Artikkel magistritöö põhjal
See on üks variatsioon magistritöö teemadel, mille kirjutasin järgneval põhjusel: minu kätte sattus sõbra soovitusel Madis Kõivu 2000. aastal ilmunud, ent juba 1974. aastal kirja pandud jutustus „Attika apooria, Elea tragöödia”. Lugesin selle läbi ja sattusin kohe vaimustusse. Millest aga — väga raske öelda, sest mõistsin jutustusest umbes viiendikku ning sedagi häguselt. Ülejäänut mõistsin vaevu või ei mõistnud üldse, isegi lugu jäi suures osas tabamatuks. See aga ei seganud mul nimetamast Kõivu jutustust üheks huvitavamaks raamatuks, mida lugenud olin.
Priit Pedajase foto
Kui ülikoolis jõudis kätte aeg valida magistritöö teema, siis esiti ma Kõivu jutustuse peale ei mõelnud. Ei mõelnud, sest ei mõistnud. Ikka tulevad esimesena pähe teemad, mis on juba ühel või teisel moel endale selgeks saanud, ja küsimused, mille vastus on juba teada. Ometi võiks hiljemalt magistritööst kujuneda teekond, mille siht on silme ees, kuid sihtpunkt mitte, mis võrsub teadmatusest, mitte teadmisest, küsimusest, mitte vastusest. „Attika apooria, Elea tragöödia” oli suur küsimus, suurepärane küsimus, aga siiski küsimus, millele ma ei osanud vastata. Kuni lugesin järgmist lõiku:
„Kui keegi väidab midagi, mida ei mõisteta, siis püütakse selgusele jõuda, kuidas ta selleni on jõudnud. Millise küsimuse ta endale seadis, millele tema ütlus vastuseks on? Ja kui on tegu ütlusega, mis peab olema tõene, tuleb endal proovida küsimust, millele ta tahab vastus olla. Kindlasti pole see alati lihtne, leida seda küsimust, millele üks ütlus tegelikult vastus on. See pole kerge eelkõige seetõttu, et ka küsimus pole midagi lihtsalt esimest, millesse võiksime end vastavalt oma heaksarvamisele ümber asetada. Sest iga küsimus on ise vastus” (Gadamer 1997: 177).
Kui jutustus on ise vastus, millele tuleb küsimus leida, pidi minust endast saama küsimus. See küsimus küsis tragöödia järele, sest hoolimata sellest, et jutustuses on kongeniaalsena kohal Madis Kõivu füüsikaline, filosoofiline ja lüüriline poolus, tundus mulle, et sellest on võimalik välja kuulda vastus küsimusele, mis on tragöödia. Säärast lootust andsid kolm asja: jutustuse pealkiri ning kaks tsitaati, mis juba esmalugemisel painama jäid.
Esimene tsitaat kõlab nii: „(…) nool ei liigu ja sellepärast tababki nii valusalt. Ja selles ongi tragöödia mõte. Selles tragöödia seisabki” (Kõiv 2000: 43).
Teine tsitaat kõlab nii: „Apooria on see, mis tuleneb korrast — korra rikkumine. Maailm on kord — ϰόσμος, kuid ta on ka apooria, sest hävitab korra ja pälvib karistuse. Maailm on tragöödia” (Kõiv 2000: 99).
Ja muidugi pealkiri ise — „Attika apooria, Elea tragöödia” —, mis on jutustuse kaanel esitatud ilma komata, neli sõna üksteise järel, mis iga ülelugemisega aina rohkem tähendusest tühjaks jooksid. Seda tingis ärasegamine — pealkirjas on millegipärast omavahel põimitud atika tragöödia ning Elea apooria, viimane viitab atika tragöödia sünniga paralleelselt tegutsenud Elea filosoofilise koolkonna apooriatele. Apooriad on paradoksid, kus ühtedest ja samadest eeldustest tekivad vastuokslikud lõppjäreldused (Kasak 2018: 17). Apooria on loogiline kimbatus, olukord, kus ei tea enam, mida teha (Kõiv 2005: 560).
Jutustuses mängitakse läbi (või ette) Elea koolkonna filosoofi Zenoni apooria „Nool”. „Noole” apooriale viitab ka esimene tsitaat, kust selgub, et on olemas mingisugune nool, mis tabab, kuid ometi ei liigu. Ja tõepoolest — Zenoni apooria kirjeldab, kuidas lendav nool ei liigu, sest igal ajahetkel on nool paigal ning olles paigal, on ta paigas, kuid kuna ühel ja samal hetkel ei saa olla paigas ja paigast ära, nool ei liigu (Kuusk 2020: 8). Madis Kõiv kirjutab essees „Aeg ja nool”, et Zenon ei tõesta sellega, nagu poleks liikumine üldse võimalik, Zenon ütleb vaid, et kui liikumine oleks nii, nagu see olema peaks, siis seda ei oleks. Seega vaatab Zenon liikumist kui ülesannet, mida tuleb lahendada ning mille üks võimalik lahendus on, et liikumist pole (Kõiv 2005: 571). Ta loob olukorra, kus korraga on nii liikumine kui liikumise võimatus, loob liikumise apooria — liikumist ei tohiks olla, kuid ometi on.
Sellise teadmise valguses hakkab end ehk vaikselt ilmutama ka teise tsitaadi sõnum maailmast kui tragöödiast, mille põhjus peitub apoorias — just apooria on tsitaadi järgi see, mis tekitab muidu korrapärasesse maailma korra rikkumise (sest midagi, mis on, näiteks liikumine, on samal ajal miski, mida olla ei tohiks) ning sellisena pälvib maailm karistuse, saades tragöödiaks. Liites kokku kaks tsitaati, väljendub maailma tragöödia seisvas nooles, mis ometi tabab ja tabab valusalt. Lendav nool, mis ei liigu, on tragöödia tingimus, olemus, liikumatu nool tabab tragöödiat kui märki.
„Noole” apoorias on kohal justkui kaks aega — midagi on liikumises ja seisab paigal ühekorraga. Kaks aega on jutustuse järgi ka tragöödialaval — seal valitseb moira (μοῖρα) ehk juba-lõppenud-aeg, saatus või müüt, mis vajab valla päästmist, kuigi on juba ette-lõppenud. Moira pääseb valla tänu teisele ajale — nüüd–hetkele — sellele, mis on siin-ja-praegu. „Praegu” ehk „nüüd” on hetk, kus midagi juhtub, seda valitseb juhus ehk tyche (τύχη).
Lavaline „nüüd”sisaldab jutustuse järgi kõike, mis on parasjagu laval näha, mis on omakorda vastavuses sellega, mis on parasjagu teada. See, mis on teada, eeldab selle eraldamist kõigest, mis ei ole teada, või kõivulikult väljendudes, kõigest, mis on unustatud. Veelgi enam — „nüüd”ise nõuab kõige muu unustamist: „(…) nüüd mõte on unustamine. Teadmine on millegi unustamine. Teadmine on ainult siis võimalik, kui unustatud on unustatud-on ja seega see-mis-unustatud-ei-ole” (Kõiv 2000: 30). Niisiis on lava koht, kus unustatakse seda, mis paratamatult on olnud, ning nii on unustatud ka see-mis-tuleb, sest see, mis on olnud, on ka lõpule jõudnud. Kõik, mis on unustatud, on mälus, on seal unustatuna. Laval on korraga kaks vastuokslikku aega — mälu ja nüüd-hetk, moira ja tyche — kuid tähtis on, et need ei välista teineteist. Ainult nende ühinemise teel juhtub tragöödias see, mis peab juhtuma, saatus läheb täide juhuse läbi ja tõde kui teadmine tuleb päevavalgele. Kaks apoorilist aega, mida ometi on üks — seda nimetab Kõiv ajatragöödiaks.
Apooria, mis loob tragöödiat, väljendub lisaks ajale ka (lava)ruumis. Nimelt nõuab ruumis viibimine Kõivu järgi koha valimist, mis tähendab alati ühe koha valimist siin ja nüüd. Kuid tegelikult saabki valida ainult üht-kohta-siin-ja-nüüd, sest valides osutub iga koht igal juhul selleks üheks-kohaks-siin-ja-nüüd. Nii saab valimisest ühtlasi valimatus, mida Kõiv nimetab ruumitragöödiaks.
Sellises aeg-ruumis tuleb päevavalgele (tragöödia)tõde ehk aletheia (ἀλήθεια) kui varjamatus. Selleks, et tõde varjust välja tuleks, peab ta enne olema varjatud. Täpsemalt, selleks, et tõde meelde tuleks, peab ta enne olema unustatud, mida ilmestab jutustuses Trooja sõja kangelase Hektori tapmise kirjeldus: „Korraga näeb ta [Hektor — T. P.] oma tapjat ja hoolimata sellest, et see, keda näeb, on tema tapja, keda ta mäletab oma tapjana, ta unustab selle”(Kõiv 2000: 70). Kõivu tragöödialava on unustamise ja mäletamise pingeväli, erinedes Aristotelese käsitlusest, mille järgi valitseb tragöödias pigem teadmatuse ja teadmise vaheline konflikt. Kõivu laval ei tegeleta mitte niivõrd teadasaamise kui meenutamisega, sest teadmine või tõde ei ole miski, mida ei teata, vaid miski, mis on unustatud, on unustatuna. Teatrist saab sel viisil omamoodi mäluruum, ning etendusest olukord, mille kõik osalised peavad hakkama koos midagi meelde tuletama. Osalised on näitlejad, kes peavad meelde tuletama, keda nad mängivad, sest nagu öeldakse jutustuses: „(…) Oidipus ei tea, et ta on tema ise. Seepärast, mida vähem on sul põhjust arvata, et sa oled Oidipus, seda suurem on tõenäosus, et sa seda oled” (Kõiv 2000: 48). Osalised on ka vaatajad, veelgi enam, just vaatajaid nimetab Kõiv esimesteks, näitlejaid (Kõivu järgi „näitajaid”) teisteks (Kõiv 2005: 470). Vaataja on samuti mängija, meenutaja, kes mängib oma mälus. Mälus mängimine on vaatajaks-olemise ehk vaataja-rolli läbiv tegevus. Seejuures on iga tragöödia osaline kellegi suhtes vaataja funktsioonis, mistõttu tuleb tõdeda, et „tragöödias on osalised kõik ning ei ole eraldi orkestrat ja teatroni, on üks ühine lava” (Kõiv 2000: 81).
„Attika apooria, Elea tragöödia” üsna peadpööritav käsitlus tragöödia osalistest kui näitlejatest ja vaatajatest, kes kõik tegelevad nii oma osa kui kogu käimas oleva loo meenutamisega, ei aja segadusse mitte ainult jutustuse lugejat, vaid ka selle minategelast ennast. Nimelt on jutustuse minategelane sattunud vanakreeka amfiteatrisse teatrietendusele, kuid ei mõista, kas ta on seal vaataja või mängijana, mis lugu ta vaatab või mängib, ega sedagi, mida vaatamine ja mängimine üldse tähendavad. Ta katsetab jutustuse vältel erinevaid osi, püüab koguni kaasa mängida jutustuses toimuva etendusega, kuid hoolimata tugevast panusest lavalisse tegevusse (kus ta muu hulgas viib täide Teeba kuninga Laiose tapmise), ei pälvi ta ühtegi rolli, ta jääb neist ilma, kuni avastab end sõna otseses mõttes igavesest tagaajamisest, jooksust, mis seisab paigal, olukorrast, kus tema osaks jääb oma osa igavesti taga ajada, saada kätte kättesaamatu. Lahendus saabub ning see on lahendamatus. Selline on minategelase saatus, moira, mis tuleb meelde ja tabab sama valusalt nagu liikumatu Zenoni nool. Kõige valusamalt tabab see, mis ei liigu.
Miks aga minategelane sellise osa pälvib, miks ta just sellisesse ossa sobitub? Nagu öeldud, tekitab aja- ja ruumitragöödia apooriline iseloom kimbatust, kus ei teata, mida teha. See aga tähendab ühtlasi, et midagi teha siiski tuleb. Midagi peab apooriaga ette võtma. Seda seetõttu, et maailm „(…) on piiratud, temas puudub lõpmatus, ta on igavene, kuid igavene iseendas, mitte igavene igaveses, st lõpmatus ajas”(Kõiv 2000: 98). Apooria aga on just nimelt „igavene” valikusituatsioon, mis ei lahene ning on sellisena lõpmatu. Lõpmatust välistav maailm nõuab apoorias valiku tegemist, üht tuleb eitada, teist jaatada, valimisega käib paratamatult kaasas teise vastuse „valeks” ehk näilikuks tunnistamine. „Vale” vastus vajub varjatusse, unustusse, kuid see ei kao. Unustusse vajunud „valest” saab eeldus vaid üheks asjaks — tema meeldetulemiseks, mis toob omakorda meelde apooria. Nii juhtub ka minategelasega — ta langetab jutustuse vältel valikuid, valimata jäänud variandid vajuvad unustusse, et tulla meelde, apooriad viivad iseendani. Sellepärast leiabki minategelane end jutustuse finaalis apooriast, lõpmatust jooksust, kus tema osa on apooriat lahendada, joosta. Ometi pole ta apooria kangelane, vaid jutustuse pealkirjas kõlanud Elea tragöödia kangelane, kus lahendamatus on ühtlasi lõpp(lahendus) ehk tragöödia. Sest lõplikus maailmas tuleb apooriale siiski lõpp. Tuleb minategelase jaoks, kui jutustuse viimastes ridades sekkub jumal Zeus, kes muudab jooksjad kivideks ja lõpetab (täpsemalt, fikseerib) lõpmatu jooksu. Tuleb ka lugeja jaoks, kes pärast viimaseid sõnu raamatu kinni paneb. Zeus ja lugeja teevad apooriast tragöödia. Kuidas tegi aga Kõiv tragöödiast apooria ehk kuidas seletada pealkirja esimest poolt, atika apooriat ehk tragöödiat kui apooriat?
Minategelane sooritab lõppematut jooksu ja kuigi tal on võimatu midagi kätte saada, kuigi see ongi tema lõpp, tragöödia, pole see tema enda seisukohalt nii, vastupidi — ta on oma osa alati veel-kätte-saamas. Kõik on ikka-alati-veel-juhtumas, ning kuigi minategelane tegutseb lõplikus maailmas, ei jõua ta iial ise lõpuni, lõpust kui kogemusest jääb ta ilma, tema tragöödia jääb apooriaks, atika apooriaks. Niisiis võiks kogu jutustuse pealkirja tähenduse kokku võtta nii: apooriline ja traagiline olemiskogemus on ühekorraga, sest olemine on apooriline, väljendudes valikuvõimalustes, olev ise aga traagiline, sest ükskõik mis valikuid ka ei langetata, viib see lõpuni, sest langetatakse. Minategelane on tragöödias ehk lõplikus maailmas, kuid jookseb samal ajal tragöödia (kui lõpu ehk lõpplahenduse) poole, seda ise kätte saamata. Lõpp saabub teistele, vaatajatele, kes on „esimesed”, kes kogevad tragöödiat kui lõppu, mis isikliku kogemusena jääb kättesaamatuks, jääb kogemata. Lõpukogemus on sõnastatav vaid selliselt: ei-saa-lõppu-kunagi.
Nüüd, kus tsitaadid ja pealkiri on saanud võimaliku seletuse, on aeg väikeseks laienduseks. Nimelt tõdetakse jutustuses, et kõik eelkirjeldatu ehk see, mis juhtub tragöödialaval, puudutab mingil viisil meid: „Me peame kuulma, (…) mida räägib orkestra, st mida meie räägime kui need, kes kuuluvad orkestra juurde kuulajatena (…)” (Kõiv 2000: 35). See „meie” tuletab ühtlasi meelde Kõivu Külma Teatri manifesti, mille järgi peaks teater olema koht, kus jõutakse äratundmisele sellest kes-„meie”-olime. Külm Teater peaks andma meilevõimaluse, mida ilmestab ka manifesti maksiimlik lõpufraas: cogito, ergo fuerimus — mõtlen, järelikult oleme olnud olemas (Kõiv 2005: 532–533). Niisiis selgub Külmas Teatris, et „meie”on miski, mis „oli”, mis on lõppenud ja sellisena kättesaamatu. Aga miks, miks mina ei saa olla „meie” ja mida tragöödial selle kohta öelda on?
Üks huvitavamaid kohti „Attika apoorias, Elea tragöödias” saabub hetkel, kui minategelane on kaotanud absoluutselt igasuguse usu oma osa leidmise võimalikkusse. Ta on kõik valikud langetanud valesti ning teeb järelduse, et see on märk vaid ühest — ta ei kuulu sellesse maailma ning sellega ka tragöödiasse:
„(…) ma ei kuulu siia, ei usu kuuluvat, ei suuda uskuda, pole kunagi suutnud uskuda kuhugi kuuluvat, olevat endastmõistetavalt ja loomulikult osaline, osaleja. (…) Mina kui võõras, apeiron’isse kuuluv, olen halb — ϰαϰός. Ja sellega iga minu tegu, iga sõna, mida ma iganes ütlen, peab olema valesti mõistetud, teiseks peetud, halvaks arvatud — kahtlane iseendast, pahatahtlik järelikult. (…)” (Kõiv 2000: 79).
Minategelane arvab end halvaks, tunneb ära võõra iseendas, kuid mitte ainult, ka võimatuse iseendas, nimetades end mitte maailma, vaid apeiron’isse kuuluvaks. Apeiron’i mõiste tõi eelsokraatilisse filosoofiasse Anaximandros. Temale on omistatud esimene lääne filosoofias säilinud kirjalik fragment, mis kõlab Nietzsche tõlke järgi nii:
„Sealt, kust asjad põlvnevad, seal leiab aset ka nende häving ja seda võlgnevusest, kuna oma ülekohtu eest teineteisele nad kannavad karistust ja maksavad lõivu vastavalt aja korrale” (Lotman 2022).
Apeiron (ἄπειρον) ongi see, millest Anaximandrose järgi „asjad põlvnevad”. Koosnedes eitavast eesliitest ἀ– ja tüvest πέρας (peras),mis tähendab „piiri”, märgib apeiron metafüüsilist lõpmatust ehk piiritust. Seega on apeiron piiritu algaine või ürgollus, millest kõik olevad on tekkinud, kuid nagu fragmendist selgub, leiab sealsamas aset ka nende häving. Seda seetõttu, et kõik on oma olemise justkui apieron’ilevõlgu.
Olemine on võlgu-olemine järgneval põhjusel: apeiron on piiritu ning sisaldab endas kõike. Oleval on piirid, piiritletud olek ongi olemistingimus. Tekib loogikavastane olukord, sest piiritu apeiron ei saa piire sisaldada, need piiritleksid teda seestpoolt. Lisaks puudub piiritlematul üldse „seespool”, nagu puudub temal ka „väljaspool”. Nii ei saa piiritlematu apeiron sisaldada ühtegi asja ega olendit, ometi ei saa asjad ega olendid, kes ometigi ju on, eksisteerida ka apeiron’ist väljaspool. Järelikult peab mõni eeldus selles arutluskäigus olema väär. Anaximandros teeb aga märksa originaalsema järelduse, öeldes, et järelikult pole ühelgi olendil õigust olemas olla (Lotman 2022a). Ning seda õigusetust kui võlga tasuvadki kõik olevad oma lõpu ehk surmaga — nad on sõna otseses mõttes hukule määratud ja maksavad olemise eest oma eluga, suubudes viimaks tagasi piiritlematusse, ühtsusse. Piiritlematuses ei ole subjekte, see on mina surm, mis mingis mõttes tähendab „meie” sündi. „Meie”ei ole kättesaadav minale, sest „meie” kui ürgühtsus on (mina-)piirideta. „Meie”on see, mis oli (ja sellisena ka see, mis tuleb).
Kui minategelane otsustab pärast oma pihtimust amfiteatrist lahkuda, ei lasta tal seda teha, ta ei pääse minema. Sest tal ei ole kuhugi mujale minna. Iga tema sõna ja tegu, mis tõepoolest on mõistetud valesti, ei ole vale sellepärast, et on kuskilt väljastpoolt ega kuulu siia maailma, vaid on vale just nimelt sellepärast, et on siin, piiratud ja õigusetus maailmas. Minategelase ekslikkus ja ebamugavus ei anna märku viibimisest vales kohas, vaid on (maailmas) viibimise omadused, tõendid sellest, et ollakse õiges kohas, lihtsalt tõend on sellises maailmas paratamatult süütõend.
See, mis on vale, mida ei peaks olema, on. See, mis aga oli, on „meie”, millest mina end olemiseks eraldab, eraldab seeläbi ka teistest, ning kaotatud „meie” jääb alles mällu, mälestusena, meie-süüna. See meile vaatajatena (kõivulikult Külmas) tragöödias meelde tulebki, tragöödialava laseb lõpukogemuse näol kogeda katartilist ühtsust, „meiet”, näidates samal ajal, et sellest ühtsusest enese eraldamine on ühtaegu nii olemistingimus kui süütegu. Süü on kreeka keeles αἰτία (aitia), tähendades ka „põhjust” ja „seletust” (Kuusk 2020: 4). Süütõend on seega ühtlasi sünnitunnistus, kõige oleva põhjus ja seletus. Külma tragöödiat mängitakse teatris, mis pole enam esteetiline, vaid ontoloogiline „mängukoht”, kus elu võtab oma vormi ja saab oma kuju (Kõiv 2005: 479). See on teater, mis puudutab meid, sest näitab meile meid, see on teater kui ἐντελέχεια (entelehhia) — lõpetatus (Kõiv 2005: 475).
Nüüdseks on ehk tekkinud tunne, et kogu see jutt pole mitte ainult väga kategooriline, vaid ka väga pessimistlik. Tuleb välja, et see tunne on vale, sest Kõiv keerab kogu asja pea peale, öeldes 111-leheküljelise jutustuse 98. leheküljel, et maailm on hea, seega on ka tragöödia hea.
Süüga inimene, kes on sellisena, nagu teda olla ei tohiks, kuulub täieõiguslikult heasse maailma, tal on õigus seal olla. Siit koorubki vast välja Kõivu jutustuse ja ehk laiemaltki tema filosoofiliste esseede telg — see, mida ei peaks olema, pole mitte lihtsalt miski, mis on, vaid miski, mis peab olema. Pole siiski põhjust arvata, nagu oleks sel viisil ka hea olla, pigem on selline olemine suhteliselt ebameeldiv. Kogu „Attika apooria, Elea tragöödia” vältel ei ilmuta end peaaegu ükski positiivne emotsioon ning jutustuse afektiivse tasandi võtavad hästi kokku Julia Kristeva sõnad: „Olla tähendab, et on halb olla”(Kristeva 2006: 201). Aga olemine ise on seejuures hea, αγαθος (agathos), tõeline vedamine, mis annab endast lihtsalt sageli märku puuduste ja halva enesetunde kaudu. Need on kogemused, mille kaudu olemine end süüdlastele ilmutab. Mistõttu peab kõivulikult nentima, et las siis nii olla, sest nii on „(…) ometi parem, kui ilma kõigeta” (Kõiv 2005: 163).
Selliselt vastas mulle jutustus „Attika apooria, Elea tragöödia”. Tragöödialaval (kuid kas siis iga lava pole tragöödialava?) näeme luhta-minekut ja luhta-minejat, puudulikku inimest, kes on jäänud ilma „meiest”, kelle kogu olemise alus on puudus. Me näeme viga täie raha eest. Samal ajal on see puudulikkus ja viga ontoloogilises „mängukohas” puhastatud, peatatud, ta on korrastatud. Korrastamine ei tähenda puudulikkuse kaotamist, vaid justkui nööpaugule pintsaku ümber õmblemist — see on puudulikkuse korda seadmine, aheldamine, mida Kristeva sõnul võiks tõlkida ka „rütmistamiseks” (Kristeva 2006: 50). Lava rütmistab puudulikkuse ja vea, et me saaks seda tunnistada, vahest isegi tunnustada, mitte parandada. Seda on lihtne öelda, aga kuidas seda teha?
„Inimene ei saa muuta midagi, vaid kõige suurem, mida ta võib saavutada, on see, et ta on rahul sellega, mis on. (…) Kui sulle kivi varba peale kukub, on see väga raske ja sa tahad seda ära muuta. Niisugused asjad sa tahad muidugi ära muuta, see on täitsa selge. Tõstad kivi ära. Aga lõppkokkuvõttes, kui sa saad selle kivi säält jala pealt juba ära, siis sa näed, et see oli kõige parem, mis sai juhtuda. (…) Üliinimene on see, kes armastab oma tragöödiat. Kes saab ütelda kõige kohutavamas olukorras: nii pidi see olema ja nii on kõige parem. Minul on ka see. Kõiksugu koledad asjad. Ja kui sa koledate asjade sees oled, siis surmkindlalt sa tahad, et see oleks teistmoodi, ja teed, et see oleks teistmoodi. Aga sellegipoolest see üldhoiak, kui sa satud niisugusesse olukorda, pääseb vabaks ja siis tuleb ikka, et nii pidi see olema. Kõik muu oleks olnud halvem” (Kõiv 1991: 8).
Viidatud kirjandus:
Hans-Georg Gadamer 1997. Mis on tõde? — Filosoofilise hermeneutika klassikat. Tlk. Andrus Tool. Toim. Leili Punga. Tartu: Ilmamaa, lk 165–182.
Enn Kasak 2018. Paradoksid: must auk mõtlemises. Tallinn: Argo.
Julia Kristeva 2006. Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Avatud Eesti Raamat. Tlk. Heete Sahkai. Tallinn: Tänapäev.
Piret Kuusk 2020. Füüsikafilosoofia. Aristoteles. — https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/413/fuusikafilosoofia_2_aristoteles.pdf
Madis Kõiv 1991. Vastab Madis Kõiv. — Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 3–14.
Madis Kõiv 2000. Attika apooria, Elea tragöödia. Tartu: EYS Veljesto.
Madis Kõiv 2005. Luhta-minek. Koost.
Aare Pilv. Toim. Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa.
Miikael-Aadam Lotman 2022. Lõpmatus ja õiglus. — Vaba Akadeemia loeng [Video]. Youtube. https://www.youtube.com/watch?v=mW0NRZA_dVw
TEELE PÄRN (snd 17. X 1993) lõpetas 2018. aastal EMTA lavakunstikooli
XXVIII lennu näitlejana. 2025. aastal kaitses Tallinna Ülikoolis magistrikraadi tööga „Mis on tragöödia Madis Kõivu jutustuses „Attika apooria, Elea tragöödia” (juhendajad Luule Epner ja Epp Annus), millel põhineb ka käesolev artikkel.
