Arvo Pärdi sünnipäevakontsert Tallinna Jaani kirikus
Alustaksin unustamatust elamusest, mille sain Arvo Pärdi 90. sünnipäevale pühendatud kontserdil Tallinna Jaani kirikus 5. septembril 2025. Kavas olid „Te Deum”, „Stabat mater” ja „L’abbé Agathon”, esitajateks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester (kontsertmeister Harry Traksmann), dirigent Tõnu Kaljuste ja solistid: teoses „Stabat mater” Maria Listra (sopran), Danila Frantou (kontratenor) ja Toomas Tohert (tenor), teoses „L’abbé Agathon” Maria Listra ning „Te Deumis” Annika Lõhmus ja Raul Mikson.
Koor, orkester ja solistid Tõnu Kaljuste juhatusel ning ette kantav muusika haarasid mind kuulajana jäägitult. Tõnu Kaljuste süvenenud ja sugestiivne muusika tõlgendus mõjus meditatsioonile kutsuvalt. Ettekande kõlakultuur oli nii orkestril, kooril kui solistidel allutatud ühistele reeglitele.
Ma ei pea ennast piisavalt kompetentseks, analüüsimaks Arvo Pärdi teoseid, küll aga sooviksin esile tõsta üht meie vokaalmaastikul erandlikku nähtust, sopran Maria Listrat. Ja mitte üksnes tema häält, mille tämbrisse on praeguseks lisandunud palju sügavust ja värve, vaid ka Listra süvenemist esitatavasse teksti ja selle teenistuses olevasse muusikasse „L’abbé Agathoni” hingeraputavas loos.
Arvo Pärt on öelnud: „Müürid, mis on ehitatud konfessioonide vahele, ei ulatu taevani…” Ja teisal: „…otsides seda nii palavalt igatsetud „võlusaart”, kus kõik inimesed — minu jaoks ka kõik helid — võiksid elada armastuses üksteisega koos. Uksed sinna on avatud igaühele.” (Tsitaadid kavalehelt)
Järgnevaid kontserdimuljeid kirja pannes tekkis mul paralleel kahe teose vahel: Friedrich Nietzsche värsid (filosoofilisest teosest „Nõnda kõneles Zarathustra”) Gustav Mahleri 3. sümfoonia d-moll „Öölaulust” IV osas: „Rõõm aga tahab, olgu igavik, pikk, sügav, sügav igavik”(tlk Johannes Palla) ja luuleread Mihkel Keremi laulust „Tunnete tuul” (Madis Kareda sõnad) tsüklist „Karedad laulud”: „Oma tunnete tõmbetuules me oleme, elame, maailmas üüratult suures me kuskile kulgeme”.
Gustav Mahler elas aastatel 1860–1911, tema 3.–8. sümfoonia on valminud ajavahemikus 1896–1907. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali 2024. aasta preemia pälvinud helilooja ja viiuldaja Mihkel Kerem on praegu Liverpooli Filharmooniaorkestri abikontsertmeister ja on saanud rohkelt tunnustust oma rikkaliku loomingu eest (8 sümfooniat, 10 keelpillikvartetti jne). Tänavu valis Tallinna kammermuusika festivali kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny ta selle festivali resideerivaks heliloojaks.
Püüan selgitada oma mõttekäiku teoste kuulamisel saadud muljetest. Need on näiliselt väga erinevad teosed, seda nii vastavatele ajastutele iseloomulikult kunstimaitselt kui ka helikeelelt, ent samas mitte vastandlikud. Kuulasin Viimsi Artiumis 6. septembril Vanemuise sümfooniaorkestri käesoleva hooaja avakontserti Risto Joosti juhatusel, kus olid kaastegevad kolm koori ja metsosopran Kai Rüütel, Mahleri 3. sümfooniat ja enne seda Tallinna raekoja saalis 24. augustil 2025 Tallinna kammermuusika festivali „Armastuskirjad” kontserti „Hinge saladused”, kus Monika-Evelin Liiv (metsosopran), Irina Zahharenkova (klaver), Kaija Lukas (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello) esitasid Richard Wagneri, Johannes Brahmsi ja Mihkel Keremi teoseid. Neist saadud elamus näitab, et säravad ja kirglikud kunstnikud tõusevad esile ajastu mõjust sõltumata ning kui sünnivad interpreedid, kes suudavad nende maailma süüvida ja selle oma oskustega kuulajateni tuua, jääb viimastel üle vaid tänulik olla.
Mahleri 3. sümfoonia Viimsi Artiumis
Värskeimad muljed on mul Mahleri 3. sümfoonia ettekandest Viimsis. Risto Joosti energeetiline laetus sütitab peaaegu alati nii kuulajat kui orkestrante ning Mahleri orkestri kõlavärvid, mis on inspireeritud helilooja joobumisest looduse värviküllusest, kõlasid sel õhtul suurel määral nauditavalt. Asjaolu, et sekka sattus ka mõni ebaõnnestunud fraasikene, ei rikkunud ettekande üldist kõlapilti. Tegijal ikka juhtub.
Mahleri lapsepõlve mägiküla helid ja „Poisi võlusarve” laulude folkloorsed teemad kõlasid sümfoonias värvikalt kontrastsena. On tähelepanuväärne, et süvafilosoofiline tekst: O, Mensch! Gib acht! („Oo, inimene! Kuulata!”), kus üliaeglases tempos kulgevas teemas terendavad valulise sügavusega 3. sümfooniaga peaaegu samal ajal valminud teoste „Laulud surnud lastest” ja „Laul maast” intonatsioonid, on antud naishäälele, kellena helilooja oli ilmselt algselt soovinud kuulda alti. Kai Rüütel on nüüdseks juba suure rahvusvahelise kogemusega interpreet; talle ainuomase maheda tämbriga tõi laulja kuulajani oma kontseptsiooni esitatavast. Pikalt voogav meloodia, millele sekundeeris korduvalt valuskurblik väikese tertsi käik inglissarvelt, jättis meeltesse mõjuva jälje. Pärast tormilist lõpuaplausi jätkas Risto Joost traditsiooni üllatada publikut lisapaladega: Kai Rüütli ja orkestri ettekandes kõlas neljas laul, „Ich bin der Welt abhanden gekommen” („Ma olen maailmale kadunud”) Mahleri tsüklist „Rückerti laulud” ja koos kooridega Arvo Pärdi hällilaul „Kuss, kuss, kullake…”— ilus tervitus juubilarile.
PS. Tahan taas kiita Viimsi Artiumi akustikat. Neli koori, milles olid väga erineva vokaalse taustaga lauljad, sulandusid kompaktseks, kõlavärvidelt meeldivaks tervikuks.
Tallinna kammermuusika festivali „hinge saladused” ja Mihkel Kerem
Enne kui kanti ette Mihkel Keremi tšellosonaat „Sõnad, mis jäid ütlemata” (2008, Eesti esiettekanne), andis Kerem kuulajale teose kohta olulist infot: teos on pühendatud Keremi sõbrale, tšellist Pär Nyströmile, kelle abielu oli karile jooksnud. Mehe tragöödia peegeldus reljeefselt tšellopartiis, halastamatu maailm ja naise kapriisid aga terava kontrastina klaveripartiis. Kõik see kõlas tšellist Indrek Leivategija ja pianist Irina Zahharekova esituses intensiivselt ja kirglikult. Leivategija tõi oma pilliga esile nukrad ja valulised teemad; Irina Zahharenkova andis kurva fff-kõlaga edasi teose kiuslikud kapriisid, mida vaheldasid kohatised leebemad intonatsioonid. Huvitav teos ja erakordselt hea esitus!
Järgnes Richard Wagneri lied’i-tsükkel „Wesendoncki laulud” metsosopran Monika-Evelin Liivi, Irina Zahharenkova (klaver) ja Kaija Lukase (vioola) esituses. See ülitundlik, küpsete inimeste kirglikust kiindumusest sündinud teos on köitnud kogu maailma metsosopraneid aastakümneid. Selle harmooniad, mis jälgivad täiuslikult luuleteksti sisu, on lummavad. Tsükli kolmandat laulu „Im Treihaus” („Kasvuhoones”) ja viiendat laulu „Träume” („Unelmad”) on Wagner nimetanud etüüdideks oma ooperile „Tristan ja Isolde”. Lauljale esitab see teos tervikuna suuri väljakutseid. Siin on Wagnerile omast pika fraasi kulgemise intensiivsust, rikkalikku harmooniamängu, kus peab tajuma pp ja ff-i muutuste põhjendatust, ja teksti väga täpset mõtestamist.
Kuna ma olen aastate jooksul saanud üsna rohkesti jälgida Liivi esinemisi ooperi- ja kontserdilavadel, siis julgen arvata, et ta on jõudnud lauljana märkimisväärsele tasemele. Ta esines selles kammerlikus saalis imeselges saksa keeles, järgides oma erandlikult mahuka, väga suure kõlajõu ja hästi fokuseeritud häälega täpselt Wagneri soove. See tegi rõõmu, nagu teeb ka see, et järgmisel suvel Saaremaa ooperipäevadel etenduvas Wagneri „Reini kullas” on teda loodetavasti võimalik kuulda-näha Erda rollis rahvusvahelises solistide koosseisus.
Mihkel Keremi „Karedad laulud” („Kaugused”, „Mõtete maja” ja „Tunnete tuul”) Madis Kareda sõnadele (maailma esiettekanne) oli nii oma helikeele kui filosoofilise sisu poolest põnev ning mõtlemapanev kuulamine. Ja lauljale tõenäoliselt mitte just kõige kergem pähkel, sest 1. ja 2. laul tõusid sageli intensiivsesse kõrgregistrisse, saatjaks klaveri kiikuvad alumise registri helid, ja 3. laul tõstis teksti iva esile väljapeetud tempos.
Viimasena kõlasid Johannes Brahmsi „Kaks laulu” metsosopranile, vioolale ja klaverile op. 91. Johannes Brahmsi voogavalt kulgevad fraasid ja inimhääl koos keelpillikõlaga on miski, mis mind alati puudutab. Kaija Lukase altviiuli soe ja põhjatu tämber liitus laulja tundliku esituse ning Irina Zahhrenkova kõlavärvide- ja karakterirohke klaverimänguga. Sellist musitseerimisrõõmu ja kvaliteeti ei kohta sageli.
In memoriam Igor Bezrodny
28. augusti kontserdi Tallinna raekojas pühendas Tallinna kammermuusika festivali kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny oma isa Igor Bezrodny 95. sünniaastapäevale. Esinesid Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Irina Zahharenkova (klaver), Theodor Sink (tšello) ja Ivi Ots (viiul), kavas Joseph Haydni Klaveritrio nr 39, G-duur „Mustlane”, Mihkel Keremi „Neli tantsu ja epiloog” ehk „Viis meeleseisundit” ning lõpetuseks maailma kontserdilavadel hiljuti ilma teinud viiulikunstniku Igor Bezrodny üks meelisteoseid, Pjotr Tšaikovski Klaveritrio a-moll op. 50.
Unustamatu jälje jättis sellel kontserdil taas Irina Zahharenkova oma kirglikkuse ja klaverikõla värviküllusega ja seda kõigis stiilides. Haydni esitusel mõjus ta käivitava mootorina. Ka Theodor Sink, kes oskab alati meelitada oma tšellost välja imelisi kõlanüansse, lummas intensiivsete karakterite ja lustaka esinemismaneeriga. Ivi Ots viiulil andis Mihkel Keremi tantsudele vajalikke värve.
Tšaikovski Klaveritrio a-moll op. 50 oli sel õhtul palsam hingele. See ulatuslik ja mitmesuguste meeleoludega teos esitati hämmastavalt vahelduvate meeleoludega. Anna-Liisa Bezrodny suhtlemine oma pilliga ja tema oskus muusikasse süüvida on erakordne. Kuigi oma füüsiselt naiselikkuse kehastus, oskas ta oma pillil uskumatult meheliku energiaga esile manada kõik Tšaikovki muusika heitliku sisemaailma alltekstid.
Kuna tema ansamblikaaslasteks olid samasuguse tundeskaalaga muusikud nii klaveril kui tšellol, mõjus see ettekanne väärilise pühendusena Igor Bezrodnyle. Suur tänu!
Häälest ja selle pruukimisest suvistes muusikalistes lavastustes ja draamaetendustes
Kummalisel kombel kujunes see suvi mulle muljeterohkeks ka selles valdkonnas. Huvi pakkusid nii Palmse mõisa aladel etendunud muusikaline lavastus „Vihmana ma sajan” vendadest Tarmo ja Toomas Urbist kui Kiidjärvel etendunud „Rohelised niidud” Eesti Raadio meeskvartetist, kuhu kuulusid Eri Klas, Uno Loop, Kalju Terasmaa ja Arvo Haug. Mõlemale lavastusele andis lisaboonuse toimumispaik. Usun, et minuga nõustutakse, et nii Palmse mõisa park kui Kiidjärv on ühed Eesti kaunima loodusega paigad.
Mõlemas lavastuses kõlasid laulud, mis on mitmele põlvkonnale, eriti vanemale, mällu sööbinud. Näidendi „Vihmana ma sajan” autor ja muusikaline kujundaja on Toomas Uibo, lavastaja Andres Puustusmaa, kunstnik Liina Keevallik, osades väga head näitlejad ja lauljad. Jan Ehrenberg (Tarmo) ja Priit Volmer (Toomas) suutsid luua illusiooni vendade Urbide kunagisest võlust, tämbraalne sulandumine ooperilaulja bassbaritoni ja laulva näitleja esituse vahel mõjus tõeselt ja sugestiivselt. Hele Kõrve vendade Urbide emana pani oma rollikujunduse ja kauni laulmisega süüvima toimuva traagikasse. René Soom suutis taas luua uskumatult groteskse rolli, kuid lausa hämmastav oli tema ilusa baritoni muutumine Peeter Tooma kordumatu tämbriga hääleks! Alati särisevalt humoorika Piret Kalda ja Raivo E. Tamme rollid pakatasid nüansirohkusest ja lisasid traagilisele loole annuse naeru.
Maarek Toompere, Ott Kiluski ja Tarmo Kivivälja muusikalises lavateoses „Rohelised niidud” (produktsioon: Thors Film, 2024; lavastaja Priit Võigemast, muusikajuht Siim Aimla ja koreograaf Liisi Org) oli kasutatud leidlikku lähenemist: kõik muusikalised numbrid, mida esitasid Priit Võigemast, Priit Strandberg, Mait Malmsten ja Kalle Sepp, olid kaetud arhiivivõtetega omaaegsest kvartetist.
Miks ma räägin neist kahest lavastusest? Põhjuseks on põsemikrofoni kasutamine vabaõhulavastuses ja küsimus selle vajalikkusest. Siin teisiti ei saakski. Kuid ka siin peavad puldi taga istuval helimehel olema erilised oskused ja armastus inimhääle vastu. Võimendus ei tohi kaotada näitleja ainuomase hääle tämbrit. Siinkohal oleks paslik meenutada Taavi Teplenkovi avaldust ühes ETV saates: talle ei sobi see, kui tema kõige olulisemat väljendusvahendit, milleks on hääl, reguleeritakse kusagilt helipuldist.
Järgnevalt mõned näited elamuslikest etendustest, kus võis nautida näitlejate loomulikku häälekvaliteeti.
Kaie Mihkelsoni Vanaema roll Mari Liis Lille ja Priit Põldma näidendis „Üks helevalge tuvi” (Eesti Draamateater, 2024; lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, kunstnik Laura Pählapuu, helilooja Rasmus Puur) ei unune mul iial. Näidend põhineb Elin Toona mälestustel ja tema autobiograafilistel teostel „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”, „Lotukata”, „Kolm valget tuvi” ja „Ella”. Tema inimlik soojus ja pühendumine, oma abikaasa Ernst Enno käsikirjade kaasahaaramine suurrätis ja alati oma lapselapse muredele kaasa elamine mõjus hingekriipivalt. Mari-Liis Lill ja Priit Põldma on sidunud ülimalt oskuslikult kolme põlvkonna ränkrasked põgenemisteed, saateks Rasmus Puuri muusika.
Romantilises Eisma sadama paadikuuris etendunud Sven Karja näidend „Naisteranna needus” (produktsioon: Nuutrum, 2023; lavastaja Jaanus Nuutre, osades Ülle Lichtfeldt, Elina Pähklimägi ja Amanda Hermiine Künnapas) Karen Orlau novelli „Rannahiidlased” ainetel on taas tulvil inimlikku tragöödiat. See veidi ulmeliste sugemetega lugu on kolmele naisnäitlejale võrratu materjal. Julgen väita, et Ülle Lichtfeldti rikkalikus rolligaleriis on see roll üks mõjuvamaid, erakordselt varjundirikas ja kuulmismeelt paitav; tema hääle kõik registrid kõlasid oma loomulikus kvaliteedis. Rõõmustav oli ka mu esmakordne „eluskohtumine” Elina Pähklimäega; varem olin teda näinud TV3 seriaalis „Kättemaksukontor”. Köitsid tema atraktiivne ja füüsiliselt jõuline lavalolek ja julge rollilahendus. Nooruke Amanda Hermiine Künnapas oli sellele vägevale duetile juba päris meeldivaks kaaslaseks, eks paistab, kuhu tema näitlejateekond teda edaspidi viib.
Nähtud suvelavastustest mõjus mulle kõige sügavamalt Mark Doherty näidendi „Vereliin” (Saueaugu teatritalu, 2025, tlk Laur Lomper, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Rebeca Parbus, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Tiina Mölder, helilooja Jaak Lutsoja; laval Tõnu Oja, Pääru Oja, Maria Teresa Kalmet, Jaak Lutsoja) lavastus. Isa ja poja rollides astusid üles vastavalt Pearu ja Tõnu Oja, kes on samades rollides ka päriselus. Nii võimast tandemit nii süvapsühholoogilises loos pole ma ammu näinud. Ja kui tüki lõpus seni ühekäeline poeg võttis kitarri, kaaslaseks Jaak Lutsoja akordionil, ning kõlama hakkas köitev muusika — bossanova, flamenko jt virtuoossed lood kahelt pillilt — oli see ülimalt võluv.
Lõpetuseks meenutaksin veel üht mitmes mõttes märgilist lavastust, kus Tõnu Oja võrratuteks kaaslasteks olid Kersti Kreismann ja Meelis Rämmeld. See vägev kolmik naerutas publikut Ron Clarki näidendis „Pink päikesepaistel” Teeristi villa teatrigaraažis Noarootsis (produktsioon: Sundown Entertainment, 2024; lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Karmo Mende). Meenutagem, et Vilja Nyholm-Palm on lavastanud ka kunagise väga populaarse telesarja „Wikmani poisid”. Näidendi teema on väga aktuaalne: hooldekodu elu USAs, mille inimsuhted ja probleemid on vägagi sarnased ka siinpool ookeani. Sellele väärt lavastusele soovin pikemat iga, kuid eelistaksin seda vaadata veidi inimsõbralikumas paigas, kui seda on Noarootsi garaaž. Publikut, keda see teema huvitab ja puudutab, jätkuks kindlasti vähemalt paarikümnele etendusele.
