Priit Pärna filme vaadates jäi mulle alati silma tema kujutus naistest ja torkas pähe väljend male gaze ehk mehe pilk. Otsustasin läbi lugeda Laura Mulvey essee „Visual pleasure”, mis tõi selle termini kasutusele, ja analüüsida selle abiga naistegelasi kahes Priit Pärna filmis — „Kolmnurk” (1982, rež Priit Pärn) ja „Lendurid koduteel” (2014, rež Priit ja Olga Pärn).
Mõistel male gaze on kaks aspekti. Esiteks mehe aktiivne ja naise passiivne roll filmi loos. See tähendab, et mees viib narratiivi aktiivselt edasi, kuid naine jääb passiivseks, tegutsedes ainult selleks, et toetada mehest peategelast. Teiseks, mehe pilgus väljendub naise erootiline objektistamine, seda ka filmi vaataja jaoks. Naise keha pole enam tema keha, vaid erootiline objekt. See võib väljenduda mitmel viisil, näiteks provokatiivsed kaameranurgad naise kehast või naise huvide sõltuma panemine ainult mehest.
„Kolmnurga” puhul saab välja tuua ühe Priit Pärna filmidele iseloomuliku joone, mis mahub male gaze’i kriteeriumide alla. Naiste rinnad on alati nähtaval (neid on hiljem näha ka filmis „Lendurid koduteel”), isegi kui naised on muidu täielikult riides. Rindade kuju koos nibudega on välja joonistatud isegi juhul, kui riiete omaduste tõttu ei oleks neid võimalik näha. Naise keha erootilisus on välja toodud ka siis, kui see ei sobitu loo temaatikaga.
Kui vaatame laiemat pilti, osutub rindade kujutamine keeruliseks teemaks. Kas tegemist on male gaze’iga või lihtsalt keha kujutamisega? Kas paljas rind kannab sügavamat ja loole vajalikku metafoori või ei? Kokkuvõttes oleneb see režissööri vaatest ja sellest, kui suur on paljastuse tähtsus filmi süžee seisukohalt. Isiklikult arvan, et „Kolmnurgas” ei ole selle taga muud suuremat tähendust peale seksualiseerimise.
„Kolmnurgas” näeme väga stereotüüpset ja traditsioonilist heteropaari. Mees, Viktor, loeb ajakirja ja naine, Julia, teeb köögis süüa. See jaotus paneb Julia tegelaskuju juba ette teatud perspektiivi: naine hoolitseb kodu eest ja teeb mehele süüa, nagu see traditsioonilistes abieludes kombeks on olnud. Traditsioonilistest abieludest on jäänud meile (kas või kerge) arusaam, et naine on mehe teenindaja. See kõik annab vaikselt märku, et Julia on pandud siia filmi meeste jaoks.
Julia tegelaskuju on minu arvates huvitav. Kui vaatame teda mehe pilgu perspektiivist, näeme, kuidas ta selle pilgu juurde kuuluvate ootustega sobitub ja kuidas mitte. Julia teeb süüa Viktorile ja mingil hetkel ka Eduardile, pisikesele mehele, kes ilmub pliidi alt. Julia ei tee kunagi süüa iseendale, kogu tema töö on meeste jaoks, selleks, et nende kõhtu täita. Mõnes mõttes hoiab Julia söögitegemisega võimu enda käes, tema valib, kellele ta kulbi annab. Tema valib mehe, mitte mees ei vali teda. Isegi kui Julia teab, et Viktor ootab laua taga temalt toitu, laseb ta süüa hoopis Eduardil, kuna Eduard näitab tema vastu üles armastust, mida Viktor näidanud ei ole. Saab öelda, et mehed manipuleerivad Juliat eesmärgiga saada kulp enda kätte. Mõlemad mehed on Julia vastu hellad selleks, et süüa saada. Kui kõht on täis, nad kaovad või ei osuta naisele enam tähelepanu. See jätab mulje, et tegelikult ei huvita neid Julia, vaid see, mida ta pakub kui naine köögis, see, mida ta pakub kui passiivne koduperenaine. Armastust näitavad mehed vaid siis, kui neil on Julialt midagi saada.
Huvitav on ka see, et Viktor saab põgeneda kodust tänavatele ja Eduard saab lahkuda läbi pliidi all oleva ukse. Seega, mehed liiguvad vabalt ringi, Julia jääb aga alati kööki, ootama, millal tuleb järgmine mees, et saaks talle süüa teha. Julia limiteeritud liikumine ja ootamine, et mõni mees viiks lugu edasi, jätab temast passiivse mulje.
Filmis „Lendurid koduteel” on naise objektistamine samuti väga ilmne. Filmis näeme kolme lendurit, mehi, kes tulevad sõjast tagasi koju, igaüks neist kannab kohvrit. Süžee arenedes saame teada, et nendes kohvrites on naise kehaosad. Neid osi liites pannakse kokku terve naine, kes seejärel elustub. Igal õhtul saab üks lendur selle kokkupandud naisega seksida. Meestel on selle naise üle täielik kontroll, nad otsustavad, millal ta kohvrist välja pääseb ja oma teiste kehaosadega üheks saab. Kohvrist võetud naise ainus tegevus on seks meestega või tantsimine, et meestele meelelahutust pakkuda. Ta pole enam inimene, vaid erootiline objekt nii meeste kui vaataja jaoks. Võime öelda, et see kokkupandav naine on meeste fantaasia ja igatsus näha ja armastada taas oma kaaslasi, kes neid kodus ootavad. Aga isegi kui see kohvrinaine ei ole päris, vaid väljamõeldis, on ta ikka mehe pilgu läbi kujutatud. Nende meeste visioon naisest on seks ja erootika. Nad ei unista oma naise kallistamisest, tunnustamisest ja armastamisest, vaid sellest, kuidas saaksid iseennast rahuldada.
Hiljem näeme, kuidas lendurid jõuavad lõbumajja või baari, kuid ei pööra sealsetele prostituutidele mingit tähelepanu. See stseen võib tõesti tekitada kahtluse, kas mehi ikka huvitab selles filmis vaid seks või on neil naiste vastu ka mingi austus. Kuid äsja vaadeldud fantaasia ja vaade naisele on seal filmis ju ikka. See, et meestel on vastav vaade naisele, ei tähenda, et nad läheksid kohe võrgutama iga naist, kes neid kas või veidi erutada võib. Lendurite vaadet naistele on varem meile juba näidatud ja see jääb kummitama kogu filmi vältel. Huvitav on seegi, et viidatud stseenis on asutus täpselt määratlemata, see võib olla lõbumaja või ka tavaline baar, kuid kõik naised seal on prostituudid — taas on näidatud naisi üksnes seksuaalse või erootilisena. See ei olnud ilmselt filmi mõte, kuid prostituutide kujutamine paneb mind vaatajana tundma, nagu manifesteeriks peategelane seeläbi, kuidas need mehed naisi näevad. Millenagi, mis võiks pakkuda neile seksuaalset rahuldust.
Mõlemast filmist jääb mulje, nagu poleks naine inimene, vaid teema, meestele mõeldud punkt filmis (seda rohkem filmis „Lendurid koduteel” kui „Kolmnurgas”). Naise keha pole enam inimese keha, vaid erootiline objekt. Toodud aspektid neist filmidest on head näited male gaze’ile iseloomulikust naise passiivsusest ja mehe aktiivsusest.
