Kammerooper „Põrmuline”. Helilooja: Liisa Hõbepappel. Libreto: Liisa Hõbepappel ja Eva Koldits.Lavastaja: Eva Koldits.Valguskunstnik: Kristiina Tang.Videokunstnik: Lucy Gohm. Helindus: Tammo Sumera.Psühholoogia-alane nõu: Kati-Riin Simisker.Vokaalnõu: Ryan Adams.Esitajad: ansambel U:, Nicholas Tamagna (kontratenor, USA/Itaalia/Saksamaa) ja Saloméja Petronytė (sopran, Leedu).Produktsioon: Liisa Hõbepappel, Eesti muusika päevad ja ansambel U:. Esietendus Viimsi Artiumis 10. V 2025.
Eesti muusikateatri viimase aja algupärase uudisloomingu võiks jagada suures plaanis kaheks. Esiteks väljaspool Eestit lavale jõudnud teosed: Jüri Reinvere ooperid „Minona” (Regensburgi teater, 2019), „Peer Gynt” (Norra Rahvusooper, 2014), „Puhastus” (Soome Rahvusooper, 2012), Helena Tulve ooper „Hundid” (sks k „Wölfe”, Mecklenburgi Riigiteater, 24. VI 2022). Väljaspool Eestit lavale jõudnud teostega puudub Eesti avalikkusel isiklik kokkupuude. Nii on nendega peamiselt tutvutud ajakirjanduslike kajastuste vahendusel (trükis ja mujal meedias). Helena Tulve ooperist sai väike huviliste ring kuulata valiku (väga erineva salvestustasemega ja põhiliselt ilmselt isiklikuks otstarbeks jäädvustatud) katkendeid ja helilooja isiklikke kommentaare ooperi saamisloost ETUKÜ aastakonverentsil „Muusikateater ja muusika teatris” 2023. aasta novembris Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, üritust modereeris Kristel Pappel. Ettekanne kandis pealkirja „Muusikateatri perspektiividest Helena Tulve dokumentaalses loodusooperis „Hundid” (sks k „Wölfe”, 2022)”.2 Samal konverentsil tuli vaatluse alla ka Tatjana Kozlova-Johannese ja Liis Kolle heliteatriteos „söövitab. tuhk” (2022). Teosest rääkisid Tatjana Kozlova-Johannes ja Liis Kolle.
Teiseks, Eestis esiettekandele tulevad muusikateatri teosed, mida võib omakorda jagada kaheks. Esiteks see osa teostest, mis valmivad ja kantakse ette olude kiuste, äärmiselt väikese rahastuse toel, tihti vaid üks(!), paremal juhul paar etenduskorda. Enamasti kipub tegu olema vabaõhuüritustega, millega kaasnevad akustilise heli võimendamisega seotud probleemid, napp prooviperiood ja muud mured. Näitena võib tuua maailma esimeseks lõunaeestikeelseks ooperiks tituleeritud Malle Maltise ooperi „Raasulapsuke” (esietendus 24. VIII 2024 Narva ooperipäevadel), mille tellis tagasihoidlike võimaluste ja väikese eelarvega Narva ooperipäevade festival. Esiettekandele jätsid tugeva jälje puudulikud ressursid ja muud olustikulised piiravad mured. Artikli kirjutamise ajal on teada, et ooperist on kavas veel üks ettekanne augustis 2025. Samuti võib siin näiteks tuua 2022. aasta EMPil esiettekandele tulnud Tatjana Kozlova-Johannese heliteatri lavastuse „söövitab. tuhk” (esiettekanne 23. IV 2022 Theatrumis), mis tuli samuti vaatluse alla eespool mainitud konverentsil. Teosest rääkisid Tatjana Kozlova-Johannes ja Liis Kolle. Lavastuse saamisloo kohta on nentinud lavastaja Liis Kolle, et selle „eelarve oli vaatamata kultuurkapitali ja Tallinna linna toetusele napp, kõik töötasid mitu korda rohkem, kui tasustatud said, aga kuna see oli „südameprojekt”, saadi osa tasust teistes vääringutes, nagu mõttekaaslus, hingerahu, võimalus panustada kõigega, mis kellelgi teemaga seostus, ja tuua sisse isiklikke väärtusi”3.
Samalaadseid projekte võib leida teisigi, meenuvad Ülo Kriguli mõlemad, vabas õhus etendunud ooperid. Viimati esietendus Tallinna kruiisisadama alalKriguli muusikaline lavastus „Ookean” (2021), mille kohta kirjutab Aare Tool: „„Ookeani” teatrisündmuseks nimetada ongi ehk liiast. See oli ennekõike Ülo Kriguli heliteose ettekanne, millele Sander Möldri elektroonilises helikujunduses oli lisatud merekohinat ja vetevulinat.” Kriitik loodab, et „„Ookeani” esitatakse kunagi uuesti soodsamates kontserditingimustes ja võib-olla hoopis teistsuguse, muusikat paremini toetava visuaalse materjaliga”4. Seda pole senini toimunud. Kriguli ooper „Luigeluulinn” tuli ühekordselt ettekandele Saaremaa ooperipäevadel Kuressaares 2015. Ilmselt jättis selle teose esituslaad tugevama mulje, sest pärast esiettekannet oli võimalik lugeda: „Ooperi tähtsaim aspekt ja ühtlasi kogu lavateose suurim pluss on see, et muusika üksi suudab oma imetabase rütmika ja stiilieklektikaga pinget üleval hoida — peaaegu ooperi lõpuni.”5
Teise osa selles jaotuses moodustavad meie statsionaarselt tegutsevates teatrites Estonias ja Vanemuises lavale jõudvad muusikateatri teosed. RO Estonia lähimineviku esmalavastustest meenuvad Manfred MIMi ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” (2018), mille orkestratsiooni ja töötluse autor on Tatjana Kozlova-Johannes, ning Tõnu Kõrvitsa ooper „Liblikas” (2013). [Hooaega 2025/26 Estonias on planeeritud lõpetama Tõnis Kaumani ooperi „Charon” esietendus. — Toim.] Balletižanris näikse eesti muusikal selles teatris paremini minevat, sest hetkeseisuga on seal repertuaaris Lepo Sumera, Märt-Matis Lille ja Marina Kesleri ballett „Sisalik” (esietendus 28. III 2025) ning Jevgeni Gribi ja Alisson Kruusmaa ballett „Valgus maailma lõpust” (esietendus 29. XI 2024).
Vanemuise teater näib olevat eesti nüüdisooperi suhtes positiivsemalt meelestatud — siit leiame 2026. aasta veebruarisse planeeritud Margo Kõlari ja Ivar Põllu ooperi „Libahunt” esietenduse ja selle mitmed järgnevadki mängupäevad. Vanemuise repertuaarist meenuvad veel Märt-Matis Lille ooperi „Tulleminek” lavastus (Sadamateater, 2017), Tõnis Kaumanni ooperi „Kaubamaja” (2006) lavastus (Sadamateater, 2022) ja Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” (2020) lavastus (2022).
Muusikateatri uudisloomingut preemiate lõikes vaadeldes jäi mulje, et siin on edukamad nn suured ooperimajad. Teatrivaldkonnas pälvisid riikliku kultuuripreemia 2025. aastal balleti „Valgus maailma lõpust” lavastusmeeskond koosseisus Eero Epner, Jevgeni Grib, Kaspar Mänd, Kristjan Suits, Priidu Adlas ja Tanel Veenre ja helilooja Alisson Kruusmaa. Lepo Sumera/Märt-Matis Lille ja Marina Kesleri ballett „Sisalik” on aga alles nii uus lavateos, et tõenäoline preemiasadu selle eest saab toimuda alles (lähi-)tulevikus. [Artikli ilmumise ajaks on M.-M. Lill pälvinud siiki Lepo Sumera nimelise preemia, mida ilmselt võiks seostada ka Sumera balleti „Sisalik” partituuri lõpetamisega. — Toim.]
2018. aastal omistati Märt-Matis Lillele koos Jan Kausi, Taago Tubina ja Taavi Kulliga erinevate teatrivormide meisterliku ühendamise eest ooperis „Tulleminek” riiklik kultuuripreemia ja Eesti Teatriliidu muusikaauhind. Mõnevõrra üllatavalt sai Ülo Krigul oma ooperi „Luigeluulinn” eest preemia hoopiski väljaspool Eestit, nimelt omistati talle 2014. aastal Monte Carlo Ooperi noorte muusikute lemmiku auhind (Young Musicians Favorite Choice), mida annab välja Monaco Prints Pierre’i Fond. Krigulile on osaks saanud üldisema sisuga auhindu, nii on ta näiteks pälvinud 2016. aastal Eesti Muusikanõukogu heliloomingu auhinna. Tatjana Kozlova-Johannes pälvis 2022. aasta suvel pärast heliteatriteose „söövitab. tuhk” esiettekannet Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia. Et uue heliteatriteose lavastus siin rolli mängis, võib järeldada žürii põhjendusest: „Tatjana Kozlova-Johannese looming hõlmab väga erinevaid žanre, erilisel kohal selles on eksperimentaalsed lavateosed, mis põimivad tavaliselt muusikaga koreograafiat ja teksti.”6
Väljaspool Eestit esitatud teoste autoritele omistatud auhindade seast võib näiteks tuua Jüri Reinvere, kellele omistati 2020. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia muu hulgas ka ooperi „Minona” eest.
Preemiate rida pidi minnes meenuvad veel mitmed teisedki lavateosed, nagu näiteks Kristjan Kõrveri tähelepanuväärne kammerooper „Raud-Ants”, mille eest sai helilooja 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Teosega jäädi rahule ka retsensioonides: „Mulle jäi eelkõige kajama allegooria ja muusika kaudu väljendatud transformatsiooniline teekond terviklikuks saamise keerulisel-okkalisel rajal.”7 Kõrveri ooperi puhul on huvitav fakt, et seda etendati kolmes kohas: Saaremaal Mustjalas rannakaitse suurtüki laskepesas Ninase poolsaarel (esietendus 27. VIII 2013, Mustjala muusikafestival, Saaremaa ooperipäevad), Tahkuna tuletornis (2014, Hiiumaa kammermuusikapäevad) ja Püha Katariina kirikus Tallinnas (2015, koostöös Theatrumiga). Huvitaval kombel on muusikateatri valdkonnaga ikka ja jälle seotud olnud Theatrum. Tinglikult võiks muusikateatriga seostada ka jätkuvalt Theatrumi repertuaaris püsivat lavastust „Armastuse klavikord” helilooja David Kellneri elust (festival „Tallinn feat. Reval”/Theatrum, 2024), kus on suur osa kanda helilooja loomingul, mida esitavad elavas ettekandes Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Eller.
2022. aastal pälvis avalikkuse tähelepanu „Birgitta festivali” raames esietendunud, Veljo Tormise 1989. aastal alustatud ja Rasmus Puuri lõpetatud ooper kahes vaatuses „Lalli ehk Mere keskel on mees” (2020). Puuril on ette näidata ka varem valminud ooper „Pilvede värvid” (2017, Rahvusooper Estonia).
Eesti nüüdismuusikateater võib olla õnnelik ka säravate ja vokaaltehniliselt võimekate lauljate üle, kellest nii mõnigi on tõsisemalt seotud just uudisloomingulise repertuaariga. Esimesena tuleb siinkohal nimetada Iris Oja, kes oma tegevusega on ära märgitud ka preemiatega, viimati 2022. aastal kultuurkapitali aastapreemiaga: erakordsed nüüdismuusika ettekanded, rollid Tatjana Kozlova-Johannese muusikateatrilavastuses „söövitab. tuhk” ning Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. Varem on ta nüüdismuusikateatris esinenud ansambli Resonabilis koosseisus Kristjan Kõrveri ooperis „Raud-Ants”, Helena Tulve ooperis „It Is Getting So Dark” (2004, Eesti Filharmoonia Kammerkoori projekt), Veljo Tormise „Eesti ballaadide” ettekandel (2004, Von Krahli teater) ning Galina Grigorjeva ooperistseenides „Sipelgas John J. Plenty ja rohutirts Dan” (2007, NYYD Ensemble). Nooremast põlvkonnast debüteeris kaasaegse eesti muusikateatri vallas edukalt Malle Maltise ooperis „Raasulapsuke” sopran Annabel Soode: „Heba rollis tegi imetlusväärselt küpse debüüdi verinoor sopran Annabel Soode, kellele on peale varadramaatilise hääle antud ka suurte ooperikangelannade sundimatu kehastamise anne. Ooperi lõpu meeltesegadusstseen teeks au igale Lucia di Lammermoori esitavale lauljatarile.”8 Võimekaid soliste on kindlasti teisigi.
Vaatamata ooperi kivisele ja konarlikule maastikule eesti tagasihoidlikes majanduslikes oludes võttis ansambel U: ette tuua lavale uus kammerooper. Muusikateatriga on nad kokku puutunud sisuka koostöö kaudu Mart Kangroga lavastuses „Harmoonia” (2009 ja 2023) ja kontsertlavastuses „In the Dark” (2019). Aastal 2024 alguse saanud ulatuslik loominguline protsess Liisa Hõbepappeli kammerooperiga „Põrmuline” kulmineerus 10. mail 2025 teose esiettekandega Eesti muusika päevade raames Viimsi Artiumis. See toimus peaaegu nädal pärast festivali ülejäänud kava ja kujunes tänavuste Eesti muusika päevade üheks oodatuimaks sündmuseks. Selline ajaline vahe oli mõneti üllatav, kuid seotud ilmselt korralduslike nüanssidega. Tagantjärele võib selle hingepausi üle isegi rõõmu tunda, sest esiettekandele tulnud kontsertide tulvast tekkinud muljete üleküllus oli selleks ajaks juba mõneti taandunud. Kuna kammerooper oli festivalist ajaliselt ja ka piletite osas rõhutatult eraldi seisev (ei sisaldunud ka festivali passis), on võimalik, et etendustele jäi kaasamata osa potentsiaalsest publikust.
Kammerooper „Põrmuline” jutustab meile loo enesekaotusest. Ooperi libreto autorid on helilooja Liisa Hõbepappel ja lavastaja Eva Koldits. Teose lähtepunktiks on olnud eesti metsamuinasjutt „Seitse venda”. Teater. Muusika. Kino 2025, nr 7–8 ilmunud vestlusringis9 avavad mõlemad autorid põhjalikult oma nägemuse sellest.
„Põrmuline” paistab silma originaalse vaatenurgaga muusikateatri vormile. Pean tõdema, et see teos ei anna oma komplitseeritud sisemaailma kergesti kätte, isegi mitte siis, kui ollakse jälginud ooperi lavastuse valmimist.
Hõbepappel alustas koos ansambliga U: selle ooperi loomist juba 2024. aasta suvel. Esimesed muusikalised lõigud (alaosa „Mets”) kanti ette EMTA kompositsioonitudengite koduses „laboratooriumis” õppejõud Toivo Tulevi kodus. Juba siis tegi solistina kaasa Ryan Adams, kes oli ühtlasi ka teose vokaalkonsultant. Avalikult kõlas esimene katkend alapealkirjaga „Mets”, millega sulgub ooperi finaal, ansambli U: vana-aastakontserdil 2024. aastal, mõjudes väga positiivselt. Tegemist on ühe fragmendiga ooperist, mida tulevikus võib tuua ettekandele ka täiesti iseseisvalt toimiva tervikuna. Teoses on teisigi alaosi, mis toimivad edukalt ka iseseisvalt ning neid võib kontsertettekandes üsnagi lihtsalt, ilma keeruka lavastusliku atribuutikata taasesitada. Üheks selliseks on osa pealkirjaga „Pietà”.
Teose valmimisprotsessile oli publikul vaba juurdepääs eelnevail ansambli U: residentuuridel. Kokku toimus neli residentuuri teemal „Pärimus ja inimpsüühika”, mille läbivaks teljeks oli „Põrmulise” valmimisprotsess ja muinasjutust pärineva sümboolika tõlgendamine. Helilooja tutvustas oma ooperi aluseks olevat muinasjuttu, algseid ideid ja kavandatud loomeprotsessi, esitati ka teose katkendeid. Publikul oli võimalus jälgida seda partituuri abil, saada proovide käigus osa teose vormumisest ja partituuri lisandunud (olulistest) täiendustest. Ooperi üle arutleti aktiivselt, vestlused puudutasid nii konkreetset teost kui teemaderingi laiemalt. 22. jaanuaril oli teemaks „Muinasjutud ja alateadvus”, külalisteks psühhoanalüütik Ruta Juzulenaitė ja helilooja Tatjana Kozlova-Johannes; 4. veebruaril „Trauma käsitlemisest kunstis”, kus osalesid ärevushäiretele, depressioonile ja läbipõlemisele spetsialiseerunud psühhiaater-psühhoterapeut dr Kati-Riin Simisker ja lavastaja Eva Koldits ning toimus ooperi instrumentaalsete osade avalik proov. 8. märtsi residentuuril oli teemaks „Inimhääl ooperis, laiendatud vokaaltehnikate kasutus”, külaliseks kontratenor Nicholas Tamagna (USA/Itaalia, Saksamaa); 1. aprillil olid kavas helilooja Liisa Hõbepappeli kommentaarid teose tööprotsessi kohta ning arutelu ja kokkuvõtted eelnenud teemadest, külaliseks sopran Saloméja Petronytė (Leedu).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et huvilistel oli hindamatu võimalus viibida üpris lähedal teose reaalsele loomisprotsessile. Kas kõik ooperi- või uue muusika huvilised leidsid tee residentuuridesse, kas selline diskussioonivorm üldse väga laiu hulki kõnetas ja kas inimestel oli piisavalt aega, et käia sellel omamoodi täienduskoolitusel, on iseküsimus. Minul õnnestus peaaegu kõiki neid residentuure külastada (vaid 22. jaanuari residentuur sattus olema mulle ebasobival ajal). Kas nende jälgimine andis mulle võimaluse ooperi lõppversiooni paremini mõista? Neid diskussioone oli huvitav jälgida: teose baasmaterjal räägiti korduvalt üle, nii et see salvestus alateadvusesse, muusikalised passaažid said mõneti tuttavamaks, niisamuti partituuri eripärad. Ooperi esiettekanne seadis need haprad katkendid ja rabedad mõtiskelud küll hoopis uude vormi, kuid kindlasti avati nendel residentuuridel muusikateatri valdkonda avaramalt ja tehti konkreetse teose olemus kättesaadavamaks ja lähedasemaks.
Teose omaette väärtuseks on asjaolu, et see on esitajate (st ansambel U: ja 3 solisti) ning helilooja äärmiselt mitmekülgse ja avatud koostöö tulemus. Tõenäoliselt ei oleks ilma ansamblita U: lõpptulemus olnud selline, milliseks see nüüd kujunes. Suurt rolli mängisid terviku kujunemisel ühiselt salvestatud improvisatsioonid, millest on lähemalt rääkinud ka autor eespool mainitud vestlusringis. Ühiste improvisatsioonide ja töötubade kaudu ületati võimalikud probleemid, mis võivad esile kerkida absoluutselt uue ja tundmatu muusikalise materjali (esi)ettekandel. Antud juhul mõistsid muusikud selgelt helilooja taotlust ega olnud mitte ainult omandanud valmis partituuri, vaid ka osalenud reaalselt selle loomeprotsessis. Ansambli U: mängu salvestades sai helilooja kahtlemata hindamatuid teadmisi erinevatest mänguvõtetest ja kõlalistest võimalustest. Tegemist on eesti kontekstis haruldase kooslusega, kes on töötanud esitusküpseks meeletus koguses nüüdismuusika repertuaari ja seda mitte ainult nn peavoolu lõikes, vaid uurides ka varjatud hoovusi, eri maade heliloojate isikupära, pusinud päris noorte heliloojate partituuride kallal ning loomulikult olnud aktiivse algataja ja kaasakõndija rollis eesti heliloomingu esiettekannete vallas. Kokku puutumine sellise fenomeniga, eriti siis, kui selleks on hoolikalt aega varutud, saabki anda hea ja omapärase tulemuse. Erakordseks saab pidada ka helilooja võimekust luua originaalse helikeelega autentselt uus teos, mis ei lasku assotsiatsioonide võrgustikku ja/või ei muutu ooperi mõnes taktis äkki päris hõredaks ja laialivalguvaks.
Ka helilooja ja lavastaja lähenemine libretole, milles loobutakse läbivalt teksti kasutamisest, on üsna radikaalne. (Sellest kõnelevad põhjalikult helilooja ja lavastaja TMK vestlusringis.) Kogu ooperist leiame vaid mõned verbaalsed osised. Enamiku neist moodustavad ooperi alaosade pealkirjad, mida kuvatakse lava ülemises servas rõdu all, trükitähtedes ja läbimõeldud šriftiga: „Proloog”, „Avamäng”, „Pietà”, „Mets” jne. Kuna tekstist on peaasjalikult loobutud, mõjub see vähene seda tugevamalt ja suunavamalt. Ooperis näha olnud tekst tundub olevat lühidalt järgmine: „Proloog” (kuvatakse tekstina), „Avamäng” (kuvatakse tekstina), „Kuhu te lähete?” (kuvatakse tekstina ja on olemas kuuldavalt Nicholas Tamagna partiis), „Unistus” (kuvatakse tekstina), „Sa oled vana ja sa sured varsti ära” (kuvatakse tekstina, laval kordavad lauset mikrofoni klarnetimängija Helena Tuuling ja löökpillimängija Vambola Krigul), „Klippadi-klopp” (kuvatakse tekstina), „Šoko-šoko-laa-laa, a-nii, a-naa Ameerika!” (Saloméja Petronytė ja Helena Tuulingu mängulises duos tekstina koos käteplaksudega, lastemänge imiteerides), „Mets” (kuvatakse tekstina), „Please” (ingliskeelne sõna Ryan Adamsi partiis).
Kammerooperi „Põrmuline” ajaline kestus on umbes tund. Partituuri on märgitud: „7 lühistseeni peategelase elust”, s.t teosel on seitse alalõiku.„Proloog” (siin tutvustatakse mh erinevaid haleduseilminguid): „Käsutäitja”/„Yes-man”, „Käsutäitja on surmväsinud/The yes-man is very tired”, „Walking on eggshells”; siia on helilooja lisanud märkuse: step from one foot to another and smile your dorkiest smile [astu ühelt jalalt teisele ja naerata oma kõige tobedamat naeratust. — M. M]; üks „Proloogi” alaosi on veel „Jaanipäev”, mis kõlab vahetult enne n-ö ametlikku avamängu. „Avamängu” tempotähistuse juurde on helilooja kirjutanud huvitava iseloomustava sõna „pindpinevalt”. Ülejäänud osad järgnevad juba vastavalt varem loetletule: „Kuhu te lähete?”, „Unistus” [nende kahe osa vahel on partituuris märgitud ka improvisatsioonimäng tekstipartituuriga, mille juurde on helilooja lisanud juhendava teksti: „Selle improvisatsioonilise koha eesmärk on anda publikule võimalus mängida peas läbi [see], mis just juhtus (viidates juba tuttavale materjalile, nn flashback). See peaks kõlama pingeliselt, vaheldusrikkalt. Selle ajal kõnnib Saloméja rõdult alla.” Olgu öeldud, et tihedaks komponeeritud kammerooperi reaalse läbimängu ajal väga palju n-ö vaba aega niisama mõtisklemiseks publikul saalis siiski ei olnud. — M. M.], „Pietà”, „Klippadi-klopp” ja „Mets”.
Partituuri sirvides on näha, et helilooja suhtub muusikutesse isikustatult (tõsi küll, helilooja sõnade kohaselt pole partituur, mida olen saanud uurida, päris lõplik), nimelt on kammerooperit esitavad muusikud kohati märgitud partituuri nimeliselt, näiteks „Nicholas” (Tamagna) või „Tarmo” (Johannes, ansambli U: flöödimängija) jne. Lisaks on partituuris veel ohtralt verbaalseid selgitusi mänguvõtete kohta, näiteks: „Kui tempo läheb kiireks, krõbista ühtlaselt” („Proloogi” alaosas „Walking on eggshells”) või: „Puhu umbes nii, et huuled lõpevad pilli keskel ära, esimene märk on väljahingamine, V on sissehingamine. Mängi nii, et kõlaks iga kord enam-vähem sama akord.” Selgitus on kirjutatud ansambli U: klarnetimängija Helena Tuulingu partii juurde „Proloogi” alaosas „Jaanipäev”.
Eraldi peatüki võiks kirjutada huumori kasutamisest „Põrmulises.” Pealtnäha on see väga tõsistel teemadel peatuv teos — unistuse, enesekaotuse, enese uuesti üles ehitamise jms tõsiste küsimustega loob kontrasti lopsakas huumor. Humoorikust leiab küllaga ennast kaotava vanamehe kujus, kes samas naerab oma unistuste üle. Teda on kujutatud küllaltki veidras võtmes (haledusele keskendumine toimub õieti juba „Proloogis”). Vaataja muigab lõbusalt, kui Vanameest kehastav kontratenor Tamagna laskub üsna ooperi alguses mööda köit oma peenes frakis rõdult koomiliselt jalgu siputades alla ja maandub kontsertettekandes korrektselt riietatud ansambli kõrvale lavale. Koomika on naeru kujul sisse toodud ka otseselt — pikas stseenis, mille puhul on helilooja märkinud partituuris ära erinevaid naerutüüpe, mida on edasi antud tekstiga ja pildiliselt. „Unistuses”, kus Vanamees jõuab oma unistuste väljanaermise juurde (39. lehekülje päises), on kirjas: The old man’s inner critical voice starts to laugh at his dream (Vana mehe sisemine kriitiline hääl hakkab unistust välja naerma). Tamagna partii juurde, mida sel hetkel märgib „A. solo”, on lisatud märge: high pitched laugh, rhythm is approximate (kõrges registris naer, ligikaudse rütmiga). Partituuri on lisatud klouni pilt. Ka järgmisele lehele on theremini-partii juurde lisatud klouni pilt ja kommentaar „Kas siit alates saab aeg-ajalt tereminiga ka naeru?”. Lk 43 on lisatud partituuri erinevat tüüpi naeru galerii, mida esitab Tamagna — kokku on neid seitse! Naerugalerii kannab autoril pealkirja The inner circus (sisemine tsirkus). Erinevaid naerutüüpe on iseloomustatud verbaalselt ja pildiga [1. naera nagu kloun, 2. be a creepy trickster (ole jube triskter) 3. laugh in ridicule (naeruvääristavalt naerma), 4. mockingly imitate yourself dreaming (jäljenda pilkavalt iseennast unistamas) 5. laugh arrogantly (naera üleolevalt); 6. laugh like a very confident person (naera nagu väga enesekindel inimene); 7. be the old man who has had enough of it all (ole vanamees, kellel on kõigest villand)]. Siin avaldub instrumentide ja vokaali omapärane seos, mida on ooperis läbivalt kasutatud — instrumentalistid kommenteerivad ja saavad inspiratsiooni laulja esituslaadist. Helilooja on kirjutanud muusikutele kommentaare: „Peegelda, kommenteeri lauljat, mine temaga kaasa oma instrumendiga” või „Peamine ülesanne: lõika igasse naeru sisse kõva löögiga. Las 7 erinevat naeru olla väga erineva pikkusega. Kõla võiks olla nagu vanaaegses tsirkuses. Vahepeal ka tremolod mõne löögi alguses?”
Teine läbiv liin ooperis oli algselt theremin’i, kuid lõppversioonis süntesaatoriga imiteeritud inimhääl Taavi Kerikmäe esituses, mis esitati sedavõrd hea fraasitunnetuse ja kantileensusega, et kõlas äravahetamiseni sarnaselt inimese häälega. Helilooja eesmärk oli näidata süntesaatorit hingetu inimhäälena. Paradoksaalselt aga kõlas reaalse inimese, s.t Kerikmäe esitus hingestatult, masinlikust kõlamaailmast olid need fraasid üpris kaugel. Jääb helilooja otsustada, kas tema algne idee teisenes.
Koomikat leiab partituurist siit-sealt veel mujaltki. Näiteks on lk 52 kirjas: „Siin niutsub kazooga Saloméja”, kastikese sees on veel eraldi välja toodud märkus „NIUTSU”, samuti on juures pilt figuurist. Ka leiame samalt leheküljelt figuurid, mille juurde on helilooja kirjutanud klarneti ja löökpillide partii kohta: „Seletamine-targutamine”, ühtlasi on tegemist partituuris ette tuleva korduva elemendiga.
Partituuri vaadeldes on põnevaks avastuseks see, et kui kammerooperit reaalses ettekandes jälgides on enamik ruumist jäetud muusikale ja lavastusele ning sõnu on väga vähe, siis partituuris on rohkelt sõnalisi selgitusi ja viiteid ning on olemas ka alajaotus „tekstipartituur”.
„Põrmuline”, mille reklaamtekstis räägitakse muinasjutust ning erinevatest emotsioonidest ja alateadvusest, tundub siiski maalivat meie silme ette inimese enesekaotuse teekonna. Ooper avaneb publikule epiloogiga, kuulda on „Jaanipäeva” vihjeid, stseen, mida helilooja kirjeldab kui munakoorte peal kõndimist, on mulle residentuuridest peale seostunud pigem lirtsuvas soos või rabapinnal kõndimisega. On veel üks kõlaline assotsiatsioon, mida helilooja residentuuris kirjeldas kui ruumi tühjusele viitavat pingpongipallide kõla (osas „Pietà”). Minu jaoks on see algusest peale seostunud ja seostub ka pärast ooperi vaatamist mängulisuse ja sotsiaalsusega — lauatennis kui mäng või näiteks kassipoegade mängimine pingpongipallidega. Helilooja on ilmselt lähtunud peaasjalikult kõlast kui sellisest, jättes kõrvale pingpongipallidega kaasnevad üldisemad assotsiatsioonid. Aga kas peaksidki kuulajad kõiki kõlalisi detaile ühtemoodi tajuma?
Suurema osa ajast on laval kontratenor Nicholas Tamagna (USA/Itaalia, Saksamaa), sopran Saloméja Petronytė (Leedu) ja ansambel U:. Teose 48. minutil siseneb hobust imiteeriva puust kepiga galopeeriv tenor Ryan Adams, kes tiirutab ümber ansambli ja jääb seejärel liikumatult lava ette seisma.
Esiettekandel oli mõjuvaim osa teose finaal alapealkirjaga „Mets”, mis andis kuulajale aimu, kui vajalik on pikaajaline ja süvendatud kontakt mahuka teosega. Sel hetkel jõudis esmakordselt lavale vokalist Ryan Adams. Adamsi näol on tegemist muusikuga, kes lõpetas klassikalise heliloomingu eriala magistriõppe ja õpib parajasti audovisuaalse loomingu erialal, tema CVs märgitakse, et ta on ka vokalist. Ooperiga, nagu öeldud, puutus ta kokku juba 2024. aasta suvel, pool aastat hiljem osales ta katkendi esitamisel ansambli U: kontserdil ning nüüd teose esiettekandel. Partituurist võib lugeda helilooja remarki: „Siis vanamees läks metsa hulkuma”. Esietendusel istus Adamsi tegelaskuju staatiliselt lava äärel (see võimaldas tal ilmselt jälgida rahulikult nooditeksti). Oma läbivalt fokuseeritud esituslaadiga ja tõenäoliselt ka hea muusikalise materjali tabamisega — ilmselt tänu sellele, et ta ise tegeleb heliloominguga — tekitas ta minus mõtte, et kammerooperi oleks võinudki üles ehitada Adamsi esituslaadi silmas pidades. (Hilisemal videosalvestuse üle vaatamisel mõjusid ka teised lauljad märksa ehedamalt, kui mäletasin neid saalis saadud kogemusest.) Adamsi esitus jätab mulje, et tema ongi ooperi peategelane, kes ilmub lavale alles viimaseks kümneks minutiks, nagu eelneva protsessi tulemusel tekkinud uus nähtus või kese narratiivis. Muljet võimendab tegelaskuju kostüüm — vastandina eelnevatele kostüümidele, milleks on range must frakk ja valge pluus, on Adamsi tegelaskuju riided valged, kuid reväärid mustad (must värv mõjub mälestusena mehe eelmistest seisunditest). Valgus on suunatud tema peale, muusikud on jäänud hämarusse. Lava seintele kuvatavas videos liikusid tol hetkel minu mäletamist mööda puuokste varjud, mis meenutasid mõnevõrra kägistavaid käsi. Siit võiks leida vihje, et kägistamine on inimeste tegevus, mis on vastuolus kõige loomuliku, algupärase, looduse, metsaga. Mets tundub siin sümboliseerivat eestlaste ürgset olemust, mida sügavuti on osanud analüüsida ja sõnades edasi anda Valdur Mikita (mh „Lindvistika ehk metsa see lingvistika”, 2015). Alaosa „Mets” mõjub ooperi apoteoosina, aga ka palvena või appikarjena, sest Adamsi vokaliisi kujul kostab partiist välja sõna please.
„Põrmulise” lavastuskeel on minimalistlik, kasutades maksimaalselt ära ette antud võimalusi. Me ei näe laval raskepärast plastikust vms materjalist valmistatud karkasse või mudeleid. Artiumi auhinnatud sisekujunduse puidune üldilme loob parima keskkonna, mida rõhutatakse veidi väljapeetud valguskujunduse (Kristiina Tang) ja kujundusliku videoga (Lucy Gohm). Saali akustilise elemendina toimiv rõdu oli kaasatud loomuliku tegevuspaiga osana. Samuti kasutas lavastaja ära kontserdisaali muudetava kõrgusega põranda, lastes selle ühes võtmestseenis alla, markeerides sellega kivistumist. (Omaette koomiline on asjaolu, et tegijatel ei tulnud pähe asetada lavatehniline pult varjatumasse kohta, lava taha, mitte lava äärde.) Keskset linnu kuju on lavastuses esitletud mitmel moel: sopran Saloméja Petronytė kannab kammerooperi lõpus peas väikest sulgedest krooni moodi peakatet ja puistab üle rõduääre linnusulgi, samal ajal kui lava ülemises ääres kujutatakse püssitabamusest haavata saava linnu jätkuvat lendu. Linnu kujundiga tekitatakse ühtlasi seos tegelaskujude ja kuvatava video vahel. „Põrmulises” osalevad lauljad on üsna liikuvad, viibides kord rõdul — kõndides rõdu äärt mööda ja tulles alla kas nööriga laskudes (Tamagna) või treppe mööda —, kord saalis publiku seas (Tamagna). Nad lamavad maas (Tamagna) või viibivad laval nn kontsertasetuses, korrektselt noodipuldi taga — kuna keeruka partii päheõppimine niivõrd lühikese ettevalmistusperioodi jooksul ei tulnud kõne allagi.
Terve ooperi kestel laval viibiv, lakooniliselt oma suure pillipargiga toimetav (ja sarnaselt solistidega) frakkidesse riietatud ansambel U: mõjub omamoodi lavakujundusena, kuid suudab samas süvenenult musitseerida ja kergete lavastuslike nüanssidega kenasti kaasa minna. Partituuri on lisatud ansambli U: tavapärasele kuuele instrumendile juba mainitud theremin (mida ooperis jäljendati siiski süntesaatoriga), värviline vilepill, suur harmoonika, väike C-harmoonika, puust kalapill, nuiaga mängitavad kellukesed, kuljused, linnuviled jne. Neid instrumente kuuleme alaosas „Jaanipäev” (aga ka hiljem Improvisatsioonimängus ja „Metsas”), kus on tunda tantsulist rütmikust. Rohke kellahelin meenutab kohati jõuluaegset kuljusekõlinat, millele viidati tabavalt läbimängus residentuuri ajal. Vokaalpartiist leiame erinevaid häälitsusi, nagu luristamist (esineb „Proloogis”), kurgu pealt tekitatud häälitsusi, partituuris kirjas kui voice cracking sound going higher and higher (murduva kõlaga hääl tõuseb kõrgemale ja kõrgemale) — mis on olemas juba ooperi alguses kontratenor Tamagna ja sopran Petronytė partiis. Esineb ka kohti, kus helikõrgused on taandatud ja muusikas on keskne just rütm: „Walking on eggshells” ja „Klippadi-klopp”.
Tähendusrikkalt mõjuvad kaks tugevat ja üksikut, otsekui kõuekärgatusena kõlavat löökpilliheli, esimene kammerooperi alguses ja teine enne alaosa „Mets”. Selleks hetkeks mattus kogu lava pimedusse ja pimedusest välja joonistuvas sõõris oli ooperi alguses esmalt näha flöödimängijat Tarmo Johannest, hiljem ka rõdul kõndivaid lauljaid Tamagnat ja Petronytėt ning ooperi lõpus lauljat Ryan Adamsit. „Metsa” osas naaseb partituuri harmoonika, puhkpillid tekitavad tuule helisid, esineb merelainete imiteerimist [helilooja on partituuri märkinud strong windy waves like at the sea (tugevad tuulised lained nagu merel)], lindude hääli, sh rähni toksimist [that sound like woodpecker (rähn) tapping at a tree (heli mis meenutab rähni toksimist puul)]. See kõik areneb kulmineerudes tormipuhanguks. Lisaks imiteerivad instrumentalistid lehmade ammumist, partituuri on helilooja lisanud ka toreda pildi lehmast ja linnust [All players together: create together several waves of cow sounds (kõik mängijad koos: tekitavad lehma ammumise helilainet)]. Partituurist leiame helilooja viite teose algmaterjaliks olnud muinasjutule: „See mets, kus on vanamehe süda: siit on ühe päeva teekond. Mets ja siis üks kirik. Kiriku ümber on suur vall ja valli ümber suur must jõgi ning kirikul rauduksed ees. Seal kiriku sees on üks lind. Linnu sees on vanamehe süda.”
Kammerooperi finaal, mil lauljad, kontratenorTamagna ja sopran Petronytė kõnnivad otsekui üle taevalae, siirdudes vasakult paremale, on ühtlasi tagasivaade ooperi algusesse, mil mõlemad solistid olid samuti rõdul koos. Tamagna esitab siin kantileense partii ja Petronytė tekitab selle taustal ebaregulaarseid, linnu kägistamisele viitavaid helisid. Löökpillipartii rütm imiteerib samal ajal püssilaske. Videopildis rõdu ääre all on näha lendavat lindu, kes saab viga, kuid jätkab lendamist, kuni lava mattub pimedusse.
Ooperi „südameks” on ulatuslik, peaaegu kahekümneminutine alaosa „Pietà”, milles kandev roll on sopranil Saloméja Petronytėl. Tema partii, mis algab mõneti staatiliselt, areneb välja ulatuslikuks ekstaatiliseks kõrges registris kulgevaks „aariaks”. „Pietà” on oma staatiliselt algava helipannooga kontrastiks eelnevale, vilkalt kulgevale efektsele improvisatsioonimängule, kuid üldine helipilt on teel ekspressiivsuse kasvu poole ja siin on mitmeid viiteid kammerooperi viimasele osale „Mets”. Ansamblipartiis tulevad ette nii alajaotus „pingpongipalli kukkumised”, vibrafonil ja klaveril esitatud sepahaamri kõlksude rütmiline duett, rütmiliselt kiire faktuur — flööt, klarnet ja vibrafon ning kuljuseid mängiv sopran; samal ajal on videopildis näha pärja pähe asetamist. „Liisal oli väga selge nägemus sellest, et „Pietà” ajal võiks näidata pärja pähe panemise videot. Mõtteliselt pannakse pärga pähe mingile sarvilisele olendile — sarviline härg tähendab psühholoogias sisemist härga,” ütleb lavastaja Eva Koldits TMK vestlusringis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kammerooper „Põrmuline” on õnnestunud helipoeetiline nägemus, milles teevad võimsad vokaalsed rollid kontratenorNicholas Tamagna, sopran Saloméja Petronytė ja tenor Ryan Adams (USA/Eesti) ning ansambel U:. Uus kammerooper tutvustab meile Eesti kontekstis uusi andekaid lauljaid ja avardab ansambli U: potentsiaali muusikateatri vallas. Teos avab Hõbepappeli omanäolist, mitmekülgset ja poeetilist helimaailma ning tõestab tema võimekust kirjutada tehniliselt keerulist helimaterjali vokaalile. Helilooja on leidnud uusi lähenemisnurki vokaali ja instrumentaali ühendamiseks ja värske vaate muusikateatrile. Ühtlasi kinnistab see õnnestunud koostöö Eva Kolditsa muusikateatri lavastajate ritta.
Viited ja kommentaarid:
1 Vt samal teemal ka Liisa Hõbepappel ja Eva Koldits „Põrmulise” saamisloost. — Teater. Muusika. Kino 2025, nr 7–8.
2 Vt ka intervjuud „Helena Tulvega ooperist „Hundid””. Vestelnud Iris Oja. — Teater. Muusika. Kino 2024, nr 7–8.
3 Liis Kolle 2025. Muusikateater ühiskondlike protsesside keerises II. — Teater. Muusika. Kino, nr 5.
4 Aare Tool 2021. Ookean, hiidnukk ja prügihunnik. Muusikaline lavastus „Ookean” paneb vaataja mõistma, et loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg. — Sirp 23.VII.— https://www.sirp.ee/ookean-hiidnukk-ja-prugihunnik/.
5 Maria Mölder 2016. Luigeluulinn on ehitatud tugevale vundamendile. — Sirp, 5. VIII. — https://www.sirp.ee/luigeluulinn-on-ehitatud-tugevale-vundamendile/.
6 Märt-Matis Lill 2022. [Kommentaar žürii esimehena.] Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia 2022 laureaat on Tatjana Kozlova-Johannes. Eesti Heliloojate Liidu interneti koduleht, 21. VII 2022. — https://www.helilooja.ee/lepo-sumera-nimelise-heliloomingu-preemia-2022-laureaat-on-tatjana-kozlova johannes/ .
7 Saale Kareda, 2015. Tavateadvusest terviklikkusse. Kristjan Kõrveri kammerooper „Raud-Ants” Tallinnas. — Sirp, 3.VII. — https://www.sirp.ee/tavateadvusest-terviklikkusse/.
8Anne Aavik 2024. Raasuke segadust tekitav, aga võimas.Lõunaeestikeelse ooperi tegevuspaiga ja endiselt kahe maailma piiril asuva Narva Kreenholmi manufaktuuri industriaalkeskkonna dissonants jäi kriipima. — Sirp, 30. VIII.—https://www.sirp.ee/raasuke-segadust-tekitav-aga-voimas.
9 Liisa Hõbepappel ja Eva Koldits „Põrmulise” saamisloost. — Op. cit.
