Lauli Koppelmaa septembris 2025.
Harri Rospu foto
Sinu teatritee algas Võru Draamastuudiost?
Päris esimest korda astusin teatrilaval üles nelja-aastaselt. Minu ema Silja Otsar juhatas Võru Kandles segakoori Hilaro, kelle osalusel tehti operetti „Lõbus talupoeg” (1997), lavastas Ivo Eensalu. Mina olin üks lastest, kes jooksis laval ringi ja laulis mõned laulud kaasa. Võru Teatriateljee lavastus „Hing” (2004) tehti samuti koostöös segakooriga, selle lavastas Tarmo Tagamets. „Hing” oli minu esimene kokkupuude kaasaegsema teatriga. Seejärel ütlesingi emale, et tahan samuti teatrit teha. Ema läks Tarmo jutule, et tal on kodus üks seitsmenda klassi tegelane, kes tahab tulla stuudiosse. Tarmo ütles, et nii väikesi lapsi nad ei võta. Seal käisid ikkagi gümnasistid. Siiski võttis Tarmo mind lavastusse „Pilvealused kuukoerad” (2007), kus mängisin viiulit. Mõned tekstid olid ka. Mäletan, et Tarmo palus mul loomulikumalt lugeda, nii, nagu mõtleksin ise. Ma ei saanud aru, mida see tähendab. Sealt edasi läksingi Võru Draamastuudiosse. Ühe aasta sain seal olla koos lavastaja Taago Tubinaga, kes läks Võrust Ugalasse. Meil on igal aastal draamastuudio inimestega jalgrattamatk, alati kutsume ka Taago kampa, kuna peame teda oma õpetajaks.
Gümnaasiumi lõpetasid juba Tartus?
Jah, ma käisin Miina Härma Gümnaasiumis. Uku Uusberg tegi siis Vanemuises lavastust „Kuidas kuningas kuu peale kippus” (2009) ja mina laulsin seal kooris. Rolli mul polnud.
Millist teatrit sa lapsena Võrus näinud olid?
No sellist, mis kultuurimajja tuli. Rakvere teater, Viljandi Ugala, isegi Tallinna Linnateater käis, loomulikult nägime palju Vana Baskini Teatrit. Põhikooli ajal ma nii palju teatris ei käinud, aga Tartu ajal kulutasin kogu oma taskuraha teatri peale. Terved draamafestivalid istusin algusest lõpuni teatris. Ma olin kogu eesti teatripildiga väga kursis. Kõik nädalavahetused käisin Võrus ja osalesin edasi ka Võru Draamastuudio tegemistes, sest Tartus ma ei leidnud kohta, kus teatrit ise teha. Pärast gümnaasiumi õppisin aga ühe aasta semiootikat ning sel ajal liitusin ka Tartu Üliõpilasteatriga.
Miks semiootikat?
Pärast gümnaasiumi käisin Viljandi Kultuuriakadeemias eelkatsetel, aga sõber soovitas mitte minna Viljandisse sisseastumiseksamitele. Pidin veel aasta ootama, kuni EMTA lavakunstikoolis katsed olid.
Semiootika valisid siis kindla teadmisega, et veedad aasta ülikoolis ja ikkagi lähed näitlejaks õppima?
Ma ei ole selline inimene, kes teeks midagi kindla teadmisega, mul on alati varuvariant. Teadsin kindlalt, et tahan saada teatrisse. See ei pidanud olema näitlemise kaudu. Olgu või inspitsient, ma oleksin igal juhul sinna jõudnud.
Sa oled õppinud lastemuusikakoolis viiulit. Kas sa muusikaga ei tahtnud edasi tegelda?
Õppisin küll kümme aastat viiulit, lisaks koorid ja vokaalansambel, aga ma ei ole tegelikult musikaalne. Tahtsin korduvalt muusikakooli pooleli jätta, aga ema ei lubanud. Tahtsin olla laulja, samas tundsin, et ei laula piisavalt hästi, tahtsin olla tantsija, aga ei tantsi ka piisavalt hästi. Näitlejana saan teha mõlemat.
Milline su tantsutaust on?
Põhikoolis käisin tantsuringis, kus tantsisime stepptantsu, flamenkot, nabatantsu, natuke poptantsu, üldistavalt karaktertantsu.
Viljandi koolis juhendas Kalju Komissarov, sinu kursust Tallinnas aga Peeter Raudsepp ja Katariina Unt. Kas kaalusid oma valikut ka Viljandi ja Tallinna teatrikooli juhendajate järgi?
Ma ei teadnud sellest midagi. Lõppude lõpuks oli mõlema kooli sisseastumiskomisjonis Peeter Raudsepp. Ma esitasin mõlema kooli katsetel sama teksti ja Raudsepp andis mulle mõlemas komisjonis selle kohta ka sama ülesande. Naljakas! Tajusin vaid, et Viljandi kool oli muutumises, Komissarov hakkas vaikselt väsima. Tegelikult ei ole vahet, ma lihtsalt sattusin Tallinna.
Mida siis lavakas pakkus?
Ma ei suuda seda siiamaani analüüsida või mõista. Olin ise nii noor ja rumal, et ei osanud pooltki sellest vastu võtta, mida pakuti. Ma eeldasin, et tegeldakse rohkem nüüdisteatriga, millegi sellisega, mida Tagamets Võrus tegi. Minu lolli pea jaoks oli see üllatus, kui hakkasime kujuteldavate esemetega etüüde tegema. Nüüd saan aru küll, miks see vajalik oli, aga tol hetkel oli see mulle pettumus. Õnneks sain sellest kiiresti üle. Peale kursusejuhendajate õpetasid meid veel mh Anu Lamp, Martin Veinmann, Andres Ots, Anne Türnpu, Tõnu Tepandi, liikumist andsid Laine Mägi ja Hellar Bergmann.
Teater Kelm, mille te pärast kooli koos Karl Koppelmaa ja sõpruskonnaga rajasite, teeb pigem sellist kaasaegsemat psühholoogilist teatrit. Kas juba kooli ajal tekkis plaan oma kambaga oma asja ajada?
Kooli ajal mõtlesin ikka, et psühholoogiline teater on vana kooli teater, selline igav. Miks seda üldse teha, ei saanud sellest aru.
Mis sellise tunde tekitas?
Hetkel ei tule midagi pähe, ju olid need tükid nii igavad, et ma ei mäleta. No ilmselt mõni iiri perelugu. Samas oli mulle suur elamus Katariina Undi roll filmis „Idioot”. Katariina ei ole selline vanas tähenduses psühholoogilise teatri näitleja. Ta paneb sinna midagi veel juurde, midagi, mis tundub veider, aga on ikkagi selgelt põhjendatud. Kontakt psühholoogilise teatriga on mul tekkinud alles Ugalas. Just tänu tööle vanemate partneritega, kellelt on väga palju õppida. Kelmi ajal nokitsesime omaette, lõpupoole sain mängida koos Andres Puustusmaa ja Kristjan Sarvega. Näiteks Kelmi lavastus „Sest meid on õpetatud madusid kartma” ei ole ju üks ühele suhtedraama, lavastuses oli rohkem monolooge kui dialooge, aga need viisid muidugi suhteni. Ugalas olen õppinud just partneritelt selle kohta, mis see psühholoogiline teater on.
No ja mis see siis on?
See on inimestevaheline suhtlus. Me ei mängi seda, mis näidendis on, pigem oleme ja suhtleme. Praegu on minu jaoks kõige huvitavam just psühholoogiline teater. Võin vaadata ka kaasaegsemat teatrit, kõike, mis hästi tehtud, aga näitlejana tahaksin hetkel tegelda psühholoogilisega. Tegime Ugalas klassikalist iiri peredraamat „Tule õige koju”, mille juurde asusin teatavate eelarvamusega, aga leidsin sealt väga palju põnevat. Partneriteks olid Rait Õunapuu, Janek Vadi, Jaana Kena, Oskar Punga. Lavastaja Johan Elm lasi meil seal möllata. Ma käisin just Ugala teatris Tiina Tauraite juhitud Meisneri tehnika töötoas. Juba varem, lugedes selle tehnika kohta, sain täiesti uue suuna, kuidas partneriga mängida, kuidas partnerit tajuda, sellega tahaks rohkem tutvuda. Muidugi on Stanislavski tore, aga Meisner avas minu jaoks näitlemises täiesti uusi külgi.
Kooli ajal tegite palju koostööd VAT Teatriga.
Jah, Katariinal ja Peetril olid Aare Toikka ja Tiina Rebasega head suhted.
Kuidas kirjeldad VATi mänguvõtit ja eripära?
VATis tegimegi koolitöid. Aare Toikka lavastas meiega „Ekke Moori”. Ehk on VATi eripäraks nooruslikkus ja mängulisus. Praegu lavastavad seal ju vanad mehed, aga mängulisus on neis nii sees, nad on suutnud seda hoida. Loomulikult tuleneb see Toikkast, aga mainimata ei saa jätta ka Tanel Saart ja Margo Tederit, kelle silmad lähevad proovis kohe põlema, kui on vaja mingeid lahendusi leida. Nii mõnelgi noorel on see puudu.
Aga ikkagi, kuidas pärast teatrikooli Kelm tekkis?
Karl tahtis teha oma teatrit ja teha seda selle kambaga kursuselt, kes mõnes mõttes jäi teistest teatritest kõrvale.
Meelega?
Ei olnud meelega. Juhtus nii. Kuressaare teater tegi mulle ja Karlile pakkumise, aga Karl omakorda pakkus Kuressaarele, et nad võtaksid poole kohaga oma truppi neli näitlejat (Lauli Koppelmaa, Jürgen Gansen, Markus Habakukk ja Risto Vaidla), nii et nad saaksid teise poole kohaga teha Tallinnas Kelmi. Esimene lavastus „Savann” oligi koostöölavastus.
Tallinnas tegite kunsti ja Kuressaares haltuurat?
Kuressaarest saime tervisekassa. „Savann” ja ka „Järgmine peatus: Kosmos” olid Karli näidendid, mida mängisime rõõmuga nii Kuressaares kui ka näiteks Iisakul. Mina isiklikult pääsesin Kuressaare lastekatest, aga seda peab ka tegema, haltuuraks ei saa seda nimetada. Ma olen väga tänulik nende kahe aasta eest, mis ma Kuressaares olin. Sain mängida kahes Peeter Tammearu lavastuses: „Kaarnakivi perenaine” ja „Antigone New Yorgis”. See oli taas psühholoogilise teatri kool. Elu viib mind lihtsalt sinna, no mis sa teed. Kuressaare teater mängis ühte lavastust viis kuni kümme korda kohapeal, aga me reisisime ka väga palju ringi.
Kelmis sai üks lavastus suhteliselt vähe mängukordi, aga Ugala ja Kuressaare teatriga palju rohkem. Kumb süsteem sulle rohkem meeldib?
Kaua ühte lavastust mängides tekivad lained: alguses oled pidetu, siis leiad põranda, siis hakkab igav ja kui saad aru, et oled automaadi peal, siis leiad värskuse. Uuesti ja uuesti mängimine on näitlejatöö juures mulle kõige raskem. Kuidas end ära petta, nagu juhtuks kõik esimest korda? Ma pole kindel, et seda juba oskan. Igal juhul on prooviprotsess kõige põnevam osa minu tööst.
Millal lavastus sinu jaoks valmis saab? Millal taipad, et nüüd oskan?
Siis on jama, kui selline tunne tekib. Mõnikord on see tunne peale tulnud, aga siis lähen uuesti lavale ja olen käpuli.
Mõne lavaka kursuse lõpetajad saaksid justkui kergesti teatritesse tööle. Kas teie juhendajad püüdsid ka teid kuidagi välja pakkuda?
Tol hetkel koolis sain nii aru, et nüüd me istume ja ootame. Nüüd kohe-kohe hakkab keegi meile pakkumisi tegema, vastavalt sellele, kuidas oleme diplomilavastusi mänginud. Ühed said ju kutseid, ju siis olid teatrijuhid meid näinud.
Kas te olite Kelmi kambaga juba kooliajal mõttekaaslased või moodustus Kelm tõesti teie kursuse „kõige halvematest” näitlejatest?
Ütleme nii, et joppas, et just need inimesed tol hetkel suurde teatrisse tööle ei saanud.
Kelm tegutses aastatel 2016–2022. Mis periood see oli?
Me ei saanud ilmselgelt kohe aru, et sellest nii suur projekt tuleb. Karl tahtis lihtsalt oma asju teha, allahindluseta, kirjutada täpselt nii, nagu ise tahab. Seega pidime kõike ise tegema: põrandaid pesema, plakateid üles panema, pileteid müüma jne. Vene tänaval asuva Kultuuriklubi Kelm ümber oli lai sõpruskond, kes meid aitas. Samal ajal Kelmiga oli meil kõigil, lisaks Kuressaarele, ka kõrvalt teisi projekte. Sel ajal oli mul neli-viis esietendust aastas. Praegu ma ei kujuta ette, kuidas oli võimalik samal ajal oma teatrit teha. Noorena on see ilmselt võimalik.
Kui sa nii palju ja nii erinevate teatritega töötasid, kas sa siis tajusid ise ka, et teete Kelmiga midagi erilist, arendate oma keelt?
Meie ei arendanud eriti midagi, pigem toetasime Karli tema näitekirjaniku- ja lavastajateel. Me lihtsalt olime mingis voos. Kui palju seal teadlikku tegevust oli? Andke andeks, mitte eriti palju. Kõik oli tore. Eks me koos elasime alateadlikult Karli vaibis.
Kuidas sa Karli käekirja kirjeldad?
Ma arvan, et ta üritab ühendada intellektuaalsust ja kaasaegset psühholoogilist teatrit. Monoloogid tema näidendites on tihti rohkem esseede moodi, keerulised jälgida ja ka esitada, aga väga põnevad. Tekstis põimuvad isiklikud lood tema elust filosoofiliste mõtetega. Ta armastab väga näitlejat ja hoolitseb selle eest, et näitlejal oleks huvitav tema kirjutatut mängida.
Kas Kelmiga on nüüdseks kõik?
Kelmi jaoks ei ole meil praegu vajadust. Kui vajadus tekib, küll siis teeme. Me teeme ainult siis, kui väga tahame.
Telesarjas „Merivälja” mängisid sa peaosa, hiljem ei ole sind teles eriti näha olnud. Miks?
Pole pakutud. Filme pole ka teinud. Tahan küll, aga ma kukun kõigil casting’utel läbi, teen seal midagi väga valesti. Aga palun kutsuge mind ikka! Nii nagu minu teele ei ole sattunud piisavalt kaasaegset teatrit, nii on ka filmiga. Püüan vastu võtta selle, mida pakutakse, ja muretseda vähem nende asjade pärast, mida mul ei ole.
Oled Väimelast pärit. Kui palju pead end võrokeseks?
Kõige rohkem pean end lõunaeestlaseks. Võrokene olen ja poolseto samuti. Suudan mõlemat keelt teatrilaval esitada ja ka vanaemaga vestlen võro keeles. Keelekeskkond on oluline, kui veeta kaks nädalat „Seto Odüsseia” proovides, siis suudan juba soravalt rääkida.
Kuidas see projekt oli?
Suurte vabaõhulavastustega olen ma tuttav, olen neid teinud. See oli väga suur projekt ja kirju kamp. Mul on väga hea meel, kui tehakse teatrit murdekeeles ja et meil on nii palju näitlejaid, kes murdes räägivad. Murdekeelsed lavastused on suur väärtus. Kohalik helilooja sai pakkuda originaalloomingut. Tegemist oli tähtsa projektiga Lõuna-Eesti kogukonnale. Minu jaoks jäi puudu ajast. Mulle meeldib proovis olla ja katsetada erinevaid versioone.
See lavastus ei vajanud sellist aega?
Ei vajanud. Meil polnud aega ja publiku tagasisidest sain aru, et sellest polnud midagi. Lavastaja oli teinud eelnevalt suure ettevalmistava töö ära. Kui meie platsile jõudsime, ütles lavastaja, mis toimub, ja nii läkski.
Kas too muusikal oli „õige” seto kultuuri esitlus?
Kohalikud kindlasti kemplevad sel teemal omavahel. Sirbis küsis Anneli Saro, et miks otsustati Homerose Odüsseia lugu rääkida seto keeles, vanakreeka kostüümid seljas ja seto laule lauldes. Vastas ka ise, et nii palju on olnud seto küladraamasid ja komejante, kus on joodikud ja külanaised, ning külamehed, kes lähevad sõtta. Kauksi Üllel tuli mõte ja… no teeme, miks mitte?
Meenub„Serafima + Bogdan”.
Või Ain Mäeotsa lavastused. „Serafimas + Bogdanis” oli teatrikunst hoopis teisel tasemel. Aga jah, lood on ikka samad. Ka „Odüsseias” läheb mees sõtta ja lõpuks tuleb koju tagasi.
Praegu oled sa Ugalast kaksikutega lapsepuhkusel. Millal tööle tagasi lähed?
Plaanin aasta pärast. Lapsed on pooleteiseaastased ja ma tahan nendega veel kodus olla. Just tegin terve suve tööd. Õnneks oli projekt Lõuna-Eestis ja kogu mu perekond ehk tugistruktuur oli seal olemas, sain töötada. Sügisest mängin VAT Teatris edasi „Kullervot”. Esimese lapse puhul läks hästi, et Karl otsustas võtta vaba aasta ja oli kodune ja mina sain võtta vastu töö Ugalas.
Kas nüüd, lastele pühendudes, on sul tekkinud teatrile ka mingi värske vaade?
Kas sa arvad, et mul on sellist aega? Ma olen lastega päevad otsa kodus. Kaua maadlesin sellega, et mul pole aega isegi mõelda midagi huvitavamat kui see, kuhu ma need pallid panen või et astusin just autole peale. Ma põdesin väga kaua, et ei saa tegelda millegi muuga kui olmega. Otsisin pidevat viise, kuidas välja saada. Nüüd üritan ennast ümber kodeerida, et ma ei peagi sellega tegelema. Tunnen, et mu ajurakud hakkavad kärbuma ja vajavad treenimist, enne kui suudan täiskasvanud inimestega normaalseid vestlusi pidada. Näiteks meie kohtumise leppisin kokku siia kohvikusse, kuna kõnnin siit iga päev mööda ja nii väga tahaksin sisse astuda, aga mul on alati kaks beebit kaasas, ma ei saa. Teile intervjuu andmine oli väga hea vabandus, et kohvikusse pääseda. Teiega rääkimine on hetkel minu elu ootamatu rõõm. Samas püüan ikkagi nautida seda olmet ja titadega koos olemist, sõnade õppimist ja lahti laskmist igatsusest tegelda suuremate mõtetega. Vahel panen päeval filmi käima, aga vaatan pausidega, ühte filmi kolm päeva. Minu elu on praegu siin. Küll tuleb ka teistsugune aeg. Vaatan näiteks Lauri Saatpalu, kes käib Hollandis ja Itaalias teatris, vaatab nüüdistantsu ja maailmatasemel ooperit, Eestis olles käib peaaegu igal õhtul teatris või kontserdil. See oleks ka minu jaoks ideaalne elu. Aga minu elus peavad olema kõige selle kõrval ka lapsed. Nii tore on vaadata, kuidas kaksikud õpivad omavahel suhtlema. Õnn on seda kõike kõrvalt jälgida.
Saad sa meenutada mõnda elumuutvat sündmust teatri vallast?
Tudengina Londoni Punchdrunk Company lavastusi vaadates olin suures vaimustuses.
Oled nooruses öelnud, et tahad teha teatrit omaealistele. Kas nüüd, mil oled 33-aastane, mõtled sama?
Mingis mõttes on see paratamatu. Kui vaatamiseks filme otsin, siis huvitavad mind ikka need, kus räägitakse kolmekümnendates eluaastates naistest, kes on lastega kodus. Noortelt noortele teatrit peaksid ikkagi tegema noored. Ugalasse tulnud noored näitlejad ajavad Margaret Sarve käe all noorte asja. See on väga hea.
Kas praeguses eesti teatris on meeste ja naiste tähtsus tasakaalustunud?
Nii palju, kui olen kultuuriajakirjandust jälginud, tundub küll. Peaaegu kogu viimane draamafestival oli ju naiste lugudele keskendunud. Inimesed pingutavad ja ajavad naiste asja. Ka Ugala kunstilise juhi Liis Aedmaa südameasi on, et naiste lood oleksid meestega võrdselt esindatud.
On sul mõni inimene, kellega tahaksid kindlasti koos töötada?
Kõigiga tahaks. Mulle meeldib teater, mulle meeldivad teatriinimesed. Samas, töötades Ugalas, olen sageli rõõmustanud selle üle, et saan töötada ühe ja sama partneriga mitu prooviprotsessi järjest. Just vanemate kolleegidega järjepidevalt koos töötamises on suur väärtus. Vabakutselisena läheb palju aega, et luua partneriga või lavastajaga kontakt, ja siis algab uue protsessiga kõik otsast peale. Aga kui mulle juba võimalus pakutakse, siis ütlen ühe nime välja: Renate Keerd, palun helista mulle! Oi, oi, kuidas ma armastan kõiki tema lavastusi! Ma võiksin elada selles maailmas, mille ta on loonud. Võiksin vaadata tema lavastusi tunde ja tunde. Võiksin mängida tema lavastustes tunde ja tunde. Muidugi oleks mul natuke hirm sinna sisse astuda. Nagu öeldakse, ära mine iidolile liiga lähedale. Kui Renate tegi casting’u Hungerburgi festivali lavastusele, olin just lastega kodus. Ma olin nii õnnetu, et miks otsekui minule loodud võimalust ei õnnestu kasutada. No mis teha!
Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK
