„Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast“. Režissöör ja produtsent: Riho Västrik. Operaator: Valeri Štšerbatõh. Stsenaristid ja operaatorid: Margaret Mäses ja Riho Västrik. Monteerijad: Karl-Olaf Olmann ja Mirjam Jegorov. Helirežissöör: Ekke Västrik. Foley/heli kokkusalvestus: Seppo Vanhatalo ja Ekke Västrik. Värvimääraja ja videotöötleja: Lauri Laasik. Dokumentaalfilm, kestus 75 min. ©Vesilind.
Zooloogina iseloomustaksin Riho Västriku filmi „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast“ kui katset luua etoloogiline ökoeepos, mille põhiteemaks on „iga liik elab koos teistega“. Esteetiliselt aga tekitab film minus lummava tunde, et tegemist on suurejoonelise vaikeluga, kus Eesti eluslooduse keskel on inimene, kes ei tee ühtki häälitsust, kuid on kindlalt olemas ja tegutseb. Nii nagu Madalmaade meistrite vaikeludes esineb tihtipeale mõni elus loom — näiteks vaikelu lepatriinu või papagoiga —, on siin vaadeldav teos vaikelu inimesega.
Film tekitab algusest kuni lõpuni võimsat empaatiat. Vaataja elab kaasa erinevatele, kuid samasse kooslusse kuuluvatele loomadele, nende mängudele, suhete loomisele, arengule ja säilitamisele läbi aastaaegade. Veendume, et inimeste seas laialt levinud ettekujutus, et kõik loomad on kõigi teistega pidevas sõjas, ei pea paika.
Jälgime sügava kaastundega suhete muutumist vastavalt sellele, kuidas aastaringselt muutub Eesti loodus: karude ja huntide täiesti rahulikud ja lausa mängulised suvised suhted muutuvad hilissügise saabudes palju pingelisemaks. Eriti tugeva tunde tekitab film oma järsu ja pimeda lõpuga. Küsimus, mis saab edasi, paneb muretsema. Ees on pikk talv ja oluline on mitte alla anda. Kas noor, murtud käpaga hunt, kellega tutvusime suvel ja kes oli sügiselgi mitte ainult elus, vaid ka karjaga koos, näeb järgmist kevadet?
Iga meisterlik vaikelu pöördub vaataja poole kindla sõnumiga/üleskutsega: siin ja niimoodi me elame, ole hea ja vaata meid! Film on tohutu hulga hästi kogutud materjali kvintessents. Võttetunde on ilmselt olnud sadu. Mõned osad on täiesti kasutatavad loomade käitumise protokollide ehk etogrammidena, kuid ma ei nimetaks filmi siiski populaarteaduslikuks. Zooloogidele, nii terioloogidele kui ornitoloogidele ja muidugi käitumise ökoloogidele, pakub film väga palju huvitavat materjali, kuid pöördub ka iga tavavaataja poole lausa eepilise sõnumiga: „Siin me elame, iga liik teistega koos, suhtleme. Meie tolerantsuse vorm ja tase muutub seoses aastaaegadega, toidu ja teiste ressursside kättesaadavusega. Aga me elame niimoodi koosluses, milleks on elav Eesti loodus: raba oma järvedega, mets oma märgistamispuudega, kuhu jätavad endast lõhnasõnumeid paljude liikide esindajad.“
Filmi üleskutseks oleks justkui: „Võta meid omaks ja ela Eestis koos meiega!“
