„Tähemõrsja”. Lavastaja: Anne Türnpu. Koreograaf-lavastaja: Ingmar Jõela. Kunstnik: Kairi Mändla. Valguskunstnik: Airi Eras. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased: Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Triin Brigitta Heidov, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Elss Raidmets, Oliver Reimann, Katarina Sits ja Carolyn Veensalu. Esietendus
3. VII 2025 Vabaõhumuuseumis.
Elo 1. augusti etendusel
Alustada etendusega kell neli hommikul pole kõigest pretensioonikas omapäratsemine, vaid hoolikalt läbikaalutud mõte. Sellel ebatavalisel kellaajal kodust välja „hiilides” on adrenaliin üleval ning jõuab Vabaõhumuuseumi väravatest sisse astudes ja edasisi sündmusi ootama jäädes oma haripunkti. Mis siin juhtuma hakkab? On see kõik ikka seda väärt?
Ja siis nad tulevad — ohtlikud, kummalised, taskulambivalgus tumedate keepide alt kumavaid neoonvärve reetmas. Odadega figuurid ilmuvad publiku vahele, jättes veel mõistatuseks oma võimalikud kavatsused. On nad sõbrad? Vaenlased? Põnevus on siiras, puudub uuema osalusteatri ähvardav etableerunud maik, et võib-olla tullakse liiga lähedale ega küsita katsumiseks luba. Õige olemisviisi leidmisele aitab kaasa ka lavastaja Anne Türnpu kohalolek ja lavastusele eelnev sissejuhatus, millega julgustatakse näitlejatele lähedal seisma ja värssi kaasa laulma.
Tavalise teatrisaali seinte vahelt väljatulek, ja veel nii pühal ajal, seab kõrged ootused ka asjaosaliste pingutusele. Vähene ettevalmistus või poolik lavastamine torkaks nii uhkes sündmuspaigas silma ja paistaks väliste tingimuste ärakasutamisena. Aga mingisugust
allahindlust pole tehtud, lauljate tehniline ettevalmistus (st nende julgus ja tagasihoidmatus) on tähelepandav nagu ka varasemates Türnpu lavakunstikooli regilaulukavades. Ka sketšid, millega laulud liigendatud on, mõjuvad läbimõeldult ning tõstavad tuju.
Nõnda pole „Tähemõrsja” aeg ja koht mitte sisu kompensatsioon, vaid lavastusele elu sisse puhuv täiendus. Tunne on sama, nagu vaataks Shakespeare’i juhusliku teatrisaali asemel hoopis Globe’is. Siinsete puude ja põõsaste jaoks, selles kõrtsis ja viljaveskis laulmiseks ongi need lood loodud. Nii hästi sobivad omavahel kokku regivärss, päikesetõus, aga ka kostüümide jõhker neoonvärv ja etendajate kirevad maskid.
Kerge on unustada, et ka Akropoli Parthenon ja seal seisvad karüatiidid olid kunagi üleni värvilised. Meie kujutlus minevikust on sageli liiga monokroomne, ja pole ka ime — igapäevaste reklaamide ja sähvivate tabloode kõrval võibki autentne rahvarõivas oma linaste särkide ja villaste seelikutega paista tuhmina. Õli valavad tulle ka mustvalged fotod, mis on minevikuga kontakti saamiseks paljudel peamised vahendid.
Selle eksituse kõrvaldamiseks on „Tähemõrsja” kostüümide värv tabav lahendus. Ilmselt on keset metsakohinat või palkhoonestuse ühetoonilisust andnud punane rahvariideseelik või kirju kirivöö kunagi samasuguse efekti nagu tuules lehvivad neoonürbid Vabaõhumuuseumis täna. Esivanemate elus on värvi, nii otseselt kui ka kaudselt.
Sest kuigi palju on tõsist ja rasket, antakse kuulajale ka pidevalt hingetõmbepause. Tasakaal mängu ja noru vahel on hea. Väga lõbus on jälgida näiteks pulmakaasitajate võistulaulmist, kus Aleks Paul Pukk ja Joonas Koff elavalt mõõtu võtavad. Puki „Joodiku kojukutses” kõlanud „trii-rilla, traa-ralla, trii-ridiridi rallalla” jääb kummitama mitmeks päevaks. Sellesse külapeo stseeni on koreograaf Ingmar Jõela sidunud harmooniliselt ära kõik etendajad, nõnda, et ka naised ei jää ilmetuteks kõrvaltvaatajateks. Meeste mõõduvõtust ja naiste õeskonna rõõmust saab vaataja osa värsikordusi kaasa lauldes, ja osa saada tahab ta tingimata.
Seevastu peostseenile järgnevat laulu „Tütar vette”, mida esitab Katariina Sits, ei saa kirjeldada teisiti kui sõnaga „kohutav”. Sits peab väljakutsele hästi vastu, allub tavalise inimese kombel saatusele ega hakka teatraalselt „publikut kosima”. Küsimuse „Kuiks ma vere vette vii…?” esitab laulja justkui päriselt, ilma retoorilise lisanoodita. Lavastusele kaasa elamine on vältimatu. Tuleb minna lõpuni välja, ja nüüd juba ilma hingetõmbepausideta.
Sest isegi kui tütar jääb lõpuks vette viimata, saab peagi selgeks, et ohvrit toomata siit Vabaõhumuuseumist ära ei pääse. Mõnikord loodetakse mõnda filmi isegi mitmendat korda vaadates, et sellel korral tuleb lõpp teisiti ja lemmiktegelane jääb ellu. „Tähemõrsjaga” on pisut teisiti — ohverdamine on küll kõhe, ent vältimatu. Usaldan etendajaid, et seda ei saa takistada.
Põhjuseks on võib-olla teistsugune moraalitunnetus, mille lavastus kehtestab. Seal sõltub kõik müütilistest loodusseadustest, millele ei saa vastu ei inimesed ega jumalad. Sellisele tunnetusele ei viita mitte ainult lavastuse fatalistlik lõpp, vaid ka eriline vabadusetunne, mis „vaimudest” õhkub. Nali, totrused ja roppused on normaalsus, publiku ninapidivedamine õngekonksu otsa riputatud kommipakiga tagajärgedeta narrmäng.
Surma endasse siiski kerglaselt ei suhtuta. Seda põhjatut esivanemate valu käsitletakse austusega. Proovimata olukorda kuidagi muuta, saadab parvesõitu tasane unelaul. See on lohutus siiajääjatele, mitte aga enam minejale, kes sirge seljaga oma saatuse vastu võtab.
Irene 8. juuli etendusel
Sel ööl ja varahommikul langes katkematut vihma, mis kestis kogu etenduse. Tegu ei olnud sooja suvepaitusega — õhutemperatuur võis olla 14 kraadi, mereiilid lasid seda aga lõpuks kümnekraadisena tajuda. Omal kohal olid talveriided, vihmavarjud, kindad.
Nii kehvale vedamisele vastu minnes ei teadnud veel, et saatusel oli mulle, mu kaaslasele ja ilmselt ka ülejäänud publikule varuks erakordne privileeg (mis näiteks Elole osaks ei saanud). Kui Triin Brigitta Heidov keset teed seistes alustas „Suisa suud” laulmist — jalad harkis robustsetes saabastes, siis tema haprast kujust ei oleks osanud sedavõrd ehedat väljendust oodata. Võiks öelda — toorest väljendust. Sel hetkel sain aru, et kuhu olen sattunud ja mida kuulen, on kõige tabavam ja teravam regivärsi esitus, mida seni olen kohanud. Ununes, et tegu on teatrietendusega. On varemgi püütud jõuda teatriformaadist välja müüdi enese tunnetuseni, siin läks see korda.
Vesi peksis lauljaile vastu nägu, lauljad vastasid omapoolse stiihiaga. Näis, et ekstreemsed olud tõid neis välja ekstreemsema väljenduse. Sõnade juures: „lõin läbi ta ihu ilusa, lõin läbi ta paleda punase” oleks tapetavat Kalevi/Sulevipoega olnud kena ka ilusa ilmaga näha maha prantsatamas. Hoopis üdinitungivamalt mõjub aga, kui Erling Eding hooga läbi vihma viskudes tragöödiast kantuna heidab end peaaegu et poriloiku, kuivemat kohta valimata ja end säästmata. Peame tast üle astuma. Kuulad laulu, elad sellega.
Regilaul hüpnotiseerib oma korduste ja parallelismiga. Kui laulja juhtunust veel korra jutustab, et ka ta vanemad teaks, hakkavad mehed langema teele nii vasakult kui paremalt, siit ja sealt, ja see loob regivärsi parallelismi visuaalseks muutumise tunde. Koreograafi poolt on see kui nähtavaks muudetud keelemuster.
Sedakorda olgu väga ühtlaselt heast trupist välja toodud vaid üksikud nimed ja just tolle aoaegse sündmuse dramaatilist joont järgides. On klišee öelda, et need laulud ei jää alla antiiktragöödiatele, kuid mis me saame teha, kui nii on, kui see klišee ongi tõsi?
„Uppunud vend” Elss Raidmetsa eeslaulmisel — hea on tõdeda, et lavastajaõpilane tajub materjali kogu selle võimsuses (lavastajaks on õppimas ka eelmainitud Heidov) ning suudab niigi põhjatule sisule veel astmeid lisada. Edasi — „Venna sõjalugu” Mattias Nurgaga. Ning „Tütar vette” — ehtne ja õudne Katariina Sitsi esituses.
„Tähemõrsjale” ehk „Salme laulule” on lavastaja Anne Türnpu lähenenud sügava pilguga, osutades selles peituvale võimalikule inimohverduse taustale. Et eesti folkloristikas niisugust „Tähemõrsja” kontseptsiooni veel uurimusena käepärast pole võtta, siis saab oletada kas lavastaja enese intuitsiooni või avarat huvi kogu maailma mütoloogia vastu, mis tõesti selliseid paralleele pakub. Leo Frobenius, Adolf Jensen ja teised uurijad on avaldanud üleskirjutusi rituaalseist inimohverdustest pühendusega taevakehadele. Kui ohvriks pidi saama noor tüdruk (kõrge staatusega: valituim, ilusaim, sageli kuninga enese tütar) siis tähendas ohverdus enamasti pulmi, kus jumalikuks peigmeheks on aastasadade vältel peetud eelkõige Kuud, seejärel ka tähti ja hoopis hiljem mõnel pool Päikest. „Veel täna öösel magad sa jumalaga!” — nende sõnadega on sajandeid tagasi Mehhiko aladel noorukest ohvrit julgustatud.
„Tähemõrsjaga” sarnaselt on linnupoja või linnumunade koju toomine kasvatamise eesmärgil levinud ka Siberi põlisrahvaste pärimustes ning reeglina sirgub sel viisil tulevane hõimu päästja, kangelane, lunastaja. Kuid pärinemine linnust peidab endas tihtilugu juba genuiinset seost taevakehaga — see usk on levinud universaalselt, jätmata puutumata ka eesti traditsiooni. Nii võib kanast kasvamine viidata Salme taevasele päritolule algusest peale ning taevakehaga naitumine viib ta vaid sinna, kuhu ta niigi kuulub.
Kuujumal võib infiltreeruda maisesse ellu looma või taimena, sirgudes Melaneesias näiteks kauniks neiuks Hainuweleks, kes toob hõimule hüvesid. Samuti räägivad sealsed müüdid Rabiast, keda kosis Päike ning kes surres Kuuks tõusis. Selline ohverdamine ongi oma tuumas sureva Kuu saatuse täideviimine ning usk tema uuestisündi. Kuujumal(anna) paneb oma surmaga sageli aluse mõnele konkreetsele taimele, mis hõimu peatoiduseks kujuneb. Sama mudel on aga üle kandunud ka tähtedekultusele, näiteks Zimbabwe aladel on ohverdatav neiu saanud just nimelt Koidutäheks.
Ka „Tähemõrsjas” võib ühe peamise kosjasobivuse kriteeriumina näha saagikuse edendamist. Nii heidetakse mõnes teisendis Päikesele ette, et too vilja põletab. Võib uskuda, et Salme ei kasva ega pea pulmi üksnes ilu pärast, vaid et laul varjab endas varasemat rituaali, milles kosmiline ühteheitmine (loe: surm) on võimsaimaks taimekasvu tagatiseks. Sestsamast kõneleb meile sünge setude „Kalmuneiu”.
Leidub ehk ainult üks leevendus neile kaugetele rituaalidele, mis võiks ratsionaalset mõistust veidi lepitada — inimohvrite võimalik algne vabatahtlikkus, soov leida otsetee jumalate juurde, igatsus ise jumalaks saada.
Etenduse lõpp suudab paljunäinud publikut ometi korralikult šokeerida. Lavastaja idee liita „Tähemõrsjaga” „Kalaneitsi” on väga poeetiline. Alasti keha teatrilaval ei ole uudis, kuid kui trupiga liitub vihm, külm ja tuul, siis muutub tütarlapse alastuse tähendus millekski läbilõikavaks. Ning kui arvad, et nüüd oled kõike kogenud ja sind on unelaulu saatel toodud pankranniku all lainetava mere kohale justkui rahunema, siis sel hetkel tõesti ei oota, et katarsisele järgneb katarsis. Taamal hakkavad su silme ees kulgema kaelani sügiseses meres kaks parvevedajat, parvel seesama ohverdatav tüdruk, kaamoses. Vaikne oli publiku naasmine väravasse.
Sedasama etendust vaatasin veel 1. augustil, seekord kena ilmaga. Etendus oli sedapuhku normaliseerunud, maa peale laskunud. Teater oli jälle teater. Sai nalja, oli huvitav, jõudsin märgata, et oli hästi tehtud. Vaatajad naasid elavalt vesteldes.
Naeruks oli ka põhjust. Koomilised sketšid olid asjakohased, isegi kui algul andis kõvasti mõistatada nende tähenduse üle (vaimud? hinged?), siis kavalehe info, et need on inspireeritud handi-mansi karupeierituaalidest andis kõvasti tuge ja kodusema tunde naha vahele. Tundub, et koomika oli lausa füsioloogiliselt vajalik edasistele tragöödiatele vastu pidamiseks, andes võimaluse nii sisse- kui ka väljahingamiseks, et hinge mitte päris kinni nöörida.
Tunnustust väärib kogu lavastuse koreograafiline külg. Maskid aga, mida kasutati, lõid assotsiatsiooni millegi kaugidamaisega. Meelde tulid 2004. aasta Von Krahli kuulsad „Eesti ballaadid”, kus oli kasutatud jaapani buto-tantsustiili. Mäletan, et tol korral tundus mõte jaapani kultuuri sidumisest regivärsiga alul kunstlik, kuid tegelikkuses osutus see eriti siiraks ja relvituks tegevaks võtmeks regivärsi üdi avamisel. Kultuuriruumis, mis on kohati võõrandunud ja krüpteeritud, hakkab siirus muutuma defitsiidiks.
„Tähemõrsja” lavastaja sügava kultuuritaju ja leidlikkuse ning noorte tudengite ehedaima esitusega õnnestus sel suvel regilaulu ajalukku jälg jätta.
