Pärnu muusikafestival 2025 Pärdi peeglis
Artikli pealkiri on laenatud Alo Mattiiseni laulu „Isamaa ilu hoieldes” tekstist ja nagu kuulete, on see käskivas kõneviisis. Just see on oluline, et jäädvustada tänane eesti muusikakultuuri kõrghetk igaveseks kuulajate-lugejate mällu. Kindlasti ei ole sellist kõrghetke varem olnud ja ega vist tule ka enam. Meie helilooja Arvo Pärdi 90. sünnipäeva juubel on andnud paljudele kontserdimajadele üle kogu maailma põhjuse esitada tema teoseid. New Yorgi ja kogu maailma olulisim kontserdimaja Carnegie Hall tähistab Arvo Pärdi juubelisünnipäeva kogu kontserdihooaja vältel.
Carnegie Hallile andis nime filantroop Andrew Carnegie (1835–1919) ja selle ehitas arhitekt William Burnet Tuthill (1855–1929). Kontserdimajas on kolm saali, neist suurim, Sterni auditoorum, mahutab 3671 kuulajat, Zankel Hall 599 ja Recital Hall 268 kuulajat. Kontserdimaja avati aastal 1891, suure saali avamisel dirigeerisid poola päritolu dirigent Walter Damrosh (1862–1950) ja vene helilooja Pjotr Tšaikovski (1840–1893). Tšaikovski olla öelnud selle kontserdimaja kohta: uskumatult suur ja muljetavaldav. Ajaleht New York Herald Tribune nimetas seda maailma parima akustikaga saaliks. See viimane peab ilmselt paika, sest nii on öelnud vist küll kõik esinejad, kes seal lavale on pääsenud. Eriline on maailma tippviiuldaja Isaac Sterni (1920–2001) seotus Carnegie Halliga. Mitte ilmaasjata pole suurima saali nimi Isaac Sterni auditoorium: Stern päästis Carnegie Halli lammutamisest, organiseeris 1960. aastal Carnegie Halli päästmise komitee, korraldas heategevuskontserte maailmakuulsuste osavõtul, nende seas ka Händeli „Messia” ettekande, mille kooris laulsid maailma tippviiuldajad, -pianistid, -tšellistid jne. Carnegie Hall päästeti lammutamisest ja kõrval asuv väljakki sai Isaac Sterni nime.
Selles majas on nüüd Pärdi hooaeg, millel esinevad ka Eesti Festivaliorkester ja viiuldaja Hans Christian Aavik koos Ameerika legendi Midoriga, juhatab Paavo Järvi. Ärge mitte lootkegi — piletid on juba läbi müüdud ja ka eelnevalt meil, Estonia kontserdisaalis toimuv kontsert lõpuni välja müüdud.
Londoni Royal Albert Hall (u 6000 kohta) võõrustas aga Eesti Filharmoonia kammerkoori ja Tõnu Kaljustet. Kas kujutate ette 6000 kuulajat ja laval 30 lauljat kõlamas loomulikus akustikas! Kontsert oli ülimenukas. Nende esinemist on oodata ka Carnegie Hallis.
See pikk sissejuhatus peaks aitama aru saada, milline koht on 2025. aastal eesti professionaalsel muusikal maailmas. Ehk on tõesti nii, nagu ütles Kaljuste pärast Royal Albert Hallis esinemist, et lähitulevikus hakkavad kõik siin meil käima — Naissaarel, Pärnus ja Haapsalus, sest meil pole enam minna kuhugi… Mina, informeeritud optimistina, kahtlustan muidugi, et siit edasi võib ainult halvemaks minna. Pane tähele! ERSO kuulutas välja avatud konkursi I viiuli rühma mängija kohale brutopalgaga 1640(!) eurot.
ERSO on oma kõigi aegade tipptasemel ja tähistab 2026. aastal 100. aastapäeva, saalid on pilgeni täis, ovatsioonid ei lõpe. Statistikaameti andmetel oli 2024. aastal keskmine palk Tallinnas 2325 eurot. ERSO muide asub Tallinnas ja on seda keskmist palganumbrit kõvasti alla tirinud, nagu selgub. Kõrgtasemel kunst on kallis, aga annab ka tõsiseltvõetava kajaefektina riigile tagasi, seda on paljud valitsejad mõistnud kui kasumlikku investeeringut. Vist on mõistlik hoida meie kultuuri lagunemast.
Minu tegelik eesmärk on kirjutada meie muusika tippfestivalist Pärnus 2025, mis toimus nüüd juba 25. korda. Festivalibukleti avasõnas ütleb kunstiline juht Paavo Järvi, et 2011. aastal alustanud festival seadis endale eesmärgiks tutvustada eesti muusikakultuuri rahvusvaheliselt, ja see on ka õnnestunud. Helilooja Jüri Reinveret tunnustati Saksamaal Opus Klassiku aasta helilooja tiitliga Eesti Festivaliorkestri salvestise „Ship of Fools” eest. Orkester läheb tuurile Zürich–Viin–Hamburg–New York, Carnegie Hall.
Festivali eelkontserdid: Järvi Akadeemia
Alustame Tallinna Jaani kirikust 14. juulil. Järvi Akadeemia Sinfonietta oli võtnud sisse koha altari ees ning dirigendipuldis käis neliteist aktiivset kursustel osalejat ja õpilasosalejat. Üheks või teiseks osalejaks nimetamine jäi tegijate saladuseks, laval nende vahet silma ega kõrva ei torganud. Kontsert algas Arvo Pärdi teosega „Greater Antiphons” (2015). Teose aluseks on 1988. aastal loodud „Sieben Magnificat-Antiphonen” a capella segakoorile, mida nimetatakse suurteks või Oo-antifoonideks, kuna selle tekstid algavad austava pöördumisega Kristuse poole: „Oo, Tarkus”, „Oo, Koidutäht” jne. „Greater Antiphons” on kirjutatud dirigent Gustavo Dudamelile ja tuli esiettekandele Los Angeleses 2015. aastal. Kontserdil juhatas üks kursuslastest esimest kolme antifooni ja teine nelja viimast. Järgmisena oli kavas Joseph Haydni Sümfoonia nr 92 G-duur, „Oxford”, mille ettekandest jäi meelde eesti dirigendi Lisanna Laansalu mehine ja maalähedane III osa Menuett. Allegretto. Teises kontserdipooles oli kavas Edward Elgari „Serenaad keelpillidele” ja seejärel Elgari teose „Sospiri” („Ohked”) seade tšellole, keelpillidele ja harfile. Solist oli Marcel Johannes Kits ja dirigeeris Sasha Maisky. Dirigent tuletas oma välimuse ja orgaanilise muusikatunnetusega meelde maailmakuulsat seenior-tipptšellisti Misha Mayskit ning selgus, et ta ongi tema poeg. Sellest esitusest sündis aga festivali esimene tõeline pärl; tegemist on tõelise šedöövriga, millele ennustan meil nüüd pikka iga. Järgnes Mozarti Sümfoonia D-duur, „Hafner” (KV 385), mille Andante-osa juhatas Kasper Joel Nõgene, kes tegi seda väga hästi, näidates, et valdab manuaaltehnikat meloodia kujundamisel.
15. VII jätkusid eelkontserdid Arvo Pärdi keskuses peaaegu sama kavaga, rõhuga antifoonidel. Teose kahe esituse vahele mahtus keskuse töötaja Kristiina Kõrveri ingliskeelne ettekanne teose kohta. Ikka ja jälle tasub toonitada Arvo Pärdi keskuse saali haruldast akustikat ja seda just keelpillide imeliste tämbrite esile toomisel. Järvi Akadeemia Sinfonietta kõlas just neis antifoonides haruldaselt; arvan, et autor oleks rahule jäänud. Lisanna Laansalu juhatas oo-antifoone 4-7 talle omase julgusega ja mulle see meeldis. Õhtul toimus veel sama kontserdi kordus koos seda sisse juhatava ettekandega, sest kuulata soovijaid oli palju. Jäi veel oodata Järvi Akadeemia galakontserti, nüüd juba festivalil Pärnus.
Pärnu muusikafestivali põhikontserdid
16. VII: Pärnu muusikafestivali 2025 ametlik avakontsert Pärnu kontserdimajas
Kontserti pidi juhatama Neeme Järvi, kuid kõik me teame, miks ta seda ei teinud… Järvi Akadeemia Sümfooniaorkestrit juhatas tema asemel Paavo Järvi. Orkester on väga noor (ma mõtlen siin orkestrantide vanust) ja suur (arvan, et Saint-Saënsi „Orelisümfoonia” ettekandel rohkem kui sajaliikmeline), kuid tehniliselt suurepäraselt teksti valdav (nii keelpillirühmad kui puhkpillisolistid) ning hästi häälestuv teotahteline seltskond. Soovitan kõigil kuulata-vaadata Pärnu muusikafestivali TVst veel kord just selle orkestri esituses Saint-Saënsi Sümfooniat nr 3 e-moll ning nautida noorte inimeste hasarti ja esinemiskindlust Paavo Järvi juhatusel.
17. VII: Teet Järvi (1958–2025) mälestuskontsert Eliisabeti kirikus oli kurb kontsert kõigil Pärnu festivalidel esinenud, ootamatult lahkunud eesti tšellisti mälestuseks.
17. VII: õhtune kontsert Pärnu kontserdimajas: Järvi Akadeemia gala
Kontserdi kava oli sama mis Tallinnas, dirigendid teised, kuid kavas oli ikka seni ületamatu pärl Marcel-Johannes Kitselt Elgari „Sospiri” esituse näol. Seekord pisut teistmoodi, aga superesitus, dirigendiks Meytar Tirosh Iisraelist. Solist pidi käima kolm korda kummardamas, enne kui publik ta vabaks lasi. Braavo, Marcel!
18.VII kontsert „Pärdi peeglis”, laval Nordic Pulse ja Kristjan Järvi
Kontsert oli viimseni välja müüdud, nii et seda otsustati samal õhtul veel tervikuna korrata. Kristjan Järvi kirjutab: „Kontserdi finaalis kõlavad kuus Pärdi sügavaimatest ja intiimseimatest teostest: „Peegel peeglis”, „Da pacem Domine”, „Swansong”, „Fratres”, „Ukuaru valss” ja „Kuss-kuss, kallike”. See on muusika, mis ei püüdle tähelepanu, vaid kutsub kuulama, vaikima, kogema.” Väga täpne iseloomustus. Nendele eelnesid teosed Bachilt, Mahlerilt, Coldplaylt ja ansambli liikmetelt, ka Kristjan Järvilt. Ikka kõik peast ja liikudes esitatud. Seekordne kontsert oli eelmistest terviklikum, kontsentreeritum ja ka meisterlikum. Kristjan Järvi sobis festivalile suurepäraselt, nii kavva kui õhkkonda! Võib-olla on tal õigus: Nordic Pulse ei ole orkester, vaid tseremoonia.
19. VII: Eesti Festivaliorkestri 1. kava, dirigent Paavo Järvi, solist Kalev Kuljus
Arvo Pärdi 90 aasta juubelile pühendatud festivali kõigi kontsertide kavas on vähemalt üks tema teos ja enamik kavadest algab sellega. Festivaliorkestri esimene kontsert algas Pärdi teosega „La Sindone” (2005–2022). Iga kord, kui ma kuulen „La Sindone” kirglikke laskuvaid algusakorde, viirastub mulle Tšaikovski kõige traagilisema heliteose, 6. sümfoonia IV osa. Arvan, et nii peabki algama teos Torino surilinast, mille esmaettekande tegi ERSO 2006. aastal Torino katedraalis Olari Eltsi juhatusel. Selle uus versioon kõlas 2015 Pärnus EFO ja Paavo Järviga. Arvan, et seda teost ei saagi esitada vähem kirglikult, kui autor on selle muusikasse kirjutanud. Kui lisada siia järgnenud Erkki-Sven Tüüri Oboekontserdi „Kõrbetuul” („Desert Wind”) Eesti esiettekanne Kalev Kuljusega, siis tuleb tunnistada, et eesti muusika tase püsib maailma tipus. Kontsert jätkus Pärdi teosega „Silhouette”, mis on pühendatud Orchestre de Paris’le ja selle peadirigendile Paavo Järvile. Aga selle juurde veel jõuame.
Tüüri „Kõrbetuul” on vist kõigi aegade parim eesti instrumentaalkontsert, kui neid on üldse võimalik võrrelda. Minu lemmik on see kohe kindlasti. Olen teost kuulanud suure naudinguga korduvalt, lõiguti ja tervikuna (aitäh festivali TVle), ja olen veendunud, et tegemist on tõepoolest kontserdiga selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Siin on suurepärane dramaturgia, mis ei lase tähelepanu fookuselt kõrvale kalduda, ja virtuoossus: teose esimene noot kestab täpselt 30 sekundit ja mulle tundub, et seda mängiti isegi ilma nn ringhingamiseta. Sama kordub kadentsi alguses ja see ei ole kaugeltki mingi seisev sammas — ei, see elab diminuendo’s ja crescendo’s. Võib arvata, et selline müstiline virtuoossus pretendeerib puhkpillimaailmas rekordile. Kui ma varem olen kuulnud Kuljuselt oboel neljahäälset mängu, siis siingi oli sarnaseid akorde. Aga esmakordselt kuulsin kadentsis mitte seisvat akordi, vaid selget kahehäälset polüfooniat(!). Kõik need vigurid ei seganud ega muutunud vau-efektiks, vaid teenisid teose ideed ja narratiivi, mille keskmes oli ilmselt meie rahutu ja ärev maailm.
Kontserdi teise poole alguses andsid helilooja Helena Tulve ja Paavo Järvi üle Eesti Heliloojate Liidu Lepo Sumera nimelise preemia, mille saajaks osutus Märt-Matis Lill. Nagu aru võis saada, anti auhind Lillele Lepo Sumera balleti „Sisalik” taastamise ja muidugi ka lavale toomise eest. Preemia laureaat tänas, tsiteerides Mihhail Bulgakovit: „käsikirjad ei põle”. Igor Stravinski balletisüidi „Tulilind” suurepärase esituse nautimiseks minul enam võhma ei jätkunud. Sellele eelnes ju Pärdi „Silhouette: Hommage à Gustave Eiffel” pühendusega Paavo Järvile ja Pariisi Orkestrile. Kontserdikava, mille mahust kolm neljandikku on eesti nüüdismuusika, ja seda rahvusvahelisel festivalil, on suur, kuigi kaalutletud risk, mis ennast aga absoluutselt õigustas. Loomulikult oli kava koostatud traditsioone järgides, s.o instrumentaalkontsert esimeses pooles, kuid ehk oleks efekt olnud veelgi suurem, kui Tüüri Oboekontsert ja Stravinski „Tulilinnu” süit oleksid kohad vahetanud. See ei ole kaugeltki mitte etteheide, sest Stravinski esitus oli kõrgtasemel, aga äkki oleks eesti muusika triumf olnud siis veelgi suurem(?). Oodata oli aga veel kolme Eesti Festivaliorkestri kontserti ülipõnevate kavadega.
20. VII: Festivaliorkestri 2. kava, dirigent Paavo Järvi, solistid Mari Poll ja Hans Christian Aavik
Ülejäänud teoste vahekord Stravinskiga oli sama mis eelneval kontserdil. Kava alguses oli aga seekord Elis Halliku teose „Oriri” (eesti k „ilmuma”, „tõusma”) esiettekanne. Autor on rääkinud, et ta tajus ühte aeda, kus kõik on liikumises, nii aias olevad taimed kui ka õhk. See on koht, kus elu ja ilu ei vaja tõestust. Teos on võimas, võimsa arenguga; kaasatud on suur sümfooniaorkester ja sa tajudki kõige selle ilmumist nagu millegi suure tulekut. Uudisteose teostus oli meisterlik ja vastuvõtt esiettekandel tormiline. Ning ei peagi vist lisama, et partituuril oli pühendus Paavo Järvile. Järgnes Arvo Pärdi üks tähtteoseid, Kontsert kahele viiulile „Tabula rasa” (1977). Teos märgib murrangu algust Pärdi loomingus, olles selle esimeseks „tuletorniks”. Sellest teosest ja teose esiettekandest on palju kirjutatud ja räägitud, tahan vaid lisada mõningaid fakte, mida kavalehel ei ole. Kontserdil on kaks osa. Algselt olid osade pealkirjaks tempoterminid: I Con moto ja II Senza moto. Kui con moto on levinud ja tähendab itaalia keeles „liikuvalt”, siis väljendit senza moto ei ole ma kusagil kohanud. Loen seda pärdiliku loogika tuletiseks: senza moto — „liikumatult”. Hiljem on autor lisanud osadele ka ladinakeelsed pealkirjad: I Ludus (Mäng) ja II Silentium (Vaikus), jättes ka tempoterminid alles. Solistid Mari Poll ja Hans Christian Aavik esitasid ülikeerulise teose suurepäraselt. See ettekanne oli Aavikule esimene tuleproov enne kõnealuse teose esitamist Midoriga. Võrreldes esiettekandega 48 aastat tagasi, oli sellel esitusel üks oluline erinevus: tookord esitati teos, žanrimääratlusega Kontsert kahele viiulile ja keelpilliorkestrile, Estonia teatri kammerorkestriga Tallinna Polütehnilise Ülikooli (praeguse Tallinna Tehnikaülikooli) akustiliselt kesises ja triiki publikut täis aulas. Minu mälu ütleb, et laval oli umbes kakskümmend keelpilli (maksimaalselt kaks siia- või sinnapoole). Seekord oli laval ja kindlasti on ka tulevikus umbes nelikümmend keelpilli, mis on kõlaliselt kaks korda võimsam ja seda eesti parima akustikaga kontserdisaalis! Tähtis on, et ei tekiks disbalanssi. Ei tekkinud. Seda, kuidas kõlab duo Midori–Aavik, saame teada oktoobris Tallinnas. Mari Poll oli igatahes väga hea, nagu ka ettekanne tervikuna. Kava teist poolt ma ei kommenteeri — see oli ju eelmise kontserdi kordus.
21. VII: kell 19 Eesti Pillifondi gala „Vaikus ja tuli”, kell 20.30 Järvi Akadeemia õpetajate kontsert Eliisabeti kirikus, kell 22 „Öökontsert” kontserdimajas Pärnu Linnaorkestrilt „Ja öös on Eestit…”
21. VII oli festivalikava kvantitatiivne kulminatsioon, sest sellesse õhtusse (toonitan, õhtusse!) mahtus kolm kontserti. Festivali teine tõeline pärl pärineb esimeselt, ehk Pillifondi galakontserdilt. Esitatud teosed olid tõepoolest vaikusest kantud, nagu pealkirigi ütleb: Pärdi „Summa”, aaria Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonidest”, „Mishima/Closing” Philipp Glassi Keelpillikvartetist nr 3, Pärdi „Silouan’s Song” ja nende vahel ülitulised Erkki-Sven Tüüri „Illusion” ja „Action” — juba oli tunda, et midagi sünnib. Ja lõpuks Modest Mussorgski „Pildid näituselt” (1874), mis on ülipopulaarne juba originaalina, klaveritsüklina, veel populaarsem aga Maurice Raveli seades (1922) suurele sümfooniaorkestrile. Ja nüüd toimus see kontserdi finaalina seades keelpillidele; seade autor Jack Cohen on näinud ette kahtekümmend keelpilli ja valminud on see seade aastal 2015. Cohen pidas esitajana silmas Kremerata Balticat — siit ka täpne mängijate arv— ja nood on seda teost ka edukalt esitanud. Hans Christian Aavik, kes oli kontserdi „arhitekt”, võttis sellega suure riski, kuid ta teadis, mida tegi. Ettekanne ületas kõik ootused, olles tõepoolest superesitus. Aavik oli kogu kava ettekande liider ning motiveerija laval ja ilmselt ka proovides, teisiti poleks selline kogupauk võimalik olnud.
Kindlasti oleksin soovinud ka Järvi Akadeemia õpetajate kontserti kuulata, erilist huvi pakkus nende kavas Brahmsi Keelpillisekstett, kuid selgus, et kolm kontserti õhtu jooksul oli siiski palju. Minu valik langes Pärnu Linnaorkestri öökontserdi kasuks ja ma ei kahetse, sest sellist eesti klassikalise öömuusika kava ei oleks ma uneski osanud ette näha. Öömuusika oli nostalgiline, aga mitte igav ega üheplaaniline. Eino Tambergi öeldud sõnad oma teose „Nokturn” kohta võib üle kanda kogu selle õhtu kavale: „Öös on ka teravaid kirgi ja ohtlikke situatsioone, mitte ainult õrnust ja hellust.” Sel kontserdil oli ka üllatus — solisti osas astus üles Festivaliorkestri kontsertmeister, Uus-Meremaalt pärit viiulikunstnik Benjamin Baker, kes pakkus publikule oma nägemust eesti muusikast: Heino Elleri Fantaasia g-moll viiulile ja orkestrile autori seades (1964) ja mis veelgi põnevam, Eduard Oja „Ööpoeem” seades viiulile ja orkestrile, mis originaalis on kirjutatud baritonile ja orkestrile ja mille tekst pärineb Anna Haavalt. Viimane osutus väga sümpaatselt kõlavaks versiooniks sellest teosest ja on kindlasti elujõuline ka pikemas perspektiivis. Öömuusika „ohtlikke situatsioone” pakkus Pärdi sümfoonia nr 1 „Polüfooniline”. See on esituslikult väga nõudlik, kuid tänuväärne teos, kui üldine ansambel (II osa Prelüüd ja fuuga) on täpne ja solistide dodekafoonilised heliread (I osa Kaanonid) laitmatult esitatud. Nii see peaaegu oligi. Eino Tambergi „Nokturn” aga on šedööver, mis kaunistab iga kava. Pärnu Linnaorkester on tasemel, mis lubab neid juba mitmendat aastat festivali kavva lülitada, saalitäied publikut on reageerinud kontsertidele tormiliselt plaksutades ning kavad on olnud kutsuvalt põnevad.
22.VII: Pärnu muusikafestivali gala Pärnu Kontserdimajas
Tegemist oli kolmeosalise mammutkontserdiga, laval olid EFO muusikud. Kava oli põnev, Pärdist Martinů ja Nino Rota kaudu Ernst von Dohnanyi Sekstetini, mida esitas tõeline orkestri tähtede paraad. Latt aga on väga kõrgel juba alates 2022. aastast, kui orkestri tšellokvartett, koosseisus Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge, Teodor Sink ja Marcel-Johannes Kits, esitas Tšaikovski „Serenaadi” keelpillidele nii vapustavalt, et seda ei suuda vist kaua aega keegi ületada.
23. VII Järvi Akadeemia lõppkontsert Pärnu Kontserdimajas, solist Sten Heinoja
Esimeses pooles oli kursuslaste juhatada Pärnu Linnaorkester ja Beethoveni Klaverikontsert nr 3 c-moll op. 37, solist Sten Heinoja, teises pooles Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester. Dirigendipuldis käis kümme kursuslast, nende seas Kasper Joel Nõgene ja Lisanna Laansalu. Ekstra tuleb kiita Pärnu Linnaorkestrit. Teatavasti ei ole dirigentide õppeorkestri töö lihtsate killast, see on isegi ülikeeruline. Ma ei lasku üksikasjadesse, kuid orkester oli ülihea, seda eriti Beethoveni klaverikontserdi saatjana, kus säras Sten Heinoja oma pianistliku vabaduse ja isikupärase tõlgendusega. Viimasest ei puudunud ka väike huumor, kui kadentsis kõlas väga delikaatselt Pärdi „Kuss-kuss, kallike…”. Pärnu Linnaorkester näitas kõrgtaset oma tähelepanu ja paindlikkusega nii solisti kui dirigentide suhtes ja seda kõigis aspektides. Kontserdi teise poole suurteoseks oli Brahmsi Sümfoonia nr 3 F-Duur op. 90 ja siingi säras Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester ülikeerulise teose suurepärase esitusega noorte dirigentide käe all. Tahaksin esile tõsta II osa esitust Kasper Joel Nõgese juhatusel ning ikka ja jälle läks kõrv kikki, kuuldes, kui suurepäraselt Sascha Maisky kujundas Poco allegretto. Tundub, et kursantide tase tõuseb iga aastaga ja siit üks uitmõte: kas pole aeg hakata mõtlema Järvi konkursist dirigentidele?
Lõppkontserdid EFOga, dirigent Paavo Järvi 24. VII: 1. lõppkontsert, solist Iveta Apkalna
Esimese lõppkontserdi solistiks oli läti kontsertorganist Iveta Apkalna, kes esineb pidevalt üle kogu maailma. Tegu oli Poulenci Orelikontserdiga g-moll, mille kavas olid veel ka Pärdi „Swansong” ja „Für Lennart in memoriam” ning Beethoveni sümfoonia nr 7 A-duur op. 92. Pärnu kontserdimaja lava on sedavõrd avar, et oreli mängupuldi võis asetada dirigendi kõrvale ja nii, et organist oli seljaga publiku poole ja kogu tema tegevus manuaalidel ja pedaalidel nähtav. See on põnev vaatepilt, kui habras organist vajab mõlemat kätt ja jalga, et Poulenci tekst kuuldavaks teha. See ei sega kuidagi muusika nautimist, vaid pigem täiendab seda visuaalselt. Igatahes oli Iveta Apkalna esitus ülimenukas, publik oli vaimustuses.
Festivali viimaseks autoriks oli Paavo Järvi valinud Ludwig van Beethoveni, mis on ka igati loogiline. On ju maestro Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga kogu Beethoveni
sümfooniate tsükli salvestanud plaadifirmale Sony ning teda peetakse Saksamaa(!) juhtivaks Beethoveni spetsialistiks. 7. sümfoonia oli Beethoveni enda arvates tema parim teos, kuid paljude, eriti selle esmaesitajate ja kriitikute arvates väga vastuoluline. Pianist ja kriitik Friedrich Wieck, Clara Schumanni isa, kes viibis nii proovides kui kontserdil, on öelnud, et üldise veendumuse kohaselt pidi Beethoven seda teost kirjutades tugevas joobes olema. Beethoveni sümfooniate kohta kehtib siiski see vana tõde, et parim neist on just see, mida parajasti kuulad. Mitmekesiseid tõlgendusi võimaldab teose populaarseim, teine osa Allegretto, mida esitatakse väga erinevates tempodes, väga aeglasest väga kiireni. Kuulajate hinnangu aluseks on kindlasti „usun” või „ei usu” mõõdupuu. Leinamarsilikult aeglaste tempode aeg näib olevat siiski möödas. Iseloomulikku tendentsi tempo kiirenemisest näitavad Allegretto esitused, mida pakub Youtube: Wilhelm Furtwängler — 10’02’’, Leonard Bernstein — 9’15’’, Herbert von Karajan — 8’15’’, Paavo Järvi — 7’15’’. Mida lähemal tänapäevale, seda rohkem Allegretto’s tempod on. Pärnu esimese esituse kõik tempod olid pöörased, Allegretto aga oli rahulikult liikuv ja mina jäin seda uskuma. Kogu teose ettekanne oli orkestri meisterlikkuse tippsaavutus kõigis aspektides, mida hindamise aluseks võiks võtta. Juhin tähelepanu sellele, et dirigendipuldil olev teose partituur jäi suletuks kuni kontserdi lõpuni. Paavo Järvi ja Festivaliorkestri vahel oli tekkinud absoluutne usaldus. Soovitan kõigil, ka neil, kes saalis viibisid, kuulata esitust veel kord festivali TVst; te ei kahetse.
25. VII: 2. lõppkontsert, solist Vilde Frang
Teine lõppkontsert päädis festivali nimiteosega, Arvo Pärdi „Credoga”, algas aga Alison Kruusmaa teose „Valse lente” esiettekandega. Meil on meisterlikke heliloojaid, kes valdavad professionaalselt kaasaegset suurt sümfooniaorkestrit kogu selle tämbrispektris, ja üheks neist on kindlasti Alison Kruusmaa (snd 1992). Kruusmaa ise on öelnud oma teose kohta, et see sai alguse tema ammusest unistusest kirjutada üks valss, mis hõljub tasahilju valguse ja varju piirimail, püüeldes helguse poole. Nii ilus see tõepoolest oligi.
Seekord oli siis Pärdi teose kõrval kaks Beethovenit, justkui meenutuseks ajast, 1970. aastast, kui dirigendid Neeme Järvi ja Ilmar Tõnisson alustasid Pärnu festivalide korraldamist, millest ju tegelikult kõik praegune alguse sai. Lavale tuli viiulimaailma tipptegija, norra viiulikunstnik Vilde Frang, kes on õppinud Kolja Blacheri ja Ana Chumachenko juures Kronbergi Akadeemias, saavutanud absoluutse tipptaseme koos kõige selle juurde kuuluvaga (tipporkestrid, tippdirigendid) ja leidnud endale metseeni, kes on andnud talle kasutada 18. sajandi algusest, meister Guarneri del Gesu töökojast pärit tippviiuli. Vilde Frang esitas Beethoveni Viiulikontserti väga isikupäraselt; temas on samasugust plahvatuslikku energiat nagu autorilgi, kontrastiks peaaegu vaikuse piiril olevale lüürikale teoses. Siinkohal tahan tagasi võtta oma Klassikaraadio eetris väljendatud kahtluse, et ta esitas oma kadentse kontserdile. Hea, kui sul on sõpru, kes asja tunnevad. Mulle kirjutas professor Arbo Valdma Kölnist ja valgustas mind nende kadentside asjus põhjalikult. Tegemist on Beethoveni enda kadentsidega tema Viiulikontserdi op. 61 seadega klaverile op. 61a. Muide, Valdma on esitanud seda versiooni teosest Eestis, loomulikult koos kadentsidega. Need kadentsid on viiulile transkribeerinud kunagine Viini Filharmoonikute kauaaegne kontsertmeister Wofgang Schneiderhan (1915–2002). Nende omapäraks on teatav karakterite agressiivsus ja muidugi timpanite kasutamine I osa kadentsis. Vilde Frangi esitus oli järjekordne näide sellest, milliseid interpretatsioonilisi võimalusi see kontsert pakub. See ei luba mul taganeda oma veendumusest, et Viiulikontsert D-duur op. 61 on Beethoveni parim instrumentaalkontsert ja ühtlasi maailma parim viiulikontsert üldse. Lisapalana esitas Vilde Frang aga hoopis Saksamaa hümni, mis sai tegelikult alguse Joseph Haydni Keelpillikvartetist C-duur }op. 76 nr 3 (HOB.III 77). Sellest on teinud teose sooloviiulile Fritz Kreisler (1875–1962) ja nii me saimegi kuulda praegust Saksamaa hümni sooloviiuli ettekandes, nimega „Keiserhymn”.
„Credo” kõlas kogu oma tähenduses („Mina usun”) ja võimsuses, mida toonitas esitusaparaadi armee — kolm koori ja orkester täisvõimsuses pluss sooloklaver (Kalle Randalu) ja veel festivali finaali ootus/pinge. Kõik läks muidu kümnesse, kuid just sooloklaverilt oleks oodanud akustiliselt rohkem fookuses olemist. See aga sõltub oluliselt lavast ja esitusaparaadist. Arvan, et klaver peaks olema fookuses ka visuaalselt, nagu mäletan seda teose esiettekandelt.
Pärast kolmetunnist lõppkontserti, mis lõppes pärast keskööd, oli loomulikuks lisapalaks eesti hällilaul, Pärdi „Kuss-kuss, kallike…”, mis arvatavasti jääb kummitama seniks, kuni vaibub selle sündmuse viimane kaja. Selleni läheb aga kaua aega.
Pärnu muusikafestival 2025 on lõppenud, elagu Pärnu muusikafestival 2026! Kõigile korraldajatele suur tänu, aga eriti suur tänu Pärnu muusikafestivali TV režissöörile Tammo Sumerale. Heli ja kaamera on superhead!
