PIIRIDETA PEREKONNA ÜLLAS HÄÄL

„The Family”. Lavastajad: Richard Beljohin ja Anita Kurõljova.Tantsijad: Helin Jürmann, Arina Sharapova, Arina Kotova, Kaisa Marta Krause, Anita Kurõljova, Endro Roosimäe, Sa­muel Koppel ja Richard Beljohin.Valguskujundus: Ants Kurist.Helikujundus: Kenn-Eerik Kannike. Esietendus 6. jaanuaril 2025 kell 18.00 Vene teatri ringlaval.

„I.P. Igatsus. Piirideta”. Koreograafid ja tantsijad: Tuuli Peremees, Simo Kruusement.Muusika ja dramaturgiline tugi: Liisa Hirsch.Kostüümid: Kirill Safonov.Konsultandid: Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik.Visuaal: Merje Rääbis. Esietendus 2. juunil 2025 Sakala 3 teatrimaja  kammersaalis.

„Vahtra hääl ja üllas kuu”. Lavastus ja koreograafia: Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik.Tekst ja muusika: Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane. Kunstnik: Maarja Meeru.Valguskunstnik: Kärt Karro (Tartu Uus Teater). Laval: Vanessa Geniali, Annachiara Gallo, Chiara Fiore, Samuel Koppel, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Lauri Saatpalu, Peeter Rebane ja ansambel DAGÖ. Esietendus 30. juulil 2025 Eesti Rahva Muuseumi sillaalal.

Tantsuteatri Fine 5 tänavune aasta on olnud mitmekülgne ja avatud: aasta algul tuli välja noorte loovisikute lavastus „The Family”, suve hakul „I.P. Igatsus. Piirideta” ning augustis „Vahtra hääl ja üllas kuu” ehk „Voce d’acero e nobile luna”.

Järelkasvust on Fine 5 olnud huvitatud juba oma tegutsemise algusaegadest peale, seda nii oma koolstuudio näol (mis tegutses aastail 1995–2012) kui luues lavastusvõimalusi oma trupi noorematele liikmetele (sh Simo Kruusementi „ARM”, 2021, Anita Kurõljova ja Richard Beljohini „Yes or Yesn’t”, 2022 ja „The Family”, 2025) või ka väljastpoolt. Samuti on tantsuteater toonud eesti publikuni mitmeid külalislavastusi (sh Maria Nurmela ja Ville Oinoneni lavastus „The Days”, milles tegid kaasa Aime Leis ja Jānis Garancis, 2023; Mariam Aleksidze „Metamorfoosid”, 2024 ning Maria Nurmela „Closer to the Wild Heart” ja Simona De Tullio „Human Symphony”,  2025).

Eneseteostusvõimalus noortele kunstnikele

Jaanuaris esietendunud „The Family” käsitles rolle nii traditsioonilises perekonnas kui ka ühiskonnas laiemalt. Lisaks lavastajatele ja trupiga juba aastakümneid koostööd teinud Endro Roosimäele oli sinna kaasatud ka vähem tuntud ja nooremaid artiste: MUBA vilistlased Arina Kotova ja Arina Sharapova, kes osalesid Saša Pepeljajevi „Luikede järve” lavastuses Von Krahlis aastal 2023, TLÜ koreograafia vilistlane ja Arts University Bournemouthis näitlemist õppinud Samuel Koppel, kes oli teinud kaasa ka trupi Fine 5 lavastuses „Nuttev tamm”, 2019; TLÜs koreograafiat õppinud Helin Jürmann ja MUBA lõpetaja Kaisa Marta Krause. Ajal mil nüüdistantsus domineerivad soolod või duetid, on suisa kaheksa tantsija lavale toomine julgustükk, mis väärib lugupidamist.

Liikumise lähtekohaks olid nüüdistantsu tuntud, impulssidest tõukuvad mustrid, mida punkteerisid lühikesed tardumised poosidesse, argielulised kõnnid ja žestid, soolode ja väiksemate rühmade vaheldumine kogu rühma liikumistega. Huvitav oli näha laval noori tantsijaid, kellega meil varasem kokkupuude puudus. Kuid tervikuna kippus teos jäämagi noorte entusiastliku energiaga esitluseks, kui Endro Roosimäe suuremast kogemusest lähtuv tantsijatöö välja arvata. Lavastuse struktuur jäi häguseks ning avamata jäi ka lavastuse võtmesõna „perekond” süvatähendus, st muud varjundid kui üksnes koosolemise nautimine, mida tantsijatest õhkus. Noorte artistide ühistegemise rõõm ja liikumisest kiirgav energia oli siiras, idee analüüsida suhteid ja identiteeti perekondliku metafoori kaudu iseenesest kõnekas, kuid lavastuses tervikuna jäi vajaka kunstilisest vormistusest. Võib-olla olid ootu­sed lihtsalt liiga kõrged? Sellele eelnenud, samuti inimsuhteid käsitlevas lavastuses „Yes or Yesn’t” oli sügavust ja sisekaemuslikkust, selles jõudis koreograafide tandem kunstilise üldistuseni, kuid „The Family” puhul jäädi poolele teele pidama. Diskobändi Sister Sledge signatuurhitt „We are Family” (1979), mis etenduse järel helilise meelepildina  mälestustest kerkis (aga ei kõlanud lavastuses), on paraku üsna üheülbaline tantsulugu, niisama monotoonne kui lavastuse muusikalise tausta loonud „vaibakloppimine”. Siiski usume, et Kurõljova ja Beljohini „The Family” pakkus lahedat elamust publiku nooremale generatsioonile. Tantsuteater peabki pakkuma elamusi eri vanuses ning erinevate eluvaadete ja -kogemustega inimestele. Seega tundsime vaatamata oma kriitilisusele rõõmu, et Fine 5 loob sihikindlalt (lisa)võimalusi eneseteostuseks noortele kunstnikele.

Ammuse unistuse täitumine

Endisel Estonia balletiartistil ja praegugi Estonia ooperite ja operettide tantsustseenides kaasa tegeval Tuuli Peremehel oli ammune soov luua tantsulavastus Michael Ondaatje romaani „Inglise patsient” („The English Pa­tient”, 1992, eesti k 1997) ja selle alusel neli aastat hiljem valminud Anthony Minghella filmi ainetel. Tuuli Peremehe koreograafikogemus on küll aastatetagune ja pärit teistest tingimustest — Estonia talveaias on etendunud tema „Kaksteist kevadist hetke” Claude Debussy muusikale (2003), „Aastaajad” Antonio Vivaldi muusikale (2005) ning „Tütarlaps ja surm” Franz Schu­berti muusikale (2007) —, kuid nüüd pöördus ta Tantsuteatri Fine 5 poole. Kuigi oma vaimusilmas nägi ta mitme tegelasega suurteost, jäid teatri piiratud võimaluste juures alles üksnes ta ise ja trupi kauaaegne tantsija Simo Kruusement. See sundis koreograafi muutma oma lähenemist ja lõpuks valmis „Inglise patsiendist” inspireeritud, kuid sellest sõltumatu teos, lavastus, mis teeb nähtavaks inimese igatsuse teise inimese läheduse, aga samas ka sõltumatuse järele, soovi olla ühtaegu seotud ja vaba, lahustuda ruumis algosakesteks ja olla ikkagi sellesama ruumi valitseja. Õigupoolest ei oskakski ette kujutada üheselt mõistetavat tantsulugu „Inglise patsiendist”, sest see teos on rajatud pigem tunde- kui sündmusteahelale ega kulge kainelt tiksuva ajajadana. Nagu filmiversioon, nii eeldab ka lavastus vähemalt kahte vaatamist — esimest küsimuste ja teist vastuste jaoks.

Suve hakul esietendunud tantsulavastuse uuesti kogemine sügisel oli seda väärt. Lavastus oli küpsenud nii tantsijate kehades kui ka meie meeltes. Tantsutehniliselt oli partnerlus jõudnud uuele tasemele: kui juunikuisel vaatamisel tundusid mõned tõsted ja pöörded kohmakad, isegi külge poogitud, siis oktoobriks oli paarilisetunnetus saavutanud küpsuse ja üheshingamise. Tantsijate nauditav sünergia aitas esile tuua sõnumit läheduse- ja vabaduseiha polaarsusest.

Lavastus toob meeltesse filmi lummava, poeetilise õhustiku. Siin on palju hellust, pingeid, millest mõned lahenevad ja mõned mitte. Inglise patsienti me äratuntavalt ei leidnudki, kuid piirideta igatsuse, romantilise ihaluse kättesaamatu järele, selle küll. Aga siiski: Tuuli Peremehe kehastatud naine toob meelde Juliette Binoche’i rolli räsitud südamega naisest, kes hingevalu unustamiseks hooldab sõjas haavatuid, ja Simo Kruusemendi mitmetahuline mees äratab mälestused Ralph Fiennesist, kelle roll lummab kõike varjava inimloomuse suurepärase kehastamisega. Kui filmi mineviku ja oleviku vahel kulgevad kaadrid maalivad kinolinale eepilise, armastuskolmnurkadega tunnete labürindi, siis tantsulavastuses on nelja tegelase elupõimete narratiiv taandatud kahele ning laval nähtav duett kannab mõtted kaugemale, kui seda tegi vaimusilmas ette kujutatud, rohkemate tegelastega lugu. Lavastuses on leidlikult saanud olulisteks „kõrvaltegelasteks” kiletatud jõupaber ja muusika — õhustiku loomisel on neil kahel oluline roll. Paber ongi mehe esmaseks partneriks: teose alguses kohtume ruumi serval kokkuvolditud paberil seisva mehega, kes hakkab jalgade, käte ja hiljem kogu kehaga paberit lahti voltima, veeretama, viskama. Paber on tantsijate, mehe ja temaga hiljem liituva naise kõrval kolmas täieõiguslik tegelane. Lavastuse vältel, valguse ja inimeste liikumise mõjul paber muutub: kivikõrbe maastikuks, kord kaitsvaks telgiks või koopaks — seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Paber kord peegeldab mehe ja naise siseilma, kord loob sellega kontrasti, annab tegelastele nii varju kui ka paljastab neid.

Neljas partner selles loos on muusika, mis sünnib igal etendusel kohapeal. Helilooja Liisa Hirsch on justkui dirigent-lavastaja, kes annab lavastuseks komponeeritud partituurile ja ruumis toimuvale iga kord uuesti hinguse ja sobiva rütmi. Nii täidab ta ühelt poolt tantsijaid kuulava ja nendega dialoogi pidava dirigendi rolli, teisalt vastutab justkui lavastaja stseenide dramaturgilise kestvuse eest, hoiab lavastuse kulgemise pulssi. Varjundirohke helimaastik ulatub saatemuusikast džässini. Muusikas ei ole kõrvu jäävaid meloodiaid, mistõttu see ei hakka ka domineerima, vaid on tantsijatele toetav partner. Džässihelid viitavad küll algmaterjali ajale (1940. aastad) ja kohtadele, kuid hakkasid meie  vaatajakogemuses suunama koreograafiat.

Nii nagu filmiversioongi, otsib lavastus lahendusi, mis ei vasta ühelegi küsimusele (sest neid ei ole ega tohigi olla) ja jääb sugestiivselt mõistatuslikuks. Kui filmiversioon kulgeb läbi mõistatusekihtide labürindi, kuni need oleksid justkui leidnud lahenduse ja alles jääb vaid hukule määratud armastuse sügav haav, siis tantsulavastusest jäid kumama rõõmu- ja vastasseisu hetked ning erakordne õrnus. Seal on mõnus annus romantilisust ja see õhuline seisund jätab hinge jälje. Iha ja kaotuse teema ei jõua kunagi lõpp-punkti, nagu ka süvaunistustel pole tundeid surmavat finišijoont. Nüüdistantsus ei kohta me romantikat sageli, selles lavastuses elab see aga täiel rinnal, kahe, erineva tantsutaustaga interpreedi sünergias. „I. P.” on  Tuuli Peremehele koreograafina intrigeeriv proovikivi ja õnnestunud lavastus. Balleti taustaga koreograaf peegeldab ennast kunstnikuna ausalt ja intiimselt nüüdisaegse tantsuteatri väljal.

Ondaatje romaan paneb mõtisklema eksistentsi erinevate võimaluste üle ja samamoodi mängib tantsulavastus elu mõtte variantidega. Romaan kütkestab poeetiliste detailide rohkusega, jäädes samas läbipaistvalt hõredaks — lugedes valdab tunne, nagu vaataks fotoalbumit. Ka Peremehe koreograafilisest keelest õhkub usku lihtsusesse ja väheste vahenditega loodavate piltide kristalliseerumisse. Küll aga võib norivalt küsida, kas ei ole lavastusel  mitte liiga palju võimalikke lõppe. Mälupiltidena kulgeva lavastuse loomisel ei ole muidugi kerge valida ühte ainuõiget lõppu, sest igaühel on omaenda suurim mälestusfoto, ja nõnda peegeldab see küsimus pigem tõdemust, et meeldesööbivaid kulminatsioone oli lavastuses rohkem kui üks.

„I.P.” jääb meelde, nii nagu ka „Inglise patsient”, kuid meeltes ei liigu mitte  konkreetne lugu, vaid fragmendid, närve kõditavad peened detailid: Simo Kruusemendi tundlikud käed ja labajalad, unelmates ekslev (ralphfienneslik) silmavaade; Tuuli Peremehe vinnastatud vibunöörina pingul keha ja tema viimane minek „mägedesse” ehk paberiga kaetud tooliridadesse — elu ja surma piiri ületamine, lahkumine teispoolsusse. Ilma paatoseta… ja ometi nii kriipiv. Lavastus ei salvestu mällu tavaloogilise jutustusena, vaid millegi palju hägusema, ent sügavamana: ühtaegu nii valulise kui ka õhkõrnalt puudutava kogemusena.

Mitmetasandiline ja -žanriline jutustus

Tantsuteater Fine 5 usub koostöösse, mida näitab ka asjaolu, et aastate jooksul on neil olnud väga erinevaid koostööpartnereid, alates vanamuusikaansamblist Rondellus ja lõpetades… Aga seda näidaku tulevik. Seekordne ühistöö „Vahtra hääl ja üllas kuu” valmis Lauri Saatpalu huvist füüsilise teatri ja tantsuteatri vastu ning andis tulemuseks meeldivalt mitmežanrilise lavastuse. Tantsuteatri Fine 5 ning Lauri Saatpalu ja ansambli Dagö koostöö tõi ERMis lavale raskesti määratletava loo, mis on mõjuv just nimelt seetõttu, et  ükski žanr ei pääse selles domineerima ega allu teisele, vaid kõik nad toetavad ja tasakaalustavad üksteist. Saatpalu lühinovell „Imal Toomingas ja Üllas Kuu” — lugu ülitundlikust juustumeistrist Imalast — on lavastust läbiv ja koos hoidev niit, mille ümber on kasvatatud muusika ja tants, mis kumbki omal moel tekitavad loole täiendavaid kihistusi. Lugu on absurdi maiguga, lummavalt veider (ja sugestiivne), kuid siiski lineaarne, Imala teekond tema sünnist alates. Narratiivse selguse eest kannab hoolt heeroldi või kabareekonferansjeena lugu jutustav Lauri Saatpalu, tehes seda kord nii publikule, kord (õpipoisilikult kuulekale) Imalale, keda siira südamlikkusega kehastab Samuel Koppel. Poeetilised laulutekstid annavad loole annuse muhedust  ja juhivad vaatajat mitmekesiste tõlgendusvõimaluste poole, mis tekivad nii konkreetsete meelepiltide kui ka absurdete mõtteseoste ajel.

Selles lavastuses, nagu ka „Perekonnas”, on laval nüüdistantsu konteksti arvestades üllatav hulk rahvast: Imala eluteele sattuvaid inimesi, sündmusi ja kogemusi vahendavad viis tantsijat ning ansambli muusikud, kes lülituvad tegevusse ja sellest välja nõtke enesestmõistetavusega. Seejuures ei illustreeri koreograafia teksti, vaid muudab nähtavaks elu varjatud koe — kehasse kogunevate kogemuste, elamuste ja muljete mustri, mis tõukab tagant inimese valikuid ja otsuseid.

Lavastusest õhkub küsimusi, mis ei otsigi vastuseid, sest kõik on kulgev, tulvil elu ja sellega kaasnevaid muutusi. Teos mõjub spontaansena, tervik sünnib justkui kohapeal muusikute ja tantsijate aktiivses koosluses, siin ja praegu. Hetkes olemise tunne on rõõmustav — siin on tubli annus meelelahutuslikku kunsti, mis sünnitab köitva dialoogi publiku ja laval toimuva vahel.

Dagö on tuntud ansamblina, kes vestab kuulama panevaid lugusid, pakkudes enamat kui lihtsalt popmuusika. Fine 5 on tantsuteater, kelle fookuses on füüsilise keele kujundamine mõtte väljenduseks ja kes pakub sel moel enamat kui pelgalt tants. Nende koostöö loob summa summarum’ina mitmekoelise lavastuse, mis on eluline just nimelt nende omaduste lõimumise tõttu. Liikumine ja laulutekstid ei dikteeri tähendust, vaid juhatavad rännakule, kus igaüks võib leida oma loo, oma kujutluspildi või oma kogemuse. Tantsuteatrile Fine 5 on see koostöölavastus kindlasti üks kõrghetki tema kunstilisel teel (tema viimase aja lavastustes on oluliseks saanud verbaalne tekst). Muusika oma rütmidega annab pulsi välisele elule, tants aga on keha teekond, kehalised kogemused, luudesse-lihastesse ladestuvad lood, mis haakuvad sõnadega sageli ainult kaudselt. Tekib isevärki palimpsest, mille saab nähtavaks teha üksnes tants, mis suudab elu erinevad kihistused kokku lõimida. Hetkes viibimise tunne mõjub vabastavalt — justkui annaks lavastus loa lihtsalt olla, kogeda ja nautida.

Tantsuteatri Fine 5 lavastused võivad meeldida või mitte, puudutada või külmaks jätta, kuid nad on teostatud kvaliteetselt. Teatri loojatel ja vormijatel Renee Nõmmikul ja Tiina Olleskil on oma käekiri, mida iseloomustab heal tasemel käsitööoskus, suutlikkus väljendada keerukaid ideid ja kogemusi mitmekülgses kehakeeles. Lisame juurde veel hea muusikatunnetuse, läbimõeldud valguspartituuri, lavastuse aluseks olevasse teemasse süvenemise ja tulemuseks on professionaalne tase, mida aitab värskena hoida koostöö eri vanuses ja kogemuspagasiga artistidega erinevatest valdkondadest.

Tantsuteatri Fine 5 etendustele minnes on juba eelnevalt tunne, et ees ei oota kergesti jälgitav vaatamine. Nende liikumismõttelised lavastused ei ole tavaliselt selge narratiiviga, vaid kutsuvad vaatajat süvenema ja kogema etendust isiklikul, tajupõhisel tasandil. Kuigi sellist eelhäälestust tasuks pigem vältida, on meie vaatajakogemusse talletunud ohtralt mälestusi, mis ärgitavad valmisolekut laval olijatega kaasa mõelda ning lasta viia end piirialadele, sinna, kus kohtuvad tunnetus ja tõlgendus. Kui lasta end laval toimuvast lummata, hakkab sellest vaikselt kooruma midagi enamat kui lihtsalt tants tantsu pärast. Lugu, mida  kogeme, ei sünni mitte niivõrd laval kuivõrd meis endis — publikus. Tekivad isiklikud mõtteseosed, millel pole alati otseselt pistmist nähtava koreograafiaga, vaid mis kerkivad tervikust esile meelteandmete kaudu omandatavate kildudena. Oskus suunata uitmõtteid vormuma sõnades väljendamatuks mosaiigiks iseloomustab mitmeid selle tantsuteatri lavastusi ja isegi kui vaataja sellega alati kaasa ei lähe, jääb siiski alles tunne, et ta oli osa mõtestatud ja sisukast ruumist.