Sissejuhatus
Eesti animatsioonile alusepanijad Elbert Tuganov ja Heino Pars ei näidanud teed üksnes tulevastele nukufilmi režissööridele ja animaatoritele, vaid ka loomeinimestele ja inimestele üldiselt. Arvan, et valitsenud piirangute tõttu tegid Pars ja Tuganov paremad filmid, kui teinuks siis, kui saanuks töötada piirangute pärast muretsemata. Nad kasutasid kehtivaid piiranguid positiivselt ära.
Poeetika
Tolleaegses, süva-nõukaaja Eestis valminud animatsiooni suurim tugevus oli poeetilisus. Ja nagu öeldud, meie animatsiooni algusajad on lahutamatult seotud Tuganovi ja Parsiga. Kui nimetada filme nagu „Põhja konn” (1959, rež E. Tuganov), „Peaaegu uskumatu lugu” (1962, rež E. Tuganov), „Park” (1966, rež E. Tuganov), „Väike motoroller” (1962, rež H. Pars), „Operaator Kõps seeneriigis” (1964, rež H. Pars) jpt, siis minu meelest on nende mõistmise ja nautimise võtmeks poeetika. See tähendab, et vaataja jaoks mängivad paralleelselt justkui kaks filmi, kaks tähendusvälja. Esimene on kirjeldav — tõepoolest, loodushuviline poiss filmib seeni ja õpib nende kohta, kuri kapitalist saab oma palga, inimesed eiravad pargis kehtivaid reegleid jne. Aga samaaegselt eksisteerib teine tasand — see, mida tegelikult on „kogu asjaga” mõeldud. See „mida” jääb nendes filmides otseselt sõnastamata ja suures osas ilmselt ongi sõnastamatu. Vaataja loob neid filme vaadates endas alateadlikud emotsionaalsed seosed. Ta ei tea täpselt, kust või miks need tulid, ometi on need ilmsed. Parsi ja Tuganovi filmid räägivad enamast kui tegevuslik-kirjeldav mõõde ja mõjuvad vaiksel, sõnatul tasandil. Vaataja tunneb, et loodus on ilus, ilusam kui Nõukogude Liit ja ühtlasi ka võimsam. Ta tunneb, et kusagil ja põhimõtteliselt on inimesed vabad. Ta tunneb seda ja veel palju muud, aga kumbki autoritest ei ütle neid asju otse. See ongi poeesia — millegi ütlemine millegi muu kaudu. See on nagu hea valetamine ja teeb teose paremaks, kuna annab sellele varjatud külje. See teeb asja müstiliseks.
Piirangud Nõukogude Eestis
Parsi ja Tuganovi poeetilisus sündis sundolukorras. Oli miski, mis neid tungivalt sundis valima just sellise väljenduskeele, nagu nad valisid. Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu ja NSVLis kehtis arusaam, et iga teose ja vaimuvilja lõppeesmärgiks on nõukogude ideoloogia juurutamine. Võimu filosoofia ja hea viis võimu stabiilsuse tagamiseks oli kasvatada inimesed selliseks, et nad siiralt armastaksid kehtivat korda. Sellele eesmärgile püüti allutada kogu kultuur ja animatsioon veel eriti, kuna animatsioon oli suunatud otse lastele, keda on kõige lihtsam mõjutada. Lisaks võimaldab animatsioon reaalsuse piiride hägustamist, järelikult saab selle abil teatud tõsiasju (nt kauba puudumine) ümber rääkida. Parsi ja Tuganovit piiras ja sundis seesama filosoofia, nõukogude ideoloogia. Sellest olenes, millised filmid said rahastust, millised mitte, milliseid levitati, millised keelati (Laas, 2008) — kokkuvõttes see, kas ja millist filmi on üldse mõtet luua. Sellisest loomingulisest lukust pääsemiseks peitsid tolle ajastu kunstnikud oma tõelised ideed (ilmselt) sellesse teise, poeetilisse tähendusvälja, kus need said elada ja areneda, ilma et keegi saanuks nende ohtlikku olemasolu lõpuni tõestada. Me ei tea, kas tõelise sõnumi varjamine oli lihtsalt hinge ellujäämisstrateegia või ettekavatsetud taktikaline käik, aga selle tulemusena valmisid ilusad filmid, mis ilma piiranguteta nii ilusad poleks tulnud. Heino Pars ja Elbert Tuganov kasutasid piiranguid, kas tahtlikult või mitte, oma töö kvaliteedi tõstmiseks.
Piirangud üldiselt
Piirangutesse suhtumine defineerib loomingulist inimest. Piirangud võivad takistada, aga nad võivad utsitada ka kõrgemale pürgima. Ma arvan, et Parsi ja Tuganovi juhtum ei ole ainulaadne, vaid viitab üldisele reeglile. Igal ajastul ja igal pool kehtivad omad piirangud. Meil on reeglid selle kohta, mis on poliitiliselt korrektne, mis on füüsikaliselt, mis inimlikult, mis finantsiliselt võimalik jne. Nagu ütleb Jack Sparrow filmis „Kariibi mere piraadid” (2003): The only rules that really matter are these: what a man can do, and what a man can’t do. Piirangud annavad vastuse mõlemale küsimusele. Esiteks panevad need paika selle, mis on võimatu, mida ei saa mingil juhul teha. Aga seda tehes sunnivad need meid mõtlema uutele lahendustele — loomingulistele lahendustele. Mida on võimalik teha, isegi kui me oleme ühel või teisel kombel piiratud. Me ei tuleks ühegi kastist-välja-lahenduse peale, kui kasti ei oleks. Iga blokaad paneb mõtlema ja proovima uusi lahendusi. Loominguliselt mõtlevad inimesed, nagu Tuganov ja Pars, ongi need, kes suudavad piiranguid näha pigem suunaviitade kui stopp-siltidena.
Kokkuvõte
Inimesed kasutavad mingeid vahendeid ja neil vahenditel on samuti omad piirid. Piirangud takistavad ja üldiselt teevad meid morniks. Samas ei ole midagi inspireerivamat kui näha, kuidas neid piiranguid ületatakse. Just sellepärast on kihvt vaadata, kuidas keegi läbib ratastoolis edukalt maratoni distantsi — seda nägin eile oma silmadega. Ta teeb seda kõigest olenemata. Elbert Tuganov ja Heino Pars tegid seda samuti kõigest olenemata.
Kasutatud allikad:
Mait Laas 2008. Aja meistrid. Dokumentaalfilm. — https://www.efis.ee/film/11394
Gore Verbinski 2003. Pirates of the Caribbean: The Curse of the Black Pearl. Mängufilm.
