Pärnu poisina pole ma näinud Kaljot teatrilaval kasvõi kuulsat Tootsi tegemas, kuigi me mõnikord oma Koidula-kooliga ikka tegime teatridessante pealinna. Sedasi sai isegi „Deemon” Georg Otsaga Estonias ära vaadatud, küllap 1953–54…
Kui väsima kippuvat mäluketti õrnalt raputada, võib maha mureneda kõiksugu põnevaid pudemeid. Sealt nad siis kuidagi mulle appi tulevad. Vaata — 1955. aastal on Pärnus suured filmivõtted ja muidugi olen oma Smenaga (see on fotokas) platsis. Tallinna filmivabrik teeb „Jahte merel” ning seal näengi esimest korda Kaljo Kiiska: nime poolest teine režissöör, päris elus ilmselgelt rohkem tõlgi rollis täisvene meeskonnale. Võtteplatsid Vana-Pärnus ja jahtklubis, kus minagi klassivendadega veidi sebin.
Edasi on tore helilõik, mille teen kuuldavaks Lennart Meri Pilviku kodu keldrist leitud lindilt. Eesti Raadio toimetaja Lennart intervjueerib Soome raadiole Kaljo Kiiska umbes 57.–58. aastal: Ma usun, et võib-olla režissööril on ka mingisugused lemmikteemad, mida ta tahaks kunagi filmilinal näha. Milline oleks teie suur unistus, kui nii küsimust asetada tohiks?
Kaljo Kiisk: „Hee-hee… Unistust ei tahaks just siin, jah, mikrofoni ees reeta kõikidele… Muidugi on olemas ka minul omad väikesed salajased mõtted. Mind isiklikult erutab ja ma loodan, et võib-olla kunagi ehk tuleb moment, kus ma hakkan ekraniseerima Mait Metsanurga „Ümera jõge”.”
Olgu öeldud, et see on Lennarti esimene tähelepanuavaldus kinole, filmile ülepea.
„Ümera jõge” pole siiani tehtud, ees ootab mitu kehvavõitu filmi venelastest tegijatega, kus Kaljo, hambad risti, siiski ametit õpib. Huvitav ju, et Harju tänavale tulevad oma debüütfilme lavastama peaaegu üheaegselt Jüri Müür ja Kaljo Kiisk. Müür „Ühe küla meestega” on platsis 1961, Kaljo teeb seal „sutsu” joodikust paadimotoristi rollis kõva lauluga: Kui sooner tuli Hullist / ja raske oli last, / siis Kattegatis murdus / tal tormis laeva mast… Kiisa „Jääminek” valmib 1962. Vaatajate vastuvõtt on ettevaatlikult heatahtlik või soodne. Helisaalis kohtun lõpuks ka Kaljoga…
Filmivana seab meie lugusid oma tahtmisi mööda, palju aastaid hiljem kutsub Kaljo mind oma kolme mängufilmi helimeheks. Uue sajandi hakul intervjueerin Kaljo Kiiska oma pika portreefilmi tarvis kaasteelisest Jüri Müürist. Ja ennäe — samadel päevadel teeb Jüri Sillart portreefilmi Kaljost („Sest ma nagu linnukene”, 2004)!
Jüri Müür on juba teisel kaldal, ta sureb 55-aastaselt 1984, Kaljolt on sõbra matustelt valusad read: „Inimese elu on nagu küünal. Jüri oma põles nagu tuuletõmbes — kord lahvatas võimsaks leegiks, kord hoidis vaevaliselt end tahi küljes kinni, kui tuuleiilid tormiks tõusid. Mõnikord, nagu mängur vene ruletist, proovis ta ise viimset piiri.”
Olen kuidagi rabe oma küsimistega — „Jüri teeb viis mängufilmi, kus mängivad ainult eesti näitlejad, sinul on „Hullumeelsuses” tõeline rahvusvaheline rügement? Eestlased, lätlased, leedulased, venelased, valgevenelased…” Kaljo vastused on ehtkiisalikult hüplikud, ürgnäitlejana ta mängib sulle vastuse, ole ise mees ja mõistata: „See oli niisugune alateadvus, mitte mingi edevus või totter otsimine üle terve ilma. Tahtsin leida maksimaalselt kümnesse, et see inimene oleks psühhofüüsiliselt õige, et kasv oleks…, et ta, ahhaa — silmad oleksid tumedad…”
Aga miks Jüri nii ei teinud? Kahekesi tulest ja veest — jah, tuliveest — läbi käinuna on Kaljo siinkohal nõutu: „Ma ei tea. Jüri oli tubli poiss, ta tegi siin võib-olla isegi raskemat tööd, et võttis eesti näitlejaid ja möllas nendega ja saavutas enam-vähem selle, mida ta tahtis…”
Nende esimene kohtumine on juba 1960. aastal Moskvas Eesti esinduses. „Trepist tuleb alla üks noormees tumedas mantlis. „Mina olen Jüri Müür, Juhani poeg…””
Minu viimane kohtumine Kaljoga on Eesti Raadio valge saali all tänaval — „Ma ei taha enam „Õnne 13-s” kaasa lüüa. Kaks-kolm episoodi ühe vahetusega, tekstigi ei jõua pähe õppida. See ei ole tõsine töö…” Ja läheb oma õõtsuva kõnnakuga Tina tänava poole, koju.
Enn Säde fotoalbum on tervikuna kättesaadav TMK kodulehel — Toim.
