika. Kino podcast’i „Teatrivaht” juulikuu saates, et tema meelest ei lõhkunud Kadri Rämmeld ega teised tema eeskuju järgivad näitlejad otse publikusse näideldes „neljandat seina”, ja mu enda vaatajataju oli samasugune.
Neljandaks seinaks peetakse kujuteldavat seina publiku ja näitlejate vahel. See loob illusiooni, et vaatajad justkui piiluvad salaja tegelaste ellu, ilma et need sellest teadlikud oleksid. Sel ebateadlikkusel ei lastud „Juulikuu lumes” tekkidagi, lavareaalsus lekkis juba enne Priidu etendusse sekkumist saali. Rahulolematut vaatajat mänginud Priit Loogi istumine publiku seas omamehestas Küüni teatriruumi.
Vahelduseks on pinge välja laskmine teatriruumist tervistav, kuigi „Juulikuu lume” etenduse ajal kaasnes selle võttega ka argine, talumatu igavus-kohmetus. Juhan Ulfsak on ka varem näidanud, et ei karda oma lavastusi õhust tühjaks lasta. Draamateatris lavastatud Pasolini „Teoreemi” algus oli samuti talumatult-sihilikult hapnikuvaene. Tookord imes selle hapniku Draamateatri suurest saalist välja „Juulikuu lume” staar Jaan Rekkor.
„Kui te „Teoreemi” teete, siis laval ei ole ju Jaan Rekkor, vaid Paul?” küsis Andrus Karnau paar aastat tagasi Postimehe intervjuus Jaan Rekkorilt. Rekkor vastas toona sümpaatse lihtsusega: „Ikka on. See on lõputu filosoofiline küsimus, aga kas meid huvitaks vaadata, kuidas abstraktne Paul mõtleb. Ma ei ole kindel, kas Jaan Rekkor on inimeste jaoks huvitav, aga kui ma lähen teatrisse, siis mina tahan näha, kuidas näitleja oma mõtteid mõtleb.” See, kuidas Rekkor „Juulikuu lumes” iseennast mängib ja end ka dramaturgil peegeldada laseb ( Nils Mattias Steinberg: „Ma ei jaksa enam. Vaadake Jaani — stuuporis jälle. Proovi jõuab pool tundi teistest hiljem. Hea, kui üldse jõuab — tuleb haltuuralt, läheb haltuurale, aga mina olen hambaharjaga lavalaudu pesnud!”), tekitab respekti nii kogenud näitleja kui näitlejakutse vastu.
Jaan Rekkori nagu iga teise pikka aega edukat lavakarjääri teinud näitleja puhul kerkib paratamatult üles lavalise pehastumise küsimus. Sõna otseses mõttes viitab pehastumine bioloogilisele lagunemisele. Kujundlikult tähendab see aeglast lagunemist, väsimist, tuhmumist, kus näitleja väline vorm veel kestab, aga sisemine elujõud on kadumas. Teatris võib see väljenduda selles, et näitleja kaotab värskuse ja pingestatuse. Mõned lavastajad ongi kasutanud seda teadlikult esteetilise võttena: lagunemise ja kulumise poeetika laval. Ulfsak jätkab seda traditsiooni.
„Juulikuu lumes” kooritakse Rekkori pehastumus verilihale. Tabasin Rekkori resignatsioonis meetodit, sihiliku kuhtumise katsetust, olukorda, kus näitleja nõrgub iseendast läbi nagu sõelast, saades seeläbi ausamaks, tihedamaks, õilsamaks.
Tema tegelaskuju on lavareaalsusse kapseldunud, nelja seinaga teatriakvaariumis marineeritud näitleja: „Kuule, hea mees. Saa palun aru: teatris on igaühel oma roll. Mina olen näitleja, mina näitlen, minu koht on laval ja isegi kui ma teen iga kord täpselt samamoodi, siis pole see kunagi samamoodi ja isegi kui on samamoodi, siis on see „samamoodi” ikkagi huvitavam kui see, kui ma teeksin teistmoodi. Ja tema on inspitsient, tema koht on lava kõrval. Väga tähtis koht, aga ikkagi kõrval.”
Epneri autoirooniline röntgen andis Rekkori resignatsioonile laval justkui uue kunstilise raami ja tõi rambivalgusse ka teatris tihti nähtamatu ja näljapajukil vireleva tegelase — inspitsient Astra (Astra Irene Susi). Astra jaoks on vaataja Priidu mäss kõige rohkem päris, kõige ohtlikum, sest tema jaoks on teater ise üdini päris, ta on sinna end ära kaotanud, teatrimasinas vaat et orjastatud ja aktsepteerinud vaikides selle sisemisi hierarhiaid. Astra Ireene Susil on seda rolli turvaline kanda, sest Endla laval on ta viimasel ajal olnud kõike muud kui nähtamatu. Nauditaval tõusutrajektooril näitlejanna, kes on ühtlasi lavastuse kaaslooja helilooja ning muusikalise kujundajana.
Ühtlasi on Priidu mäss inspitsient Astra jaoks kõige suurema vabastava potentsiaaliga. Noorema põlvkonna näitleja Nils (Nils Mattias Steinberg) on trupi liikmetest kõige eneseteadlikum, kuigi ka tema poliitilisuse-kontseptsioonis on eneseisolatsiooni (arrogantse valgustatud didaktilisuse) tunnuseid: „On teater, eks, ja siis on… maailm, eks. Ja meie asetame selle maailma ette peegli. Meie — maailm — peegel. Ja see on väga väga poliitiline. Väga väga tähtis, et me seda teeme. Et me puudutaksime sotsiaalseid valupunkte.”
Lavastus on inspireeritud Quentin Dupieux’ 2023. aasta komöödiafilmist „Yannick” — sealt on võetud pantvangisüžee, aga muus osas on Epner temaatikat laiendanud ja julgelt kohandanud ka Pärnu Endla oludele. Filmis oli võimalik näidata saalist sekkuvat vaatajat ja tema ohtlikkust märksa usutavamalt. Teatrisaalis seda korrata on keeruline, sest Loogi tunnevad vast kõik pärnakad, kuigi Loogile sekundeerivad episoodiliselt-ootamatult publikuteenindaja Ülve Rabi ja saali tagaossa varjunud teatritöötaja Tarmo Jürgens. Minu nähtud etendusel oli veel üks planeerimata kaasesitaja — Küüni vastasrõdul silmasin kohe etenduse alguses üht rahutut meest, kes ilmselt oli teinud seeni või hapet; ta tõusis aeg-ajalt toolilt, nühkis nägu, vahepeal nuttis, pomises midagi. „Miks mitte publikut mõnes tulevikulavastuses ka sedapidi jõustada,” mõtlesin teda huvitatult jälgides. Diip sekundant sobis „Juulikuu lume” üldisesse atmosfääri nagu elektrisäde katkisesse juhtmesse.
Ulfsaki lavastus flirdib trash-esteetikaga (Kairi Mändla legoklotsidest lavale seatud mini-Pärnu, mida veidi ka lõhutakse, võimendab seda tunnet). „Juulikuu lund” võiks ühelt poolt nimetada labaseks pohhui-teatriks, kus on äratuntavalt leierdatud Eero Epneri n-ö standard-prompt’e. Labane keel, roppused või grotesksed situatsioonid võivad aga olla mängitud rumalus — mask, mille taga peitub sügavam mõte. Kui looja „mängib lolli” või „labast” — nii nagu seda teevad „Juulikuu lumes” näitlejad Rekkor ja Loog, dramaturg Epner ja ka justkui üle käe lavastanud Ulfsak — paljastub tihti midagi, mida rafineeritud, ülevas keeles öelda ei saagi. Publik ärkab: „Ahhaa, teater ei olegi püha tõde, vaid mäng!” — ja just sealt algab kriitiline mõtlemine ehk tarkus ja just selles äratundmises sobrades leidsin (stiililt, mitte kvaliteedilt) kollasevõitu „Juulikuu lumest” jõustava seemne.
