„Uus raha”. Režissöör ja stsenarist: Rain Rannu. Produtsendid: Tõnu Hiielaid ja Rain Rannu. Operaator: Ants Tammik. Kunstnikud: Tõnu Hiielaid ja Urmet Piiling. Kostüümikunstnik: Tõnu Hiielaid. Heliloojad: Janek Murd, DEW8 ja Bert On Beats. Helirežissöör: Markus Andreas. Monteerijad: Moonika Raidam ja Rain Rannu. Osades: Taavi — Märt Pius, Liisa — Steffi Pähn, Alina — Elina Masing, Einar — Edgar Vunš, Krüptomees Karlos — Jim Ashilevi, Pankur Erik — Ivo Uukkivi, Startupper Tõnu — Henrik Kalmet, Piloot Tommy — Keith Siilats jt. Mängufilm, kestus 101 min. ©Tallifornia. Esilinastus: 06. X. 2025.
Olin just käinud kinos vaatamas Rain Rannu filmi „Uus raha”, kui nägin õhtul uudist „Aktuaalses kaameras”, kus öeldi, et igasugu petuskeemid on muutnud massiliseks ja ainuüksi ühe nädala jooksul petetakse eesti inimestelt välja üle poole miljoni euro. Ja tänavuse aasta jooksul on välja petetud juba 20 miljonit eurot. Nii ettevõtete, kelle nimel petukõnesid tehakse, kui ka pankade esindajad said uudises sõna, aga öelda polnud neil muud, kui et ärge andke oma kaartide koode kellelegi.
Selge siililegi, aga nädalaga on siiski pool miljonit inimestelt kätte saadud. Kui nii on iga nädal, siis ei taha mõeldagi, mis edasi saab.
Rain Rannu filmi „Uus raha” alguskaadrites istub Ivo Linna oma Muhu kodu trepil ja võtab vastu panga nimel tehtud petukõne. Mesihäälse tütarlapse juhatusel annab ta ilusasti ära kõik oma PIN-koodid. Film näitab meile samal ajal küberkurjamite kampa, kes arvutite taga vaevu oma rõõmu tagasi suudavad hoida, naeravad, hõõruvad käsi ja hüppavad rõõmust, et taas ühe lolli leidsid, kellelt raha ära võtta.
No vaat, sealt see uus raha siis tulebki. Inimene, kes kiiresti rikkaks saab, ei teeni seda raha tavaliselt oma raske igapäevase tööga. Sest ehkki petturlus nõuab ju samuti teatud pingutust, tõrgub keel seda siiski tööks nimetamast. Või kui, siis kuritööks.
Aga võib olla on selline arusaam juba aegunud ja lihtsast analoogmaailmast pärit. Startup’e, investeeringuid, tehisaru, krüptot ja tont teab veel mida sisaldav maailm on ilmselgelt pöördumatult muutunud. Ja sellisesse maailma Rain Rannu meid just viibki, tegeldes sealjuures minu meelest ka rahva harimisega — rahatarkust on meil vähevõitu, võib-olla sellepärast ollakse ka pettustele nii aldis.
Rannu ise tunneb seda maailma hästi. Ta on jõudunud Silicon Valleysse ja oli idufirma Fortumo (mobiilimakse lahendus) kaasasutaja. Fortumo müüdi 2020. aastal umbes 45 miljoni dollari eest.
Rahafilmide maailm
„Uus raha” on järg filmile „Vaba raha” (2023) — komöödia-draama, mis uurib raha, krüptovaluuta ja investeerimiskultuuri selle kõrghetkedel. Film toob ekraanile kolm peategelast — ulja krüptoettevõtja, otsekohese programmeerija ja konservatiivse pankuri — ning vaeb nende arusaamu rahast.
„Vaba raha” oli huvitav sellepärast, et sisaldas ka peidetud QR-koode ja koodsõnumeid, mis viisid vaataja peidetud veebikeskkondadesse ja web3-teenustesse, avades näiteks eksklusiivse kunstiteose või token’i . Seda võis, aga ei pidanud tegema. Peaasi oli ikkagi film. „Uus raha” läheb edasi sealt, kus „Vaba raha” lõppes. Kunagi ammu väärtusetutes bitcoin’ides makstud palk on aastatega kasvanud 50 miljoniks euroks. Peaosaline Taavi (Märt Pius) pistab nüüd rinda küsimustega, kuidas konverteerida kahtlase kuulsusega krüptoraha pangaarvele eurodeks, kuhu investeerida, et inflatsioon raha ära ei sööks, ja üleüldse… kuidas edasi elada.
Rain Rannu on stsenaristi ja režissöörina võtnud kuldkalakese muinasjutu arhetüübi ja vaatleb seda praeguses maailmas. Seda on muidugi tehtud väga palju kordi varemgi, kohe meenub Jaan Tätte näidend „Ristumine peateega” (1999), mille tegi filmiks Arko Okk. Seegi kandis oma ajastu pitserit. Kui Rannu filmis on miljonid bitcoin’ides, kuskil krüptoavarustes, ja selleks, et neid pangaarvele saada, tuleb veidraid skeeme kasutada, siis filmis „Ristumine peateega” on raha füüsiliselt kohal ja seda on ka palju-palju rohkem. Mitte et see kuidagi oluline oleks, kui palju ja mis vormis raha on — põhiküsimus, mida suur raha inimesega teeb, jääb igal ajal samaks. Või siis ikkagi teistpidi: mida inimene rahaga teeb?
Ka „Uues rahas” tõuseb põhifookusesse Taavi ja Liisa (Steffi Pähn) paarisuhe. Taavi, iseenesest sümpaatne ja heatahtlik, on, kuidas seda nüüd viisakalt öelda… natuke lihtsameelne. Ja vaevalt et raha ta selliseks tegi. Liisa, kes jätab aruka naise mulje, pidi ikka teadma, kellega ta abiellub. Ilmselgelt käib 50 miljonit Taavil üle jõu, aga meheliku sirgjoonelise jonniga saab ta sellega täiesti iseseisvalt hakkama. Liisa, ime küll, talub seda lausa ebamaise rahuga. Nii tema vaoshoitus suure rahaga ümberkäimisel kui ka eneseteadlikkus õpetajaametis väärib sügavat imetlust. Seda enam et kogu selle jama taustal idaneb üks paari elu muutev suur sündmus, mille kõrval kõik muu tegelikult kahvatub.
Piusi osatäitmine on terviklik, aga ühel hetkel muutub filmis toimuv liialt ettearvatavaks — küsimus on ainult, kui loll saab meie peategelane olla. Tundub, et piiri polegi. Mingit üllatust või pööret ei tule, sündmustik toppab. Alguses üles võetud intriig vusiseb õhust tühjaks ja tempo raugeb. Montaažiga oleks saanud palju ära teha, et seda vältida.
Raha ja lollid
Kuid mõtteainet pakub film muidugi palju. Kui filmi alguses näeme, kuidas lollidelt raha ära võetakse, siis saab kohe ka selgeks, et niipea kui kellelgi „targemal” suurem summa kontole sugeneb, hakkab tema ümber kohe tiirlema nii lihtsalt rahalunijaid, eralennukite ja muu rikastele mõeldud kalli träni müüjaid kui ka suurema mastaabiga pettureid, kellele ei valmista mingit probleemi uusrikkaid igal ajal jälgida. Isegi magamistuppa tungimine pole probleem. Seega, kui sa ka arvad, et oled tark ja sinult raha ära ei võeta, on keegi ikkagi mingil hetkel „targem” ja siis osutud ise lolliks ja jääd rahast ilma. Senikaua kui ühiskondlikult pole kokku lepitud, et inimesi tuleb kuidagi mastaapsemalt petturluse eest kaitsta ja keegi peaks selle eest ka vastutama, võib igaüks mingil hetkel osutuda selleks „lolliks”, kellelt raha ära võetakse.
Filmi pahad — Elina Masingu ja Edgar Vunši kehastuses — küll tegutsevad kurikavalalt, aga suurem kontrast petturite ja nende ohvrite vahel oleks vahest filmile rohkem kaasahaaravust andnud. Saame aru, et Elina Masingu tegelane tuleb kehvadest oludest ja on väga ettevõtlik. Ta ei salli sotsiaalset ebaõiglust (ühtedel on villad ja autod, aga meil ei ole mitte midagi), tegutseb kurikavalalt, millegi ees risti ette löömata, ja osavalt rikkuse ümberjaotamise nimel. Ja saavutabki edu. Järgmine küsimus on, kes siis temast kavalamaks osutub. Võib-olla näeme ka veel „Uuele rahale” järge, miks mitte.
Film teeb uue pöörde siis, kui Liisaga Floridas puhkusereisil viibiv Taavi ühel öösel alkoholi küüsi langeb ja kogu oma vara ära paigutab, ostes ühtlasi internetist eralennuki. Samal ajal hotelli veini liiga kalliks põlates ja supermarketist odavamat ostmas käies. Eks see raha muidugi vaevas teda ju kogu aeg, sest hirmuäratav koll nimega inflatsioon näris seda otsast. Nii et selle asemel et raha endale hoida, tuligi see kiiresti laiali jagada. Vähemasti nii näis Taavi asjast aru saavat. Siit võib-olla siis vihje pealkirjale „Uus raha” — inimene, kes pole rahaga harjunud, elab ju ikka nii, nagu ta on varem elanud. Harjumine võtab aega. Seega on „uus raha” ja „vana raha” — viimase puhul siis põlvkondade kaupa kogutud rikkus — tõepoolest erinevad, aga et üks neist parem või halvem oleks, seda vist ei saagi öelda. Lihtsalt inimesed käituvad erinevalt.
Lennukinali on filmi kulminatsioon ja peategelase selgusehetk, mil talle oma tegevuse tagajärjed lõpuks kohale jõuavad. Kartmatu piloot Keith Siilatsi esituses on nagu reibas stand-up’ist välja astunud koomik, olukorra tragikoomilisus mängitakse korralikult välja ning siitpeale haarab film jälle kaasa. Aga see ongi juba lõpp.
„Uus raha” on Rain Rannu viies film, tema eelmise filmi „Vaba raha” järg. Mõtteliselt võib siit leida rahafilmide triloogia, kui lisada ka „Ükssarvik” (2019), mis tutvustab idufirmade imelist maailma. See näitab Liisa Pulga ja Henrik Kalmeti kehastatud kahe noore iduettevõtja teekonda kodusest garaažist maailma infotehnoloogia firmade mekasse Silicon Valleysse. Rannu film ütleb meile, et tasub unistada ja oma unistusi järgida, tegutseda ja mitte alla anda. Seda on ta ka ise silmas pidanud, sest oma tehnoloogiavaldkonnas saavutatud edu suunas ta filmikunsti. Arusaamine, et ta tahab just filme teha, viis ta esimese täispika filmini „Ameerika suvi” (2016). See on väikese eelarvega lugu noortest eestlastest USAs ukselt uksele raamatuid müümas, mis põhineb paljuski tõsielulistel Eesti tudengite suvelugudel Ameerikas. Rannu on ka ise oma filmide stsenarist, seega on tema isiklik kogemus miksitud teistelt kuuldud lugudega, mis kokkuvõttes peegeldavad kaasaegset maailma üsnagi täpselt.
Rannu „Lapsmasin” (2022) võtab teemaks tehisintellekti. See on lugu üheksa-aastasest tüdrukust, kes, eksinud rabasse ja metsas tagasiteed otsides, satub salajasse punkrisse, kus tehisaru start-up on loomas inimlapsest targemat õppivat tehisintellekti. „Lapsmasin” on suuresti ingliskeelne ning rahvusvahelise tegelaskonnaga film, mis on suunatud nooremale vaatajaskonnale (soovituslik alates 10. eluaastast) ja nende vanematele, püüdes olla ühtaegu hariv ja lõbus. Kui „Ükssarvik” julgustas mitte alla andma, siis „Lapsmasin” kutsub mõtisklema inimese ja masina erinevuse üle.
Rannu filmide peamisteks teemadeks ongi seega kujunenud tehnoloogia, ettevõtlus, rahandus, globaliseerumine ja sellega seotud inimlikud lood. Mure, et keegi meie kaasajast filme ei tee, on Rannu tulekuga tunduvalt leevenenud. Rannu filmilood — ja see käib ka „Uue raha” kohta — on aga vahest veidi lihtsad ja probleemipüstitused ühe ehtsa indie-filmi jaoks liig sujuvad. Kas selleks, et publik ennast halvasti ei tunneks? Need on pigem draamaelementidega komöödiad, aga pole ei draamad ega komöödiad. Võib-olla vajaksid tegelased selgemaid karaktereid ja kontrastid ehedamat väljatoomist. Võib-olla tuleks kasuks rohkem kindlust ja seisukohavõttu teema suhtes. Muidu tekib selline digimaailma tapeedi efekt — kõik, mida me näeme, on küll ilus (Ants Tammik kaamera taga tunneb kahtlemata asja) ja ilmselt ka tõeline, aga see libiseb mööda ja me unustame selle, sest miski ei võta meid emotsionaalselt kaasa. Aga just emotsiooni me kunstist ju otsime.
Californiast Talliforniasse
Rannu ise on toonitanud, et kui tavaliselt õpitakse filmikoolis tegema filme just lühifilmidest alustades, siis tema arvates tuleks teha kohe väikese eelarvega pikk film. Miks? Sest esiteks ei anna lühifilm piisavalt kogemust pika filmi tegemiseks ja teiseks, lühifilmi levitamine kinos on väga raske, kui mitte lausa võimatu. Seega, milleks oodata, milleks lükata noore andeka tegija esimene tõsine energiasööst määramatusse tulevikku, kui on võimalik see realiseerida. Väiksemate vahenditega, seda küll, aga siiski ära teha. Sest ainult filme tehes saab looja õppida, areneda ja kasvada.
2018. aastal asutas Rain Rannu koos produtsent Tõnu Hiielaidi ja mõttekaaslastega uue sõltumatu filmitootmisettevõtte Tallifornia. Firma nimi — segu Tallinnast ja Californiast — sümboliseerib Rannu kahe maailma ühendatust. See platvorm on võimaldanud nii Rannul kui ka teistel õppida filmitegemise kunsti filme tehes. Tal endal ju puudub formaalne filmiharidus, ent see ei ole takistuseks — iseõppijatest filmitegijaid on leidunud igal ajal ja sageli on nad toonud valdkonda uut mõtlemist ja vabadust, loonud nn uusi laineid.
2021. aastal aitas Rannu käivitada Eesti esimese erakapitalil põhineva filmifondi Tallifornia Film Fund, mille eesmärk on teha nelja aasta jooksul vähemalt viisteist investeeringut nii Eesti kui välismaa filmiprojektidesse. See fond, mida Rannu veab koos Tõnu Hiielaiu ja oma investoritest sõpradega, pakub kogenud tegijatele võimalust lisada projektidele omakapitali ja annab ambitsioonikatele uustulnukatele võimaluse käivitada debüütfilm ka siis, kui riigilt toetust ei saa. Näiteks sündis nii Meel Paliale ja Urmet Piilingu film „Pikad paberid” (2024), mille kriitikud väga hästi vastu võtsid. Ka Rannu ise on tunnistanud, et see on üks tema õnnestunumaid koostöid.
Vabadus tegutseda väljaspool aeglast riiklikku rahastussüsteemi annab võimaluse filmidel valmida, ehk küll väiksema meeskonna ja eelarvega, aga nad siiski valmivad ja tegijad saavad hädavajaliku kogemuse. Lõppkokkuvõttes sünnib rida omanäolisi filme, mis siinset skeenet mitmekesistavad ja rikastavad. Tallifornia produktsioon on kaasa aidanud mitmete režissööride filmidele. Näiteks on fondist toetatud nii Tanel Toomi ulmepõnevikku „Viimane vahipost” (2023) kui ka Rainer Sarneti omapärast võitluskunstikomöödiat „Nähtamatu võitlus” (2023). Ambitsioonikus ja ainulaadsus — just need kriteeriumid on fondile olulised rahastusotsuse langetamisel. Tallifornia tootis ka Rasmus Merivoo „Krati” (2020), mille peaosas mänginud Mari Lill pälvis rolli eest EFTA galal parima naisnäitleja preemia. See oli Rannu ja hiljem „Tulnukas 2” (2024) lavastanud Rasmus Merivoo esimene koostöö. Pärast „Kratti” tuli Meel Paliale, kelle lühifilm „Tüdruk punases Golfis” (2017) võlus niivõrd, et sündis „Kiik, Kirves ja igavese armastuse puu” (2021). Nii andis Rannu võimaluse BFMi ukse taha jäänud režissöörile. Lisaks Palialele said oma võimaluse ka vennad Eskod, Romet ja Raul; nende film „Topelt turbo” (2022) tegi ka päris hea õhkutõusu.
Nii et kui me seoses „Uue raha” ja „Vaba rahaga” saame rääkida Rannu rahafilmidest, siis kas need tasuvad ka ära? Võiks ju teha vaatajate arvust lähtuvaid analüüse, mida on ka tehtud ja leitud, et Tallifornia projektid ei ole kahjumlikud. Paindlikkus tootmises võimaldab ka kulusid vähendada. Kindlasti tasuvad need projektid lõppkokkuvõttes ära, sest vastasel korral me ei näeks Talliforniat arenemas ja tõusmas. See filmikompanii ja Raul Rannu isik koguvad järjest rohkem tuntust noorte ja potentsiaalsete talentide hulgas, kes näevad Tallifornias ühte võimalust oma ideedega välja tulla. Oleks tore, kui neid võimalusi oleks veelgi rohkem, sest riiklikust filmirahast ei piisa. Lisaks sellele, et Eesti filmimaastikule on lisandunud üks omanäolise käekirjaga režissöör, suudab Rannu ärgitada ka filmitootmist tervikuna, pannes küsimärgi alla vanad, väljakujunenud süsteemid ja pakkudes uusi võimalusi.
„Oh, raha, see sulab nagu vaha…” laulis Singer Vinger juba aastakümneid tagasi. Sama võime tõdeda ka „Uue raha” puhul. Ja võib-olla ongi siis õige teha selle uue raha eest hoopis filme.
