„Seto Odüsseia”. Libreto autor: Kauksi Ülle. Helilooja: Matis Leima. Lavastaja: Elina Pähklimägi. Kunstnik: Iir Hermeliin. Koreograaf: Piret Torm-Kriis. Lavavõitlus: Tanel Saar. Graafiline disain: Kerstin „Kessu” Raidma. Etenduse juht ja rekvisiitor: Maie Lavrentjeva. Ehitusmeister: Marvet Mäesaar. Hääleseadja: Karmen Puis. Helindajad: Kaarel Tamra ja Karl-Elias Teder. Valgustajad: Andres Sarv ja Kaspar Aus. Kostümeerija: Mari-Liis Roos. Produtsendid: Aarne Leima, Anne Veesaar ja Matis Leima. Osades: Ago Soots, Lauli Koppelmaa, Tanel Saar, Agur Seim, Tarmo Tagamets, Nele-Liis Vaiksoo, Elo Rahman, Anne Veesaar, Evar Riitsaar, Merle Jääger, Siim Angerpikk, Karel Käos, Jekaterina Linnamäe, Priit Blum, Mia-Marleen Kelder ja hobune Villu. Tantsutrupp Modus: Helerin Türk, Karoliine Hirmat, Laura Schifrin, Kaspar Kesküla, Kert Kartau ja Martin Reitalu. Leelokoor Helmekaala: Ülle Hummal, Ene Künnapuu, Sirje Teppo, Lii Pedaja, Siiri Toomik, Mailis Teppo, Anu Koop, Lehti Koop, Anita Punamäe ja Ivika Kaldmaa. Bänd: Ivo Laanelind, Liisa Allik, Martin-Eero Kõressaar ja Tõnis Kirsipu.
Seto Kuningliku Teatri esietendus 30. VII 2025 Luhamaal Anzelika Mahetalus.
Teatrisuvi on värviline ja tihe nagu rahvarõiva kangas ning suve teiseks pooleks on tunne otsekui seenemetsas — astu, kuhu astud, aga vaata, et peale ei astu. Etendusi jagub kõikjale, piletid lähevad hinnale vaatamata kui soojad saiad, ei loe asukoht, prognoosimatu ilm ega žanr. Meil armastatakse teatrit ja tahetakse seda teha. Ent nagu seesama väärikas rõivas, nii on ka lavastused — üks kannab uhkelt välja traditsioonid, stiilipuhtuse ja oskab istuda-astuda, teine torkab dressipluusi rinnaesisele ruutsentimeetrise sõle ja on sama tõupuhas eestlane kui me kõik. Ning kelle kohta see võrdlus midagi ütleb? Selle kohta, kes näpuga näitab. Igale pajale valikus kaas.
Luhamaal Anzelika Mahetalus augusti esimesel poolel mängitud „Seto Odüsseia” on kuuldavasti loomisel oleva Seto Kuningliku Teatri nurgakivi. Tahaks öelda, et Setomaa järgmine maamärk, ent ses keelelt ja kommetelt teistmoodi piirkonnas on ikka teatrit tehtud ning kuigi võimalik keelebarjäär võiks pingiread vabalt ka hõredaks jätta, ei ole „Peko”, „Taarka” või „Obinitsa” edu näitel põhjust seda karta. Nagu kavalehelt lugeda saab, on need purustanud algupärandite publikurekordeid, võitnud Eesti Teatriagentuuri ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaid ning Kristi ja Siim Kallase fondi auhinna.
Seega näib suure nimega teater külakohtades lustivate harrastusteatrite kõrval igati põhjendatud. Et selle teatri taga kõrgub taas eelnimetatud suurlavastuste libretode autor Kauksi Ülle ja tema tummiselt tugev hoiak — „ärge tulge mulle ütlema, kes ma olen ja kuidas midagi tegema peab” —, ei üllata enam kedagi; pigem on see ka skeptilisema meele jaoks ammu kvaliteedimärk.
Aga jah, „Seto Odüsseia”… Tunnistan, et polnud selle lavatüki vaatamist oma suveprogrammi planeerinud. Eelnenud agressiivsevõitu reklaam pelutas. Samuti suhtusin pika hambaga määratlustesse „rokk” ja „muusikal”. Neid kaht aga lausa kokku panna — no vabandage, tundus rõlge. Just sellise kõlaga sõna seda kombinatsiooni minu jaoks iseloomustaski. Olgu, ütleme siis, et loomuvastane. Minu sügav lugupidamine seto leelo vastu tegi kuidagi tõrksaks. Kuidas võtta üks tugeva traditsiooniga roog ning tuua see lauale täiesti teistsuguse köögi võtmes? Seda, et libreto pettumuse valmistaks, ma ei kartnud — Kauksi Ülle on oma loomingulist lihast treeninud kaua ja tulnud läbi paksu ja vedela. Pealegi on algmaterjal spektrilt mitmekülgne ja jõuline, tänasega — ning tegelikult mis tahes ajaga — hõlpsasti paralleele võimaldav. Pelgasin muusikalist teostust. Ja mis seal salata — olen Mäeotsa Aini usku. Aga nüüd siis lavastaja Elina Pähklimägi. Uudishimu sai skepsisest võitu, kui piletid olid peaaegu välja müüdud ning olin sunnitud valima veel järele jäänud üksikute, esimese kahe rea hirmkallite istekohtade vahel. Tahtsin näha, kuidas autor — kes hindab ülimaks setode ja võrokeste keelt ja kultuuri ning kajastab kõiges naiseks olemist ja emadust nii inimese kui looduse kontekstis — Odüsseuse looga hakkama saab. Ostsin pileti ära ja siis tuli pauk — hea tuttav kirjutas etenduse hommikul, kui väga ta tükis pettus: „liiga palju Ameerikat!”. Ja siis hakkas sadama! Setomaal ei tehta midagi poolikult, seega ka vihm sadas müürina. Sõitsin Luhamaale, kulm kortsus.
Aga prooviks siis nüüd sammhaaval. Vau — parkimine oli tasuta! Olen saanud ka teistsuguste korralduste osaliseks, seega, arvestades, et nii kaugesse kagunurka tullakse ilmtingimata autoga, oleks saanud kasseerida küll. Ent jäi soe aitäh, et seda ei tehtud. Sammumise ja söögiala jätan siinkohal kommenteerimata, sest see ei ole selline ajakiri. Ent lavakraater oli targasti üles sätitud küll — esimesed read saavad vahetu kontakti, märkavad, kui Penelopel (Lauli Koppelmaa) lauldes käsi õrnalt väriseb või siga (Tanel Saar) kelmikalt silma teeb, aga mida kaugemale ja kõrgemale, seda ulatuslikum vaade avaneb. Ja oli, mida vaadata. Üle kahekümne meetri lavalaiust, saared ja sillad, tegevus nii vee peal kui ka tõesti korraks vee allgi. Loodus mängis kaasa ja inimene aitas, kuis sai. Kui enne etendust loodusliku amfiteatri nõlvale jõudsin, oli kõik veel ootuses: all orus istus palgil omaette Homeros (Evar Riitsaar), side silmil, kannel süles — ja see vaatepilt kandis. Sadu oli lakanud, päike soojendas ja vabu istekohti etenduse alguseks ei paistnud. Jõudsin mõelda: kas tõesti keisri uued rõivad? Kui tükk on kehv, ei söanda keegi seda tunnistada, sest piletihind on krõbe ja sõit pikk. Aga hea ilm juba lepitas.
Kas rokkmuusikal on siis ennekõike helilooming? Mina märkasin läbi kogu etenduse enamat — muusika ei kippunud pulmas pruudi rolli. Oli tasakaalus, lõi pigem kujundit ja illustreeris. Rõhutas, toonis. Muusikaga lepitamine algas tegelikult kohe. Oleks etendus hakanud peale „Webberiga”, siis jah, aga see algas leeloga. Homeros, koor, oodatud ja tuttavad mõttekordused.
Märkasin loo arenedes pidevalt, et jalg tatsub, aga jälgisin ses rütmis näitlejat ja sõna, koori ja solisti. Rääkimata tantsijatest ja lavavõitlusest, mis oligi oma eheduses just võitlus, mitte mõõkadega Kaera-Jaan. Tanel Saar, kes oli lisaks lavavõitluse juhendamisele ja etendamisele (ju ka koreograafiale) ka koomiliste rollide kirkaim täht, sai laval olles minu tähelepanu jäägitult endale. Mõistagi tean teda tõsisematest rollidest, ent paratamatult tõusis minus teda vaadates mõte, et meie viimaste aastakümnete teatri- ja telehuumor on koledasti kibeduse poole nihkes ja et just sellist lustiga tehtud nalja tahaksin väga rohkem kogeda.
Minu eeliseks ehk mõnegi teise ees publiku hulgast oli kahtlemata seto keele mõistmine ja koht otse lava ees. Seega olin etenduse energias sees ja märkasin ses nii suures loos ka mutukat: kostüümi palistust, näitleja pilku, miimikat teksti andmisel. Just see tihe, suupärane, rida-realt ilmselgelt põhjusega lavastusse toodud tekst sai minu jaoks kandvaks jõuks — ka muusikas. Mis näitab mõistagi helilooja tarkust. Matis Leima oleks võinud proovida üle trumbata loodust ja/või iidset lugu, aga ta valis kokkukõlamise ja täiendamise. See väljendus ilmekalt ka Võrus tegutseva leelokoori Helmekaala taustarollis, mida rõhutas nende tagasihoidlik linane riietus. Koor oli kogu aeg pildil näitlejat või stseeni toetamas. Oleksin siiski tahtnud, et nad olnuksid jõulisemad — ent nad olid osa tervikust. Kild. Sektor. Kas just ilmtingimata alakasutatud, ei julge kinnitada, sest jälgida oli kogu aeg korraga nii palju ja võib tõesti olla, et koor laulis ka siis, kui minu kõrv seda ei haaranud. Aga sedasi toimib ju ka hästi sätitud filmimuusika. Jah, ilmselt sedasi oligi, sest ka ansambel oli ju kogu aeg teises lavaservas silmale näha, ent ma ei märganud neid. Aga mille saatel see jalg mul siis tatsus? Pidi ju ikka kuulda olema. Ju nad sedasi kumbki omas servas üle oru kõlasid… Tähelepanu oli lihtsalt näitlejatööst nii haaratud.
Kui mõtlen publiku meeleolule, siis enim panid kaasa elama rütmilised, hea huumoriga vürtsitatud lustakad laulud. Just need koomilise subretikolmiku (Agur Seim, Tanel Saar ja Tarmo Tagamets) ette kantud, millest üks suisa räpp. Aga nad ei pidanudki selleks üldse suud lahti tegema, et rahvast naerma saada. Tegid mitmeid rolle, aga itkunaised/kosjamoorid olid see ülim. Palun tehke nüüd selle tuules „Vigased pruudid”! Ja rahva pani rõkkama ka Evar Riitsaare lauldud hoogne, lõbus, ent eluline lugu, mille sõnum kajastas värvikalt Odüsseuse teekonnal viibimise seda külge, mis mehi sõjast koju ootavaid naisi just naerma ei aja. Või kuidas tundub: „No mis sääl püksõh püllerdeles, mis sääl kaatsuh kallõrdõlõs? Kuu kõrd kasvi, sis kahasi, Kirket Odamiiss ihassi”. Ja ei laul üksipäini — seda toetas Odüsseuse (Ago Soots) ja nõid Kirke (Anne Veesaar) „nädalaid ja kuid” väldanud hullamine. Huvitav, kas sel tükil oli soovituslik vanusepiirang? Aga rahval oli lõbus! Vaatasin internetiavarustest üle — lavastaja väidab „Ringvaate” saates, et täitsa puhas koguperelugu.
Ja näitlejate koosseis oli vapustav! Selgelt äratuntav Setomaa-Võrumaa taust, ning need paar, kelle tekstist kumas läbi õpitud keel, olid siiski kõrvale head. Jekaterina Linnamäe iga sõna kandis endas Athena jõudu.
Vaheajal juhtusin kuulma vestlust: „Kuule, kes see Merca tütar oli?” „Rahman.” „Ise oled Rahman, lollakas, ma ju selle tüdruku kohta küsin, väga hästi laulis.” „Jaa, see on selle Rahmani tütar.”
Võrokad teavad väga hästi, kuidas siinne kultuur ja andekus mööda peresid ja eeskujusid käib. Ja seda oli „Seto Odüsseias” ka näha ja tunda. Tuuakse püünele noored, omad andekad inimesed. Ei tule ju ka Käose nimi teatrihuvilisele võrokale võõras ette — Telemachose rollis üles astunud noor diplomeeritud näitleja Karel Käos käib samuti oma ema Maive jälgedes. Ja ka peategelasi kehastanud Lauli Koppelmaa ja Ago Soots on oma näitlejateed alustanud kunagi just Võru Draamastuudios, kus juhendas „Seto Odüsseias”
mitmeid rolle etendanud Tarmo Tagamets. Ilmselt leiaks selliseid paralleele veel. Nagu juba ütlesin — meil tahetakse teatrit teha.
Noored tegid „Odüsseias” rollid, mis ei jäänud suurte tegijate varju. Olgu, sedasi on ilus öelda küll, aga siis oleks pidanud Merle Jäägeri lavastusest välja jätma. Merca toob kananaha ihule ka siis, kui tema seelikusaba lavanurgast paistab. Või isegi siis, kui ei paista. Ühes oma kolmest rollist polnud ta väljanägemiselt teistest eristuv — allilmastseen, kus vaimolendid olid hallide linadega kaetud, aga tema hääl Odüsseuse ema vaimuna tekitas judinaid. See oli kokku lihtsate vahenditega loodud, aga väga sügav ja puudutav pilt. Ei midagi liiga palju. Ja sellist lavastajapoolset naelapea pihta tabamist oli ses tükis ikka küll. Kus oleks saanud tegevuse nii katki mängida, aga just seal piiri peal saadi pidama.
Küll aga oleksin tahtnud Anne Veesaart näha siin rohkem ja tõsisemas etteastes. Olen näinud-kuulnud teda teatrilaval seto keeles itkulaulu laulmas — ja seda pole võimalik kirjeldada, peab ise kogema. Ta asendas toona Obinitsa harrastusteatri tükis Kauksi Üllet. Nii palju väge! Nii vaikne ja rahulik oli ta itk, ometi mõjule pääsemise poolest nii vali. Publik hoidis hinge kinni. Ilmselt otsingi nüüd igas tema lauses ja laulus sedasama. Siin Kirke rollis oli kahtlemata väga ehedalt välja mängitud ainult saama peal väljas oleva, ülevoolavalt kirgliku naisolevuse särin ja kõlas küllap just õigesti vanamoorist nõia rabe laul, aga olen väga tänulik, et tema mäng on mind ka teisiti puudutanud.
Südantsoojendav oli näha, et Elina Pähklimägi ei peljanud kaasata ka kohalikku kahurväge: Priit Blum (sõttakutsuja ja Sparta valvur) ja Evar Riitsaar (Homeros) on mõlemad Obinitsa Uue Teatri juhtnäitlejad.
Vaatajapingi pealt paistis kogu trupp igatahes ühtehoidev ja harmooniline. Kõik kõlas kokku, pärast tugevat stseeni ei tekkinud auku. Üleminekud olid sujuvad, milles oli kindlasti lisaks koorile ja ansamblile oma osa ka Piret Torm-Kriisa sätitud koreograafial ja tantsutrupil Modus.
Kui kerkib küsimus, kuidas panna ühte patta seto pärimus ja „Odüsseia”, siis ei pea ühisosa sugugi kaugelt otsima. Nii kreeka kui ka seto kultuuris on itkunaised, kosjamoorid, Homerose masti kroonikud-laulikud. Alati on võõrad üht või teist maad endale tahtnud. Mehed on mehed ja naised hoiavad kodu. Ning alati ja kõikjale jagub sootuks teistelt elualadelt filosoofe — nagu „Seto Odüsseias” seakarjus Eumaios (Siim Angerpikk) —, keda on selleks koolitanud elu ise ja seega on ka nende õpetus arusaadav ja oma.
Kahjuks juhtus nõnda, et esialgu suurt ja paatoslikku lugu ehk mängulise nüansiga tasakaalustada soovinud sea pagemise stseen osutus kurjakuulutavalt aktuaalseks — esietenduse päeval tärkas kõigis ühiselt lootus, et hukule määratud siga pääseb. Kuid ei pääsenud lõpuks ei lavasiga ega need päris.
Surma ei saa alati põhjendada ja kui juba sõda, siis sellesse kistakse kõik. Ja miks? Jumalatel on lihtsalt igav ja mees on vahend, kes annab end sõja teenistusse otsekui topelt. Sellega, et ta on rindel, ja sellega, et teda pole kodus. Ei ole see ju vaid kohalolek, millest puudus on. Ei pea katus sisse varisemiseks ilmtingimata millegagi pihta saama. Ei katus otseses ega ülekantud tähenduses.
Sõda on ka naiste ja laste sõda, andes end tunda ka juba rahuaja põlvkondade mustrites. Aga selle asemel et väita, nagu elaksime kogu aeg sõja varjude keskel, tahan uskuda, et ka tapatalgute kaoses kannab igaüks endas killukest rahu. Kuidas muidu oleks võimalik midagi nii absurdset üldse üle elada?
Ja kui palju on meie igapäevas tõdemist, et mees on mees ja naine ootab. Jumalad on selle mustri aegade algusest sedasi sättinud. Isegi Muumipapat kiskus merele. Mis siis veel tingimustes, kus oledki eemal, aeg muudkui läheb ja surmahirm kütab adrenaliini. Isegi kui süžee joonistas selgelt välja mehe igatsuse kodu ja noorepõlvearmastuse järele. Eks selles ole koos südame jõud ja liha nõtrus.
Kõik tegelaskujud olid äärmiselt usutavad ning teise vaatuse tugev vihmasadu ja lava ümbritsev õhtupimedus otsekui rõhutasid Odüsseuse traagikat. Kodutee oligi ühtäkki tõepoolest Kõigevõimsama kätes.
Valguslahendused tegid lava ja jumalad suureks. Kõrgel ja kaugel on me Issand, ütleb inimene, aga kunstnik Iir Hermeliin teadis, kuidas luua fookust. Jumal ei pidanud mõjule pääsemiseks publikule lähemale tulema: ta jäi lavaruumi kaugeimasse serva, hetk keset tralli, draamat ja tagaajamist, ent ometi oli ühegi kahtluseta see ainus, mida nägid. Kostüüm mängis valgusega. Lisaks kalkuleeritud helitehniline teostus ja tähelepanu liigubki lavastaja määratud hetki pidi. Ago Sootsi puhutud didgeridoo’st vallanduv kõu ei jäänud tänu mikrofonile ja bändile kuidagi alla kinosaali steriilsele Dolby Atmose efektile ja lavastuse seisukohalt oli kahtlemata ääretu vedamine, et nimitegelase osatäitjal oli selline küülik kübarast tõmmata.
Nüüd tean kosta, et päris hea, et Setomaa teatrilavasid ainult Ain Mäeots ei valitse. Isegi kui tema lavastajakäele omane paljas ihu ikkagi lavale jõuab. Kes sellist väljanäitust suvetükis paljuks peab, selle rahustamiseks tuleb öelda, et loo kulg küsiski just Odüsseuse katmata tagapoolt. Ja selles oli ennekõike mõõdutunnet. Nii arusaadav ja loogiline on, et kõigis neis vintsutustes, mis tegelaskuju räsisid, rõivahilp vastu ei pea.
Aga kus oli siis see kardetud „Ameerika”? Oli olemas, ei saa vastu vaielda. Aga et rikkus minu silmis lavastuse tasakaalu või kogunisti terviku, seda ma küll ei ütle. Suveetendus on ennekõike meelelahutus. Ja nn saalis oli 960 nummerdatud istekohta. Ei olegi võimalik kirjutada-lavastada-mängida-laulda-musitseerida igaühe meelt mööda. Paljud kindlasti tulevadki otsima just võõrapärast ülevõlli cartoon’likku jaburust. Kolme suure poroloonist seapeaga ringi ruigavat laevameest. Kes sööb kui siga ja peab end ka muus samamoodi üleval — miks seda siis mitte õige nimega kajastada?
Ja „Ameerikat” oli ka laulus, mis sisaldas sõna „armastus”. Mõistagi. Seto keeles pole sellist sõna lihtsalt olemas. Seto ja võrokene „sallib”, mitte ei armasta. Aga kujutage ette Nele-Liis Vaiksood (kes tegi muide väga mõnusa setokeelse rolli) ülistamas seda õrna, otse südamest tulevat „sallimist”. Säravil silmil ja avali kätega „talumine” ja „väljakannatamine”.
Või lavastuse lõpustseen, mis oligi tõstetud ülevaks, ja kõik, mis sätendada sai, see sätendas ja kel suu oli laulda, see laulis. Muusikalisele žanrile ongi vist omane selline jõuline lõpunoot. Ent selle kulminatsioonini viis eelnenud, äärmiselt siiras ja mõjus Merle Jäägeri ja Evar Riitsaare lauldud duett. Mis kajastas suurepäraselt sõjast üle saamist, kodu ja rahu. See tõmbas üle kolme tunni kestnud Odüsseuse lavaeksirännakutele joone alla ja ka loodus oli vihma kallamise lõpetanud.
Peko hoidis.
KRISTI KÜPPAR (snd 9. IX 1975) on vabakutseline kirjutaja.
