CREDO — MINA USUN

Ja mina usun ka, usun meie Eesti muusikasse kitsamalt ja meie kultuuri üldisemalt, vaatamata oludele või õigemini nende olude kiuste. Meid on palju, kes me oleme aru saanud, et eesti rahva  elujõud ja usk on seni kõik takistused ületanud. Neid takistusi on olnud palju-palju, alates katkust ja lõpetades okupatsioonidega, ent vaadake, kus me nüüd oleme — nautigem siis seda. Ühena ülimalt nauditavatest sündmustest algas 15. oktoobril 2025 Eesti Festivaliorkestri superturnee Tallinn–Viin–Hamburg–New York, Carnegie Hall kavaga „Arvo Pärt 90”, maailmakuulsa eesti helilooja autorikontsert Euroopa ja Ameerika kuulsamates, välja müüdud kontserdisaalides. Kas me ikka tajume päriselt seda, mis toimub? Paavo Järvi on mees, kellel aastaid tagasi sündis unistus viia Eesti Festivaliorkester Carnegie Halli, ja sinna see ka läks. Suurelt tuleb mõelda ja veel suuremalt unistada. Carnegie Halli direktor ja kunstiline juht Clive Gillingson väljendas imestust, et pidi kuulutusel kleepima Arvo Pärdi näole sildi „sold out” („välja müüdud”), ja lisas, et pole palju elavaid heliloojaid, kelle autorikontserdid müüvad välja Carnegie Halli Sterni auditooriumi (kolm rõdu, 2790 istekohta). Direktor luiskas: ta teadis täpselt, et neid ongi olnud ainult üks — Arvo Pärt. Kui ta seda ei teaks, poleks ta selle maailma olulisima kontserdisaali direktor ja veel vähem kunstiline juht. Järgmisel hommikul pärast kõnealust kontserti Carnegie Hallis ilmus ülistav arvustus ajalehes The New York Times. Milline Eestit puudutav uudis on veel sinna jõudnud, ulatuslikust kajastavast artiklist rääkimata? Paavo Järvi sõnul tõuseb publik Sterni auditooriumis tavaliselt püsti selleks, et saalist väljuda — nemad on ju kõike näinud ja kuulnud. Seekord soovisid nad aga avaldada püsti tõustes aplodeerides oma vaimustust juba pärast  „Tabula rasa” esimest osa ja istusid uuesti alles Paavo Järvi märguande peale. See ei ole selle saali publiku rutiinne viisakusavaldus, vaid näitab tõelist vaimustust esitatava ja esitajate üle. Igas kirjatükis ja sõnavõtus selle kontserdi kohta on esimese asjana väljendatud imetlust ja austust meie tippmehele Hans Christian Aavikule, kellelt koos Ameerika viiulilegendi Midoriga nõuti encore välja vahetult „Tabula rasa” esituse järel. Selleks oli Pärdi „Passacaglia” kahele viiulile, vibrafonile ja keelpillidele. See Eestis vähe või peaaegu üldse mitte esitatud teos on kirjutatud algselt 2003. aastal viiulile ja klaverile, Hannoveri Joseph Joachimi viiulikonkursi tellimusel teise vooru kohustuslikuks teoseks. 2007. aastal kirjutas Pärt „Passacaglia” versiooni kahele viiulile, vibrafonile ja keelpilliorkestrile pühendusega Gidon Kremerile, kes esitas selle oma 60. sünnipäevale pühendatud kontserdil. See pärl saigi nüüd kuuldavaks lisapalana.

Selline finaal leidis aset juba EFO kontserdil Estonia kontserdisaalis 15. oktoobril 2025. Võrreldes edasise kontserdituuriga oli kava seal pisut teistsugune, väikeste erinevustega. Tallinnas algas kontsert Pärdi teosega „La Sindone” („Surilina”, 2005/2022, Torino festivali tellimus taliolümpia kultuuriprogrammi), mis on pühendatud muusikateadlasele Enzo Restagnole. Restagno on koostanud Arvo Pärdist raamatu, mis on ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga „Arvo Pärt peeglis” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005; tlk-d Toomas Siitan, Maarja Kangro, Mare Ligi, Margus Ott, Auli Ott, Tiina Randviir, Johanna Ross ja Mati Sirkel). „La Sindone” esiettekanne toimus Torinos 2006 ERSO ja Olari Eltsi esituses. Eesti Festivaliorkester esitas teose uue auto­riversiooni 2022. aastast. „La Sindone” kujutab endast Pärdi reaktsiooni nn Torino surilina müsteeriumile: teatavasti on sellel näha risti löödud inimese näo ja keha kujutis. Mulle on see Pärdi teos alati imponeerinud kui üks tema loomingu eredat traagikat väljendav, peaaegu romantilises helikeeles lehekülg — väga hea algus kontserdile. 

Järgnenud „Perpetuum mobile” (1963) mõjub tänapäeval otsekui katastroofi kuulutusena. See itaalia heliloojale Luigi Nonole (1924–1990) pühendatud teos on loodud täiesti teistsuguses stiilis (dodekafoonia); see on ebainimlik karje — hädakisa, mis algab eikuskilt ja hääbub eikuhugi. Kui teose esiettekandel (1963) vaimustasid publikut selle avangardistlik helikeel, tajutavalt matemaatiline vorm ja dünaamika sümmeetria, siis nüüd on tal varuks hoopis mõjuvam sõnum. Ettekanne oli parim, mida olen kuulnud, just oma matemaatilise vormitäpsuse tõttu. Mina sooviksin selle teose puhul, et dünaamiline kulminatsioon ületaks hetkeks taluvuspiiri, sest siis väljendaks see tõepoolest inimkonna karjet. Minu suhe Pärdi tintinnabuli-eelse perioodi loominguga on üsna isiklik, kuid siiski eelarvamustevaba.¹ Ma olen veendunud, et Eduard Tubin väljendus väga täpselt, kui andis hinnangu Pärdi tšellokontserdile „Pro et contra” (1966), öeldes, et erakordselt suurt talenti ei õnnestu varjata mitte mingi väljendusvahendiga. Pärt ise on sel ajal öelnud: „Kahju, et ma ei oska luua meloodiat.” Panen sellegi kahtluse alla, et ta 2. sümfoonias sisalduvat Tšaikovski tsitaati („Magus unelm”) võiks tõlgendada vaimuka naljana. Muide, kes on kogenud Pärdi huumorit, teab, et sellel on alati mingi alltekst või isegi mitu allteksti, nii et mõne aja pärast ei ajagi see enam naerma. See aeg oli loominguline võitlus, mis lõppes „Credo” viimase kaheksa C-noodiga kogu klaveriklaviatuuri ulatuses. „Credo” viimase C ja „Tabula rasa” esimese, kahe viiuli  üheaegselt kõlava, madalaima ja kõrgeima A-noodi vahel on minu jaoks otsekui helilooja üheksa aasta pikkuse vaikuse sild, mille lõpus seisab stiililiselt uueks muutunud looja. Meenutame „Credo” viimaseid sõnu: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb.”

Kontserdil järgnes „Perpetuum mobilele” „Tabula rasa”, kus soleerisid Ameerika legend Midori ja meie Hans Christian Aavik. Midoril oli käes Guarneri del Gesu viiul (1734) „ex Huberman” ja Aavikul  Giovanni Paolo Maggini viiul (1610; Eesti mastaabis võiks seda Eesti Pillifondile kuuluvat viiulit nimetada ka „ex Sapožniniks”). Instrumendid kõlasid nii eraldi kui koos täiuslikult. Estonia kontserdisaalis oli see arvatavasti millenniumi esitus, sest vaevalt me midagi sellist enam kuuleme. (Informeeritud optimistina pole mul midagi selle vastu, kui ma eksin.) Esitus oli muusikaliselt laitmatu ja mulle tundub, et parim, mida interpreedid saavad anda — interpretatsioonil ei paista selles teoses ruumi olevat. Olla alandlik selle sõna kristlikus mõttes tähendab ju, et ei kiputa esindama mitte iseennast, vaid ikka loojat. Eraldi tasub siiski esile tõsta pianist Reinut Teppi, kes antud esituses just selles mõttes ideaalselt ansamblisse sulandus. Ja neid esitusi on alates teose esiettekandest (1977) kuni tänaseni juba lugematu hulk, lisaks veel heliplaadid. „Tabula rasa” oli kontserdi  esimene kulminatsioon.

Kontserdi teine pool algas Pärdi suurteosega „Aadama itk”. Võib-olla peaks selle pealkirja kirjutama hoopis vene keeles, „Adamov platš”, sest teos esitatakse ju vene keeles. Siit ka probleem: nii saalist kui ka salvestuselt teost kuulates on tihti üsna keeruline tuvastada, mis keeles lauldakse, kui seda eelnevalt ei tea. Tõsi, kavalehel oli toodud nii esitatav tekst kui ka selle tõlge eesti keelde (tlk isa Toomas Hirv­oja) — aitäh, Eesti Kontsert. Kuid traditsiooniliselt on saal pime. Kas tuleks süüdata mobiiltelefoni lamp, et teksti lugeda? Meenub üks lugu väga ammusest ajast, vähemalt poole sajandi tagant, sellestsamast saalist. Juba siis oli kombeks trükkida kavalehele esitatavaid tekste ja samuti hämardada saali. Arvan mäletavat, et kavas oli mingi suurteos ERSO ja Roman Matsoviga. Saal pimendati — ja haudvaikse saali tagaosast kostis meie muusikateadlase, Pärdi tulise austaja ja kaitsja Ofelia Tuisu raevukas sajatus: „Mida kuradit te raiskate raha kavade peale, kui neid lugeda ei saa!” See kehtib tänaseni. Sellepärast soovitan kõigil järelkuulata kontserdi ülekannet Klassikaraadios, või veel parem Carnegie Halli kontserdi ülekannet², et saada osa sealse kontserdi fantastilisest esitusest ja edust. Ja arvan, et on aeg anda vastus ka Ofelia Tuisu küsimusele!

Suurteose „Aadama itk” esitus oli vapustav elamus nendele, kel jätkus keskendumisvõimet teose lõpuni. Pärdi teosed nõuavad täielikku keskendumist, ja seda mitte ainult esitajatelt, vaid ka kuulajatelt — ainult siis on tulemus täiuslik. Kontserdi finaalile eelnes veel Salzburgi festivali „Mozartwoche” 2014 tellimusteos „Swansong”, teatavasti oli selle festivali peaheliloojaks Arvo Pärt. Teose aluseks on paavst Benedictus XVI poolt aastal 2010 õndsaks kuulutatud kardinal Newmanni (1801–1890) jutluse „Wisdom and Innocence” viimased read. Hea ja tasakaalukas ettevalmistus järgnevale teosele „Credo” (1968), esitajaiks tütarlastekoor Ellerhein ja RAM, Kalle Randalu (klaver) ja Festivaliorkester. 

1968. aastal oli kohustuslik kinnitada kontserdikavad Eesti NSV Kommunistliku Partei Keskkomitee kultuuriosakonnas. Eriti kui tegu oli esiettekandega ja veel eriti siis, kui teos pärines Pärdi sulest. Seekord äratas kahtlust teose pealkiri ja esitus tõepoolest keelati — ja mitte lihtsalt nii, et ei ole soovitav, vaid võeti kavast maha. Neeme Järvi aga otsustas esitada „Credo” lisapalana ning publiku tungival nõudmisel tehti seda veel kaks korda. Kas keegi mäletab ilma abimaterjale kasutamata, mida kontserdil enne lisapala esitati? Neeme Järvi kindlasti mäletab — tal on haruldane mälu.

Kontserdi finaal oli vapustavalt hea! „Credo” oli küpsenud suvise Pärnu festivali kontserdiga võrreldes veelgi, tempod olid täpsed ja sooloklaver ülejäänud koosseisuga suurepärases tasakaalus. Tulemus oli täiuslik — kuulake ka Carnegie Halli kontserti ja saate teada, milline on meie koht maailma muusikakultuuris! Eirakem siis kordki meile, eestlastele, omast emotsionaalset kammitsetust ja olgem uhked, täiesti vabalt ja avatult. Me oleme selle ära teeninud! See sündmus jääb meiega aegade lõpuni.

Viited:

¹ Toomas Velmeti kanda oli teatavasti solistipartii Pärdi „Pro et contra” esiettekandel 1967. — Toim.

² Carnegie Hall Live: https://www.wqxr.org/story/estonian-festival-orchestra/