„Minu pere ja muud klounid”. Režissöörid: Heilika Pikkov ja Liina Särkinen. Operaatorid: Taavi Arus ja Heilika Pikkov. Produtsent: Ülo Pikkov. Helilooja: Ann Reimann. Helirežissöör: Horret Kuus. Monteerijad: Madli Lääne, Heilika Pikkov ja Liina Särkinen. Dokumentaalfilm, kestus 83 min. ©Silmviburlane. Esilinastus: 24. IX 2025.
Piibu ja Tuudu teekond sünnipäevaklounidest teatrini Toompea nõlval on edulugu, mille mastaapi on ilma vastvalminud dokumentaalfilmita raske mõista. „Minu pere ja muud klounid” on jutustus mängu ja pärismaailma kokkupuutepunktidest, lapsikusest, lapselikkusest ja kõigest, mis sunnib vahetevahel süütust naiivsusest lahti laskma. Film püsiva naeratusega karakteritest, mille vaatamise järel tuleb endalt küsida: kas see, mida ma just nägin, oli pigem naer või nutt?
„Minu pere ja muud klounid” paiskab vaataja 83-ks minutiks läbilõikesse viie aasta pikkusest perioodist, mil klounipaar ja nende kolm last peavad toime tulema üha suurema töökoormusega. Teekond ülemaailmse tuntuse ja oma teatrimajani on täis väiksemaid ja suuremaid võite, tihti aga ka valusaid mööndusi (esialgu ei saa siin veel kasutada sõna „kannatama”). Just nende möönduste, puuduvate tükkide käegakatsutavus loob filmi inimliku narratiivi, mis ei teadvusta ega hoiata, vaid näitab lõppkokkuvõttes, kohati ka vastandavalt, hoopis eeskuju.
Tegemist on dokumentaaliga, kus action juba käib. Film siseneb sellesse, et tantsida küsimise julguse ja vastamise refleksiivse mõju vahelist tundlikku tantsu. „Minu pere ja muude klounide” loos avaneb vaatajale ääri-veeri ühe pere elu: esmalt näeme vaid inimesi ja valikuid, mida nad peavad langetama, hiljem lisandub haavatavus ja kontekst. Reaalsuse semiootiline kokkulappimine sünnib afektiivselt, mitte intellektuaalse diskursuse kaudu. „Minu pere ja muude klounide” lahtimõtestamise võti on kaasamine, emotsioon, empaatia. Seetõttu ei püüa siinne kirjatükk olla klassikaline filmiarvustus või -kriitika. Ühest nimetust mul sellele formaadile polegi — võib-olla on tegemist tänukirjaga filmitegijatele või mõtisklusega ühest inspireerivast perekonnast. Või vahest on see hoopis üleskutse dokumentalistidele, kes sellest klounifilmist šnitti võiksid võtta. Igal juhul kutsub „Minu pere ja muud klounid” vaatajat avama südant loole, mis on ühtaegu kurvastavalt tuttav ja rõõmustavalt innustav.
Eeskujuks olemine on selles dokumentaalis läbiv teema. Klounidest rääkiva portreefilmi asemel näeb vaataja argipäeva, mille raskusi kannavad Piibu ja Tuudu kõrval ka nende lapsed Emma, Anni ja Siim. „Minu pere ja muude klounide” fookuses on kolm noort, kelle kasvamine ja areng, mõtted ja huvid annavad filmile hämmastavalt klaari ajalise ja tähendusliku telje. Noored räägivad kaamerale vahetult ja ilustamata, mida nad näevad, kogevad ning tunnevad. Olgugi et portree asemel on valitud äärmiselt lai teema, ei nihku filmi raskuskese peaaegu kordagi paigast.
Emma kui vanim laps on Piibu ja Tuudu tähelennu tempos elanud väiksest peale ning sattunud sama tegusasse rolli kui ta vanemad: klounide kiire elutempo tõttu peab ta toetama oma nooremat õde ja erivajadustega venda. Hoolimata paljudest lisakohustustest saavutab ta siiski häid tulemusi nii koolis kui väljaspool kooli. Anni on keskmine laps, kelle osa filmis jääb küll väiksemaks (või vaiksemaks) kui teistel, kuid kelle tugevus, hoolimata elu tohuvabohust, on ekraanil selgesti tajutav. Siim on pere noorim laps, kelle eripära tuuakse välja otsekoheselt ja keerutamata, ning näib, et tema iseendaks jäämine on eeskujuks kogu perele. Nii suudetakse ka keerulistel aegadel ühte hoida.
Vestlusest noortega selgub, et vaatamata oma üpris ebatavaliseks kujunenud elule on nad tänulikud, et nende vanemad on kogu hingega millelegi pühendunud. Ja mis veelgi parem — pühendunud mängule. Etenduskunstnikud Piip ja Tuut on andnud oma lastele edasi samad väärtused, millest on saanud pidepunkt ja inspiratsiooniallikas neile endile. Just Emma, Anni ja Siimu loomingulisus, huumor ja mängulisus, mis arhiivimaterjali kaudu vaatajani jõuab, võiks olla eeskujuks või õppetunniks paljudele, kes tunnevad, et neil on elus raske. „Minu pere ja muude klounide” näol on tegemist filmiga, mis innustab vaatajat sümpaatsetele inimestele kaasa elamise kaudu ka ise keerulistel aegadel paremaks saama.
Teismeeas Emma kirjeldab oma hommikust ajakava, mida ta põhikooli lõpus järgis: äratus kell 5.30, et õppida ja koolitöödega joonel püsida, seejärel äratada vend Siim ja ta kooliks valmis seada, siis äratada ka õde Anni ja koos temaga kooliminekuks valmistuda. Seepärast ei tule üllatusena hetk, mis minul isiklikult filmist kummitama jäi — Emma, kes nüüd ka ise teatriga tegeleb, meenutab oma kunagist küsimust vanematele: „Miks te ometi normaalset tööd ei või teha?”
Minu vanaisa Juhan olevat tihti öelnud: „Kes kannatab, see kaua kannatab.” Mulle meenub, et vanuses, milles on noored selles filmis, sain ma sellest aru nii, et pean oma „kannatuse allikaga” midagi ette võtma — midagi eemaldama, kustutama, põrmuks muutma. Vanemaks saanult oskan seda lauset aga ümber mõtestada: minu „kannatused” võivad olla nauding kellelegi teisele: pole mõtet oma kannatustesse takerduda. Kindlasti leidub terapeute, kes sellele vastu vaidleksid, aga… viidatud lause ei kuulu mulle.
Emma küsimus tundus mulle kui vihje teemale, mida film küll otseselt ei puuduta, mis aga saadab kaudselt iga Piibust ja Tuudust kui institutsioonist rääkivat stseeni. Jah, teekond oma teatrimajani on võtnud etenduskunstnike järeltulijatelt ära lapsepõlve, sest mitte keegi ei saa üksi nii suure töökoorma ja pingutusega hakkama, paratamatult tuleb osa laduda teiste õlgadele. Suurest vastutusest pole pääsu, sest Piip ja Tuut annavad umbes kakssada etendust aastas, enamasti täissaalidele. Avalik sektor ei paku siiski piisavalt tuge, et Eesti esi- (loe: ainsal) klounipaaril oleks oma stabiilselt toimiv teatrimaja. „Minu pere ja muud klounid” näitlikustab Piibu ja Tuudu looga, et vaatamata sageli artiste saatvale stabiilsuse puudumisele saab publik nautida hüvesid, mida ehk liiga tihti iseenesestmõistetavaks peetakse. Selle naudingu aga maksavad mõnikord kinni vaatajatele tundmatuks jäävad inimesed.
Vanematelt oma lastele edasi antud väärtused — huumor, mängulisus ja loomingulisus — ei jää ainult ühe pere piiridesse, aastate vältel on klounid puudutanud sadade või tuhandete laste ja lapsevanemate hinge nii Eestis kui välismaal. Vastuseks küsimusele, miks see amet üldse olemas on, vastasid Haidi Männamäe ja Toomas Tross: „Et teistel inimestel oleks parem elu.” Tundub äärmiselt ebaõiglane, et sellise missiooniga iseseisvad kunstnikud peavad tegevustoetuse peale lootma. Filmis meie kultuuripoliitikat süvitsi ei käsitleta, kuid usun, et Piip ja Tuut pole ainsad kultuuritegelased ja kunstnikud, kes vajavad oma asutuse kütmiseks tegevustoetust. See paneb küsima, miks on tarvis end tõestada toetajatele või rahastajatele, kui publiku süda on juba ammu võidetud.
Vabakutselise (kunstniku) elu — olgu klouni, muusiku või tõlkija oma — tähendab praeguse kultuuripoliitika tõttu ohverdusi, mille hindamiseks puuduvad mõõdikud, kuna tegu on kuludega, mida ei saa panna numbritesse. Aladel, kus peamisteks tööriistadeks on keha ja vaim, ei pruugi ka tipptasemel tegijad saada tegevustoetust. Rääkimata vabakutseliste tervisekindlustuse puudumisest, mis võib osutuda eriti suureks probleemiks, kui asutusel talvel(!) kütte jaoks raha ei jätku. „Minu pere ja muud klounid” avab selle valukoha ja see on tegelikult Piibu ja Tuudu loo üks tähtsamaid laiendusi. See lugu peegeldab muresid, millega pistavad rinda sajad kunstnikud üle Eesti, eriti need, kellel pole veel avanenud võimalust end suurel laval tõestada. Vaatamata lava suurusele või publiku hulgale teevad nad kõik hingega seda, mida armastavad, edendades kultuurilist ja poliitilist diskursust üle Eesti ja tõstatades teemasid, millest on vähe kõneldud. Nende hääl rõkkab vahel küll nakatavalt naerust, kuid sunnib samas sügavalt enesesse vaatama. Olles ise laval, produtseerides ise oma teatritükke või kontserte, leides ise esinemisvõimalusi, valides ise tõlkimiseks raamatuid, mis kultuuri väärtust juurde loovad, on need inimesed eesti kultuuri nähtamatu alustala, kelleta kogu süsteem (ja kultuuri sisuline kaasajastamine) uperkuuti lendaks.
Piip ja Tuut Teater teeb kõike — nii sisuliselt kui vormiliselt — ise. „Minu pere ja muud klounid” mõjub nii vahetult, et tundub, nagu oleks sihikindel perekond ka selle dokumentaali ise üles võtnud. Seda öeldes ei taha ma pisendada filmitegijate tööd, vaid vastupidi, kiita annet, pingutust ja tundlikkust, millega filmis inimesi kajastatakse. Pean filmitegijate suurimaks saavutuseks, et vaataja võib unustada, et vaatab filmi, ja liikuda hoopis filmis portreteeritud inimestega kaasa. Lähedus, mille filmitegijad oma subjektidega on saavutanud, peegeldab ladusat koostööd, aga ka subjektide endi avatud meelt ja kahetsuseta endaks jäämise jõudu.
See jõud on veelgi hämmastavam, kui vaadata tervikuna psühholoogilist koormust, mille all perekond püüab tasakaalustada armastust ja tööd, pidevaid esinemisi. Lavale minnes kaotab näitleja mõneks ajaks oma vabaduse — laval ei saa vait ega paigal olla; on vaid fakt, et oled kohal, rollis, siin ja praegu. „Minu pere ja muud klounid” toob vaatajate ette Haidi ja Toomase missioonitunde ja sihikindluse, mida on vaja, et selle koormusega hakkama saada.
Et kellegi tööks on mängimine, võib kõlada justkui unelm. Tekitada lõbu luues väärtust, nii endale autorina kui ka teistele, kes seda naudivad. Kuid veidi karmim on kuulda, et ma mängin, et töötada… Armastus mängu vastu ühest küljest aitab, teisest küljest takistab.
On näha, et Piip ja Tuut ise naudivad oma tööd ja selle vilju ning et seda teevad ka nende lapsed. Mäng, millest ei tunta naudingut, ei nakataks järeltulevat põlvkonda. Mäng teeb meid inimesteks, sest see on avastamine. Ja missioonitundest mängu edasi kanda on tänuväärt töö, mis — tundub — ei leia praegu piisavalt tunnustust. „Minu pere ja muude klounide” kulgemine läbi viie aasta süstib vaatajasse kaudset teadmist, et eks ole elugi suuremal või vähemal määral mäng. Tunnustusest või edust, eriti aga raskustest hoolimata. Selle teadmise võib filmist meelerahuks kaasa võtta.
Piip ja Tuut on leidnud tasakaalu töö ja armastuse, mängu ja päriselu vahel — tasakaalu, mis filmi alguses kohe ei kajastu. Kuid viie aastaga, mille vältel meid nende ellu pilku heitma lubatakse, on mäng ja armastus mängu vastu kasvatanud nii klounipaari kui nende järeltulijad inimesteks, kelle teekonnast on palju õppida. Näiteks seda, et tuleb nautida rahulikke hetki ja mitte lasta oma lähedastel kaugeks jääda. Filmi koroonapeatükis ütleb Toomas: „Selgub, et mitte kõiki hädasid ei saa teatriga ravida.” Kuid helgus, millega ma kinosaalist lahkusin, tekitas tunde, et mäng, isegi kui see midagi ei ravi, võib inimesi ikkagi liita.
Tugevad isiksused, kes seisavad sirge seljaga oma valikute eest, olles samas õppimis- ja arenemisvõimelised, on haruldane nähtus. Veelgi haruldasem on selliste inimeste jäädvustamine filmilindile. Filmi lõpus ütleb Siim, et Emma ja Anni on juba suureks kasvanud, aga tema veel ei ole. Mina vist ei tahakski soovida päriselt suureks kasvamist nendele, kes seda filmi vaadanud ja mõistnud on.
