(Algus TMK 2025, nr 10)
Tantsitab seda va piirivalvurinolki
Üheksakümnendate eesti filmidesse ilmus tendents kujutada naist alama olevusena. Naisega tantsimine oli mehele alandav tegevus. Õige mees ei tantsi. Vastupidi, ta lükkab tantsiva neiu oma partnerile otsa, nagu seda teeb Jüri Rumm (Hannes Kaljujärv) samanimelises filmis (Jaan Kolberg, 1994). Tulemuseks on kaklus, aga kuna kaklusi on „Jüri Rummus” palju, pole sel tähtsust. Küll aga sellel, et võitjaks jääb Rumm, mitte tantsiv mees. Kontekst on „Kõrboja peremehele” vastandlik: tantsijate segamine näitab teo sooritaja mehisust ja iseseisvust.
Enam-vähem sama suhtumist esindab „Tulivesi” (Hardi Volmer, 1994), mille üks peategelane, salapiirituse vedaja Eerik (Erik Ruus) on Rummuga sarnane hulljulge, riskeeriv ja mittetantsiv karakter. Tantsustseenid on siin tähenduslikumad kui „Jüri Rummus”. Seadusekuulekas ja põhimõttekindel piirivalvur Aleks (Jaan Tätte) on Eeriku antipood ka tantsus.
Hilda (Epp Eespäev): „Kas te tantsida armastate?”
„Jaa, muidugi, ainult ei ole kaua juhust olnud.”
„No see juhus on õige pea.”
Rannaküla peol kõlavad rahvalikud meloodiad lõõtspilli, viiuli ja kandle saatel, lauljaks Villu (Marko Matvere). Ilmekas on juba Hilda ja Aleksi pilkudevahetus, enne kui leitnant õpetajanna ees kummardab. Soomest põgenema pääsenud Eerik suhtub tantsu põlglikult, küll tärkab temas Hildat ja Aleksit vaadates kole armukadedus. Ka teised piiritusevedajad ei tantsi. Juulius (Tõnu Kark): „Vaata Hildat, tantsitab seda va piirivalvurinolki.” Veel suuremat üleolekut näitab Eeriku ja nimeta külamehe (Andrus Vaarik) dialoog:
„Siin on palju naisi. Mehed, miks teie ei tantsi?”
„Naine on nagu tramm. Kas tuleb uus või tuleb vana tagasi.”
See stseen on hea näide sellest, kuidas tantsu kaudu saab karakterite arengut näidata palju löövamalt kui sõnade kaudu.
Teine, pikem tantsustseen on esimesega teravas kontrastis. Tantsitakse Tallinnas, peenes lokaalis, muusikaks moodne ingliskeelne džäss (Ray Henderson/Mort Dixon, „Bye, Bye, Blackbird”) ja see ei seostu süžeega. Ka ükski oluline tegelane ei tantsi. Meloodia katkeb ootamatult. Purjus mees nõuab: „Ema südant! Tehke üks „Ema süda”, poisid!” Ja tulebki „Ema süda”, kodumaine siirus võidab rafineeritud impordi.
Umbes üheksakümnendate lõpust ei ole tants eesti filmides enam valdavalt negatiivne ega positiivne. Iseärasused avalduvad muul moel: üha rohkem on tants muutunud teisejärguliseks või trafaretseks linateose komponendiks, millel pole muud tähtsust, kui pakkuda põgusat lõõgastust eelneva ja järgneva konflikti vahel. Ent leidub ka süžeed rikastavaid või omaette paljuütlevaid filmitantse.
Haruldane tantsupaar leidub filmis „Nimed marmortahvlil” (Elmo Nüganen, 2002). Õppursõdurid pidutsevad koos kohaliku külaeliidiga. Üks neist „kutsub” tantsule oma trofeerelva, Maximi kuulipilduja, ehkki saalis on ka kohalikke neidusid. Ka meespaar Kohlapuu ja Ahas (Ott Aardam ja Priit Võigemast) partneritena on ebatavaline. Muguril (Ott Sepp) ei vea: kena tütarlapse asemel, kelle tantsule kutsumiseks ta julgust kogub, peab ta leppima endast tunduvalt vanema korpulentse pealetükkiva daamiga.
Nagu tavaliselt, järgneb tantsimisele midagi ebameeldivat; seekord koguni traagilist. Järgmiseks hommikuks on punased mõisa taas vallutanud ning teiste seas tapnud peo põhiinitsiaatori, Marta onu (Guido Kangur), demonstreerides sellega oma instinktiivset loomalikku julmust. Aga „Nimed marmortahvlil” ongi primitiivne, mustvalgete karakteritega propagandafilm, millest karakterite loogikat otsida pole mõtet.
Täpselt sama kehtib „Detsembrikuumuse” (Asko Kase, 2008) kohta. Sarnane on seegi, et mõlemas filmis järgneb heade tegelaste tantsustseenile süütute inimeste hulgakaupa tapmine pahade poolt. Mistõttu head peavad enesekaitseks samuti tapma hakkama ning mõlema filmi lõpuks on tantsutuju nende hingest kadunud.
„Detsembrikuumuses” istuvad noored ohvitserid kabarees ja arutlevad päevapoliitika üle, taustaks tantsiv mustlanna. Tanel (Sergo Vares) kingib tantsu ajal Annale (Liisi Koikson) väärtusliku ehte, mille keti ühe otsa põimib Anna Taneli kõrva ümber, teise seob endale kaela. Idüll on täielik, kuid üürike. Samal ajal saavad punased mässulised rünnakukäsu ning ööpimeduses hüppavad rongist maha salaja Eestisse imbunud riigipöörajad, programmeeritud kiskjarobotid.
„Detsembrikuumuse” ja „Nimed marmortahvlil” tantsustseenid moodustavad järsu kontrasti „Kutsumata külaliste” ja „Lindpriide” omadega. Kõik neli on skemaatilised propagandateosed. Ka tantsustseenid on klišeelikud, ent vastandlikud. Esimeses paaris tantsivad head meelelahutuse eesmärgil, pahad valmistavad samal ajal ette massilisi tapmisi. Teises tantsivad südametud mõrtsukad, rõhutades oma küünilisust ja julmust. Heade missioon on nendega võidelda, mitte tantsida. Nii on tantsu tõlgendamine eesti filmiloos liikunud ühest äärmusest teise.
Pingelise ja elamusliku soolotantsustseeni pakub „Meeletu” (Elmo Nüganen, 2006) Peetri (Indrek Taalmaa) esituses. Selles avaldub isiksuse totaalne muutumine, robustsest uusrikkajõmmist saab viivuks mõistatusliku kehakeelega artist. „Äkki teeme enne seda ühe head tegemise tantsu?” pakub Toomas (Rain Simmul) enne tähtsale ärilepingule alla kirjutamist. Peetri ettevalmistus on pikk ja piinlik, tundub, et tantsust ei saagi asja. Kuid järgneb üllatav pööre. Oluliselt süvendab tantsu mõju saladuslik šamanistlik muusika (filmi helilooja on Jaak Jürisson). „Sa suudad mind üllatada,” ütleb Toomas lõpuks — ja tema üllatus mõjub ehtsalt. Elamuse järelmõju on pikk. Kui abikaasa huvi tunneb, kuidas meeste kohtumine läks, vastab Toomas: „Vihtusime tantsu ja… Ja meil oli lõbus.” Mõjuva tantsu eest saab Peeter ka mõjuva tasu: ta saab firma ainuomanikuks.
Toomas ise tantsib filmis mitmel korral. Need stseenid mõjuvad tühjalt, pigem saamatu veiderdamisena — nagu ka muu butafooria, mida ta oma usukuulutaja missiooni juures kasutab. Ka tantsuteemaline keskustelu abikaasaga ei vii kusagile. („Sobib? Või peaks meloodilisem olema?” — „Ma arvan, et see sobib. Selle tantsu jaoks eriti.”)
Rituaalne maagia valitseb ka „Georgica” (Sulev Keedus, 1998) esimeses tantsustseenis, kus Jakub (Evald Aavik) pärast Maecenase ristimist tantsib vakambade rituaalset tantsu, kasutades rütmi tagumiseks panni ja potti. Ühes jalas on tal lääpatallatud king, teine on paljas. Ainsaks riideesemeks on aluspüksid. Tants omandab siin sügavama tähenduse kui Peetri etteaste „Meeletus”. Jakub lubab poisile: „Ja siis kargame ringmängu ümber tule nagu mesilased emalinnu ümber.” (Tegelikult tantsib küll tema üksi.) Tantsule antakse religioosne tähendus: „Mehed tantsisivad tule ümber ja naised seisivad minu ümber. See oli üks suur jumalateenimine. See oli oikumeeniline.”
„Georgica” teine tantsustseen on ilmselt autentne rahvatants, filmitud Korongo külas Tansaanias. Filmi terviklikkuse ja sisendusjõu seisukohalt on aegade muutlikkust ja muutumatust vastandav pruunvalge tantsustseen olulise tähtsusega.
„Stiilipidu” (Peeter Urbla, 2005) kuulub kategooriasse, kus pill tuleb pika ilu peale, st ülemeelikut tantsijat karistatakse. Jana (Evelin Pang) tantsib kostüümide laost ära toomise järel kolleegidele, alumine kehapool stringides, ülemine rahvariidepluusis ja -tanus. („Tule mulle, Manni, armastan vaid sind…”) Hoiatust („Sul ei ole küll mingit au- ega häbitunnet”) ta ignoreerib. Hiljem rüvetab ta rahvustunnet veel põhjalikumalt, tantsides erootilises sinimustvalges kostüümis ööklubis. („Ma olen alati tahtnud, et Eesti lipp oleks seksikas, nii eest kui tagant.”) Varsti pärast seda jätab südametu kavaler lapseootel Jana maha ning ongi nutt käes.
„Libahundi needuse” (Rainer Sarnet, 2005) kaks tantsustseeni on lühikesed ja vastandlikud. Film algab tagasivaatega: aastal 1911 lõbutseb Vanemuise näitleja Alterbaum (Tõnu Oja) lokaalis ohjeldamatu süüdimatu tantsu saatel. Kohe pärast seda ta sureb. Teises stseenis 94 aastat hiljem tantsivad ühes Tartu tühjas restoranis Liina (Katariina Lauk) ja Mare (Raine Loo). Nukra tantsu ajal aetakse nukrat, kuid sügavamõttelist juttu:
„Ma ei jaksa enam. Ma ei oska,
Mare.”
„Liina! Mina nõustusin edasi mängima ainult sinu pärast.”
Aga nemad jäävad mõlemad ellu.
„Georg” (Peeter Simm, 2007) kujutab tantsu idüllina enne katastroofi, sõda. On Georgi (Marko Matvere) ja Margoti (Mirtel Pohla) pulmapidu lähemate sugulaste ja tuttavate seltsis. Äsjaabiellunud tantsivad moodsa džässi saatel ning vahetavad verbaalseid
õrnusi.
Margot: „Ütle midagi mulle. No ütle midagi! Kallista mind siis kõvasti.”
Georg: „41. aasta on meie aasta. Ma luban sulle.”
Margot: „Meie õnne aasta.”
Kohe seejärel näeme tulekahjusid Tallinnas ning kuuleme sõjalennukite möirgamist. Tantsu ajal kogetud ühine õnn haihtub. Georg viiakse mobiliseerituna Venemaale ja paar ei kohtu enam.
Heale Margotile vastandub alatu Asta (Anastasia Makejeva). Ta tantsib restoranis võõra kunstnikuga Georgi nähes ainult sellepärast, et viimast armukadedaks ajada ning oma rikutust demonstreerida. Nii vastandatakse filmis tantsu ülev ning madal poolus.
„Lembitu, aitab tööst! Eesti on hädas!” anub filmi „Malev” (Kaaren Kaer, 2008) peategelane Uru (Ott Sepp) eestlaste vanemat. Lembitu innustub, kuid ebaadekvaatselt: „Just! Aitab tööst! Hakkame laulma!”
Lauluga kaasneb hoogne ja üksmeelne ühistants, mis väljendab eestlaste ilujanu ning üksmeelt. Ainult Uru, kes on juba piisavalt euroopastunud ja sellega seoses paganlikest kaasmaalastest skeptilisem, ei liitu nendega. Selleski filmis head tantsivad, kurjad aga hauvad samal ajal mõrtsukalikke plaane.
„Sügisball” (Veiko Õunpuu, 2007) esitleb kahte värvikat tantsulõvi, kellel on nii mõndagi ühist. Mõlemad on ebaedukad loomeinimesed: kirjanik Mati (Rain Tolk) ja arhitekt Maurer (Juhan Ulfsak). Mõlemad on juua täis. Kummalegi ei too tants kaasa midagi märkimisväärselt head ega halba. Aga erinevalt suuremast osast meie filmidest arendavad tantsustseenid siin orgaaniliselt süžeed.
Purupurjus Mati läheb ööklubis üksi tantsima. Tümps on vali, stroboskoop sähvib, vaevalt jalgel püsiv, kuid kramplikult õlletopsist kinni hoidev Mati mõjub selle valguses, ühtlase massi keskel võõrkehana. Ta tikub saamatult ja pealetükkivalt naistele ligi ja segab üldse kõiki lähedalviibijaid. Pärast tantsu tuigub Mati inimtühjal tänaval kodu poole. Ühtviisi üksi on ta nii tantsupõrandal, koduteel kui kodus.
Kõvasti konjakit kaaninud Maurer üritab teises ööklubis, nimega Miraaž, tantsida oma naisega (Tiina Tauraite), kellest ta tegelikult on võõrdunud. Muusika on siin tunduvalt aeglasem, tantsijate liikumine väljapeetum, valgus punane. Muusika ei tule kõlaritest nagu Matil, vaid laval mängib elav bänd. Nii muusika kui romantiliselt liibuvad tantsupaarid vastanduvad väliselt eelmise baari ohjeldamatule eksalteeritusele. Kuid sisu — tegelase hingelise tühjuse peitmine intensiivse liikumise taha — kattub. Solvunud naine lahkub tantsupõrandalt, Maurer jääb üksi paaride vahele ja seisab natuke aega, pea norus. Siis hakkab ohjeldamatult ja ekstaatiliselt pöörlema, mõjudes samuti teiste tantsijate seas võõrkehana. Muusika muutub järsult: Nick Cave’i „Spell” muutub Mozarti reekviemiks d-moll. Kuid Maureri tantsuline väljaelamine ei muutu. Temagi jääb pärast illusoorset rahvarüsinas pöörlemist hingeliselt üksi.
„Sügisballis” leidub ka tegelane, kes ainult tantsu kaudu end väljendabki — šveitser Theo paarimees (Kaupo Käsik), kes riidehoius avab oma esteetilise palge Michael Jacksoni laulu
„Beat It” üsna omapärase interpreteerimisega.
Ka Õunpuu „Püha Tõnu kiusamise” (2009) tantsustseenid on eredad, kuid mitte nii orgaanilised. Esimeses tantsitakse ühe firma juhtivtöötajate koosviibimisel ning tantsijate kehakeel ja käitumine avavad nende karakterid. Urbo (Taavi Teplenkov) on hoogne, sujuv ja rumal, Tõnu ülemus (Harry Kõrvits) akontaktne, kuid ekspressiivne. Toivo (Hendrik Toompere) ainsana ei tantsi. Eriti ilmekas on nimitegelase (Taavi Eelmaa) väljendusvaene, pingutatud tants, mis avab veenvalt tema karakteri. Tants lõpeb vägivallaga: Toivo tahab kõigepealt Urbol nina peast tõmmata, siis ülemust ära kägistada. Mõlemad aktsioonid nurjuvad, kuid tantsutuju on kõigil rikutud.
Teises stseenis tantsib restoranis rahva keskel anonüümne alasti mees — pigem robustne kui dändilik, habemega ja ülekaaluline. Tants meeldib kõrvalviibijatele, nad hakkavad rütmiks käsi plaksutama. Nilbele lõbutsemisele vastukaaluks näidatakse pimedas öös üksi kiirteel kihutavat Tõnu.
„Taarka” (Ain Mäeots, 2008) nimiosas on setu lauluema, kuid tants käib tal ikka lauluga kaasas. Ilmekalt väljendub kehakeel Taarka ja Toomka võistulaulmise stseenis — esimesel on see üsna ekspansiivne, teisel tagasihoidlikum. Tantsul on „Taarkas” ka sotsiaalne mõõde. Esimese vastava stseeni ajal, kui setu naised laulavad ja tantsivad, hakkavad mehed norima ja kaklema. Leidub ka stseen, milles naiste anonüümsele kollektiivsele tantsule vastandub Taarka (Siiri Sisask) särtsakas sooloesinemine, mis äratab üldist tähelepanu, sealhulgas ühes iharas noormehes. Järgnebki seksuaalakt heinaküünis. Eks olegi paaristantsu iidseks lõppeesmärgiks kopulatsioon, seda juba loomariigis.
„Taarkas” leidub ka täielik tantsufanaatik, Anna (Raudkats), kes kohe saabumise järel alustab oma missiooni setude keskel: „Kõik laulud ja tantsud on vaja üles kirjutada, et saaks neid hakata suurte lavade ja staadionide peal suure rahvaga esitama.”
Oma harrast, ehkki naiivset pühendumust näitab Anna (Helena Merzin) ja setu naise dialoog:
„Vabandage, mis selle „Rikasele rinda läe” tantsu mõte on?”
„Iga kord võetasse üits vaene rikkaide mano. Kun vaesed otsas.”
„Sel on ju nii ilus mõte, sel tantsul. Seda saab teha suure kujundina.”
Koos Taarka ja tema taustalauljatega rongis Tartu poole sõites tabab Annat tõeline kirgastumine. Pärast setude pakutud handsa rüüpamist viirastub talle Tuljaku tantsuseade. Tantsijate keskel näeb Anna ka iseennast, oma partnerina aga head sõpra ja võib-olla ka armastatut Armas Otto Väisäneni. Tantsu finaalis viskab too Anna lausa taevasse.
Aga kui plaane pole, siis võib ju tantsida
„Soovide puu” (Liina Paakspuu, 2008) esimene tantsustseen on illustreeriv: uje, äsja Tallinna kolinud maatüdruk Liina (Elina Pähklimägi) näeb striptiisiklubis postitantsu gei Alari esituses. Näeme, et Tallinnas valitsevad hoopis teised kombed kui maakolkas. Teises küsib võõras, ilmsete suhtlemisraskustega noormees (Lauri Kaldoja) ööklubis Liinalt:
„Tantsida tahad?”
„Jah.”
„Päriselt või?”
„Jaa.”
Seepeale üritab noormees hoopis kramplikult Liinat musitada, kuid viimane rabeleb lahti. Episood jätkub: Liinal on ootamatult võimalus saada tööd samas klubis show-tantsijana (mis eriti ei erine striptiisist). Temaga tehakse proov. Sõbratar Ave (Marilyn Jurman) õpetab kohmetut ja abitut Liinat: „Tantsi, noh! Ole seksikas nüüd! Puusad!” Proov lõpeb fiaskoga: Liina ei kannata välja külma dušši, mis talle tantsu käigus pähe kallatakse. Nii tõmmatakse siin tantsijale vesi peale nii otseselt kui ka kaudselt.
Kolmas stseen toimub samuti ööklubis, mille tantsuplats on rahvast tulvil. Liina ja Ave joovad end koos täis ja tantsivad omavahel. Taustaks mängib nüristav, idiootlik tümps (Push Upi „Geisha”). Siis tutvub Ave Roometiga (Margus Grosnõi), kes ta ahistaja käest päästab, virutades viimasele vastu lõugu. Tänutäheks kutsub Ave Roometi tantsima. Noormehe tants on huvitav: segu loomulikust kohmakusest ja eneseväljenduspüüust. Tantsu järellugu on kurb. Roomet osutub psühhopaadist vägistajaks. Taas loob tants illusiooni, mille elu hävitab.
„Soovide puu” tantsustseene võib nii kiita kui laita. Esimest sellepärast, et nad sobivad orgaaniliselt süžeesse, ei mõju võõrkeha või ballastina. Teist sellepärast, et sel juhul võib väita: filmi sõnum ei tõusegi ööklubindusest kõrgemale.
Urmas E. Liivi filmis „Must alpinist” (2015) tantsitakse haruldases miljöös — rongis, täpsemalt restoranvagunis. Viiepäevasel sõidul Eestist läbi Moskva Burjaatiasse (jaanuaris 1989) lõbutsevad kaks noormeest Eesti alpinistide grupist, Eero (Priit Pius) ja Indrek (Rait Õunapuu) koos võõraste naisreisijate ja restoranvaguni personaliga. Tantsuga käivad kaasas kaasalaulmine (Laskovõi Mai „Belõje rozõ”), rohke alkoholi tarvitamine (jälle!) ja meelad pilgud. Hiljem kupees jõutakse välja ka suudlemiseni. Ka siin ei järgne tantsule midagi toredat. Tants on üheks komponendiks, et unustada ees ootavad raskused — mis osutuvad tunduvalt hirmsamateks, kui tantsu ajal karta osatigi.
„Kirsitubakas” (Katrin ja Andres Maimik 2014).
Egert: „Millega sa vabal ajal tegeled?”
Laura: „Tantsin.”
Nii juhatatakse olulisel kohal seisev tantsuteema sisse suhtedraamas.
Jutule järgnevad teod. Vanaema läheb teise tuppa ning Laura (Maris Nõlvak) ja Egert (Aap Salumets) hakkavadki tantsima (muusika: Rein Tuusi „Päiksepaisteline päev”). Üsna vaoshoitud ja kohmakavõitu paaristantsu katkestab Laura: „Teeks õige midagi ägedamat.” Järgneb tema karaktertants, milles oluline tähtsus on käte liikumisel. Muusika jääb samaks. Üha enam põimib erootilises valges minikleidis Laura tantsu väikese valge tabureti ja lõpuks näemegi tütarlast selle otsas kontsadega rütmi klõbistamas. Tantsu kaudu avaneb Laura karakter tunduvalt rohkem kui jutu või tegude kaudu.
Tants pole Laurale mitte ainult vaba aja veetmise vahend, vaid kutsumus. Telefonikõnes isale (kes elab emast ja tütrest lahus) kurdab ta, et tahab välismaale tantsu õppima minna, aga ema ei luba. („…ta vastas mulle selle peale, et tema teab küll, mida need noored tüdrukud seal välismaal tegelikult teevad.”)
Sõbratar Meriti jutust saame teada, et Laura esimene armastus oli tema esimene tantsutreener Toomas, šarmantne mees, aga muidu täielik tropp. Küsimusele, millised mehed talle meeldivad, vastab Laura, et need, kes oskavad kasutada oma keha.
Tantsu keskmesse satub ka rabamatka juht Joosep (Gert Raudsep). Pudelimängus „Tõde või tegu” pöördub pudel tema suunas ja Laura nõuab: „Tantsi mulle!”
Joosep ehmatab. „Misasja? Siin, praegu?” Siis aga kogub ennast ja alustab, hoolimata muusika puudumisest. „See on eskimote rituaalne tants,” selgitab Joosep. „Toob jahiõnne. See on selline ühedimensiooniline tants.” Võrdluseks esitab ta kolmedimensioonilise aafrika rituaalse tantsu, millega ühinevad ka Laura ja Merit (Getter Meresmaa). Tumm tants saab täienduseks heli: teised matkakaaslased plaksutavad käte ja konservikarbiga rütmi, tüdrukud ümisevad: „Hoo-hoo, ha-ra-re-re.”
Tants lõpeb järsku ja jälle suure pahandusega. Joosep saab kutsumata külalistelt vastu lõugu.
Tundub uskumatu, et tants filmis võib olla liikumatu. „Risttuules” (Martti Helde, 2014) saab sellega ometi hakkama. Film on üles võetud tableau vivant’i meetodiga, kaamera liigub tardunud inimeste vahel. Nii ka tantsustseenis, mille süžeeliseks taustaks on Hermiine ja kolhoosiesimehe pulmad Siberis. Ometi suudavad muusika ja liikuv kaamera tagasihoidliku, kuid siiski meeleoluka peo atmosfääri välja tuua. Tantsijad, kelle hulgast suure osa moodustavad naispaarid, mõjuvad loomulikult.
„Seltsimees laps” (Monika Siimets, 2016) sisaldab väga lühikese, kuid ootamatu tantsustseeni. Leelo vanaisa (Lembit Peterson) ja poolatarist vanaema (Maria Klenskaja) tuletavad üldise mure ja teadmatuse taustal korraks meelde oma noorpõlve, tantsides kodus tugitooli ümber krakovjakki.
Ka „Tõde ja õigus” (Tanel Toom, 2019) sisaldab ühteainsat, kuid kaalukat tantsustseeni. Vargamäele kolinud Andres korraldab omakandi rahvaga tutvumise eesmärgil sõnnikuvedamise talgud, mis lõppevad tantsu ja tralliga. Anonüümsest tantsivast seltskonnast eristuvad peremehed Andres ja Pearu kui tantsust — tühisest lõbust — mitte hoolivad isiksused. Vastanduvad muretus ja mure, kaootilisus ja planeerimine, lõbu ja kohustus. Laulusõnad on teravas kontrastis filmi sünge sisuga: „Küll oli külas küürakaid ja vallas vanu tüdrukuid…”
„Tõe ja õiguse” nagu paljude teiste linateoste puhul, mille aluseks on olnud proosateos, tuleb rõhutada: tantsustseeni visuaalne ja emotsionaalne lahendus on iseseisvad, režissööri ja operaatori nägemusel põhinevad. Need on pigem võtterühma omalooming kui interpretatsioon.
Olavi Ruitlase samanimelise romaani järgi filmitud „Vee peal” (Peeter Simm, 2020) pakub näite, kuidas tants mitte ei lahuta meelt, vaid võimendab kurbust. Varateismeline Andres (Rasmus Ermel) tuleb suvisele vabaõhutantsupeole optimistlikult, kuid Maria (Aurora Aleksandra Künnapas), kes talle väga meeldib, tantsib võõra noormehega. Viimane on Andresest silmanähtavalt esinduslikum ja suurem. Hüljatud Andres istub üksi pingil. Pettumus on ränk, kuid usutav.
Väga selgeid ja jõulise sõnumiga tantsustseene pakub „Päevad, mis ajasid segadusse” (Triin Ruumet, 2016). Peovõtted on tehtud legendaarses Triinu Baaris Antsla lähedal, kus aeg oli filmi tegemise ja selle sündmustiku toimumise vahelise paarikümne aasta jooksul seisma jäänud, mistõttu üheksakümnendad, ka tantsupõrandal, mõjuvad väga ehedalt. Tantsust saab siin maanoorte mõttetu, eesmärgitu elu sümbol. Tants ei vabasta, vaid nüristab. Aga samamoodi mõjuvad ka joomine, töö saeveskis ja autos kihutamine. Tants pole selles filmis vaheldus ega intriigi käivitaja, vaid samasuguse ängistava rutiini kandja nagu kõik muudki tegevused. Seda võimendab tantsumuusika — üheksakümnendate idiootlik eesti tümps.
Mõtestatud ja läbitöötatud tantsukeskne film on „Eesti matus” (René Vilbre, 2021). Kõik algab stseenist, kus Lee (Sandra Ashilevi) leiab vinüülplaadi Georg Otsa „Saaremaa valsiga”. Kohe tekib eksistentsiaalne küsimus: kas matustel tohib tantsida? Noor Andres (Markus Habakukk): „Me ju tähistame täna oma pulmi. Tantsime!” Esimene paar tantsumurul ongi Lee ja Andres. Teised vaatavad neid tardunult, kuid fastsineeritult.
Filmi tantsulõviks saab siiski südamehaige Tiit (Peeter Oja), kes kõigepealt kutsub samale valsile Mareti (Hilje Murel). Viimane esialgu tõrgub („Issake, ma ei tea.”), kuid jääb kohe nõusse, pälvides Iida (Merle Palmiste) meelepaha: „Vaevalt on inimene maha maetud, kui hakatakse tantsu lööma.
Indrek (Tambet Tuisk) palub tantsule Iida, kuid viimane keeldub. See viib Indreku nii endast välja, et ta hakkab ohjeldamatult viina jooma. Samal ajal matusele jõudnud Irina (Anna Sergejeva) on šokeeritud: „Bože moi! Mida teie siin teete? Tantsite?”
Tiidul on juba hoog sees: „Kas ma tohin teid tantsule paluda?”
Irina: „Bože moi! Ma just tulen. Aga miks ka mitte.”
Meloodia muutub särtsakamaks — Raimond Valgre „Helmi”. Lee ja Andres taanduvad murult.
Tiidu kolmandaks partneriks on
Iida, kes alguses samuti tõrgub: „Ei, mina ei tantsi. Ma olen vana mutt juba.” Tiit pareerib: „Naised ei saa kunagi vanaks.” Eriti märgatav metamorfoos sünnib tantsu käigus just Iidaga. Kibestunud, joodikust elukaaslast taluma pidav vananev maanaine muutub kelmikaks ja vallatuks. Tantsitakse koguni läbi talu kõrvalhoone, ühest uksest sisse, teisest välja. Muusikagi muutub veel särtsakamaks: Tõnu Raadiku/Jaan Tätte „Tahan lennata”. Kolmandana liitub paariga purjus Karla (Ago Anderson).
Kolme naisega järjest keerutamine on vanale haigele Tiidule siiski liig. Kui ta pärast tantsu ka puid lõhkuda üritab, variseb mees kokku. On see elutantsu muutumine surmatantsuks või veel mitte, jääb selgusetuks. Kiirabi igatahes tuleb. Järeldus on rabav: tappa ennast tantsuga on sama ohtlik kui tappa ennast puulõhkumisega.
„O2” (Margus Paju, 2020) tantsustseen on tüüpiline näide „peost katku ajal”. Molotov-Ribbentropi pakt on jõustunud, Poolas käib juba kolmandat nädalat sõda, Tallinnas aga tantsitakse (Dancing Club „El Salvador”). Eesti luuraja Johan (Tambet Tuisk) on saanud ülesandeks võrgutada Vene diplomaadi abikaasa, et pääseda lähemale tähtsatele luureandmetele. Viimane mängib aga topeltmängu.
„Olete võrratu tantsija,” meelitab ta Johanit.
„Aitäh.”
Tegelikult püütakse tantsusaalis kinni püüdja. Diplomaat ise istub nurgalauas. Kui Johan klubi letilt telefoniga helistama hakkab, virutab kättemaksujanuline mees Johani nii kõvasti peaga vastu letti, et see meelemärkusetult põrandale variseb.
Mitmetähenduslik ja sisukas tantsufilm on „Talve” (Ergo Kuld, 2020). Erinevalt Arvo Kruusemendi Lutsu-triloogiast ei ole see Lutsu samanimelise jutustusega seotud — alates sellest, et tegevus ei toimu nõukogude võimu ajal, vaid hoopis Hitleri-Saksamaa okupatsiooni tingimustes. Küll võib julgesti paralleele tõmmata selle ja Kruusemendi tööde tantsustseenide vahel. Juba esimene neist, Raja Teele pool korraldatava suvepeo käigus toimuv, on leidlik paralleel „Kevadele”. Tühjas toas tõmbab Oskar Toots (Karl Robert Saaremäe) raadiomuusika saatel (Aleksander Arder, „Ligadi-logadi”) polkat tantsima Maie (Henessi Schmidt). Erinevalt Teelest „Kevades” ei hakka Maie partnerile sugugi vastu, kuid tants lõpeb analoogilise äpardusega. Ülemeelik paar komistab otsa ootamatult ukselävele ilmunud Fritz Kiirele (Märt Koik) ja toimub samasugune kolmikkukkumine nagu „Kevades”. Ent muidugi pole hädisest Fritzust köstrile konkurenti tantsijate meeleolu rikkumisel.
Järgmine tantsustseen on eesti filmiajaloo üks pikim ja mitmekülgseim. Tantsijaidki näeme siin tervet toatäit. Tüüpiliselt eristab eesti filmides üksikuid mittetantsijaid tantsijate massist keskne, hingekriisi peegeldav positsioon. Siin aga keerleb põrandal suurem osa peategelastest, muutumata seetõttu sugugi tühisemaks. Nende hulgas on taas Oskar ja Maie. Tants on eelmisest siiski pingelisem — kõrvalt jälgib neid tardunult Oskari rivaal Arnold Tali (Franz Malmsten jr). Samuti jälgib noorte ülemeelikut flirti armukadedalt, kuid jõuetult saatanlik Selma (Saara Nüganen). Sõbratar ässitab teda tagant:
„Sinu Oskariga tantsib.”
„Oskar teeb ainult nalja.”
Oskar ei lase end häirida. Vastupidi, ta ületab tantsulõvina isegi oma isa Joosepi saavutused, haarates Maie sülle ja tantsides edasi.
Selma püüab vastuarmukadedust esile kutsuda ja üritab tantsupõrandale meelitada soliidset Arnoldit. Kuid sekkub naeruväärne Fritz: „Eine kleine Tanz?” Esialgu laabub nende tants kuidagimoodi, ehkki kramplikult. Siis saab Fritz hakkama ränga taktitusega: „Schön, schön, Selma. Sul on ilus nõtke tantsuperse.” Selle eest saab ta Selmalt sellise laksu lagipähe, et soeng sassi läheb. Oskar ja Maie satuvad seevastu aina suuremasse hoogu.
Ainult Arnold vaatab tantsu liikumatult pealt (nagu tema isa „Kevades”) ja läheb lõpuks hoopis Paunvere koolimaja juurde üksinda mõtisklema. Kes ei suuda aktiivselt tantsida, ei suuda ka aktiivselt elada.
Ka vanem generatsioon lõbutseb. Kui Ollep on lõpuks julgust kogunud, et Teele (Riina Aare) tantsule paluda, juhtub jälle ootamatus: ette jõuab vana Kiir (Margus Lepa): „Liebe Frau Teele. Kas ma tohin paluda eine kleine Waltz?” Ollep on väga pettunud. Hiljem tantsib Maie väikese tüdrukuga. Oskar vaatab heldinult pealt. Ta näeb Maies juba tulevast ema. Ja iseendas ilmselt isa. Ent kohe hakkab ta hoopis Fritzule kärbseid pähe ajama: „Su tantsuliigutused, sõber, võlusid Selma ära. (—)
Selma ütles mulle just tantsu ajal, et mina olla mats, aga et Fritz on peenem mees ja sakstega sõber. (—) Ma astusin talle jala peale, noh.” Kõik see on puhas vale, kuid viib Kiire suurde kimbatusse.
Järgneb jaaniõhtu pidu hämaras ja lõkke valgel. Oskar ja Maie enam ei tantsi, vaid vaatavad üksisilmi teineteist. Elu oli muutunud tantsuks, tants omakorda uueks, hoopis tõsisemaks eluks.
Neljandas stseenis, lõikuspeol, tantsib purjus Oskar suure puutükiga, mille lõkkesse viskab, ja ajab seejärel jälle ümber Fritzu. Siis läheb ta kallale Arnoldile, heites viimasele ette: „Mis tantsu me seal Austrias tantsisime.” Lõpuks jääb Maie siiski Oskarile, st tantsija on mittetantsijast oluliselt edukam.
„Talve” tantsustseenid on ühtaegu nii südamlik meenutus „Kevadest” ja „Suvest” kui iseseisev süžee arendamise vahend. Ka tantsustseenide üldiseks klassifitseerimiseks eesti filmiajaloos sobib tsitaat „Talvest”:
Maie: „Plaanid. Kas need veel tähendavad midagi?”
Oskar: „Aga kui plaane pole, siis võib ju tantsida.”
Enamasti ongi tants filmis plaanipidamiste vahepala. Aga võib olla ka plaan ise („Kevade”, „Kõrboja peremees”, „Meeletu”, „Kirsitubakas” jne).
Kokkuvõtteks: tantsu funktsiooni järgi saab filmitegijate taotlusi rühmitada, ehkki üsna üldistavalt.
- Individuaalset karakterit (karaktereid) avav ja iseloomustav tants („Ma ise ilu tegija” printsiip).
- Liigsest muretusest, valvsuse ja kõrge moraali hülgamisest tulenev või lausa kuritegelik tants, mis viib tõsiste või isegi traagiliste tagajärgedeni („Pill tuleb pika ilu peale” printsiip).
- Süüdimatu tants, mis tõsiste tagajärgedeni ei vii („Läbi elu tantsin, nagu võin” printsiip).
- Tants eetiliste tõekspidamiste avaldajana („Siin ma tantsin ja teisiti ma ei saa” printsiip).
- Tants vahepalana kurvemate ja/või staatilisemate stseenide vahel („Paneme tantsu kah sisse” printsiip).
Muidugi võivad need funktsioonid kattuda või jääda kusagile paradigmade vahepealsesse hämaralasse. Näiteks Teele ja Tootsi tantsustseen „Kevades” on nii süüdimatu kui ka karaktereid avav, „Suves” aga karaktereid ja eetilisi tõekspidamisi vahendav.
